11.-19.oktoober

Avastasin täna Käru raamatukokku koos Brigitaga esinema minemise eel, et Käru rahvas tsiteerib sotsiaalias mu päevaraamatut ning sain aru, et uue sissekande postitamist pole kuhugi lükata. See ei tähenda, et ma kirjutankirjutankirjutan nii tohutult palju – ja hästi! 😀 – et tükati tundub, et… Ühesõnaga – inimesed on harjunud Saara-moori kulgemisest lugema, see kohustab.

On olnud ülimalt analüütiline aeg – mis iganes vahepealsetel kohtumistel ja tseremooniatel, tüdrukutega pimedal trenniplatsil ratsutada kobamistel ja talveks valmistudes, Kroonikale telefonikommentaari andes ning uute ja vanade teekaaslastega asju arutades õhku kerkib – kõigel on slepp, tuhanded kihid, sõnum. Iga suur ja väike asi on võti.

Hõimupäeva riitusega Päikeseväraval ja higitelgis sai läbi Vampiiride kuu. Pühendasime eelmise, kuuvarjutusega riituse vampiiride tuvastamisele-kahjutustamisele – ja terve kuu iga päev näitas ja õpetas, kuidas vampiirlus toimub. Nakkavalt. Pea iga päev avastan, et muutun samasuguseks nagu need, kes mind puugivad – mürgeldajale näpuga näidates olen ise veel kordades mürgeldajam. Nii lihtne ongi.

Laupäevase tsere põhijõud oli nii Evaldi kui Kareka väestatuna uuestisünd. Iga päev ja hetk vaatame maailma vastsündinu pilguga, puhtalt lehelt. Riituseks valmistudes näitas Nibiru, kui liigutavalt sõnapidav oskab olla kaheaastane hobupiiga. Mehed vedasid kive, keset hobunaid neile selgitades, et see kolin on kahjutu, laulsin ühtlasi Nibirule. Sisenesin metsa telgiplatsi poolt ja väljusin Päikesevärava juurest. Ehkki ülejäänud kari tuli ära talli taha, seisis Nibiru selle värava juures, kuhu mina kadusin – sest ta on minu hobune. Ja nii on.

Taja omakorda tõestas läbi Tennoga-suhestumise, kuivõrd sõnapidaja on Hobune. Ta on Tenno esimene hobukogemus – kui kivimees käruga läbi kopli metsa kulges, seisis talle ette: tere – tule mu selga, rändame! Ja kui Teeline Tuliratas vedu ei võtnud, hoidis igal hetkel tema ligi, seiras pilguga ja Teenis sel moel.

Eile puudutas Taja sügavalt ja igal võimalikul moel Brigitat.

Herr Siiboja munatustas Sipsiku – kogu sipsamise ja narkoosiune, johmase ringikakerdamise ja toibumise aja seisis väga murelik-osavõtlik-valvas-hoolas Taja varsa ligi. Tunde valvamist ja kaitsmist. Mannike-hellake ise äratas oma paariselunditest vabanenud jõnglase narkoosist kanaarilinnu häälega. Näksis poisi alumist mokka, nügis ja potsutas ja tegi kanaarilinnu häält. Ilus. Mitte paratamatus isaseid isendeid hallatavaks skalpellida – teiste loomrahvaste hell osavõtlikkus on ilus.

See on eriti ilus, kuidas kõik loksub paika. Otsekui vastuseks reiki-Gerlile, kes Põhjalast küsis – kus mu energiaväli on, vastas Inglikaitse Rita poeg Raigo: tohutu energiate vahetumine on – vana väljub, anum tühjeneb – oota kauneid üllatusi. Terje kinkis mulle pühapäevahommiku – Brigita viis autotäie lapsinoori Rabale pannkooke sööma ja mina sain Valgrega tallipõrandat täita, lauda üdini puhastada, kanaaia tagurpidi pöörata, pesud ja maja puhtaks – ja ennast ka lihtsale hingele tühjaks valada.

Mis iganes tasandi ja valdkonna lõputu süvaanalüüside jada tuletab üha meelde – keskmes peab olema MINA. Kellega mina tahan koostööd teha? Millist koostööd? Mida ma üldse teha tahan? Keda mu tehtu õnnelikuks teeb? See ei tähenda, et mul on olemas presidendi otsetelefon 😀 Ükski kavatsus pole enam endine. Suurem ja parem on.

Kellega iganes suhestudes muutud temaks – seda on tõestanud pool aastat Kodutunde raamatu koostamist ja vampiiride tutkimise kõrgem pilotaaž. Kuhu poole näpuga näidates kolm sõrme näitavad?

Eile dr. Siibojaga Brigita-küpsetatud kooki süües tsiteerisin Indit, kes kahel spurtival materjalidekogumise nädalal Soonest mulle igatsevalt järele vaatas: justkui Soomes töötaksid! Tiit elab ses rütmis pidevalt. Mina saan küll Inglipuudutuse raamatut koostades kodusem olla – füüsiliselt, vaim on nagunii lennus, hirmus hipinõid ju 😀 – ent suurtöö Ülo Vooglaiuga, tööhobustega reaalselt töötavaid inimesi pidi kütmine ja eriti pärastine kvanthüppe raamat tõotavad üliraju sõitmist taas.

Aitäh võimaluse eest. Ja selle eest, et lõpp ei paista.

Mai-Agate küsis viimatisel kohtumisel, mis mul plaanis on – meie tutvuse ajal esmalt 87, siis 96 peale tõusnud eluiga tüürib 120 poole 😀 😀 😀

Annaks taevas, et keegi ikka koos minuga nii kaua vastu peab 🙂 Tõsi, omad üha kogunevad ja tekivad – kui teised said laupäeval unenäopüüdjate valmistamise õpetuse, siis mulle oli õue-toa-metsa-talli vahet rühkides ja korraldades olulisim Reti Toriella õpetus omadest – pole vaja millestki plagiseda, kõik on selge – nagu on üdini teada ka ühtsus indiaanlastega – ning railbaltik on meie Must Madu.

Senisemast teravamalt õppisin selgeks, et kaos – mis külgetõmbe seaduse kohaselt tõmbab aina uut kaost juurde seni, kuni sita külgetõmme jõuab haripunkti – või pärapõhja – ja vabaneb. Oletasin, et mu korrapärra sööst sündis pühapäeval… Ei, ehkki olin esmaspäeval pärast paaripäevast ajudepuhkamist värskena kirjutamas, tegin lõunauinaku ja… ärkasin põrgusse. Kroonika pealelend. Huvitavad üllatused autoteeninduses. Ja nii tagasi. Kontrastiks silme ees Taja ja Nibiru, kelle suurim au ja võimalus on Lepingute täitmine. Inimestest nii erinev ja tõeline.

Ent just päraperssest läbi kroolimine tõi tagasi Harmoonia.

Reedel Jürilt Nilovi juurest koju lennates tõlgendasin autost üle lendavat seitset luike õnnistusena Kodutundele.

Telgis pühendasin metsluikede legendi tõlgenduse meestele – mäletatavasti kudus ses muinasloos väike õde oma seitsmele vennale nõgestest särgid, et nood luikedest tagasi printsideks saaksid. Kiidetud olgu Helle Karis selle filmi eest.

Ent tänaseks tähendavad need Seitse luike väga paljut, mis on seotud mu laste ja loomade, nähtamatu ja nähtava maailmaga. Aga sellest ei saa ma kirjutada. Psst! Vabandust. Kunagi järgmistes raamatutes kirjutan 😉