3.-5.oktoober

Oleme kõik ühenduses – siin väikesel Eestimaal puudutab iga liigutus otseselt ja kaudselt kõiki. On naiste aeg.
Nägin, kuidas Kodutunde-Kristile tulid Kersti Kaljulaiu äravalimise hetkel pisarad silma, nagu väikesele tüdrukule – ta oli üks esimesi, kes Eesti esimest naispresidenti õnnitles.
Mu väike tütar tõusis täna esmakordselt minukasvatatud ja Minni-õpetatava Namaste selga – ning Indit ja Minnit meie talu märade seljas õhtuhämaruses ratsutamas silmitsedes mõtlesin jälle – on naiste aeg.
Kodutunde tootesarja bambussokid sobisid imeliselt Indi uute tossude sisse, mille treener tõi – ja millesse panustas meie kallis Mammamii Haldi. On naiste aeg.
Homme ja teisehomme ja igahomme sõidab Kodutunne taas võttele, Indi ja Minni lähevad oma koolidesse, Saara-moor arvutisse meie tuttavate lugude raamatut looma. Oleme kõik ühenduses. Iga liigutus puudutab otseselt ja kaudselt kõiki – on naiste aeg. Õnne meile!

Minule on Kodutunne ehitanud uue minu täiesti teistsuguse inimeste ja Eestimaa tunnetusega. Pole mingit Kodutunde-kontingenti – on ühenduses ja võrdne rahvas, kes üllatab heaga nn vaenlaste seast ja sigadustega omade ringist. Mis enam ammu ei üllata tegelikult 😉

Tean, miks Kreet Rosin Mina-olen-väärtuslik raamatu kirjutamise ajaks FB konto vaigistas ja kadunud oli. Praegu, mil olen 300% Kodutunde raamatus, tuleb iga tund mõni kiri või pöördumine, kõne või sõnum, mis kõigutab ja loksutab – erinevalt Kreetchenist ma oma suhtlemiskanaleid passiveerida ei saa – aga… teanteantean…

Nii raamatus kui sõpruskonnas valitseb üldine haiglassesõidu meeleolu – deprekad-alkovärgid-insuldid…

Täna hommikul viiest arvutikaant kergitades nägin esimesena pommitabamuse saanud ema kõhust välja tõstetud näiliselt surnud poisipõnni, kes ärkas 20minutilise elustamise järel ellu.

Kas see väike Süüria poiss tahtis või ei tahtnud siia ilma tulla?
Kodutunde-raamatut koostades olen näinud arvukaid ärakäimisi – vähid-insuldid-õnnetused – ja tagasi tulemisi, mille järel miski pole endine.
Kõigi piiril käimiste ühine joon – ei taha!
Viimasel hetkel ümber mõelnud loobujad on pärast ratastoolis ja-või pampersitega.
Olgu sel väikesel mehel õnne – olgu tema see liblika tiivalöök, mis muudab maailma… Muidu polnuks ju mõtet jääda.

Eilne luuraja-luuletaja-filmi vaatamine oli vaatamata sellele, et haudvaikne Valtu-rahvas oli mornis segaduses, siiski hea valik.

Ma pole ammu sedasi naernud – alates filmi teisest poolest – ja Terje pole ammu nii kuri olnud.

Täna viiest kuueni kirjutasin Ppostimehele arvustuse, ehkki eile õhtul tundus, et pole filmi, pole ka arvustust. On ikka 😀

Igal hetkel meenub – ära võta midagi isiklikult.

Kõik, mida su kõrval või vastas seisjad, kirjutajad ja smsssssijad ütlevad või teevad, on nende visiitkaart.

Kui näpuga näitad, pea meeles, kuhu osutavad su kolm sõrme 😉