Urmas Sõõrumaa: Olen saanud viimastel päevadel palju tagasisidet, sealhulgas ka kriitikat oma intervjuule Kanal 2 saates Silmas Silma.
Ühelt poolt on tore näha, et minu arvamus paistab inimestele korda minevat. Teisalt tuleb tunnistada, et sõnakasutus ei kukkunud seekord kõige paremini välja ja võtan kriitika omaks. Ausus, mitmekesisus ja vabadus – see on minu vastus ühiskondlikule arutelule.
Inimene on looduse ja elu osa – voolav, kordumatu ja pidevas muutumises. Elu õpetab mulle ikka ja jälle, et kõige suurem väärtus, mida me üksteisele pakkuda saame, on vabadus: vabadus mõelda, valida, otsida ja eksida. Kuid vabadus ei tähenda ükskõiksust – see tähendab ka vastutust. Vastutust oma tervise, töö, suhete ja otsuste eest.
Usun, et ühiskonna ilu peitub mitmekesisuses. Me oleme kõik erilised, igaüks oma kogemuse ja looga. Kui suudame lubada inimestel olla nemad ise, siis kasvab ka meie ühine ruum – ettevõte, kogukond, linn või riik – tugevamaks ja elujõulisemaks. Ka kollektiivi edu sõltub enamasti sellest, et paljud erinevad arvamused ja kogemused saavad kokku ning neist kujuneb parim võimalik ühisosa. https://www.youtube.com/shorts/18e9MdyPlNA
Olen ise ettevõtjana aastaid otsinud oma kõrvale tugevaid naisi juhiks, sest tean, kui olulist väärtust loob tasakaal ja erisuste koosmõju. Viimase kümnendi jooksul olen seitsmele Eesti tipptasemel naisjuhile teinud tööpakkumise – just soovist tuua kollektiivi mitmekesisust ja värsket vaadet.
Maailm võib meile vahel haiget teha. Aga sageli on see vaid meie enda sisemise maailma peegeldus. Kui me tunneme valu, on see võimalus märgata ja mõista midagi enda sees. Kui me võtame oma tunde omaks ja oleme sellele kogemusele isegi tänulikud, muutub see valust õpetuseks ja raskusest kasvuks.
Seepärast tänan kõiki, kes avalikult oma arvamust jagavad. Avalik sõna puudutab meis tihti kohti, mis on peidus või millele me pole tahtnud otsa vaadata. Kuid just sealt, nende puudutuste kaudu, algab mõistmine ja sisemine kasv.
Minu tee on taoistlik ja elujaatav – näha elu pidevas muutuses ja lubada igal inimesel liikuda oma rada. Mida vabamad me oleme oma valikutes, seda kaunimaks muutub maailm meie kõigi jaoks.

Ülle Pukk: Daddy, give me more money….
Meie meeleheitel ja lolle täis valitsus kerjab Trumpilt raha!
Kujutan ette, et Trump pühib selle “palvekirjaga” rõõmsalt oma taguotsa, arvestades, kui ülbed ja häbematud on Eesti poliitikud USA valitsuse liikmete suhtes olnud. Eesti oma liberalistliku pedekultuuri, vaksinatside ja infatiilsete liidritega on küll viimane koht, kuhu Trump raha saatma hakkab. Kas need allkirjastajad tõesti arvavad, et nende nõme palvekiri paneb Trumpi mõtlikult kukalt sügama, et ehh, olgu, anname neile vaesetele eestlastele siis natuke raha juurde, nad nii hästi oskavad USA valitsust ja väärtusi mõnitada.
Ausalt, parem kirjutagu jõuluvanale, on rohkem lootust nänni saada ja säilib mingigi eneseväärikus. Kas tõesti alandav pole raha kerjata sealt, kuhu poole kogu jõust sülitatakse ja on ette teada, et tuleb eitav vastus?
Toompea rahvas vist pole kuulnud vanarahva tarkust, et ära sülita kaevu, kust jood ja ära situ sinna, kust sööd!
Ja viimases hädas, miks mitte ka paar kirjatuvi Kremli poole teele saata? Äkki hoopis pai Putin viskab nälgivatele eestlastele, kes kõik oma sead vabatahtlikult ära tapsid, mõne kopika, kui lubame, et venelasi enam ei kiusa …..

Vaimselt tugev inimene ei ole keegi, kes kunagi ei koge hirme, kaotusi või kahtlusi. Ta on pigem see, kes on õppinud nende keskel hingama, mõtlema ja tegutsema. Tema tugevus pole kivist müür, vaid elav, paindlik jõud, mis kannab läbi tormi ja päikese.
Tee algab ausast pilgust peeglisse. Vaimselt tugev inimene on pidanud tunnistama oma hirme, varjatud viha, ebakindlust ja kaotusevalu. Ta on olnud olukorras, kus kõik välised toed nagu raha, staatus, teiste heakskiit, on mõneks hetkeks kadunud, sundides teda küsima iseendalt “Kes ma olen, kui kõik muu ära võtta?” See küsimus on esimene samm, mis avab ukse sisemisele jõule.
Vaimne tugevus ei sünni kerguse rüppe. See sünnib siis, kui elu purustab tuttava korra, nagu näiteks lähedase lahkumine, suhte lõpp, tervise proovilepanek või mõni muu sügav murdepunkt. Need kogemused on valusad, kuid just neis õpib inimene, et kannatus ei ole karistus, vaid kutse kasvada. Ta mõistab, et valu võib muuta südame pehmeks, mitte kiviks, ja et ka kõige raskemal hetkel on temas allikas, mis ei kuiva.
Vaimselt tugev inimene on õppinud võtma vastutust oma elu ja valikute eest. Ta ei süüdista lõputult teisi, vaid küsib “Mida saan mina nüüd teha?” Ta õpib kehtestama piire ja ütlema „ei“ olukordadele, mis õõnestavad tema väärtusi, ja „jah“ sellele, mis toetab kasvu. See on valus, sest tähendab mõnikord inimestest või harjumustest loobumist, kuid just see loob selgroo.

Tõeline tugevus ei ole karmus. See on kaastunne – nii endale kui teistele. Pärast iseenda varjudega silmitsi seismist suudab ta mõista, et ka teised komistavad. Andestus ei tähenda tehtu heakskiitmist, vaid vabastamist. mitte sellepärast, et teised vääriksid andestust, vaid et tema ise väärib rahu.
Vaimselt tugev inimene ei pea end pidevalt tõestama. Ta teab, et väärtus ei sõltu välistest tiitlitest ega juhuslikust arvamusest. Tema rahu tuleb teadmisest, et ta elab kooskõlas oma väärtuste ja tõega. Ta on paindlik, kui elu muudab plaane, kohaneb ta, kaotamata oma keskpunkti.
Selline inimene kannab endas vaikset väärikust. Ta võib naerda ka tormi keskel, sest teab, et tormid mööduvad ja tema juured on sügaval. Ta kuulab, mõistab ja ei karda olla haavatav, sest haavatavus pole tema jaoks nõrkus, vaid sillaehitus teiste südame juurde.
Vaimse tugevuse teekond pole sirge ega kerge. See on rännak läbi varjude, pettumuste ja kahtluste, mille käigus inimene õpib, et tõeline jõud ei ole vastupanu maailmale, vaid sügav rahu enda sees. Ja just sealt, oma sisemisest allikast, saab ta valguse, millega valgustada nii enda kui ka teiste teed.
Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Tiina Varatalu:
Oleme kahe Neitsi noorkuu vahel.
Neitsi on selle aasta võtme märk.
Neitsi ulatab võtme mõistmaks lahutamise teekonda liitmisse – inimese teekonda.
Esimene noorkuu oli Neitsi märgis 23.08.
Seejärel sisenes Saturn 1. septembril oma viimasele tagasikäigule Kaladesse. (Jäära taas 14.02.2026)
Ja siis oli varjutusega täiskuu Kalades 7.09.
21.09 mõni minut enne keskööd vastu 22.09 on päikesevarjutusega noorkuu Neitsi viimases kraadis ja 22.09 õhtul on sügisene pöörihetk.
Päike siseneb Kaalude märki, suhete märki.
Mõistmine ulatab võtme sügavamatesse, ehedamatesse kooskõladesse.
Inimese välisele tuginemise perioodil ehitame üles ego ja see ego on mõneti nagu kuldne jõulukuuse muna. Ta särab välise valguse peegeldusest.
Soojast küünlavalgusest eredate prožektoriteni.
Ta vajab säramiseks tähelepanu, tunnustust, teatud asjaolusid, mis panevad ta särama aga häda on selles, et see jõulukuuse muna on seest tühi ja pime.
Seal on eneseteadvuse puudumine, seal istub inimese sisemine äratundmine alles pimeduses justkui omaenda filmi režisöör, kes sätib rolle ja poose väliste valguste, ruumielementide peegelduste vahel.
Ja nii juhtubki, et tulgu seda tunnustust või tähelepanu kuitahes palju, see ei täida ära tühja tunnet muna sees.
Ongi tegelikult ainus lahendus koksida ühel hetkel, kui hing saab tõeliselt tühjusest täis, see muna lihtsalt katki.
See võtab sageli sellise projitseeritud kuju, et anname justkui kellelegi selle müüri hoida ja siis saadame tema suunas teele oma purustavate argumentide rahe.
Ja äkki ongi raksatus, milles täitume äkki äratundmisega iseendast…
Justkui päike tõuseks sealt kildudeks purunenud kuldse jõulumuna seest…
Ja äratundmine, et kuitahes palju mulle ka ei tundu, et mu enesetunne sõltub kellestki teisest, ei ole see nõnda.
Ikka on see pigem siiras karje ootuse lootusetuses, milles tunnen äkki ära, et issake! See olen siin ju mina! Kuidas ma küll enne
selle peale ei tulnud?!
Ma olin ju vaba!
Minu enda mõttemustrites oli mingi välise ületähtsustamine, mingi süütunne, mis muutis mu lunastajaks, võitlejaks või siis tühisuse tunne, mis muutis mu kuulsuse narriks või mingi millist iganes välist asjaolu ületähtsustav koorikuks muutunud mõte, et siis selle koore all kannatada iseennast kogudes äratundmise eel.
Inimene ja tema haav välise ja sisemise, alumiste ja ülemiste, andmiste ja saamiste, vasakute ja paremate, mineviku ja tuleviku jne vahel.
See haav ei ole probleem ega ka mitte haigus. See on teadvustamise tundlik positsioon, milles kooskõlastamise asjaolud pooluste vahel on teravalt tunda.
See hoiab teadvustamise teekonna tasakaalu nagu andur.
Öeldakse, et geeniused kõnnivad noateral ja inimene on geenius.
Mõelgu ise mida tahab.
Looja looming on geniaalne ja geniaalne on ka inimene, kes kõnnib mööda noatera.
Kahevahel lahutamatult ühtsena.
Olgu Su sammud kindlad ja kerged, Inimene, siin sügislehtede sahisevas selguses.

RAPUTUSED, KUID HOIA TASAKAALU VÄLJENDADES ENDA TÕDE, VABA TAHE
Väga huvitava energiaga päev, kus ühest küljest meil on vaja veel rohkem usaldada seda, kes me oleme ja miks me siin oleme ja teisest küljest meil on vaja seda ka väljendada. Päeva energia võib üles tuua raputuse energiat, et me tuleksime veel rohkem harmooniasse, südamega ja Algallikaga kooskõlla.
Hoia tasakaalu. Pole vaja nõuda teistelt infot ja lahendusi, muidu satud tasakaalutuse energiasse.
PÄEVA ENERGIA KUTSUB, ET IGAÜKS VÄLJENDAKS ENDA SÜDAME, ENDA HINGE TÕDE, ENDA TERVIKLIKKUSE TAIPAMIST, MIDA SINA OLED TUNDNUD.
See on nagu iseenda sünnitamine.
Avanevad eneseväljendusega seotud teemad. Väljenda enda tõde läbi rahulikkuse ja tänulikkuse.
„Ma olen tänulik nendele, kellega ma saan suhelda, sest tegelikult ei ole mitte kellelgi kohustust kellegagi suhelda. Inimesed suhtlevad omavahel vaba tahte alusel.“
Tähelepanu nõudmine võib tekitada võõristust või vastuolu. Väga hea on üksteisele austava ruumi andmine.
Hea päev külluse teemadega tegelemiseks ning paluda tulevikuks uut juhatust.
Päeva oluline sõnum: ma tervenen läbi taipamiste. Ja luua seda vaba tahte alusel voolamise energias.
„Ma olen tänulik, kui sa saaksid mulle väljendada, mida sina koged, kui sul on selleks tunnet ja aega.“
See saab olema suur õnnistuste päev, kui me usaldame, et kõik toimib vaba tahte alusel kõige paremal moel. Kui kellelgi ei ole millekski tunnet, siis me võime teha seda ise või lükkame selle kogemuse edasi.
SEE, MIS PARASJAGU VABA TAHTE ALUSEL VOOLAB, ONGI KÕIGE ÕIGEM.
Väga hea päev ka meeldivate tunnete äratamiseks. Mitte jälle oodates, vaid ise tehes neid asju, mida sa väga naudid.
Võivad tulla ka jumalikult juhatatud inspiratsioonid. Haara nendest unistustest kinni ja juba tunneta, kuidas see ongi sinu tegelikkuseks saanud.
IGAÜHEL MEIL ON VÕIMALIK VALIDA, JÄTTES VALIKUD KÕIGILE, KAASA ARVATUD ENDALE.
Stella Shakti