20. jaanuar 2012
20.jaanuar
Margot käis üle pika aja külas – kuludokumentide järel.
Leppisin ilma hääleta kokku intervjuusid – ma ei tohi enam haige olla. Ei seljast, peast ega peest – majanduskrahh läheneb.
Kirjutasin, võideldes üha aeglasemaks muutuva arvutiga. See sunnik hakkab täiesti ilmselt saba andma.
Homme piirdun Madli ema ärasaatmisega Pärnu kirikust, Häädemeestele surnuaeda ei sõida – see oleks mulle kabelimats.
Ja homme tehakse ära kaks lammast. Mul on mõlemast pööraselt kahju. Aga üks jäär on kõigi uttede poeg-vend-tädipoeg ja kui teine jäär jääb siia sugujääraks, pean tema õe sügavkülma ajama. Ohissandissandissand…
Tänu taevale, et Tarmo on kodus – iga päev sajab 10-20 cm lund ja Salvador võtab iga päev kopli vähemalt korra maha.
Otsustasime, et peale Garfieldi on kõik suured hobused müügis. Ma olen kurb, kui Battaya läheb. Emand Mässak on kurb, kui Estepona läheb. Tinkerist on kahju. Aga seesinane hobumajandus on siin täiesti mõttetu. Jätame ponid, lambad ja eesli. Kaks suurt hobust võiks muidugi olla – näis, keda ja millal ostetakse. Ohjah, nii palju siis unistuste hobukeskusest – mida ma niimoodi orjan, et tervis ütleb üles ja lootus kustub.
Pean nüüd lausa maruliselt kirjutama – ja Tarmo peab siia Raplasse kohekohekohe tööle minema.