28.-30.oktoober

Kui inimesed omavahel räägiksid, ei üllataks igaüht eraldi, mida magnettormid meiega teevad. Tänu sellele, et jutustasin siin päevaraamatus oma ebaendalikust nutusööstust teisipäevaõhtul – ja sellele järgnenud unemaratonist, mispeale olengi väga põhjalikult maganud, rääkisid mitmed omad samasugustest kogemustest. Kui inimesed oma üleelamisi jagaksid, ütleks keegi tark üksteisele toeks ja teadmiseks ikka, et esmaspäevast neljapäevani oli ülivinge magnettorm, mis muutis kogu planeedi ühisvälja. Oli palju murdumisi ja lahkumisi. Ja puhtakspõlemisi.

Mina magasin ennast 20 aastat nooremaks. Nägu klaar, meel rõõmus – ja igasugused katsumused jälle talutavad. Puhastava-noorendava uneralli vahele oleme teekaaslastega horisonte klaarinud, silmapiiri kaugemale tõstnud, ühinenud ja eemaldunud ja klaarunud.

Kui laupäevahommikul Indiga kaisutsi ärkasime, vallandus rõõmustav hullumajapufi – Keava-Siim tõi järgmised heinad, kantisime need sirgelt nii lamba-poni kui hobukoplisse – et iganädalast nussarussimist poleks. Koos väljamõtlemisega-näpuviskamisega, kes seekord meest teeb ja rullid hoovist koplisse kahveldab – Indi või mina 😀

Edasitagasi sõelumist kaunistas oma koer, kes kogu manöövri ajal huilgas, sekundeeriv naabrikoer-suhtekorraldaja, lisaks õppused lasketiirus, mispeale alustasid Fedjat põmmutamist ka metsas. Kõigepealt mürgeldasid hobused mööda koplit pirtsutada. Siis läksin nende juurde… Ja saabus rahu. Hobunad otsustasid: kui emme on ka, siis pole vaja karta. Eriti piiritult usaldav on Nibiru Curandera. Läheneva traktori ees värisevad põgenemisvalmis jalad… ja ta jääb. Põsk vastu minu kukalt. Kui emme on ka, siis julgen. Kui Tajale ütlen sageli spontaanselt – ma armastan sind, siis Nipsikule ütlen sellistel puhkudel alati: ma olen su sõber.

Kuivõrd Indi ja Gribi väidavad, et olen maailma ainus inimene, kes sõna peab ja lubadusi täidab, pole mind sõbraks valinud loomikutel just kõige halvemini läinud.

Sama Siimu juurest poest tõime eile Valgrega koormakatte ja pakkisime kõik vajaliku sellesse. Ses mõttes, et espakis käisime kilet toomas lauda talvekorrastuseks – aga tuul ja vihm keeras kõigepealt kilesse Valgre, kellele ma appi ei saanud minna, sest arvutt aheldas mu. Lõpuks siiski kiletas kolm korda kuivaks riietatud-kinnastatud häpiend ka katuse 😀 Nagu ikka, läks lõpus jube kiireks. Hobunad ootasid kikivarvukil – tuules-padukas hakkas vilu – eit viskas boksid puhtaks – aga rong ju kikivarvul ei oota. Uue nädala alguses toon talinast ära soojussalvestid saunaahju manusteks – seekord jooksen võidu külmade, lume ja tuisu, mitte rongiga, kuhu Valgre tööpäeva lõpus jõudma peab. Aga ma võidan alati.

Fbs oli täna ühel mu uuel sõbral hea tsitaat profiilil: eile sosistas Saatan mulle, et ma ei saa tormiga hakkama – täna ütlesin mina Saatanale, et mina ise olengi torm! Just.

Loodan, et see hea torm saab kajastuma Mustrimuutjate uustrükki suubuvas ja ka Müstilistele lugudele minevas Päikesevärava tekstis, Maalehe Meta-loos ja Marvi Taggole Elulugude kogumikku tehtavas papa Harri loos. Noorkuunädalal tuleb õnneks Mai-Agate – seda on hea teada.

Metsataat, kes käis reedel kontrollimas, et meil kõik õigesti saaks, jõudis katuselt alla tilkuma täpselt õigel hetkel – Kristi saatis Kodutunde-raamatu lõpliku kaane näha. Imeilus. Ja kuna me olime esimeste reaktsioonide püüdmiseks telefonil, kuulis seda ka neiu Nilov ise. Kusjuures metsataadi pere on just nii saate kui raamatu sihtgrupp. Huh! 🙂

Mul on kõvad mehed. Katuse-Kalle, kellega tormis-padukas kah ikka mööda katust turnisin ja kevadisi materjalikoguseid valmis mõõtsin, metsataat ja Valgre – mis sa hing veel tahad!

Kui Signega Kodutunde-raamatu kujundusse spurtimise arutelu lõpetasime ja edasiste raamatutega horisondi helgesse tulevikku tõstsime, rääkisime muuhulgas, et mees kas on või pole ning et pole poolikuid lahendusi… ja tulid ülikondades noorhärrad, keda boss jäi jämedasse mersusse ootama, isalik pilk koormakattega möllaval Valgrel.

Jehovistid. Kui nad eelmisel korral siin käisid, kiirustasin – eikuhugi mõistagi 🙂 – loobusin mõttest nad Päikeseväravale viia – ja saatsin üsna järsult minema. Seekord võtsin aja. Viisin kaks siredat selli läbi paduka ja tormi tsereplatsile. Üks oli vaikne, aga väga huvitunud – teine jutukas, aga mitte jäik – ja meil oli ääretult huvitav pooltund. Valgrega itsitasime jämeda mersu üle – Jumal andis 😀 – ent arutelud Looja kehastumistest, kõikjal-ilmnemisest, igast hingetõmbest kui palvest on mind ikka paelunud. Ja mis tähtsust sel, et tõenäoliselt saatis noorhärrad siia korduspürgimistele preester Arumets, mu kolmanda kaksikvend 😀 – mitte Jumal ise. Või siis ka Kõigeväeline ise. Keegi peab ju tema tahte teostama, eks ole.

Ju ma universumi tahet teostan nii õhtute kaupa metsataadiga joonestades, sest Ukraina kutsub, Tamsalusse visioone saates, sest universum tahab nii, oma indiaaninime Connecting People õigustades inimesi ühendades… Ahjah, 20. novembri Elena Kanda päev Soonel on pilgeni täis.

Lapsed aga said samuti õpetliku nädala – isa oli Vahemerel, neil Võrtsu ääres kodu hoida, ressurssi kütuse jagu. Õnneks oli neil Indi konto – ja nagu öeldud, nende ema peab alati sõna ka siis, kui esmapilgul selleks justkui võimalusi polegi. Pean sõna ka teiste lubadusi täites.

Põhjaliku väljamagamise auhinnaks on värvikad unenäod – kurnatuna neid teatavasti ei näe ega mälea. Krooniks unenägu Eedeni aiast – mu akna taha tulid hordidena loomad – palju liike, kõigil beebid sabas – kõige ees sealpoolsed Mötsu ja Vip. Mu kallis hiid-emis palus mind endale selga, jalutasime temaga kohtumisele mitte ainult paljude veiste-kitsede-koerte-sigadega, saabusid ka Kaurid ja siitküla uus kitserahvas Metsallikud.

Nii, nagu Mötsu on andestanud mulle, õnnestus mul tema hiidturjal kulgedes Kreeda-raamatu soovituse kohaselt Andestamine – see on vist üldse üks rängemaid töid, sest niipea kui oled seitsmele mehele nende tehtu ja tegematajäetu justkui andestanud, tuleb kohe katsekivi ja… alustad aga otsast peale 😀 Kuni elu.

Pühapäevalugemiseks kopin Alkeemiast Mai-Agatet. See siin on üks seanss:

“Seda, mida me Maa peale õppima tuleme, püüame me tavaliselt kogu hingest vältida. See on “pimetäpp” – asi, mida me ei märka, ei salli, kardame. Või siis inimene, kellest meeleheitlikult kinni hoiame. See “pimetäpp” ongi eluülesanne, mida on vaja tähele panna”, räägib selgeltnägija ja tervendaja Mai-Agate Väljataga.

“Sa tahad teada, kuidas ma viin läbi psühhoteraapiat? Kuna ma ei tea sinust mitte tuhkagi, siis küsisin su teejuhilt, meistrilt, õpetajalt, tervik-minalt, millest ma peaksin sinuga rääkima. Sain tundetasandil vastuse – marjulkäimisest. Mis on selles niisugust, millest sul on vaja aru saada?” …Nii algas mu seanss Mai-Agate Väljatagaga.

Oma raamatus “Loomise õpetus” räägib regressiooniterapeut, ravija- ja nägijanaine Mai-Agate Väljataga eluülesannetest ja elu õppetundidest. Just nende otsimisega me koos teadjanaisega tegelema hakkasimegi. Istusin toolil Mai-Agate vastas, avali silmi ja täiesti ärkvel. “Hakka nüüd meenutama, milliseid tundeid ja elamusi marjulkäimine on sinus üles kergitanud,” ütles ta häälel, mis paitas rahustavalt nagu rannaliiva sahisev laine.

Loe veel:

Saamimaa on Põhjala maagia kodu: harukordne filmi- ja vestlusõhtu saami joigudest ja traditsioonidest 27. oktoober 2016

30 ajatut ja õpetlikku šamaanitarkust igapäevaeluks 25. oktoober 2016

Lõpeta mõtlemine, hakka tunnetama

Kas ma tohin rääkida ühest teisest asjast, mis mul marjulkäimisega seostub, aga on hoopis midagi muud?

“Sa tohid kõike. Universumis pole olemas sõnapaari “ei tohi”. Me oleme vaba tahte alas. Me tohime kõike, ent me peame olema jõudnud oma teadvuses nii kaugele, et ütleme endale ise, oma südametunnistuse järgi, mida me tohime. Universumis on nii, et mida sa teed teistele, teed sa tegelikult iseendale.”

 

Marjul käisin ma väga ammu. Ma armastan seeni korjata, marju mitte. Sest see on igav ja tüütu. Mulle õudselt marjad maitsevad ja mulle kohutavalt meeldib looduses olla, aga marju korjata mulle ei meeldi.

 

“Kas sa paned tähele eesti keele sõnavara? Kole tore, hirmus hea, õudselt vägev. Ehk loobuksime sellisest omadussõnade reast. Emotsioon võib hea olla, aga me kasutame valesid sõnu, valesid vibratsioone… Ent lähme marjulkäimise juurde. See toob ühe su iseloomujoone eriti esile. See, mida inimene püüab oma elus kõigest hingest vältida, ongi ta õppetund. Sina hakka nüüd vaatama enda sisse, milliseid tundeid marjulkäimine sinus aktiveerib. Mitte ei tekita, sest mitte miski ega keegi ei tekita kelleski tundeid, vaid aktiveerib alateadvuses juba olemasolevad.”

 

Mulle metsas õudselt – ups! – üliväga meeldib. Sest mulle meeldib loodus. Tema võimsus, meisterlikkus, ettearvamatus. Umbes paar kuud tagasi tajusin ma seda eriti teravalt, kui Keenias olles maa- ja meresafaril käisin. See Keenia puges mulle üldse naha alla.

 

“Sellepärast, et sa varem elasid Keenias. Kindlasti tundsid sa seal paljud asjad ära. (Hmm… Mu esimene mõte Mombasa troostitust nähes oli: issand kui hea, et ma Aafrikasse sündinud pole!) Sa teadsid, mida need endast kujutavad. (Võib-olla sellepärast ei tekitanudki minus, erinevalt paljudest valgetest, võõristust ei maasaide sõnnikust tehtud majad ega ka nende lemmikjook – kokteil lehmaverest ja -piimast).”

 

Ma tulin tagasi ja mõtlesin, et inimeste loodud ehitised, mida ma oma varasematel reisidel vaatamas olen käinud, on küll toredad, ent pole looduse vägevusega siiski võrreldavad. See on nii võimas emotsioon tunnetada looduse muutumist, teda kuulata, nuusutada…

 

“Sinu tervik-mina soovitus rääkida marjulkäimisest hakkab nüüd haakuma sellega, mida sa praegu räägid. Sa kasutasid oma jutus ühte sõna – tunnetama. See on tulevikus väga oluline omadus. Tunnetama õppimine on uue ajastu ülesanne. Mõtlemist võime me kasutada millegi mõõtmisel, täppistööd tehes, kellaaja puhul, aga ülejäänud elu peab koosnema tunnetusest. Tunnetuse kaudu saab puhast ja tõest informatsiooni,mis on peidus inimese sees aegade algusest peale. Väljastpoolt tulev info võib osutuda ebaõigeks või inimese teadvusega manipuleerimiseks. Seda tehakse selleks, et me ei hakkaks iseseisvalt mõtlema, enda kohta küsimusi esitama: kes ma tegelikult olen, kust ma tulen, mida ma siin Maa peal teen, mis on mu eluülesanne? Manipuleerida saab reklaamide, arvutimängude, teleseriaalidega. Tunnetamine algab iseendast, oma päikesepõimikus asuva tunnetuskeskuse töölerakendamisest. Ja see peab olema teadlik tegevus. Praegu tulevad uued energiad, võnked, info nii tohutu kiirusega, et kui inimene ei lähe intellekti ja külmade faktide küljes rippumiselt intuitsiooni peale, siis ei saa ta ka töö juures enam hakkama, sest koostöösse sulandumiseks on vaja teisi inimesi tunnetada.”

Tüütusetunde äramuutmine

“Aga lähme ikka su marjakorjamise juurde tagasi. Mis tunne sul marju korjates tekib?”

 

See on tüütu ja rutiinne tegevus.

 

“See tähendab, et sa pead õppima järjepidevust ja püsivust. Sul on vaja see marjul käies endas üles tõusev tüütusetunne ära muuta. Sa oled seda tunnet pea terve elu kogenud. No miks sa peaksid laskma tal oma isiklikku reaalsust veel edasi luua? Sul endal, mitte temal, on vaja teha valik, kas sa tahad marju korjata või ei. Tema on üks sinu loov jõud, mis valib praegu sinu asemel. Sina ju ei vali! Sina tunned tüütusetunnet, võtad korvi käevangu ja marsid metsast välja. Saad aru? Tunded meie sees on loovad jõud. Nad käivituvad alateadvuses, ilma et me neid üldse märkame, ning asuvad looma meie reaalsust. No aga kus siis boss ise on? Sa pead õppima valima oma tahte kohaselt. Ja ega see tüütusetunne sul siis ainult marju korjates ole. Pane tähele, kus ja millistes situatsioonides ta samamoodi käivitub.”

 

Kas ma peaksin tüütusetundega leppima või selle kuu peale saatma või tänama, et ta mulle tuli?

 

“Sa ei tee ei üht, teist ega kolmandat. Sul on vaja see tüütusetunne, see energiaväli ära muuta, öeldes: tüütusetunne marjul olles või mingit tööd tehes ja nii edasi on kogemus. Ütled seda lauset senikaua, kuni tüütusetunne su sees hajub, ära kaob. Ja siis valid sa ise oma tundetasandil, kas sulle meeldib midagi teha või mitte. Sa ei pea oma ellu looma mitte midagi tüütusetundega. Töö, mida sa naudid – kõik tegevused, mida tehakse sisemise meeldivuse, kirega, ennast, aega ja ruumi unustades, loovad nii inimese enda kui ka Maaema energiavälja midagi kolossaalset. See on nagu puhastustuli. Sa pead alluma sellele tungile, mis sul sees on. Siis käid sa oma rada pidi.

Ma tahaks inimestele öelda, et kui on asi, mis meeldib ja kui sa sellele keskendud, oled selles alati pädev. Ka ilma erihariduseta. Muidugi on valdkondi, kus midagi on vaja tehniliselt kätte harjutada. Näiteks kirurgidel peavad võtted olema käe sees. “Käe sees” tähendab aga seda, et me loome käe ja aju vahele ühenduse ehk juhttee ning selleks on vaja korrata, korrata ja korrata seni, kuni käsi teeb asja automaatselt. Samamoodi tuleb harjutada ka tunnetamist.”

 

Usalda iseennast

 

“Et tunnetuskeskus töötama hakkaks, peab treenima. On vaja minna metsa, tunnetada puid, maapinda, energiaid. Võtta iseenda jaoks aega, usaldada ennast ning öelda endale teadlikult: lähen mõtlemiselt üle tunnetamisele. Sellest hetkest lõpeb mõtlemine ära. See aga tähendab, et aju saab sinu suure mõtlemise järel end uuesti tasakaalustada ja korrastada. Inimene peaks teadma, et aju on kompuuter, mis töötab nende programmide alusel, mida sinna sisestatakse. Kui sa hommikust õhtuni kordad, et ma ei saa selle asjaga hakkama, siis sa ei saagi. Kui sa aga kinnitad endale, teed sellise programmi,et saad, siis ka saad. On ainult üks tingimus – see asi peab sulle meeldima. Ja siis pole vaja muud, kui keskenduda.”

 

Aga kuidas inimestele selgeks teha, et nad iseennast usaldaksid?

 

“Vaat selleni jõuab igaüks ise. Sa ei pea teist uimaseks rääkima, et ta hakkaks iseennast usaldama. Me ei saa inimest muuta mitte sõnade, vaid eeskujuga, oma sisemise valguse, oma hoiakute, iseendasse uskumisega. Kui sina, iseennast usaldades, kasutad ainult seda infot, mis tuleb sinu seest, siis inimesi tõmbab see energia alateadlikult sinu poole. Ja see käivitab neilgi samasuguse protsessi. Näiteks kui tullakse Maa peale õppima eneseusaldust, enese väärtustamist, eneses mitte kahtlemist, tuleb inimesel minna üle tunnetamisele, mitte küsida pidevalt teiste käest nõu: kuule, mida ma nüüd peaksin tegema? Oma tunnetuse, intuitsiooni, kõhutunde usaldamise äraõppimine on fantastiline. Ja kui luua endale ajusse veel programm, et ma olen alati õigel ajalõiges kohas ja teen õigeid asju, siis sa teedki. Kui aga inimene usaldab ainult teisi, saab ta senikaua üsna valusalt nipsusid vastu nina, kuni pöördub sissepoole ja hakkab tunnetama.”

Mõtiskle

“Su tervikmina tahaks nüüd, et sa ta käest midagi küsiksid.”

Ma sooviks enne mõtiskleda nende asjade üle, mida kuulsin. Tegeleksin nendega kõigepealt ise. Siis aga tuleksin tagasi.

“Kui sa mõtiskledes millestki aru ei saa, esita küsimus. Universum vastab alati. Su küsimus aga näitab talle, kuhu sa jõudnud oled. Et meile meenuks, on meil vaja mõtiskleda neil teemadel, mida oleme väljastpoolt infona saanud. Kui oled kellegagi rääkinud, aktiveerid enda sees oleva info ja kui sa nüüd veel mõtiskled nende asjade üle, siis tood selle informatsiooni, mis sinu sees meenutusena üles kerkib, oma kasutusalasse ja saad seda infot oma elus kasutada.”

Lahkudes tundsin naba taga mõnusat sooja surinat – energiad liikusid, peas aga keerlesid kosutavad mõtted, mida enda kohta uurida ja kuidas oma tunnetuskeskus paremini tööle panna.

Mai-Agate Väljataga: praeguse ajastu esmased ülesanded

• Õppida armastama tingimusteta.
• Praktiseerida andeksandmist.
• Praktiseerida siin ja praegu olemist.
• Kuulata oma intuitsiooni, mitte midagi ega kedagi väljastpoolt.

 

Mai-Agate Väljataga: elu õppetunnid

 

“Seda, mida me Maa peale õppima tuleme, püüame me tavaliselt kogu hingest vältida. See on “pimetäpp” – asi, mida me ei märka, ei salli, kardame. Või siis inimene, kellest meeleheitlikult kinni hoiame. See “pimetäpp” ongi eluülesanne, mida on vaja tähele panna. Näiteks on inimene võtnud endale ülesandeks õppida leppima muutustega. Tema elu on nagu veerev rohututt, millele ei tule juuri alla. Kui see on tema jaoks “pimetäpp”, teeb ta kõik selleks, et muutusi poleks: kogub pangaarvele palju raha, kindlustab endale paikse elukoha, hoiab abielust hammastega kinni. Mida rohkem ta aga muutuste vastu võitleb, seda rohkem neid ta ellu trügib. Kui ta nüüd oskaks enda sisse vaadata, saaks ta aru, et ainukene asi, mis talle rahu tooks, ongi just muutuste vastuvõtmine, nendega kaasaminemine.”

 

Artikkel on ilmunud originaalis ajakirjas Üks, 2010

 

Allikas: makarikamaa.wordpress.com

 

Loe lisaks: Mai-Agate Väljataga “Loomise õpetus”, kirjastus Pilgrim

Homme jagan teiega novembriprognoose. Need on hämmastavalt romantilised. Nagu ime 😉