13.-15.august

Ehitan hoogsalt ja hambad ristis – võimalikult rõõmsalt ja positiivselt mõistagi – Tori 160 raamatut uutes oludes uues peatükkidereas kokku. Ma tean, kuidas asjad kujunevad. Vaatan kaks sammu – või kaksteist 😀 – ette – ning see aitab hambaid kokku surudes neid samas mitte kildudeks hammustada.

Laupäeval oli vanaema Linda Helene Kuuli-Tohvelmann-Linki sünniaastapäev. Püüan olla Sinu vääriline, mu võimas-vitaalne-daamilik-humoorikas-andekas-raju viikingist emaema 🙂 Meil telgi-Marge-Tenno, nende ja minu tütretibade ja mister Happyendiga käis sel puhul enam kui kümme ruumi 3meetriseid palke läbi käte – poolemeetristena riita, nagu kombeks. Pühapäeval platsi puhastades ehitasime Indiga riida koerapoolse nurga ümber kena osb-kasti. Et koer puuriita endale kaela tõmmates kasti ei satuks. Olgu temaga kuitahes raske – jõuline iseloom, keti otsas möllav buldooser, keda üle päeva siia vänderdav jõllkääbik õrritamas käib – ma saan hakkama.

Paari päeva eest murdunud vikativarre juhtum on käskinud hoolikalt selle Märgi üle juurelda. Vihjeks pidevad jebundrad kolmnurgas tori-filmindus-olme – kasmiskeskus sulle raiub, kuidas endale usaldatud elu ja ilma turvata-hallata, mil moel nii enda ja omade eest seista, et vikatit ega hambaid ei murraks.

Reedene töine turnee Nedrema-Kernu lennutas taas terve sülemi pusletükke oma kohtadele. Tervikpilt teisenes-taastus-fokuseerus.

Tõsi küll, olgu ma teel puisniitude hobuhaldamise õppepäevale – raamatu jaoks ikka – või Vanapagana etendusele – olen ma toidupoes või öisel maanteel töömeest koju viimas – telefon aina heliseb – veel dekaad pärast filmivõtete lõpu pole kahe erivajadustega maailma põkked rahunenud.

Nädal algas uneeelse Brigitaga-vestlusega… Underist. Jätkus varajase ärkamise – aitäh abi eest, kärbzzzzzed!, kohuse täitmisega nii talli-lauda-aedikuterahvaste kui ametkondade ees. Kirjutamiseks ma seda väga ei nimetaks… On mis on nagu on ja ongi nii.

Suure supipoti järele lennanud Maavallakoja vardja leedi Kuuskman – mede Liina Meta noh 😀 – nabis Soone Indira endale Pakamäele kärajate tänastele avapidustustele abiliseks. Paja alla tellised olid kaasa panna – kohalejõudmiseks lisakütust mitte 😀

Indi Pakamäele-saatmisega saatsin sinna ennast ka ise – pott võinuks jääda, last tahan tagasi.

Miskipärast tegi hommikune vestlus metsataadiga täna mu tavatult rõõmsaks ja tasakaalukaks.

Selge, et tehtud talvepuud ja hommetoodavad heinad ja lahenevad jebundrad reibastavad samuti.

Aga seekordse kuuloomise rabe algus võtab koos kuu kosumisega kõik keskmesse tagasi. Aitäh.