23.-24.oktoober

Õnne sünnipäevaks, Asser Murutar!

Õhtulehe Kaja tuletas eile mulle helistades meelde, kui oluline on info haldamine – ütles, et delfikroonilise Kodutunde-raamatu kirjastamise tõlgenduse järgi võinuks oletada, et ei tulegi – mu FB profiil ja siinne päevaraamat olid õnneks kanalid, kus sai aimu, et töö käib.

Käib jah – tormiliselt – tänu Signe ülimale põhjalikkusele olen saanud nimesid-numbreid juurde, kellega veel kõnelda. Signe tööstiili jälgides tean, miks eelmise kirjastajaga asi seiskus – praegu toimub see, mis kollektiivse, sadu inimesi puudutava töö puhul peab. Signel kui saatejuhil ja palju aastaid ajakirju toimetanud profil on pagas. Kõik on hästi.

Eilse pika vestluse ajal ütles mu ämm – enne seina kinni jooksmist 😀 – telefon tühjenes – et ka tema sai alles kroonikutelt teada, et ma üldse Kodutunde-raamatut kirjutan. Ee… Brigita lõpetamisele, Indit tooma-viima sõitsin läbi kogu suve alati ja ainult Kodutunde-raamatu perede külastamisega ühitatult. Ju ma siis ei rääkinud. Ehkki mõtte- ja tajutegevus, analüüs ja ka puhastusteenus on olnud nii intensiivne. Asjad toimuvad peas ära. Liiatigi tahan lähedasi kõigist neist arutlustest-põdengutest säästa – minu tee. Tänuväärne ja õpetlik, mis hirmus.

Ja jälle 7 luike! Pea iga päev lendab minust üle 7 luike . Ühe luigereaga saatsin Asser Murutarile sünnipäevatervitused, teisega maestro Vooglaiule jõudu ja kestmist.

Ja veel!!!

Kui ka Kuusemäel Margoti juures luiged minust üle lendasid, küsisin endalt esimese asjana – miks luiged mind siin kõnetavad? On tema kitsefeta turule-sudimine üldse minu asi? Kellegi soovitav shamaanitrumm – mida mul eneselgi pole -, hobundusse sukeldumine, tehnikaehitus kui pensionisammas ja öörahu tagaja… Kuivõrd ikka tegelikult on minu asi nende probleemistik? Nad on mu laiendatud pere. Kui neil läheb hästi, läheb hästi ka minul.

Minu vigu hobumaastikul toimimisel ei pea küpses eas uustulnuk kordama. Ületöötamisse ei peaks see, kes saaks lihtsamalt ja loogilisemalt teenida, maha surema. Minule – minule! – pole vaja, et mu kalleimad töökuhja alla maha sureksid.

Märkide märkamine versus nihumõistmine on täiega õhus – Siiboja-ruunatud ponipoiss Sipsik on raudkindel, et mina tegin ta hargivahe valusaks 😀 Tema narkoosi-suikudes olin mina ta ees – kui ta ärkas, olin jälle mina tema juures – selge! Nii me nuritõlgendamegi ju. Täna juba võttis sell mind tasapisi jutule 😀

Samamoodi oskan mina kõiki toimetaja küsimusi rünnakuna tõlgendada, kuna olen kuld-süüdi-võlgu-sündroomik.

Esmaspäevahommikune arvuti kinnikiilumine – painasin pimesi mingit vale klahvi ja ekraan pistis pöörlema 😀 – juhtus kirjadekoostamise hetkel. Ja kohe ka küsime – kas reastamisel olnud management oli teel vale inimese juurde? Ega ma loobunud – kui restart massina lahti muukis, saatsin ikka 😀

Ja mu ärijadas pole miskit salajast – jummala avalik ja peagi lugejatelegi näa, et kohe pärast Kodutunnet tulevad Mustrimuutjad uuesti, sest senine tiraaž kadus mutiauku. Enne aastanumbri vahetumist peab pääääädima Tori saaga – muuseum vaikib, ent aastaid tööd peab vähemasti digiraamatu kuju võtma. Tabor uhodit v njebo – i kniga tože – taevast ju neid digibugisid tõmmatakse. Ma arvan.

Sealt edasi papa Vooglaid – lähen tema juurde hingedepäeval, kui Terje lennukile sõidutan. Siis kolm aastat koostatud Ingli puudutus, aastase töö vili 21. sajandi töötav hobune, kvanthüppe populaarteadus, loomad-lausujad ja käsiraamatute sari. Ja sinna kostab spiritiri-lauakalendri soovitus neile, kes abi ei vaja, seda mitte pakkuda, nagu bingo – piisavalt tegemist on oma enese vana kuu sabade sõlmimisega. Mida sümboliseerib ka üleeilsest alanud toiduvalmistamine endale. Laupäeval valmistasin toidu, ent kui vili oli toodud ja Valgu taha Tennode juurde mindud… jäi Indi sinna. Käis eile Marge lastega koos ujulas ja kinos ega tahtnud ka eile õhtul mu valmistatud roogasid. Saiakesed võttis küll ahjust bussi kaasa, kui Tartusse vanaisa sünnipäevale ja Aleksanni-Gribiga home-alone-filmis osalema sõitis. Papa seilab kusagil. Lapsed peavad maja ja sealseid koeri. Seoses millega olen home-alone ka mina.

Mustrimuutjate ülekäimine pärast sabade sõlmimist tuleb endale. Ja ka novembri täiskuuteenistus tuleb ise-endapärast-endale – Evaldi süda ei lase, Tennoga teeme ja teenime.

Ehkki viin sõpru-teekaaslasi projektirahvaga kokku, teenin ma ise oma arendused ikka ise. Raamat ja asi. Kõlks ja kopik. Seitsme raamatu jagu arendust on ees – uus katus – Aabrami koda – angaar (olen sujunud äravedamise hinna eest saadava kaarhalli toomise meelde) – liivaplats – uus vooder…

Shamaanitrumm võib oodata – ja püstkoda on Evaldi südameasi, mille saab ühitada Aabrami koja palkide väljaveoga, mida omakorda on vaja raamatupeatüki saamiseks.

Olulisim igapäevaülesanne on keskmespüsimise argimüstika. Ma ei saa telefoni välja lülitada, nagu Signe. Ei saa fb kontot sulgeda, nagu Kreet oma uue raamatu kirjutamise ajaks. Arvutil on hääl maha keeratud, nii et ma ei kuule kirjutamisel-teksti taga tilksuvaid sissesõite 🙂

Aijah, et mida õhtuleht minust tahtis? Telefoniintekat minu ja kivide-kristallide suhete kohta. Ma ei kanna enda küljes midagi. Olen maailma ainus inimene, kellel pole mitte ühtki sõrmust. Ja minu kivisuhe võtab enamasti seinaladumise-aiakoostamise-telgikivide tarimise kuju. Mida siin manifesteeridagi… Üksiti ütles hea kolleeg, et mu päevaraamatut loevad paljud tuhanded inimesed. Matjaan. Aga tore, kui meelde tuletatakse. Aitäh 🙂 Jätkame matka! Seniks meeleolumuusikat 😀