21.-27.august

Soone Saaral algab koos teiste lastega samuti kool. Ajakirja Eesti Naine septembrinumbris kirjeldan Brigitale pühendatud loos, kuidas igal hetkel endalt küsin: kelleks tahan saada. Just siis, kui otsustasin pühenduda raamatutele-näidenditele-hobutööle, mitte ajakirjandusele, koperdasin eranditult iga päev isiksuste otsa, kellest oleks kiusatus ajakirjalugu luua, kui… Kui ajakirjandusest distantseerumine poleks nii tohutult palju nii õnnestavat-kirgast raamatutööd toonud.

Enne kooli jõudmist kahlasin kulmudeni mudas.
Mõni kuu enne lahkumist ütles Keava Laura, haritud-haardeline-hingestatud kaardimoor ja kanaldaja ühel kenal päeval, kui talle Indiga mune ja meie uusi raamatuid viisime, et minust saab tema mantlipärija. See tõsiasi on kirjas raamatu Täisring kolmandas osas. Samas arutles Laura, et loitsunaiseks saadakse pärast kliimaksi lõppu. Kuna mul pole see mitte alanudki, mõtlesin kergendusega – aega on.
Laura lahkus hirmsate vihmade ajal.
Mitu teadjat-nägijat teatas mulle järgnevatel päevadel, et öösel käis kallis kaardimoor neile minu jaoks teadet toomas – Saarale jääb teatepulk. Mai-Agate ütles seepeale, et keegi ei saa olla kellegi mantlipärija. Sellest hoolimata avati mulle kanal, millega toimetulek oli esimestel aegadel… ee… õpetlik 😀
Mina võtsin paduvihmas kartulit, naabrirakats kliuhkas seejuures tunde mu peale. Kui viimasele Mustrimuutjate etendusele sõitsime, jooksis nirunärakas lahtiselt küla vahel, pererahva kaks väiksemat last samuti teedpidi tilpamas. Väheldane, aga sigatüsilik värdinand jooksis mu bussi ratta ette. Bussis olid dekoratsioonid, butafooria, Evald ja Meta – et järelvalveta kääbikutele mitte otsa sõita, pidurdasin nii, et kogu killavoor oli šamaanipaaril kuklas. Halb unenägu? Maitjaa…

Padukate tagajärjel oligi kogu augusti keskpaik üks õudusunenägu – hobutall uppus ja laudas oli veeuputus. Millega kaasnesid paari mu suure tööga seotud kataklüsmid – eriti värvikas neist Tori apokalüpsis. Ja eriti uhkesti resoneeris mudas müttamisega tõsiasi, et oma Kanali jättis kallis sõbratar tõesti mulle lahti.
Nii raamatupeatükke koostades, ürgturul, naiste kärajatel kui nõupidamistel – Soone talu Päikesevärava külastajate võõrustamisest rääkimata – voolasid pahinal kanaldused, mida ma üldse taotlenud polnud. Samal ajal olid Nibirul tiirud, Tajal udarapõletik, kahel lambal kõhud lahti.

Absoluutselt asiste teemade vestluspartneritega – maavanemast Kodutunde-rahvani – maailma parandades nägin-nägin-nägin nende varasemaid elusid ja muresid, oleviku-saladusi ja tulevikku. Mina ei taotlenud. Nemad ei küsinud. Mõnel korral jagasin nähtut nendega – ehmatasivad mõistagi 😀 Vähemasti võtsid Soone tallu Päikesevärava külastamise käigus üksiti hoogsat müügitööd tegema tulnud imesegude turundajad kraadi vaiksemaks 😀
Ja Laura naeris.
Tema ärasaatmise päevaks Rapla kirikust joonistasime Soone Indiraga talle konnapildid – sest Laura armastas üle kõige Konni.
Tõsiasi, et Nõiatar maeti kiriklikult, on võimas.

Kirikus oli tema kanalit kasutanud Lille ja Lillega koostöine Sirgi ja… kui Laura kanal voolab nüüd minusse, mis siis sellest tuleneb???
Konnapildid saatsime Laurale järele Paka mäelt, läbi naiste kärajate puhuks süütatud lõkke. Erinevate autorite fotodelt on näha, et lahkunu ise seisis selle kauni riituse ajal minu kõrval. Tore, et sai aega tulla 😀
Põlvini-kõrini-pealaeni mudast ja kimbatusest välja hakkasin kroolima viimase Mustrimuutjate etenduse järel peetud higitelgi-tseremoonial üheksale inimesele.
Kolmandal teenimisringil tuli Põhjakonn. Päratusuur helendav olend.
Nii uhkesti tuli, et tava-hoolikalt suletud telgiuks lendas kahte lehte lahti.
Neljandal ringil pidasime Lauraga läbirääkimised: las ma õpin ja harjutan, kogun ja kirjutan – ja ta oli nõus.
Järgmisel päeval oli omatahtsi pulbitsev kanal rahunenud.
Ülejärgmisel päeval saatis Laura mulle õppevahendi. Väga täpselt korraldatud, läbi mõeldud ja jumalikult juhitud moel ootasid mind köögilaual indiaanlaste Spirit of Wheel tervenduskaardid koos õpetuse ja lisavahenditega.
Neid Päikeseväraval pakist lahti võttes Teadsin, mis need on ja kuidas neid tarvitada. Meie Evald Piirisild ja Jaanika Gross muide kasutavad sama meelerännakute meetodit.
Päikesevärava ümbrus kubises konnadest-sisalikest-tirtsudest – noored rebased kogunesid meie ümber ning õhk oli iseseisvat elu alustavatest noortest lindudest tiine. Konnakotkas ajas hiireviud taga ja kass Lilli tuli noori rebaseid trotsides meile järele.
Tõeline paraad.
Mis valmistas ette tõsiasja, et kaardipakist tulid minulaotud ringi südamikuks välja Konnade klanni ja Kuule rändava Konna kaardid.
Laadiva ringi ladusin päripäeva.
Kokku korjasin vastupäeva.
Tohutu tänu ja kergendusega.
Padukas ja mudamaadlus koos omatahtsi laamendava kanaliga on läbitud. Rahu ja vaikus. Leebesse õppimisse suubumine ja sügav-soe tänutunne. Aitäh usalduse ja võimaluse, ajapikenduse ja inspiratsiooni eest, Laura!

Noored rebased klähvisid pärast seda, kui Indiga metsast väljusime, veel tunde Päikesevärava juures. Ju neil oli Lauraga tootmisnõupidamine 😀 😀 😀
Täna on Muinastulede öö.