2.-6.november

Ma olen 8kuune vesipeaga poiss. Sain Mai-Agate neljapäevasel rännakul – teemaks vastumeelsus, mis on tingitud ebavõrdsest andmise-võtmise vahekorrast – teada, miks meil Šohirevide Pöialliisi ja teiste puudeliste haldjalastega ülitihe ühendus on. Mu rakumälus on teadmine, kuidas siis on. Ja tänased vesipead teavad, et ma olen olnud üks nende seast. Aitäh.

Ma olen inimkond. Hingedepäeva õhtul koos Evaldi ja Elenaga rännates läksin esmalt küll kuulekalt põldudele oma esivanemaid patsutama – ent need põllud rullusid üle ja ümber Maa. Pretoria, Filipiinid, Siber, Vietnam – ning kõik need rassid ja rahvad nii sarnased! Aitäh.

Minu ümbermaailmareisid on viimasel ajal olnud nii vaimsed kui füüsilised – sõidutasin Terjet rahvatarkuse järgi „luiged läinud, lumi taga…“ – külastasime Indiga Ülot ja juhtus nii, et sattusime ka just sünnitusmajast tulnud Varro-tütre ees kummardama – lõunatasime koos moslemitar Riinaga – ja saime Järve keskuse kaminameistritelt kahetonnise hinnapakkumise. Jätan ütlemata, kuhu selle pista võib. Tulehakatuseks. Oma saunaahju ümber soojust salvestava kasuka ehitasin pehmelt öeldes teise hinnaga. Aitäh pakkumise eest muidugi – olgu tuli teile helge.

Kui Evaldi rännakuga ühines ka Elena – siis Mai-Agate loengus ja rännakus oli selgeltnägijate tuleproovi Anu. Naljakas oli see, et Mai-Agate ei teadnud Anut – küllap pärast Raplast Tallinnasse sõites tema autos temaga tuttavaks sai 😀 Anu pöördus ääretult kaunilt ja ülendavalt minu poole. Seoses õigusega olla ülestõusnud meistri ema. See pöördumine oli mulle ilus au. Aitäh!

Nii hea oli õhtul koju minna, kui keegi ootas seal – nõiamoor lausa 😀 – oli poolpikk, aga süvasügav vestlusöö. Avastasin, kui osavalt ennast pettes olen end laiali pudistanud ja oma unistused ootele pannud, et teiste unistusi elada ja teenida. Aitäh, õpin. Möödas. Ma väga loodan. Varahommik Liina Metaga lõppes metsataadi abiga leitud lüpsimasinaga, millega mu vanaema Alma – Liina oli mäletatavasti mu papa Harri ema Alma, kui mina olin isa Aleksander – pärast Vigala sepakooli koju sõidab. Ma olen õnnelik. Nagu siis, kui autod ja hobused, lood ja laulud oma kohtadele asetuvad. Aga selle eeldus on õiglus. Enda suhtes. Alati.

Olen viimasel aastal enda vastu varasemast palju julmem olnud. Salakavalalt. Umbes nii, et kõigepealt täidame kõigi kallite unistused, et neil oleks siis aega-raha-energiat-pühendumist minu unistusi märgata. Tegelikult ei juhtu seda iial. Aja ja energia pühendad teistele, oma teenimised ja rajamised seisavad servi, kuni muts kodo tulõ. Tulõ oma unistustele elada. Ja paraku üksinda. Allpool loetlen mamma Mai-Agate uuemad käsulauad. Aitäh ja minge persse. See siin tuli praegu väga südamest – ja sellel oli põhjus. Oli. Olen mitu päeva tööd teinud, et sellest põhjusest välja kroolida. Aitäh. Ja… ikka persse 😀 😀 😀 Vabandust. See on ühtaegu nii naljakas kui hale – ja sellest saab kunagi üks raamat. Või mitu. Hõissa.

Mängud MINU nukutoas on kõige tähtsamad. Nüüd ja alati. Märk sellest, et enam rohkem end nuripühendada ei saa, oli eileõhtune avastus, et mina – nii sõnapidaja ja distsiplineeritud-motiveeritud-kontsentreeritud – olen mitu lähiajal tähtaega kukutavat tööd ära unustanud. Suure ja väikese Peetri muinasjutu kohaselt väikese Peetri rollis krõbistades viib oma asjade unustamine selleni, et… Ei vii. Sain jaole. Tulin mõistusele. Õieti – enda juurde. Tere, mina!

See mina on mulle täiesti uus ja huvitav olend. Täitsa tore tüdruk, kellel on Riina kingitud ja Eve saadetud tikandite ja pärlitega uus voodipesu ja saunatoa vaip ja… üldse. Tänantänantänan!

Reedel tuli Joel täiesti tavatul kombel – mõrsjaga – meile õhtusöögile. See on otse ja puhtalt Kodutunde-raamatu koostamise teene. Kohtasin sedapidi naist, kelles tundsin kohe Joeli paarilise ära, korraldasin oma kauase südamesõbra sinna ja… seal nad nüüd siis on. Tänu taevale. Kunagi mõne sajandi eest päästis see naine minu elu. Nüüd päästsin ja putitasin mina läbi aastate talle tema taevas kokku määratud paarilise. Nii need asjad käivadki. Ja muudkui et aitäh, Kodutunne 🙂

Kuna torude maasse kaevamise järel ajasime läbilõigatud tallitorustiku kaabliga kraavi kinni koos temaga, otsisime laupäeval üles ja taastasime nüüd samuti koos temaga selle jootja-elektri – ja ladusime saunaahjule ümbrise. Võinuksin muidugi oodata, kuni miski jälle surnuks külmub – ja kevadeni ämbritega hobenate vahet joosta… aga ma ei teinud seda. Kuna jootja kohal seinal olid mõned juhtmed ristirästi, tegime metsataadiga laupäevaõhtuse tantsulka – ajal, mil norm inimesed tantsivad ja pummeldavad, tantsisime ka miinus sajaga redeli otsas, nööpisime juhtmed kokku ja lahku ja… tööle hakkas! Homme tuleb ämmerdeta pühaba. Igas mõttes. Nädalaga pärast kuu loomist ja palverännakut Soontaga ja sellega külgnevate linnuste juurde sündis uus mina.

Homme tuleb Minni Mangman hobenaid lennutama. Esmaspäeval viin Madam Citroeni süüteluku kõbimisele. Teisipäeval korrastame punase Vuhwa ventilaatori – lambilülitiga. Tellisin Gribi 20. sünnipäevaks Mamma Mia! Pääsmed. Järgmisel reedel on Riina sünnipäev, kuhu läheme Metaga. Kellega siis veel? Ja ma kirjutan. Ja kevadel ehitan. Katuse ja liivaplatsi ja selle peale katuse. Ja igasuguste nuriunistuste asjus, mis ära jäätusid ja haihtusid, põrkab väike Peeter jahmunult üles-alla – persseperssepersse – ent naerab enda üle kergenduse ja mõistmisega. Jätkame matka. Hommikuks ei valuta ka selg ega kõik liigesed enam. Ja päike tõuseb. Hemingway.

Mai-Agate käskis mul ühtteist üles kirjutada. Usun, et alljärgnev tuleb kasuks kõigile.

Sõnni karma – mistõttu Saara-moor armastab üle kõige Lehmi! – paneb inimese pidevalt süüdiolemise tunnet kogema. Mis muud, kui et:

lõpetan oma soovide eiramise

palvetan, et Looja aitaks meil hoiduda lõksudest ja kaitseb meid kurja eest

vabanen teiste heakskiidu teenimisest

vabanen kujutelmast, et minu asjad olenevad teiste armuandidest

tean, et ainult see, mida üksi teen, peab vett

kogen uskumust, et raha teenimiseks peab rügama – ja teen selle uskumuse ümber

ma ei pea midagi välja teenima

kogen vastumeelsuse tunnet, sest luban teisi oma piiridesse – ja kuna seal on hirmus trügimine, põgenen ise omakorda teiste piiridesse 😀

vabanen oma tahtmise edasilükkamisest

kogen enese hukkamõistmist

vabanen kriisinautimisest ja draamakuiinamisest

ei kingi ega laena enam kellelegi raha

SÕNNI KARMA TINGIB SELLE, ET ASJAD ARENEVAD AEGLASELT – AGA RAUDSELT!