Tühistamise tempel
Kati Murutar, koolikiusamisest väljakasvanu

Taasiseseisvumise päeva tähistades ja tarkusepäeval kooli minnes on ilmselt meil kõigil sama soov: meie riik ega koolid ei tohi olla tühistamise templid, kus arenejatele ja loojatele, rajajatele ja pühendujatele lüüakse tempel mällu igaveseks. Peaksime olema riik nagu rahvuspark, väike elujõuline mudel ja eeskuju. Meil võiks toimida loomulik ja loogiline iga tasandi korraldamine ja korrastamine. Selle asemel kiusavad poliitikud, kolleegid ja naabrid üksteist nagu koolijütsid.
Tundub, nagu väga paljudel oleks koolikiusamise lastehaigus välja kasvamata. Üksteist toetame ja kokku hoiame laulupeo ajal – argipäeviti pannakse üksteisele ära nii üleaedsete kui riigijuhtide tasandil. Aina kaebamine ja halvustamine, vigade otsimine ja lammutamine.
Minu peale kaevati, et tutvustan vandenõuteooriaid. Kus mujal kui koolis erinevaid teooriaid ja maailmavaateid õppida – kaunis eesti keeles? Kohustuslikus kirjanduses olev Gailit ja Dostojevski kirjeldasid omaaegseid ilma- ja silmavaateid, tänapäeval on vaja leida moodused Koidula geniaalsus ja Shakespeare’i fenomenaalsus meie ajaga siduda. Ladusam kui lihtsalt Tuglast ja Turgenevit lugema sundida on oma aja suurvaimude teemal kaasaegsed õppematerjalid kirjutada ja neist õigekeelsusülesanded teha. Alustades viiendat aastat kooliõpetajana tean, et see meetod töötab. Meie inimesed ärkavad ja märkavad seoseid: kui kõrvutada Viiding ja Veisson ning Tommy Cash ja Majakovski, tekib tervikpilt ja edasimõtlemine.

Mis tunne on?
Oleme oma inimestega püüdnud kujutleda, mida on tundnud Tõnis Mägi või Arnold Rüütel, kui parimate pürgimuste tõttu tühistatakse ja kõigis võimalikes surmapattudes süüdistatakse. Sain ka oma kogemuse kätte – see algas Viis Miinust ja Puuluubi eurolauluga, jätkus maatriksist ja keskkonnaga toimuvast kõnelemisega ning kulmineerus geoinseneeringust ja biorobotite loomisest rääkimise tõttu. Nende tekstide autorid on Kennedy, Icke, Lakhiani jpt.
Tundide videosalvestustele eelnes teemaga seotud materjalide uurimine siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Järgnes meie inimeste oma seisukoha kirjutamine – igaühel erinev, nii suurmehest, minust kui pinginaabrist lahknev. Mis on olnud väga põnev ja ärgastav.
Kui narkootikumideteemalise eurolaulu fraas-haaval käsitlemise eest kaevati minu peale ministeeriumisse ja Issandale enesele, et ma propageerin narkootikume, tundsin ennast täpselt samamoodi kui kooli ajal päris rammusa koolikiusamise käes. Kaebaja ei teadnud, et me tõlkisime ja tõlgendasime õpilastega fraas-haaval iga lause tähendust ja paigutasime koos selle sõnumi olnud aegade analoogide taustale. Salvestamise ajal oli klassis ka mitu teist õpetajat – põnev oli!
Nüüd saadeti vihje Eesti Ekspressi noortele kolleegidele. Lõhkiküpsenud koolikius. Keegi, kellel ei ole oma eluga mitte midagi mõistlikku peale hakata, saavutas nii minu kui kolleegide mitmete tundide raiskamise seletamisele selle asemel, et uueks kooliaastaks valmistuda. Tulemus oli õigupoolest võrratu ja „heasoovija“ tühistamise kavatsusele vastupidine – tohutult toetust ja tunnustust tuli pärast Delfi-kontserni artiklit. Suur osa kiitust ja sama mõtlemist e-postis ja messengeris, mitte avalikult. Igaks juhuks. Ajad sellised.
Kõikuva riigi ja katkiste inimeste sümptom ongi krooniline hirm. Me kardame ennast väljendades kinga ja põske saada. Peljatakse kaotada oma koht päikese all – ja sedasi sünnivadki tühistajad, kes oletavad, et ligimest kahjustades ja maha kiskudes tekitavad iseenesele vaba platsi.
Igasugustest illusioonidest kõrgemale tõusmise, loova mõtlemise koht peakski olema kool. Ideaalis peaks inimene omandama holistilise mõtlemisvõime, mitte korraks mingit asja pähe õppima, ära vastama ja unustama. Õpetaja missioon on lapsi sildistamisest-papagoipuuri pistmisest säästa.

Esimesed heidetakse
Vanarahva tarkus ütleb: esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Esimeste heitmine on nii heas kui halvas tähenduses – kriisiolukorras saavad esimesena kuuli, aga esimesed on ka need tee- ja rahvajuhid, kes jäävad kogu eluks meelde.
Olnud aegade värvikad õpetajad on Tammsaare Mauruse meeskonnas ja Krossi Wikmanni poiste teejuhid, kellel oli oma isikupära ja sära tõttu samuti kadedaid koputajaid nagu tänastel teravatel pliiatsitel. Täna klassi ees kõike elu jooksul omandatut jagades avastan, et sarnanen oma eesti keele ja kirjanduse õpetaja Aino Kaldma ja vene keele õpetaja Alina Guzelinaga. Ka meie inglise keele õpetaja Urmas Taul tõlkis ja tõlgendas koos meiega laulusõnu.
Raplamaa Rakendusliku Kolledži kahe kooli ühinemise seminaril arutlesime, mida meilt kui haridustemplilt uue esirinna kasvatajatena oodatakse. Peame hoidma au sees ametiharidust ja täiskasvanute elukestvat õpet – toetame ja arendame igas eas igasuguste erisustega isiksusi nii õpetajate kui õppijate peres. Meid motiveerib loov, ajaga kaasas käiv õpetamine, mis äratab inimeste mõtlemise ja eneseväljendamise võime tervikpildina – see on päris eluga käsikäes arenemine. Me kasvame välja vanast eelarvamusest, et kutsekas ja õhtukas on teise sordi kool: siit tulevad meie riigile nii oskajad-tegijad kui nende kõrgharitud juhid pärast kõrgkooli lõpetamist.

Tagumised tapetakse
Oleme kõige õrnem ja haavatavam rahvakiht – nii õpetajad kui ka õpilased on enamjaolt finantsiliselt need tagumised, kes tapetakse. Nii sõjas kui majanduskriisi ajal. Mitu aastat oleme elanud kõrvuti sõjapõgenikega ning iga päev saame teateid uutest maksudest ja hinnatõusudest, millega saavad kõige valusamalt pihta naised-lapsed-õrnad hinged ehk haritlased ja loovisiksused.
Kui arstliku perenõuandla parkla muudeti tasuliseks, nimetas dr Rammul selle rahanöörimise hädasolijate pealt surnuksmaksustamiseks. Teiste raviasutuste ümbruses parkimine juba on tasuline – oma kaksikuid oodates ja ilmale tuues maksis mu poja perekond üsna iga kord trahvi, sest oli auto küll parkima pannud, aga kuidagi ikka valesti. Tasuline parkimine on pahatihti kiuslik lõks.
Ehkki automaks on kõige julmem just maal elavate perede suhtes, kes ühiskondliku transpordiga mitte kuidagi majandatud ei saaks, jäime mõningase vastuhaku järel vagusi ja hakkasime maksma. Tundes ennast tühistatutena.
Kevadel hävitati miljonid kuuseistikud, mida ei olnud üldise lageraie kiuste kuhugi panna. Pisut õnnestus päästa, ehkki riigivara ei tohtinud rahvale jagada. Kuidas täpselt on lugu seakatku ja selle pealt teenijatega, ei tea päriselt keegi – tõe väljaselgitajad on tühistatud ja sead… seal, kus tühistamise templile kohaselt ka ridamisi maha võetud hiied.
Loomulikult soovivad kooli tulevad õpilased nii sigadest kui Alaska kohtumisest kõnelda – olen oma inimeste arutelusid kuulates nüüd ettevaatlik, et mitte vandenõuteooriaid jagada… Samas on just teravatel ja isiklikult puudutavatel teemadel arutlemine soravas eesti keeles parim mõtlemise ja oma arvamuse kirja panemise õppimise moodus…

Keskmised koju tulevad
Keskmist kui nähtust peetakse üldiselt leigeks-oigeks, ilmetult mitte mingisuguseks nähtuseks. Ehk on keskmises ja kestvas hoopis kestmise elujõud. Rahvuskehandi tuumik peab ju ometi ellu jääma, kui värvikaimad vaigistatakse ja hapraimad murduvad.
Meie kooli tulevad erinevas eas inimesed õppima IT, mehhaanika, toitlustuse ja ehitusspetsialistideks ning üldharidust põhikooli tasemest gümnaasiumini. Ametit õppima tullakse nii teadliku otsusena kui sellepärast, gümnaasiumisse ei mahutud. Täiskasvanuna gümnaasiumiharidust saama saabutakse pere ja töö kõrvalt, sageli värvilise eluloo jätkuna. Paljudel meist on varasematel eluperioodidel saadud tühistamise tempel küljes – õnneks on meie kool haridustempel, kus saame tasapisi sellest üle.
Minu äsjane töövõit toimetajana oli üldsusele seni veel tundmatu autori, Tartu ametikooli lõpetanud Lembit Silla kotkalend. Toimetasin ja elustasin tema esimese raamatu „Tsivilisatsioonide hukk“ – selle ühise töö kaudu tõusis noormees poliitikuks ega ole enam keskmine.
Meie ülesanne tühistamise vältimiseks on püsida keskmes, keskenduda kesksele ning olla oma enese maailma keskpunktis. Sina ise oled kõige püham tempel, mida ei tohi rikkuda ükski tempel.
https://www.youtube.com/watch?v=IV0BaCfctgU&list=TLPQMjcwODIwMjXfOK3FCHmKEA&index=9&pp=gAQBiAQB0gcJCbIJAYcqIYzv

Inga Raitar
„Selleks elu juhtida on vaja energia ülejääki, millest sünnib loovus. Energiaküllus sünnib vaimustusest, Vaimust. Vaimustus sünnib avanemisest – ilule, tõele ja armastusele. Avanemine on transformatsioon. Seda ei saa tahtlikult esile kutsuda – see “juhtub”“. / Gurdžijev/
Tasakaal sisemise ja välimise vahel on sinuga alati kaasas, ükskõik, kuhu sa ei läheks. Tasakalutus tekib siis, kui üritad olemasolevat mitteliigutades ikkagi liikuda. Sisemus kisendab, et tahaks muutust, tasakaalu, tervikusse, ent ego ütleb – ole turvaliselt paigal, sest tundmatu hea on ohtlik… Siis ollaksegi mistahes paigas paigast ära.
Vajadus harmoonia, suhete, ilu, läheduse, soojuse, helluse, mõistmise järele on meis kõigis. See vajadus on tegelikult sinus igas hetkes olemas olev rahu, armastus ja õnnelikkus, mille sa oled katnud sadade “eluliste vajadustega”, kuid mis ometi sinus pidevalt esilepääsu otsib. Hetkes, kus kohtad ilu selle sõna tegelikus tähenduses – harmoonia ja kooskõlana terviku kõigi osade vahel, võib kohale jõuda taipamine: kui ise ei loo muutust, siis ei muutugi. Kvaliteetne elu on su enda looming.
Elukvaliteet pole millegi juurdelisamine oma elule vaid selle eemaldamine endast, mis segab sind kogemast sinus igas hetkes su põhiolemusena olevat.
Tasakaalus inimene saab hoida ennast ja oma maailma harmoonilisel sagedusel, selleks aga peab endast eemaldama kõk, mis tasakaalu paigast viib. Kõigepealt vaja aru saada enda ja maailma tegelikust koostoimemehhanismist. Sellest, mis või kes sa tegelikult oled, millest koosned ja kuidas kõlad kokku kõigi nende ilusate või mitteilusate hetkedega ja paikadega sinu ümber. Leida üles paik, kus sinus on kogu aeg olemas armastus. Selles paigas ollakse alati harmoonias. Mistahes kohas ja misahes ilmaga.
Mõtisklus on pühandatud vapustavalt ilusale päikseloojangule, mida ma eile ei pildistanud. Ja heale sõbrale, kes tõi oma kasvuhoone värskeid imemaitsvaid tomateid. Selliste asjade energiast sünnibki loovus.

Hannes Võrno: VALIMISLUBADUSE TÕDE
Lubadus. See sõna kõlab pehmelt, isegi helgelt. Justkui side kahe inimese vahel, kokkulepe, mis hoiab usaldust ja annab lootust. Aga poliitikas on lubadus midagi sootuks muud. See on sõnakujuline peibutuspala, millel pole enam ammu pistmist tõe, põhimõtete ega isegi reaalse teoga. See on sõna, mis on lahti kistud oma algsest tähendusest ja täidetud parteikontorite, suhtekorraldajate ja sponsorite sisuga.
Iga valimistsükkel kordub sama rituaal: poliitik seisab rahva ees, räägib “meie tulevikust” ja “ühisest teest”, aga tegelikult räägib ta ainult sellest, kui lolliks võib valijat pidada. Ta ei mõtle seda ise välja — selle töö teeb ära parteikontor. Tema roll on ainult näidata end nii odavalt kui võimalik ja põletada selleks nii vähe enda ressursse kui vähegi saab. Ülejäänu maksavad kinni need, kellel on tegelikud ootused: sponsorid.
Seetõttu on valimislubadusel ainult üks tõeline sisu – garantii, et pärast valimisi täidetakse mitte rahva, vaid rahastajate tahtmisi. Kõik muu – plakatid, debatt, loosungid ja tasuta supikausid turuplatsil – on lihtsalt nänn, mida jagatakse, et rahval oleks tunne, et teda kuulatakse. Pärast valimispäeva ei taheta enam ei kuulda ega näha neid, kes loosungeid uskusid.
Karm tõde on selles, et valimised ei ole vabaduse teostus, vaid orjaühiskonna kõige jäledam pettus. Mitte ori ei vali endale peremeest. Peremees valib orja. Ja poliitikud on juba valitud – mitte sinu, vaid kellegi teise poolt.
Ka meediat ei huvita sisuliselt midagi muud kui ametisolevate jätkamine, sest kätt mis toidab, ei ole mõtet hammustada.

Margarita Rüütel: Emotsioonid ei mõjuta mitte ainult meeleolu – need mõjutavad otseselt ka keha tervist.
Mure → Magu
Pidev muretsemine suurendab maohappe hulka, mis põhjustab seedehäireid, puhitust või haavandeid.
Hirm → Neerud
Pikaajaline hirm või ärevus võib häirida neerude tööd ja kurnata keha energiavarusid.
Viha → Maks
Sage viha koormab maksa, mis on eluliselt tähtis keha puhastamiseks ja vere puhtana hoidmiseks.
Lein → Kopsud
Sügav kurbus võib nõrgestada kopse, muutes hingamise raskemaks ja vähendades hapnikutarbimist.
Stress → Süda ja aju
Krooniline stress tõstab vererõhku, koormab südant ja vähendab vaimset selgust.
Kokkuvõte: Emotsioonide juhtimine teadveloleku, treeningu ja tervislike harjumuste abil tugevdab nii meelt kui ka keha.
Aitäh, Terje
Jagas: Serena Selene.

Erik Orgu: Kui minister hakkab otsustama, mis on tõde ja mis “uhhuu”, kas me oleme ikka veel vabas ühiskonnas?!
Hiljuti sildistas sotsiaalminister Karmen Joller riigikogus toimuvat World Council for Health Estonia konverentsi “uhhuu-konverentsiks” ja hoiatas, et see rikub Eesti mainet. Kuid kas pole mitte silmakirjalik, kui sama inimene, kes väidab end seisvat teaduse ja tõe eest, kasutab ise poliitilisi loosungeid, poolikuid fakte ja halvustavaid sildistamisi?
Robert F. Kennedy – “uhhuu” või hoopis tervisehääle esindaja?
Joller naeruvääristab USA terviseministrit Robert F. Kennedyt, kuid Kennedy on Ameerikas väga populaarne ning tema roll on märkimisväärne. Tema algatus *Make America Healthy Again* ei ole tühi loosung, vaid keskendub sellele, et inimesed sööksid paremini, liiguksid rohkem ja elaksid tervislikumas keskkonnas. Kennedy nõuab, et psühhiaatria- ja kaalulangetusravimid ning vaktsiinid oleksid tõsisema kontrolli all. Kas see on libateadus või hoopis loogiline tervisestrateegia? Kui me sööme tervislikult, liigume piisavalt ja elame puhtamas keskkonnas, siis vajamegi vähem ravimeid ja arste. See on fakt, mida kinnitavad kõik rahvatervise uuringud.
Kennedy algatuste hulgas on ka konkreetseid samme: näiteks koos USA kaitseministriga käivitatud *Pete & Bobby Challenge* innustab ameeriklasi rohkem liikuma ja sportima. Samuti MAHA komisjon, mille fookus on laste krooniliste haiguste vähendamisel – probleemil, mida ei saa kuidagi “uhhuuks” sildistada.
Jolleri enda vastuolud
Joller ise on öelnud, et poliitika ja tervis ei tohiks seguneda. Aga kuidas nimetada tema Facebooki postitust, kus ta seob kolmanda COVID-doosi tegemise Ukraina sõja abistamisega? Kui tema arvates ei tohi poliitika ja meditsiin seguneda, miks ta siis ise seda teeb? Kas ainult siis, kui see on talle sobiv?
Veelgi enam – Joller on öelnud, et ta ei ründa kolleege ega patsiente. Ometi nimetab ta avalikke esinejaid ja ministreid “uhhuuks” ning väidab, et Kennedy tegevus on “otseselt põhjustanud laste surmasid”. Ta räägib austusest ühes lauses, aga teises loobib halvustavaid silte. Kas see pole mitte klassikaline topeltstandard?
Lisame siia veel ühe näite: Joller on üks neist arstidest, kes kirjutab välja Ozempicut kaalulangetuseks. Tema sõnul on see hädavajalik ja kasulik. Aga Kennedy kriitika just selliste ravimite liigkasutuse kohta nimetatakse “uhhuuks”. Kas pole irooniline, et üks minister kaitseb ravimipõhist lähenemist ka seal, kus elustiilimuutus võiks olla esimene lahendus?
Samoa tragöödia fakt – millest vaikib Joller või ajakirjanik
Kõige teravam on Jolleri väide, et Kennedy on “otseselt põhjustanud laste surmasid”. Aga see on faktide moonutamine. Samoa usalduskriis vaktsiinide vastu algas juba AASTA enne Kennedy visiiti, kui kaks õde valmistasid MMR-vaktsiini valesti ette ja kaks last surid kohe pärast süsti saamist. See tragöödia hävitas kohalike usalduse ja vaktsineerimismäär kukkus alla 40%. Alles seejärel sai leetrite puhang võimalikuks. Kennedy kohalolek võis usaldamatust süvendada, aga väita, et tema “põhjustas laste surmad” – see on äärmiselt julm ja vastutustundetu.
Kuidas saab sotsiaalminister, kes ise on arst, sellise fakti teadlikult välja jätta? Kui Joller nõuab teistelt tõe rääkimist, miks ta ise jätab ebamugavad faktid mainimata? Kas see ei ole mitte valeinfo omaenda definitsiooni järgi?
Koostöö asemel vastandumine
Kõige suurem probleem on see, et Joller ei näi mõistvat: meditsiin üksi ei tee ühiskonda tervemaks. Tablett ja süstal võivad päästa elusid, aga nad ei tee kedagi pikaajaliselt terveks, kui inimene sööb halvasti, ei liigu ja elab saastatud keskkonnas. Toitumine ei ole meditsiin, liikumine ei ole meditsiin, parem elukeskkond ei ole meditsiin – kuid need kolm on tervise alustalad. Tõeline lahendus ei ole üksnes meditsiin ega üksnes alternatiivsed praktikad, vaid nende mõtestatud koostöö parima tulemuse saavutamiseks. Selle asemel aga valib Joller lihtsama tee: retsepti kirjutamise, sildistamise ja naeruvääristamise.
Küsimus, mis jääb õhku
Kas me tahame päriselt arutleda, kuidas inimesi tervemaks teha – tervisliku toidu, liikumise ja keskkonna kaudu –, või tahame lihtsalt üksteist “uhhuuks” sõimata? Joller on võtnud endale tõe monopoli, aga unustab, et tõde ei kuulu ühelegi ministrile ega arstile.
Kui tahame päriselt tervemat ühiskonda, siis lõpetame sildistamise ja hakkame rääkima lahendustest: kuidas teha tervislik toit kättesaadavamaks, kuidas motiveerida inimesi liikuma ja kuidas vähendada keskkonnast tulenevaid riske. Vajame ausat ja mitmekülgset debatti, kus laua taga on nii arstid, teadlased kui ka elustiilieksperdid – mitte ainult üks hääl, mis otsustab, mis on tõde ja mis vale.
Mis sina arvad, kirjuta julgelt ja JAGA kindlasti seda postitust, rahva hääl ja arvamus loeb!

Evald Piirisild: Kord sündis taevas vikerkaar,
mitte vihmast, vaid hingede hingusest.
Ta sirutus üle mägede ja tundra,
üle soode ja taiga, üle jää ja stepi,
sidudes kaks maailma üheks.
Ühes otsas kõndis põhjapõder
Saami maade lumel,
tema kabjad kõlasid
nagu trummi tuksed noaidi käes.
Seal lauldi joige,
seal sosistas tuul läbi põhjapõdra sarvede,
ja kõik teadsid – loodus on hing.
Teises otsas liikus põhjapõder
Mongoolia mägises taigas,
tema seljas ratsutas laps,
kes jõi piima tema soojast udarast.
Seal tõusid suitsud šamaani lõkkest,
seal tantsisid vaimud kuuse varjus,
ja kõik teadsid – loodus on kodu.
Vikerkaar kaardus nende vahele
nagu sild üle aegade,
öeldes:
„Te olete ühe rahva kaks hingetuld.
Teie keel on erinev,
aga teie laul on sama.
Teie kodu on kaugel,
aga teie süda lööb põhjapõdra rütmis.“
Ja nii said saami noaidi ja tsaatani šamaan
õdede-vendadena kokku,
unistustes, unenägudes,
kus põhjapõdrad jooksevad vikerkaare all
ühe rahvana,
ühe hingena,
ühe lauluna.