14.-18.september

Selliseid silmi, nagu täna õhtul Tajal, pole ma näinud enne ei temal ega ühelgi teisel hobusel.

Olime temaga korduvalt rääkinud, et ta saab olema esimene Hobune, kes meie Telgi-Tennole, Mustrimuutjate ärimehele sedalaadi Ühendust tutvustab. Kui Taja oli täna Tenno ja Marge tütred ära sõidutanud ja Tenno talle selga läks… Olidki mõlemad transis. Taja silmad täiesti mustad, teispoolsed – astus mõnusas rütmis, meie Maruusjaga turvasime küljelt – kuigi seda justkui polnudki väga vaja.

Suurejooneline elamus.

Nagu ka see, et telgirahvas on nüüd tagantjärele öelnud, et reedene telk, mida pärast Evaldi Päikesevärava teenistust teenisin, oli kõigi aegade võimsaim. See on mulle au. See sündis spontaanselt – nii kütmine kui minu preestritarimine – Evald pärast südameoppi veel ei või ju. Rahvas tahtis. Tegime. Nii, nagu läbi suve lastelaagrite ajal lastele ja paaril korral naistele küttes-teenides harjutasin. Lastelt õppisin. Jõudis kohale. Aitäh.

Pühapäeval proovisin ka, kas 18. augustil avanenud – mina olin avanemise ajal sõna otseses mõttes kulmudeni mudas – padukad, Tori kasvanduse krahh, raamatu õhkujäämine – ja nüüdse teenistuse ajal siis sedasi pilvis… – ühesõnaga – mida lauset! 😀 – täna proovisin, kas äsjasulgunud portaal toimis. Jah. Tunni ajaga leppisin kokku kogu uue nädala maratoni – paarkümmend intekat nii muu hulga. Hõissa. Kodutunde kohtumiste kokkuleppimise sünkroon näitas, et siinse sissekande lõpus tehtud kokkuvõte sealt portaalist saabunule peab paika.

Eelmisel nädalal oli kaks sööstu – Virumaale Meta juurde, Andres Supi 100päist ardennikarja imetlema ning Voka tibatillukese abistatud emme juurde. Kolmapäeval oli sõbratar Katriina Indile seltsiks kodu hoidma. Selgus, et Klaudia on paremakäeline. Kuna Indi hakkas Manniga ratsutades eputama ning oli sõbraga tuim-tarbiv-rohmakas… lendas ta alla nii, et sai emakeselt Maalt mõõduka kõrvakiilu. Paremakäelise. Klaudia, siinne härjapõlvikute käre printsess, oli kõnelenud 😀

Ja neljapäeval tegime kirjastajannast sõbratariga Kiisa-Jüri-Kehtna. Kiisa Pillega kohtumine – koos Heli Künnapasega – oli üsna raputav. Nii oma. Heas ja veas, valus ja ilus. Palju õnne jällegi. Meeskonnast on saanud mu jaoks tõeline pere – imetlen, austan, kuulun. Bonuseks Türi Olly Kallega trehvamine – võrreldes Toode-tublide rabava hinnapakkumisega saan nendelt veerand hinnaga oma vihmaveerennid – jäägid. Värvilised. Rõõmsad. Aitäh, Kalle!!!!!!!

Reede hommikul jõudis leebe lõpuni Musta Kana lahkumine. Sellega lõppes üks periood Soonel. See oli esimese ešeloni viimane kanaromu. Süsimust, visa, karmipilguline. Paaril viimasel kuul ainult lösutas. Viimasel nädalal ei väljunud laudast. Viimastel päevadel ei söönud-joonud. Ja ei teised kanad ega rotid teda ei puutunud. Respekt.

Läks tseremoonia lõkkesse. Uus aeg. Ahjah, pardid saatsin ka metsatallu. Seal oli kukke vaja. Donaldi saatsin – kaasas kaks ta oma kana. Saab õndsa eluõhtu seitsme naisega 😀 Alfa on seal lapsehoidja-ühisvanaema-poegijate valvajana tõeline megamemm, selle kehastuse viimase õndsa sooritusteseeriana saab Donald loodetavasti kevadel hulgiisaks.

Reedel üllatasid mind etteteatamata rändajad. Lihtsalt lampi uksest sisse. Mis oli lõpptulemusena jummala tore. Mul jäi küll kirjatöö servi seisma – aga sel hetkel olin kirjutamisega plindris ka. Jaanika ja Tibuema saabumine peatas energeetilise eneselammutuse ja languse – mõttepausi ajal eksisin FB uudistevoogu jõllitama. Avastasin sealt nupu, kus loetakse kokku, millised liisingud-palgatöölised kõik nüüd vallandatakse-koondatakse-maandatakse, kui Ärma talu on lihtsalt onu Tommi, mitte enam presidendi talu – järgmist presidenti on vaja selleks, et kõik need tuhanded eurod maksumaksja raha ei jääks ripakile – muidu tekiks äkki mõte, et riigi raha võiks mõistlikumalt kasutada. Vahtisin unevõlast-väsinuna seda nuppu Ilvese liisingutest-palgatöölistest – ja küsisin: miks mina krt presidendiks ei kandideeri – minu tallu oleks just selliseid summasid ja tööjõudu vaja. Ja siis me saime leedi Malinski ja haavatud tervendaja Mardi ämmaga lõuatäie naerda: kujutame nüüd ette musta lammast presidendivalimiste tsirkuseareenile kappamas – määä! 😀

Ei tohi – kui täna õhtul Maruusjat timmisin, et teda pärast Indi igaõhtuseid ringilendamisi mööda koplit, nii nagu torust tuleb, tiba kokku pakkida – ja Tenno esimesele hobuelamusele küljelt turvat tegin, sain kinnitust oma Teest. Sama kõneles ka ühe naise kiri Täisringi kolmanda köite kohta: see raamat on väga huvitav

ja teeb selliseid asju minuga,et ise ka ei suuda uskuda

lehekülg 12….. see teeb juba raamatut lugedes inimesega rännaku

lehekülg 21, samamoodi

….siis mul on juba mõnda aega veel üks asi hingel

homme kindlasti peaksin seda Sinuga arutama

ahjaa….Aili ütles, et Sa oled minu KAITSEINGEL.

Veel paar inimest ütlesid minuga kohtumise järel umbes sama. See on au ja vastutus. Ja sellest tiivustatuna läbisin koos Valgre ja prof. Haviko aktiivset puhkust vajava pojaga niiduralli. Erik nägi esmakordselt vikatit ja kärbsepaberit – aga kolmekesi niitsime ära kogu hoovi, teeääred, kopliümbruse – ja mu meelest nautis insenerist härrasmees ka telki, ehkki see polnud üldse plaanis.

Päikeseväravale saabunud Leiliga teineteisele otsa vaadanud – tormasime kahte lehte laiali 😀 Leili ja Indi kaapisid Kehtnasse ja tõid ära ka punkmama – mu väike Õde on ta – tütred. Mina lendasin Joeli järele. Sest… Ma tahtsin. Leili ja tema tütarde ja Joeli ja tema tädi pärast ka. Väga hea sai.

Isetekkeline telgitseremoonia sai 12 inimesele – ei, me ei tantsi alasti ümber lõkke, Eda-Liis Kann – kui seda tahad filmida, pead Leesoja nõia juurde minema. Me Teenime. Pole paganlik sekt ega üldse mitte uugapuuga. Minu preestritaritud teenistuse ringid, mida lastelt õppinud olen, said sellised:

1 – endale näkku vaatamine õnnistatud kivide valgel – kivide kõnetamine on mind õpetanud ka taimi tajuma

2 – kohtumine vampiiriga – sellega alustasime Päikeseväraval ja tegime rännaku oma kollidele silma vaatamiseks

3 – palve ja õnnistus – väga isiklikud pöördumised tulid – Reelika luges pater nosterit, muide

4 – hingelaulu kuuldavale kutsumine – Tenno lõpetas teenistuse emasüdame lauluga – aitäh!

Laupäevase puhastuse käivitas Dagmar – kuni rahvas sõi-ringutas-teele asus, pesi ta ära köögiakna – ja pärast kallitele lehvitamist tegin mina täisringi – maja-pesu-mets-tall. Kolme ajal olin 24tunnise möllu, 3tunnise une ja üldse peale minestuse ääres. Pärast Angalas töötamist lõunale tulnud Elena ja Evald puhusid eluvaimu sisse – nad vestlesid omavahel, Indi istus köögipõrandal kõhutaval minul seljas ja tegi patsi – pilt tuli ette ja suutsin sõita Haldiga Tsirkusprintsessile.

Pühapäeva hommikul panin inglise lambakoer Suzy loo visandi kirja, kirjutasin Eesti Naise Mukri-loo, loksutasin uue nädala logistika paika. Ja mõtlesin end koos Tenno ja Margega pealaeni täis süües, et keraamik Kristiinal oli mu õhtuseid söömaorgiaid silmitsedes küll õigus – inimese maks tahab öösel puhata – aga see kehtib normaalsete inimeste kohta. Mina tahan õhtul kaheksast kuni uinumiseni lõputult süüa. Keha küsib – ja ongi hästi.

Püüan mitte mõelda Ida-Viru malbes hiidude tabuunis nähtud hõbegeeniga helekauni märavarsa peale, kellel on ülipikad ripsmed, kes pelglikkust ületades nina vastu minu nina pani… Jah, meil on üks vaba boks. Aga ma arvan, et sinna tuleb uueks suveks üks kuldne linalakk suur poni, kes läheb sügisel koos ühe ardenniga Tenno ja Marge juurde elama. Misjärel sünnib sinna boksi River Niilus. Minni Mangman näitas täna Horneti viimase poja pilte – Nibiru tulevane varss saab võrratuvõrratuvõrratu – Heaven Quattro – neljas taevas. Sellega on aega. Kõigepealt läbime Kodutunde raamatu koostamise kolm eriti raju nädalat. Siis vaatame, mis Tori raamatuga saab. Kirjutame Ingli puudutuse. Töötava hobuse õpiku. Loomaraamatu. Kvanthüppe. Ja hämmastaval kombel pudenes äsjasulgunud portaalist veel kolm kuni kolmkümmend raamatut – nende loomisel olen hall kardinal – ja selle üle rõõmus ja rahul ja rahulik. Aitähaitähaitäh.

Kuuvarjutus 16. septembril

Reedel, 16. septembril koos ebatavalise kolmanda varjutusega (kuuvarjutus) 24°20’ Kalades, sulgub erakordne kosmiline portaal, mis avanes 18. augustil koos kuuvarjutusega Veevalajas, millele järgnes esimene päikesevarjutus Neitsis.

Kuna see viimane varjutus, nii nagu ka eelmine, toimub Merkuuri retrograadse liikumise ajal Neitsis (30. augustist 21. septembrini), ei peaks meid üllatama imelikud meelemuutused, hüljatud ideede taas esile kerkimised ega vanade sõprade uuesti ilmumised.

Meil palutakse võtta oma võim ja valida hoolikalt oma lahinguid ja inimesi, kellega me suhtleme. Kuna meie maailm muutub väga kiiresti, on oluline jääda keskendunuks sellele, mis on tõepoolest oluline, et poleks mingeid segajaid. Me peame nende muutustega kohanema nii teadvuses kui ka pöörama suurt tähelepanu detailidele. See ebatavaline kolme varjutuse portaal avab 5-aastase perioodi, mis tõenäoliselt esitab väljakutse kõigele, mida me oleme reaalsusena tajunud.

Me võiksime alustada sellest, et kahtleme igas oma elu aspektis, kohati isegi usku kaotades ja tundes ennast ülekoormatuna reaalsuse kasvanud nõudmiste tõttu. Oodata võib järske vihahooge, muutlikku energiat ja üle reageerimist, mis toob kaasa tarbetud vaidlused, mõtlematud reageeringud ja impulsiivsed otsused. Rohkem, kui kunagi varem, on oluline anda endast parim, et jääda tasakaalustatuks, transformeerida vana emotsionaalne käitumine ja mis kõige tähtsam, olla teadlik peentest uutest elementidest oma keskkonnas.

See, mis on siiani tundunud turvaline ja tõsi, võib äkki salapärasel viisil lahustuda. Palju sellist, mida maailmas on saladuses hoitud, pole enam võimalik varjata. Jäigad uskumuste süsteemid tõenäoliselt purustatakse. Põhjalikud pöörded hävitavad vananenud struktuurid.

Arvestades pidevat kõikumist meie tajudes tõelise ja mitte tõelise vahel, võivad pikaajalised kohustused muutuda rasketeks katsumuseks. Suhted, mis ei luba piisavalt palju isiklikku väljendust võivad ootamatult ja järsku katkeda. Mässu piiride ja ebaõigluse vastu võib tunda kõikidel reaalsuse tasanditel.

Praegu on väga võimas aeg selleks, et õppida kõike, mida suudame universumi sisemise töö kohta, seista oma väes ja olla kindlad muutustes, mida on vaja teha selleks, et meie elud kulgeksid sujuvamalt. Parim viis, kuidas mitte lasta ennast tõugata nendel intensiivsetel energiatel, mida me praegu kogeme, on piisavalt palju ja tihti puhata, juua kõrge sagedusega vett ja püsida tormi keskmes võimalikult vaikselt.

Kogu selle kaose hea külg on see, et on palju huvitavaid sünkroonsusi, déjà vu tunne võib saata meie teatud igapäevaseid kogemusi ja on tekkimas isikliku mõjuvõimu sügavam tunne. Kui me hoiame endas mees- ja naisenergia sisemist tasakaalu, anname oma parima, et luua harmoonilisi suhteid teistega ja oleme maandatud oma terviklikkuses, siis toimub maagia.

Soovin teile kõigile maagilist varjutuse päeva!

Palju armastust ja valgust!

Astroloog Michelle Karén, M.A., D.F.Astrol.S.
Tõlkis Tiina Mills