Stella Shakti: UUE NÄDALA PÕHITEEMAD – ENESEKINDLUSE KASV, LÕVIENERGIA ÕITSENG, KORRASTUS, VABANEMINE VANADEST HOIAKUTEST
Veedaliku astroloogia kohaselt oleme Lõvi märgis alates 22-st juulist. See toob meis esile suurema enesekindluse, suurema võime ennast selgelt väljendada ja olla juhiks – nii enda elu juhiks kui ka neile, kes vajavad meie toetust ja juhatust.
Põhisõnum lõvienergias õitsemiseks on: Ole juba ette tänulik kõige selle hea eest, mis su ellu tulemas on. TÄNULIKKUS toob muutuse, mille eest sa oled juba ette tänulik. Need kogemused saavad ka füüsilises reaalsuses ja ka meie mentaalses ja vaimses tasandis avalduda.
Sellel nädalal on siis ka Merkuur ja Marss Neitsi märgis, mis aitavad meil hoida fookust olla hästi praktilised ja ka tegeleda väiksemate detailidega. Väga hea aeg, et planeerida, asju korrastada, korraldada ja sättida vastavalt sellele, mis on kõige kõrgem. Kasuta selle nädala energiat uute projektide või uue sündmuse või uue elukorralduse loomiseks. Hea aeg uue ja helge reaalsuse loomiseks, uute alguste toetus.
Väga on toetatud praegu igasugune vabanemine vanadest hoiakutest. Praegu on tarvis oma elus tähele panna seda, et kui enam ei ole seda head voolamist, siis meil on vaja…
Edasi saad lugeda siitkaudu:
https://www.stellashakti.com/…/28-07-3-08-n%C3%A4dal…

https://www.youtube.com/watch?v=H6m4ANMS8pk
Kui olin veel noor tütarlaps, jagas mu ema mulle üht nõuannet, mis on jäänud minuga läbi aastate. Ta ütles: “Kui noormees sind välja kutsub, ei tohiks sul olla liiga lihtne sellele kutsele vastata. Sul peaks juba olema oma elu – tegevused, plaanid, kohtumised. Ja noormees peab teadma, et sinu aeg on väärtuslik.” Ei ole hea, kui neiu jätab kõik oma tegemised sinnapaika ja jookseb kohtingule ainult sellepärast, et teda lõpuks kutsuti. Selle tunnetab kohe ära.
Tollal tundus see mulle veidi karm. Miks ei võiks ma kutsele rõõmuga ja kohe vastata? Mis siis, kui keeldumine heidutab teda ja uut kutset ei tulegi? Tundus ju loogiline haarata võimalusest, kui see lõpuks avaneb.
Kui sain veidi vanemaks ja silmapiirile hakkasid ilmuma esimesed austajad, muutus ema jutt veelgi… noh, ütleme otse – jaburamaks. “Armas tütar,” ütles ta, “sa ei saa olla tema jaoks kogu aeg kättesaadav. Sul peavad olema oma tegemised, huvialad, sõbrad, haridus, karjäär või muud sulle olulised ja põnevad toimetused. See ei ole hea, kui neiul pole muid huvisid. Selle tunnetab kohe ära.”
Mina muidugi mõtlesin, et ema on vist täiesti segaseks läinud. Mis saab olla tähtsam ja põnevam kui suhe? Kui keegi sulle lõpuks tähelepanu pöörab, siis kas see ei peakski olema kogu elu keskpunkt?
Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen mõistnud selle mõtte sügavust. Aja jooksul hakkasin mõistma, et ema ei rääkinud ainult suhetest. See ei olnud manipuleerimise õpetus, vaid juhised iseenda väärtustamiseks.
Kui sa oled valmis minema meesterahvaga kinno mitte sellepärast, et ta sulle tõesti meeldib, vaid lihtsalt seetõttu, et sul pole kellegi teisega minna – siis see ei lõpe hästi.
Kui sa istud ja ootad kõnet mehelt ainult sellepärast, et keegi teine sulle ei helista – siis ära imesta, kui ka tema ei helista. Sest seda tühjust tajutakse.
Kui sa oled suhtes lihtsalt seetõttu, et su enda elu on tühi, siis tundub iga mees alguses kui õnnistus. Aga see “õnnistus” saab üsna ruttu aru, et ta on su ainus valguskiir ja hakkab sellega manipuleerima. Või siis põgeneb, sest tunneb, et temast on tehtud kogu su maailma kese – ja see on liiga suur koorem.
Kui su elu pole sinu enda jaoks piisavalt mitmekülgne ja huvitav, siis ära oota imet. Ära looda, et ühel päeval ilmub su ellu unistuste mees, kes märkab su üksindust ja igatsust, ning otsustab suurest heldusest sind „päästa“ ja su elu ilusaks, põnevaks ja rõõmsaks muuta. Ei ilmu. Ja kui ilmubki, siis suure tõenäosusega mitte “päästja”, vaid keegi, kes keerutab su sellisesse emotsionaalsesse keerisesse, et lõpuks on hinges tühjus ning eneseväärikus ja ensesehinnang on mutta tambitud.
Nagu öeldakse: kus on, sinna tuleb juurde, ja kus on vähe, sealt võetakse ka see vähene. Nii on ka enesearmastuse ja eneseväärtustamisega. Mitte keegi ei vaja kedagi, keda pole kellelegi vaja. Ja kui sul endal pole endaga midagi peale hakata, siis ei oska ka teised sinuga midagi peale hakata.
See ei tähenda, et ei võiks armuda nii, et kõigele käega lüüa. Võib ikka. Aga alustuseks võiks vähemalt olla see, millele käega lüüa. Muidu juhtub nii, et oled valmis armastuse nimel kõik sinnapaika jätma – aga sul polegi midagi, mida jätta. Ei väärtusi, ei huvisid, ei sõpru, ei eneseteostust, ei oma Mina.
See ei tähenda, et peaksime mängima kättesaamatuid, vaid et peaksime austama oma aega ja elu. Me ei tohiks olla valmis loobuma kõigest ainult selleks, et sobituda kellegi teise ajakavasse.
See õpetus ei käi ainult kohtingute kohta. See on laiem elutõde – väärtusta ennast, oma aega ja oma teekonda. Kui keegi soovib selles osaleda, peab ta seda austama. Armastus ei pea olema ainus eesmärk. Ela elu, mis on täidetud sinu enda rõõmu, huvide ja unistustega – ja suhe saab tulla sinna lisaks, mitte asemele.
Ja nüüd, kallid naised – tähelepanu! Meeste puhul võib olukord olla veelgi keerulisem.
Kui mehel ei ole oma elu, oma eesmärke, oma arengut ja eneseteostust – ja sina oled saanud tema maailmaks, siis pead sina hakkama täitma kõiki neid tühimikke, mis tema elus valitsevad. Ja võid üsna kindel olla, et neid tühimikke on palju. Kui ta rõõmuga heidab end su jalge ette ja vaatab sulle vasika silmadega otsa, siis oledki sina see, kes peab teda kogu aeg järele lohistama. Sina pead välja mõtlema, mis on teie eesmärgid, kuhu te liigute, mida sina tahad, mida tema peaks tahtma – ja lõpuks ka kõik selle ise ellu viima.
Suhe on oluline ja sellele tuleb pühenduda. Aga see ei tohi olla kogu elu kese. Kui suhe puruneb, mis sinust siis järele jääb?
Harmooniline suhe toetub tasakaalule: mina, sina, meie. Minu tegevused, sinu tegevused ja meie ühised tegevused. Minu eneseteostus, sinu eneseteostus ja meie ühine kasvamine. Kui on ainult “meie”, kaob üksikisik. Kui on ainult “mina” või “sina”, pole partnerlust.
Kui üks neist puudub, hakkab tasakaal kõikuma – ja seda on tunda. Vaikuses. Pilkudes. Väsimuses.
Naistena ootame sageli, et mees meie nimel pingutaks – et ta näeks vaeva, oleks tähelepanelik, hooliv, kohal, pakuks meile rõõmu ja põnevust. Aga ise? Kui tihti lööme me enda suhtes käega? Kui on vaja trenni minna, aga diivan ja telekas tunduvad mugavamad. Kui peaks tervislikult toituma, aga krõpsud ja šokolaad on nii ahvatlevad. Kui tahaks midagi õppida, aga ei leia motivatsiooni ega aega, sest skrollida on lihtsam. Meil on alati põhjendusi. Aga kui me ise enda eest ei hoolitse ega enda nimel ei pinguta – miks peaks siis keegi teine seda tegema?
Ja lõpuks – elu ei pea olema ainult ootamine, et keegi teine tooks meile tähenduse. Tähenduse loome me ise – ja parimad suhted sünnivad siis, kui kaks inimest astuvad teineteise kõrvale mitte tühjuse kompenseerimiseks, vaid armastuse jagamiseks. Armastus on elu, sisemine vägi ja see algab alati iseenda seest.
Kui see teema kõnetas sind ja soovid seda teekonda teadlikumalt ja toetatult läbi käia, siis oled oodatud minu vastuvõtule.
Aleksandra Voltseva
Holistiline regressiooniterapeut
aleksandra@naisenergia.ee