9.-11.august

Saaremaa sõbratar Aili ütles, et mu päevaraamatut lugedes on tal hirmus, kuidas end tükkideks rebin. Sest mu lastel on kaunilt kaua ema vaja. Ailikene, eileõhtune pikk vestlus küllapõiganud Kessuga näitas mulle, kuidas on siis, kui on tõeliselt tükkideks rebitud – teiseks mulle tundub ikka kestvalt, et mul on asjad rütmiliselt kontrolli all – ema on vaja Indiral igal hetkel, Aleksandril jõuliste pistetena. Aga siis ikka eriti kvaliteetajaliselt. Poeg sai kuningliku sünnipäevanädala. Arne Lauri diskoga algas – Fantuzzi kontserdiga Kirnas kulmineerus – ja Tarzani 3Dga Tammsaare tee Apollos päääädis. Ai, kuidas mulle meeldis see film! Täna on proua Saltsmani, ülehomme mu viikingist vanaema sünniaastapäev – olge õnnistatud, kullakallid Lõvimoorid…

Kirna Täheväravas aga juhtub kõik alati 300% intensiivsusega.
Esmaspäevaõhtul valitses Fantuzzi Kirna mõisas vägesid. Saal oli pilgeni, kuidas teisiti 🙂 Enne saime KukeMaie trenni, kus Saara segas kordetamist, sest ema Maiet oli vaja tungivalt kallistada, Indira kohtus oma lemmiku RoseMariega – avastas, et meie mõttejõul töötavad obunad, kelle seljas pole vaja füüsiliselt midagi teha, nad aduvad Mõtet, on ta ära hellitanud 😀 – Aleksander leidis uue, sügavale südamesse läinud sõbratari – varsapiiga Nara – ning koos meie koduste Nelsoni-tütardega moodustus Nelsoni-tütarde klann – meil on Namaste ja Nibiru, Maiel tänavu Nancy ja Nara – aga meid on veel ja veel. Nii Fantuzzi kui Maie, nii hobuste kui hingemuusika ümber. Ning see on nii hea ja õige. Aitäh!

Ülenurmelt saabuvate hämarate teatistega sünkroonis nii kangesti hea ja õige pole augustikuine käärimine-hallitamine-mädanemine, kärrrrbzzzzed ja kiljuv koer. Umbes seitse sigrimigrilist asjadeseisu ajavad närrrrrvi, kui sul on kümmekümmend kleepuvat kärblast külges, oma koer ei taha üksi õues olla – kiljub, kuni talitama-niitma minnakse… vikativarre niitsin täna hommikul pooleks – naabrikliuka kriiskab omal alal – kui vagusi jääb, on selge, et ta on hiirvaikselt siin 😀

Miks küll kogu ööpäev pole hommik viiest kümneni? Olgu see talitamine-niitmine või kirjutamine-dokutamine – mis viiest kümneni, see täiel väel, edasi on juba läbi ussi emmi.

Eile, kui olnuks vaja arhiivepidi kahlata, dokusid koostada, niita ja mida kõike, saabus kauaoodatud Mati – oli võrratu kaks tundi värkimist, kena koostööd hobustega, mille puhul Manni-Taja-Maruusja värkisid nad Indiga, Nibiru-Namaste lösutasid möginal minu õlal… ja uni.

Magasin eile paduka paistel neli tundi jutti. Siis tuli Kessu. Üleeile ja eile paberile lükitud tekstid lähevad arvutti alles nüüd – kohe saabub Ele, kes hoiab homse Nedrema-tööpäeva ajal kodu – ja muudkui matkame-matkame-matkame…

Armas Jumal, anna palun kõigile jebundratele parim võimalik lahendus. Tänantänantänan!