25.-27.oktoober

Täna on kadukas. Mis teed, see kaob.

Mitte midagi ei juhtu, kui heidad teisipäevaõhtul pärast Kivastiku-filmil-käiku magama ja tõused neljapäeva hommikul kannikesevärskena. Maailmalõppu pole toimunud, hulk jauramisi on su osaluseta ära toimunud. Oled aru saanud, et kõigi teiste pärast muretsedes oled ennast jälle ribadeks rähelnud – kas ikka teistel läheb hästi, kas ikka kõigil on tööd ja teenistust, kas nad ikka magavad piisavalt. Ja sa ise?

Teisipäeval koos Valgrega kõigi riskitorude ümber termost pannes mõtlesin veel aina teistele. Päikeseväravat ja tsereplatsi korrastades sain aru, kes ja kuidas seal toimetama peab. Enne kino jõudsin elukad kaertega tuppa lükata, aga heinavedu absullkottpimedas tuli pärast. Ja siis ma istusingi Nibiru boksis, läbi kui olematu riigi olematu raha – tihkusin nutta, Nipsik tõstsi mulle heinu pähe – ja ma tõmbasin juhtme seinast välja.

Tegin endale diivani ette joru võileibu valmis. Puhuti ärkasin selle peale, et Lilli mõõtis buterbroodide järele sirutunud Taavetile ja Notsule molli. Jordan möirgas kellegi peale pikaltlaialt – aga see ei ärritanud mind tavakombel. Keegi valvab 🙂

Eriti ilmekalt õige oli eilne õhtu – enda arvates vaatasin pilvedealli, tegelikult nurrusin, prillid ninal viltu, Kreet Rosina eneseväärtustamise raamat risti rinnal 😀

Restardi saanud mina tegi arvutile restardi, jah – seitse fileed ootab seibimist, aga pärast unemaratoni on see… teistmoodi. Aitähaitähaitäh!

ps. Õhtuleht tahtis eile siia pildistama tulla – ju ma oleksin end lille löönud kah, kui väga vaja. Aga ei olnud. Ikka aitäh 🙂