19.august

Eile oli rahvusvaheline hobusepäev, mil tööd ei tohtinud teha hobused, vaid inimesed. Õhtuhämaruses, ainsal paduka ja tuulesööstudeta ajal tegelikult tegid meil hobunad ka tööd – Taja sõitis oma uue sõbratari Mariaga. Ent terve päev aega selgitasin Karlale, miks noored araabia hobused ei käi metsaveotööl ja miks sportratsudele ei panda range kaela ja palke taha. Sellepärast, et töö on juhmide eestlaste jaoks – ja esmakordselt põhjamaale sattunud ja oma füüsisega lisaks vaimu tasandile tutvuvate juutide jaoks 😀 😀 😀

Oi, aga keegi oleks justkui mulle rääkinud, et vanaisa Vatmann suutis kahes käes korraga kirvest hoida ja raiuda nagu vanakurat… Ma ka. Aitäh. Tõsi küll, täna hilisõhtuks nentis Karla, et ilmselt olen robot – ja rääkis ühe päris andeka anekdoodi Brežnevist, kellele Saksamaale sõites eksikombel kuukulguri programm sisse pandi.

Õhtuse sõidu ajal meenutasime Tajale eile omakorda, miks tuul pole nii tähtis kui inimene, miks ratsanikuga koos töötades tuleb unustada varss, kes – saba naljakalt püsti ja sõõrmed sõõris – mööda koplit leegib – varss on nagunii siinsamas ja sõbrannad kapis. Kusjuures nüüd ootan ma juba tungivalt, et Maruusja koju tuleb – siis on trenni ajaks tuppa jääjaid niimoodi lihtsam grupeerida, et Namaste ei jää üksinda oma hirmude ja kollidega. Lapsed…

Tuulest viidud oli nii eile kui täna kõik see värk. Tänu sellele, et Kajsamoori Maria oli koos meiega, ei kaotanud ma närvi ega visanud katust pealt, kuigi vanajumal ja tema looming aina keeraskeeraskeeras vinti peale. Ma ei hakanud nutma ega karjuma, ei lõhkunud ennast kusagilt ära – ainult selg oli südaööks kellegi teise oma – ent seegi oli kell viis hommikul taas nõus mõistlikul määral koostööd tegema.

Eile hommikul astuti mulle pärast seda, kui kõnedele-sõnumitele mõnda aega ei vastatud, platvormkingaga sirgelt südamesse. Lapsekingaga. Põhjalikult. Ja keerati kontsa kohapeal ringi ka veel. Ma siis korjasin kõike alla neelates oma lapsed pardale, madrusetüdruku rongi pealt – käisime Raplas toidu- ja ehituspoes, postkontoris ja EMTs – Indi sai oma Lotte-Nuti kätte – selle jaoks tema raha kogus – las siis olla nii… Oeeeeeeh…

Tagasiteel korjasime Toomase õunad ära. Ja ma nägin juba siis, poole tunniga, et Maria on tõsine tööinimene. Loomainimene. Elus hing. Mis armas ja õige juhus, et pardal trehvasime – ja ühist matka alustasime…Ja akadeemiku aeda helistas Tartu kontor, kuhu koosolekule mu lapsed minemast keeldusid. Selgitasin kontori juhatajale võimalikult kannatlikult, miks ma lastega tegusat kodupäeva sedasorti raha-aja-jõukulu peale ei pudistanud, eriti kui niisugusse tehnikasse ei usu.

Kodus olid Maire pakud-palgid kenadeks ahjuhalgudeks tehtud. Karla hakkas ees võsa võtma, noored kolmekesi vedama – tänu madrusetüdruku asjalikule tegususele olid ka minu jõnglased tegudelainel. Mina pesin Aleksandri pesud, sain tahan-soome-teksti tagasi, harutasin vihanöörideks kogutud heinapallinöörid lahti, jupitasin, pidasin paar netivestlust. Ja võitlesin hommikuse auguga südames.

Vaatamata padukale ja inimkeelsele pladinale õnnestus neli viiendikku võsast ära teha – ainult lambakopli naabritepoolne külg jäi võsatustada.

Täna hommikul oli hoovis kõrge võsakuhi, millele tuli vihavorm anda – ritvadest tuleb püstkoda – ja plats heinarullidele vabastada. Ning ongi sügistööd tehtud. Algab 1.novembriks tähtajastatud käsikirja vormimine. Aitäh.

Eile tuli mu raamat trükikojast – laupäeval saan Pärnus ta kirjastaja laulatuselt kätte, sest tuuakse pulmalimoga talinast 😀 😀 😀

Kuni Karla lõpetas viimaste puude kantimist hobukoplist üle õue ettehoovi – tormises padukas – lasin mina seni Indile gmail-kontot tehes gmaili ja enda suhted siiruviiruliseks – kliki-Miki aitab hädast välja – sain Naistelehelt ühe küsimuse – midagi sügisesse suhtumisest – millele hambad-ristis ka vastasin – ning mendist hoiatustrahvi üleeilse kiiruseületuse eest – mis mul ei avanenud – ilmselt paarkend euri, mida ma teadsin ette ka – flässs on ju näha – spidomeetri tigu tuleb korda teha – aga millal??? Ja eelsüüte küünlad. Ja. Ilma napsitamata sain promillitrahvi. Ilma tahtlikult kiirust ületamata kiirustrahvi. Sest mu spiider lihtsalt näitab-einäita-luiskab – ja seda ei saa mendile ka argumendiks tagumentida – sellise spidokaga vist lihtsalt ei tohi sõita…

Mendi-Merikesele lubasin, et lähen täna õhtul tema aeda õunahaldama – aga ma juba upun Külvi-Toomase-enda õuntesse ju… näis. Eile sain end tasakaalu tagasi metsapere juures. Poja kitarr oli kenasti osadeks võetud ja lihvitud. Peremees oli vaatamata tulisele viljaajale sellele võtme teinud. Ja keeras Indi prillid sirgeks – need istusid nõna peal vasakule viltu. Ja üldse hakkas mul seal soojas söödaköögis hea – Maria magas seni sügavalt. Ja koju jõudes magasid juba kõik lapsed lõrinal.

Pärast Tajaga sõitmist – kujunesid ütlemata armsad ja erilised harjutused – lugesime samme, taandasime, joonistasime ümber enda ja emme ja varsa kujundeid – kallistas madrusepiiga Bellaga, mina püksetasin iirise-õuna saiakesi, Indi avastas oma nutipluti kõiki võimalusi – neti lülitasime üldse välja – ja poja oli rahul ja rõõmus, et otse laevalt Tartusse ei läinud. Ma ka. Aitäh.

Täna viisin meremehed bussile-rongile. Võtsin peale Karla ja õed Riisenbergid – nad vedasid tunnikesega lambakoplitaguse võsa ära. Mina korrastasin seni hobuse- ja lambakopli, talli ja sauna, aida ja elumaja, vedasin õhtuks ahjupuud, keetsin ja hakkisin oad sügavkülma ning korrastasin Soomest-naasnud teksti ja saatsin ära. Kleepisin liistud – Indi uksekinnis sai vahetatud – Taja-boks sai eile korda – vahetasin kärbsepaberid, panin kuivad pesud kappi, mis olid märjad, tõin järelkuivama – tegin tule ahjudesse ja mitu põrandapesuringi – lapsed panid vihmahoogude taktis sissevälja ju – ja sain seega õhu klaariks. Aitäh.

Karla saagis ja lõhkus, sättis ja õpetas – et aita õunad talveks hoiule panna, tuleb rotimürgiga kassid ja koer maha tappa näiteks 😀 – ja me oleme graafikus – kuigi mu vaimsed-loovad tööd juba sajaga põlevad ja tähtajad poovad, on sügistööd tehtud, vaikus ja muhelevad härjapõlvikud – do’nt rush in, where the angels do toed… Tõlkimatu! Ära trambi seal, kus inglidki kikivarvul käivad… No ei kõla.

Üle öö settinud, selgus, mis eilehommikuse – läbi päeva praadinud platvormtalla 15sentimeetrilise kontsa südamesseastumises kõige äkilisem oli. Ajal, mil mulle tundub tükati, et olen üldse viimane, kes alati ja iga ilmaga lubadusi peab, teatas üks teismeline tussu, et ma ei pidanud lubadust. Tädid-onud leppisid mitmekesi kokku, et kokkulepe on ümber tehtud – jõmpsikas aga teatas mulle ainuisikuliselt, et mina ei pidanud lubadust. Ja kuivõrd eile oli ülimegagiga tihe ja töine päev, oli seda tallajäljega südames ikka eriti sehve sooritada. Tvistiva talla jäljega.

Üks telefonikõne, millele ma eile ei jaksanud vastata, oli öisest kuivatist. Täna hilisõhtul, kui saunas oma tööriideid ja kolme lapse lambapasaseid riideid pesin, kordus sama. Eile päeval jäi vastamata tundmatule numbrile – kes oli paraku saksa kooli õpetaja – temaga oleksin küll vestelnud… Vägagi. Jõuan. Ta toob oma uue gümnaasiumiklassi siia avapiknikule.

Ja järkjärgult jõuan jälile, kui palju on neid energeetilisi tühjendajaid, kelle vastutööst alles pärast aimu saame – Maie pani ühe mu teksti tori hobuste saidile – ja avastasin alles täna, et selle ümber käib ilge andmine – üldiselt mõõdavad hobumaniakkid, vabandust – hobuomanikud – sõnast omanikkumine – üksteisele molli, aga töö käigus olen mina ka ribadeks tõmmatud. Jummala eest, ma ei imesta, et siit maalt minema minnakse, kõiksesitem võimalik valitsus pälvitakse ja kollektiivselt pekki prantsatatakse. Fuifuifui – glinglinglingrrrrrauhhh! – see oli nüüd bengali tõrjemantra killukene.

Tegelikult on see tatinokkimine, mis toimub hobusekasvatajate vahel, mulle oma võigastes vormides üsna kama – sel pole enam ammu ei inimeste ega hobuste, eetika ega edenemisega midagi ühist – ja ainus põhjus, miks ma neist gruppidest-seltsidest ei välju, on tõsiasi, et ma ei vaevu isegi seda – võrreldes tegeliku eluga on kogu see lällamine üks sebra kõik. Fui.

Ja tänaseks õhtuks olid ka minust enesest järel killukesed – kui Karla tegi ühtse hoo ja rütmiga võsapuid vihtadeks, nagu väga vastupidav harvester, siis mina – paar tundi koos piigadega, edasi südaööni juba üksi – Indi kukkus kell kuus esmalt talli rõdule, siis ülakorruse madratsile ja edasi juba oma voodisse tuttu –  tegin lisaks vihasidumisele kõike muud. Sidusin ja vedasin, tegin hobuste boksid ja riisusin jäägid, vedasin soga ja kütsin sauna, kasisin päeval läbi ligunenud kolme vahetust laste kummiriideid, korrastasin kööki ja nõudemajadust, sidusin, vedasin, riisusin – ja korraga jõudis pärale, et kõik see vihahunnik on ju vaja üles sauna peale ka vedada… Jeesus…

See oli tõepoolest Jeesus ise, kes võiduka lõpuni aitas. Sauna peale sai tassitud mõlemast otsast 120 ülipirakat paariseotud vihta – lõputuid kordi üles-alla – vihad üle pennide, hoov puhtaks. Samal ajal müttas mul pesumasin, kõik küdes, olid kirjad Indi klassijuhatajalt ja Lääne-Viru päästjatelt, kes tellisid… raamatu…

Pärast kümmet sai Karla sauna. Mina riputasin terve sauna pesu täis, üritasin oma varbad-sõrmed taastada – sõrmed on nööride-okstega tuhandest kohast katki lõigatud, paistes ja kobad, aga ma taastun väga ruttu, nii et homme olen jälle kirjanik, mitte kosmiliselt kange kuukulgur… Aiaiai – õnneks konkureerivad pahkluud ja õlad seljaga nii jõuliselt, et ühegi koha põrguvalust polegi justkui mõtet rääkida.

Homme kõnnivad kirjutamise sekka – 7 faili on töölaual lahti – pesud kappi, kärbsesitt on vaja ära kasida, et neljapäevaseks kadukaks valmis olla ja koormus ära jagada. Tajaga tahan sõita. Pean. Nojaa, tahan. Neljapäeval järgmine tekst – Indiga üks kultuurisööst – ja õhtuks tulevad mulle siia Sigatüüka kanaldajad. Hihii. On vaja helsitada papa Nurmikule ja minister Ivarile, Kesule ja Yokole, Tuulile ja Ulvile, Karmelile ja bojaarile. Ma saan hakkama.

Pärast kotitäie iiriskommide nahkapistmist ei värise ma enam väsimusest. Soe ja puhas vaikus. Kõik on hästi. Iga päev pole ju selline talunduslik amokijooks. Ja võsa-vihtade-jne-värki alustades ei teadnud õnneks ette, kui tohutu töö see on. Paar aastat on sellega nüüd rahu. Tuleva aasta vihad saan teha alusmetsast. Hilissügise külmadega tuleb palgid välja tuua – traktoreid allikatesse uputamata – Karla avastas, et elumaja korstna juurest on üks eterniiditahvel minema lennanud, tean, kes selle tagasi paneb nii, et läbi katuse ei kuku – ja üksiti saab siis ka korstna ära pühkida. Küll ta jõuab siia. Siia tahaksin nüüd silma pilgutava emotikoni tippida 😀