9. ja 10. mai

Euroopa sünnipäev. Nigulapäev. Taevaminemispüha. Kaduneljapäev. Nabakaksamispäev.

Helged hommikud, kus kõik on elus ja terved, rõõsad ja rahul. Kirjutasin Naistele, saatsin 2 loo jaoks 4 inimesele küsimused. Hommikupatsutasime teineteist Jaanikaga. Reet käis koertele konte toomas ja arvas Maruusja sabaalust silmitsedes, et Nicolas Bon Garcon on stardiasendis. Ogalik on täiesti vormis, kolmikjubinaid toidan juurde. Seitse lutitalle ja Mama Saara 😀 Ja kitsede asjus jõudsime Aarega konsensusele – hoopis hallist kaabakast saab Piibelehe Pille – Nunnu toob meile endale siin järgmised talled ja seni jagab tissi. Kuna Kristi ei vaja lüpsikitse ega sigijat, sobib talle seltskondlik-lustilik Pille, kes tahab puhata ja mängida, suhelda ja käruga sõita – aga mitte tallesid toita ega end lüpsta lasta. Mina tahan ratsutada hobustega, mitte kitsega, lüpsik käes, krt. Nii et – saagu siis Piibelehe Pille!

Kolm käpikut kolisid oma moodul-aedikuga teisele poole maja. Selle rehkendusega ka, et siis ei sega neid sitavedu issanda kesamaale. Läheneb südaöö – koos päikesevarjutusega – ning Reimo ja Siim lõpetavad neljatunnist sitarallit. Mina närin küüsi ja klõbistan motoorselt klahve, sest Maruusja tuhutas õhtul – aga tegi siis pausi, läks avatud ustega tallist õue ringutama-jooma-peeretama – ja kuulas mõnuga mu laulu, mille saatel Opaal-oslik norinal magama jäi 😀

Käisin vahepeal musta moori vaatamas – jalutab rahutult koplis – panin tule põlema – vaatles kõiki bokse – ja läks ikkagi õue. Täna on taevas lahti…

Neljapäeval, mis äsja lõppes, orgunnisin Indigo Tomile kolmeks Eesti-kuuks kodu ja autot ja Karekale finantsvoogusid ja üht talle sobivat pakkumist. Mu meelest. Ma ikka ei saa loobutud teiste elusid elamast 😀 – käisin Nore keskuses Handymanis, ostsin kompressori kaheksase otsikutekomplekti ja Magasinist Aarele ja Minnile vajalikke asju. Viisin rehvikeskuse Marekile raha ära.

Jaanika õuel kallistasin tema võrratut issit, enne seanssi kempsus ümisedes sain kõne, mis teatas, et sain Swedilt positiivse otsuse, leppisin kokku notari, allkirjastamise, deposiidi avamise – ja kuulsin, et Kaerajaani pargitud nahk jõudis Raplasse. Maie ütles, et meie trenn on pühapäeva õhtupoolikul, Battaya ei taha Hornetit vaid Nelsonit ja seisab seni tagajalgadel, kui Ritsikas Horneti all lõbutseb – südamesõbrad…

Seansi alguses tõmbusin vaatamata plusskolmekümnesele äikese-eelsele ilmale jääkülmaks. Kui Jaanika käsi sabal ja kuklal hoidis, rääkisin mõne äsjakogetud medikamendi toimest ja mõnest meie ühisest tuttavast. Ja kinnimaja rabavast toimest mõnele meie tuttavale.

Kui Jaanika käed olid mu neerudel, küsis ta, kus ma olen – nii kribuks jäänud viimaste kuudega. Kinnitasin, et olen suurepärases toonuses, võhma ja paueriga – aga ise olin kohtumisel – sain aru, miks mu esimene silmside vastsündinud varsa-Barbaraga mind tarretas ja miks ta ütles, et on Barbara – tal oli vana lahkuva koera pilk. Ta oligi Barbara. Bernhardiin, kes esimesel Soone suvel siin kurdiks jäi, kohanemisraskuste tõttu Võrtsu äärde läks ja seal kiiresti hääbus, pea Richardi süles, äikeseööl lahkus – ja nüüd kolmeks päevaks enneaegse, hiiglasliku, täiusliku ent soolte anomaalia tõttu üsaväliseks eluks sobimatu hobusena tagasi tuli – ta sai mu kolmeks ülitihedalt seotud ja pühendunud ööpäevaks jäägitult endale. Tuli selleks, et täiuslikult minna. Mu neerud Jaanika käte all läksid põlema, kui kaks Barbarat ühte sulasid ja kosmosesse neeldusid – õrnalt roheka valge täheteena. Olen täna päev otsa tunnetanud ja tutkinud – kõik, läinud, vabaks pääsenud – Barbara pääses tänu varsana sündimisele ja seeläbi ka koeraeluga lõpparve tegemisele Maa pealt ära Koju. Olen Sinu üle nii õnnelik, Barbuusja, Bobojee, Baabajaa – nagu me lastega Sind kutsusime…

Jumalaga…

Aitäh.

Käed südame taga – läksin mina ÄRA. Ma ei tea, kuhu – mõneks minutiks siit planeedilt ära. Ilmselt samuti Isa juurde. Mida tegin, ei tea – Jaanika ütles, et tõin värvilise valgusvihu kaasa – ja üritasin sellega nagu tubli korjemesilane taruuksest sisse mahtuda. Mürt-plinn-plõnn lävemulgu ees kinni – ehmatades sumaki sisse – ja siia tagasi.

Turi ei kasvatanud tiibu, selgines ebastabiilselt laperdava, mööda riike ja napsi, ravijaid ja projekte amokitava miniatuurse daami omaalgatuslik lubadus hobust toetada, seejärel taandumine, keeldumine konkreetsusest, rünnak – kuidas ma tohin kohustada – soov seda hobust vankriga sõitmas näha, tahtmine sadulasse minna – ja totaalne kadumine. Jaanika soovitas väga kaugele tõmbuda – nagu on teinud tema ja veel kolm tervendajat – meid pruugib vilunud vampiir, kes pistab kommi suhu – õieti liputab nina ees ja lüpsab siis halastamatult. Samas läksin vooluga ladusalt kaasa ja sain sellest laperdamisest palju head. Lubadustekose all jätsin hobuse müümata – seda tühilubajale keset eelarveauku meenutades pälvisin rünnaku, ent ülejäänu oli juba väga hea – nagu ilmselt seegi, et üks ravija kaotas tema soosingu, kui leidis kontakti ta mehega, teine seejärel, kui palus teatritegemise asemel kotist salapudeli välja võtta ja tegelikult tervenema asuda, kolmas…  – mina esitasin naiivselt seda laperdamist uskudes kosmilise tellimuse – tuli kosena etterakendamise varustus – tulevad ka oskused – kui nüüd täna tekkinud kaleidoskoop uuesti kokku korjata, on resuldiks kodukeskne tulevik – kapriise kuulates panin hobuse sadulasse – suurepärane, sisetunde ajel viisin täku juurde – tulemuseks on Harley Davidson ja sõprus Battayaga – ning mitmekihiline ring ongi  Barbara kiire koduskäiguga sulgunud.

Aitäh.

Käisin vahepeal talli vaatamas – koerad lärmasid, üks neist ulgus – ning Maruusja, eesel ja poni magasid kõik norinal Battaya boksis. Okei…

Kui Jaanika võttis ette mu pea, tajusin okaskrooni – ja vihisesin totaalselt ÄRA. Ei mingites kunagistes eludes, loomade ilmades. Nii ära, et hetkeks oli raskusi kehasse tagasi tulemisega – pea lendas kuklasse, nii et oleksin kaela murdnud.

Naastes avastasin, et käed-jalad-nina – ja ka kõrvad! – on totaalselt paistes.

Kus käisin? Siriusel. Jaanika ütles, et tõin sealt pärlroosakavalkja puhta naiseliku armastuse kuuli, mis valgustab mu tühjendatud tubasid, et näeksin õigeid asju võtta-jätta. Vadistasime seejuures süütult auto-Aarest, Richardist – kui tahtsin paralleelselt t-d analüüsida, oli selle koha peal nii tühi tühjus, et ei viitsinud – null, vaakum, kõik – eelmine kord juhtus minuga muide selline Siriuse-sutsakas Pärnus sigade-teatris – Jaanikal Lutsepa põrgus sama – pärast mida kohtasin tädi Viiut – kes helistas kohe Ameerikasse mu emale – mispeale Indi nentis minu ja ema vestlust jälgides, et räägin emmega, nagu ta oleks minu laps – Indira tähelepanekust arenes vanima tütre vahepealne mure, mis teisenes… Ah, ma ei viitsi. Sõnad, sõnad, sõnad.

Jaanika kokkuvõte – värviline valgusvoog, pärlvalgusvoog – puhas naiselik armastus-rahu-tasakaal

Kannatlikult ootel naisliini tunnelis kirjeldades olid meil mõlemal selgroo-sipelgad, keetsime kohvi, ähkisime seda terrassil juua, sõime koos koolisttulnud Oonaga torti, aitasin pipironjal tarzani-raja töökorda tirida, arutlesime, mida mu ootamatult selgunud võtmerolliga peale hakata… issand, millist uugapuugajura ma ajan – aga nii on. Tuleb kaks pingelist nädalat revisjoni – mida võtta, mida jätta – tühjaks tehtud kapid, mida tagasi panna?

Täiskuul uus tuunimine.

Mis minuga toimub? Kättemaksuhimulise võsu suhtes külm ja rahulik. Üles keeratud tühipõrkajate suhtes jahe põlgus. Barbara kiire lahkumisvisiidiga seoses mitte eeldatav valu ja lein, vaid soe rahu ja pragmatism. Täna parkimisele saadetud nahk saab Jaanikale sünnipäevakingiks.

Aitäh.

Siuh õue…

Vaikus. Mis kooserdad, küsisid magajad 😀

Avastasin ESPAKi kõrval senises Hinnapommis oleva Kirbuka – nii kangesti minu maitse järgi pood – ostsin mõnisada TORK-tähikulisi kruvisid, jõudsin viimasel hetkel lasteaeda emadepäeva peole. Äike. Mõnus õhk ja klaar olemine. Aare oli kodus seni kõik vihmavarju viinud, vihmani laudist pannud, talled toitnud, oma helitehnikat mutitanud. Meie Indiga putitasime Ogaliku ja tema kolmikud – O’Connor, suurim, on loru – jõuline ja kobe, aga unine ja otu – järgneski neli tundi sitavedu Reimoga. On kaduneljapäev või mis. Onon.

Nõelusin kõik katkised püksid-sokid, õmblesin ette nööbid – ja kirjutasin pühenduse Kaerajaani naha tagumisele küljele. Sõin külmutuskapi tühjaks, vastasin kirjad… Ja nüüd, kell kaks lähen tuttu. Jumal on alati kodus. Ja Jumala kodu on siin.

*

Reede hommikul  kell viis nägin juba läbi seasulu, et Maruusja on ühes tükis. Aino mullune tütar – Ave ja Anne emme – on öö otsa unnanud. Hommikuks suutsid lambad oma aediku lahti saada ja lärmasid lehmade vahel. Kõik on vihma- ja õhumärk, soe, vihmametsaline, kleepuv ja teeb magamata inimese mõistagi närviliseks.

Seemet külvav Aare jagas ära, mida värki Aprill huilgab – indleb.

Kell üheksa tuli EHS uuelt pomolt Maariolt ettepanekut peitev küsimustesadu, millele vastasin aatompommiga. 12 aastat www.horsemarket.ee tegemist jättis õhku hobuvisiooni ja –atlase, bojaaritari äsjane tellimus… kõik suubus järsku korraga ühte sadamasse. Olen hetkel sellest kaleidoskoobi värvikildude paikaasetumisest liiga hingetu, et sõnu raisata. Ja – rohkem tegöš, vähem mögeš! 😀

Basseinis oli täna boonuseks massaažijugade sisselülitamine hooaja viimase ujumise puhul. Olin see Kati, kes laste ujutamise asemel hõljus jugade all ja ütles igale lähenejale möh. Pärast leppisime dr. Jaan Suurküla ja transtsendentaalia Valvega Tallinnasse kohtumise kokku. Mu kallid daamid olid tõhusalt koostööd Eesti Ekspressi ja Maalehe heaks teinud.

Ja ma kukkusin ümber, kana poolkoib põiki suus…

Aleksander ei tulnud kellaühese bussi peale – emadepäev, Aare sünnipäev… Kuna tema isa oli planeerinud ta nädalavahetuseks pudi maha külvama, jäigi nii. Aitäh. Kroonika omad küsisid, miks ma eile peol ei olnud, ehkki listis olin. Aga spst, et ei kutsutud. Ega ma sitavedu, mära valvamist ja tallede hooldamist mingi galaga asendanud oleks ka. Vist. Mida iganes. Homme hommikul kavatsesin viia pargitud Kaerajaani Juulatagusele ja edasi pidada emadepäeva Minni, Maie, Reeda ja üldse nendega, kes on tegelikult olemas, kes ei esita tingimusi, kuidas peab käituma, mida peab ostma, milliseid lõbustusi korraldama selleks, et tohtida olemas olla. No andke andeks. Kindlasti ei hiili ma pühapäeva hommikul luba paluma natukene (vana)ema olla. Glinglingrrrrauhhh!

Pugesin püramiidi jalamile tuttu, nutt kurgus, üldse ei eita.

Just eile ostsin ju mõned kergemeelsed hilbud, mis sobinuksid Kroonika galale.

Me siin kõik nii ootasime Aleksandrit – kas vahetas emadepäeva, Aare sünnipäeva ja üldse meid mingite porgandiseemnete ja sibulate vastu…

Ent ärgates olin rahu ja kergendustunde lembes embuses. Ei olnud vaja Kroonika galale minna üldsust õrritama hea ustava tubli tasakaalus Aarega – ja talle sellega liiga teha – ega Kareka või mõne teise tuntud sõbraga. Olen pärast Jaanika riitust liiga õrn, et mingit mulli taluda. Lähen pigem augustis Robbie Williamsi kontserdile, kus Kroonikal on kindlasti oma telk – ehkki samal päeval on NotsMötsaku põrsaste sündimise tähtaeg. Pean tunnistama, et mära vitt on mulle tähtsam kui meelelahutuskaala ja sea suurpäev Robbiest endast Williamsim… Nii on.

Ja tegelikult ei rikkunud ka Aleksander ei Aare sünnipäeva ega minu emadepäeva. Jättis  küll ennast meieta – aga meie tööd ja Maie juurde sõitu see ei kõiguta – Aleksandrile kulub ära kontrast teises keskkonnas veedetud nädalavahetusest – tuleb suvi ja paljupalju koosolemist. Halleluuja!

Autasuks enesehaletsusest väljatuleku eest oli pooletunnine telefonivestlus Aloga.

Ja siis ootamatu – samas ootuspärane, rahulik ja muhe ämmaõhtu. Näitasin Hanna-Liisale kõiki meie loomi. Raissale ütles ta – oeh, jälle Sina. Talle meeldisid hobused väga – need panid ta saba liputama – ja NotsMötsakuga pidas Tibuliisa pika dialoogi. Hea valik.

Vihun tekste vormistada – korraga on kõigiga neist kiirekiirekiire.

Üks lähiaja sööst Hagudi-Hageri tuleb ette võtta.

Ja lõpetuseks meenus miskipärast üks eilne kujund, mis meil Jaanikaga tekkis: inimesed on üksteisele peeglid – nendega, kes peegeldavad sinu kui peegli ees plakatit, pole mõtet suhelda – kõigi ressursside raiskamine. Nii on. Plakati peegeldamine… nii tavaline, aga kiiret lõpetamist väärt sooritus. Teeb tigedaks, pole vaja. Aitäh.

Vaja on mööda internetti materjale otsida – ja leida seejuures paljut, mida otsidagi ei taibanud. Aitäh.