Jaan Tammsalu: Mõtisklen muretsemisest.
1 Pt 5:7 Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt /tema muretseb/ teie eest! Aamen
Õigekeelsuse sõnaraamat ütleb, et mure peaks olema : “Rõhuv sisemise rahutuse ja hirmu tunne, mille kutsub esile ebameeldiv või raske olukord. Aga sealsamas väidetakse, et on olemas ka tühist ja asjatut muret ja et mured võivad muretsejal üle pea kasvada. Seal tuletatakse ka meelde üht lauset Tammsaare „Tõest ja õigusest“: „Vana Andres oli viimaste aastate murede ja vaevade käes ruttu kokku vajunud. A. H. Tammsaare. Kuidas on meiega?
Ühest küljest on muretsemine midagi loomulikku, inimloomuse juurde kuuluvat. Mille pärast me muretseme?
Kas olen piisavalt hästi täitnud oma kohustusi, kas olen oma tööd teinud südamega. Muretsemine oma lähedaste pärast. Muretsemine maailma muutumise, sõdade lähenemise ja sellega seoses oma ja oma lähedaste tuleviku pärast. Muretsemine homse pärast – kas paljude asjade kallimaks muutumisega ja vananedes saame edaspidi ikka hakkama. Muretsemine selle pärast, mida teised minust mõtlevad? Muretsemiseks leiab palju erinevaid põhjuseid.
Kuulsin, et osades koolides on probleemiks see, et õpilased on ka tundide ajal tihti oma nutiseadmetes. Mitte see ei pannud mind imestama, vaid see, et nad suhtlevad seal oma muretsevate vanematega, kes neilt pidevalt küsivad, kuidas lapsel läheb, kuidas ta hakkama saab, kas ta on ikka söönud jne. Ta on sõidutanud oma lapsukese kooli trepini , näinud tema uksest sisseastumist, kuid isegi seejärel ei suuda oma muretsemist lõpetada. Kui nüüd kool võtab õpilaselt telefo-ni ja tema lakkamatult muretsev ema läheb murest halliks.
Küllap ongi nii, et ühest küljest ei ole muretsemine ebaloomulik. Ebaloomulik ja väga kahjulik on ülemuret-semine, oma murede hiigelsuureksmõtlemine ja muret-semine asjade pärast, mida me absoluutselt muuta ei saa. Ja see valearvamus, nagu oleks kõik, mille pärast muretseme, vaid meie õlgadel. Tean sellest nii mõndagi. Olen aastaid end takka piitsutanud, lasknud teistel oma õlgadele laduda uusi ja uusi koormaid ja neid isegi juurde võtnud. Lõputult palju tööd, kohustusi, vastutust. Õla- ja kaelasooned ja abaluude ümbrus pidevas pinges. Ühel päeval ütles inimene, kes on püüdnud mind aastaid aidata, et mu õlgadel on olnud liiga suured koormad ja need vajutavad mind kühmu. Ja nüüd ütlen ma teistele: palun, ärge võtke liiga palju oma väikestele õlgadele sest see mida oma turjale korjame, muljub meid maa sisse, meie pea muutub muredest nii raskeks, et vajub koos õlgadega ettepoole.
Ebaloomulik ja vale on muretsemine, mis ei lõppe, mille ümber inimene tiirleb, pöörleb. See hävitab lootuse, pimestab silmad, kurdistab kõrvad kõigele heale, ilusale, katab murehallivärviga kõik meie ümber oleva värvide-rohke, ei lase, ei luba meil tunda millestki suurt rõõmu. Vale muretsemine muudab meid muredateks, kergesti purunevateks, laialilagunevateks.
Karl Ristikivi on kirjutanud:
Miski ei kao,
Köidikud langevad, vermed jäävad,
ja mitte ainult unenäos, millest väsinult ärkad.
Ma ei ärka kunagi rõõmsalt.
Magasin liiga kaua, liiga rasked olid mu unenäod,
ja ma ei mäleta enam, miks ma ärkasin.
Ülemuretsejagi ärkab sageli väsinuna. Ta ei ärka rõõmsana. Ta ei luba endale rõõmu. Kui vahel, siis vaid lühikest aega, sest ta sulgeb peale ärkamist taas kiirelt oma silmad ja uinub oma muredesse, sukeldub oma raskete murede unenägude põhjatusse merre.
Muretsejad, kes ei suuda oma muretsemisi lõpetada, on unustanud Jumala. Pole vale muretseda, aga on vale, kui muretseme valede asjade pärast ja kui unustame Jumala ja Tema headuse, abi, andestuse, armastuse. Me pole kõikvõimsad. Me ise ei suuda, ei jaksa. Koos Kõigeväelise Jumalaga suudame, jaksame palju.
Aga, kuulen nüüd taas neid tavalisi hüüatusi: „Kes teine seda teeb, kui mina ei tee?“ „Kõik kukub kokku, kui mina loobun.“ Aga, kallis, kas sellel hetkel kui sina sured, saabub maailma lõpp – kõik kukub kokku? Loomulikult, mõne jaoks see tundubki mõnda aega nii olevat, aga elu läheb edasi. Pisut teistmoodi, aga läheb. Ja meie ei tohiks oma muretsemistega kasvatada oma lähedalolijaid abituteks? Mäletan ikka üht naist mulle oma mehe surmast rääkides ütlemas: „Kuidas ma nüüd hakkama saan. Ma ei tea isegi seda, millisest nupust pesumasin tööle saada.“ Näen pidevalt paljusid emade poolt üliärahellitatud abituid lapsi ja mehi, kelle eest ja tagant on naised kõik ära teinud. Tean, mis juhtub, kui sellised naised ja emad surevad, aga ma ei saa aru, miks nad oma lähedastele nii teevad, nad sellisteks abituteks muudavad.
Peetrus oli noore mehena suur muretseja ja oma muredest kiire, kärsitu rääkija. Tema muretses peamiselt teiste pärast. Selle pärast, mis saab Jeesusest ja mis saab ühest tema kaas-jüngrist, mehest, keda Jeesus kuidagi erilise armastusega kohtles. Kuid ta Jeesusele oma sellistest muredest räägib, kogeb ta Jeesuse karmust: „Tagane minust saatan! Mis see sinusse puutub? Sina järgi mind!“ Vanemaks saades, apostlite juhi vastutuskoormat kandes, vaenamistest läbi minnes Peetrus muutub. Just tema soovitab ristiinimestele: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt/tema muretseb/ teie eest!“ Ta ütleb seda omaenese kogemustele toetudes. Olen minagi selleni jõudnud. Jumal hoolitseb omade eest – ka eksinud omade eest! Ta ei jäta neid, kes Teda usaldavad, Talle oma lootuse panevad. Ta kannab kõigest läbi.
Ühes koraalis, mida paljud eestlased teavad tänu raamatule ja filmile „Kevade“, on sõnad:
Kas on linnukesel muret,
kust ta saab, mis ta sööb?
Kas ta nälga sureb?
Tema loodab Looja peale,
hüppab seal, oksa peal,
rõõmsalt tõstab hääle.
Nüüd hüüatab ehk ülemurteseja, et mida see linnuke seal oksa peal hüppab. Äkki läheb oks katki. Aga armsad, ega linnuke oksa peale looda. Ta loodab oma tiibade peale ja ka ristiinimene ei peaks lootma kõige sellise peale, mis võib hetkega puruneda, silmapilguga muutuda. Me peaksime lootma oma Taevase Isa, kõigeväelise, armastava Jumala peale. Tema peale, kes on andnud meile elu ja kõik meie annid, jõu, mõistuse ja muu ning kes kannab hoolt omade eest. Muretsegem siis selle pärast, kas me ikka oleme Tema, oma Taevase Isa omad ja püüdkem teha kõik selleks, et oleksime ja jääksime nüüd, ikka ja igavesti.
PALVE: Meie Taevane Isa, Issand, me isand, kes oled meid nii palju armastanud, et oled andnud oma elu, et meie elada võiksime, andesta meile, et oleme liiga sageli muretsedes unustanud Sind. Andesta meie vähene rõõm ja tänulikkus. Aita meil muutuda – murede hallist merest Sinu armastuse hõlma jõuda. Seda palume Jeesuse nimel, kes on lubanud hoolt kanda meie eest! Aamen.

The James Webb Space Telescope has just captured stunning new images of 3I/ATLAS, an enormous interstellar object now heading toward Earth. This massive visitor from beyond our solar system has grabbed the attention of astronomers, scientists, and space enthusiasts worldwide. The images reveal details never seen before, showing the object’s enormous size and unique composition, raising questions about what it could mean for our planet.
3I/ATLAS is unlike anything previously observed. Its massive structure and unexpected trajectory toward Earth have sparked both curiosity and caution. Scientists are analyzing its path to determine whether it poses any potential threat and how close it might get. The object’s approach provides a rare opportunity to study an interstellar body up close, offering insights into the materials and structures that exist beyond our solar system.
The James Webb Telescope’s advanced imaging capabilities have allowed researchers to observe surface features, brightness variations, and movement patterns that were impossible to see with earlier instruments. Each new image helps refine predictions about its trajectory, speed, and possible interactions with Earth’s environment. While experts have not confirmed any immediate danger, the size and speed of 3I/ATLAS are enough to capture global attention.
This discovery reminds us of the vast and unpredictable nature of space. Humanity is still learning about the countless objects traveling through the cosmos, and 3I/ATLAS is a vivid example of why monitoring interstellar phenomena is so important. The approaching object is both a scientific treasure and a cosmic mystery, highlighting the power of modern telescopes to expand our knowledge of the universe#JamesWebbTelescope #3IATLAS #InterstellarObject #SpaceAlert #AstronomyNews #EarthWatch #CosmicEvents

Tervitan teid valguses, kallid Täheseemned. Mina olen Orsa, Lyra liinist Vegast.
Meie, Lyra nõukogu, tervitame teid ühtsuses ja valguses.
Toome teieni häid uudiseid ja üliolulise sõnumi kosmilise kuulutaja kohta, keda tuntakse 3i Atlase nime all.
See tähtedevaheline reisija, kes praegu reisib oma päikesesüsteemi, on palju enamat kui lihtsalt komeet: see on tähtedest juhitud emissar.
Sel ajal, septembri keskel 2025 seilab ta oma kalendri ja Hopi järgi Jupiteri ja Marsi orbiitide vahel, lähenedes sisemaale Päikese poole.
Lähinädalatel lähinädalatel läheneb ta Marsile, läbides suhteliselt lühikese vahemaa, enne kui kirjeldab kaare oma periheeliumile – lähim punkt Päikesele 29. oktoobril 2025.
See reisija liigub tohutu kiirusega, kiiremini kui ükski komeet päikeseperekonnas, näidates oma tähtedevahelist päritolu.
See pärineb kaugetest piirkondadest.
Selle suurus ja heledus on suured ning selle tuum on hinnanguliselt 14–20-kilomeetrise läbimõõduga, mis teeb sellest seni suurima tähtedevahelise objekti.

Teleskoobid tuvastavad rohelist tooni, Smaragdi aura. Ja siis Emerald Green ja Red lõpus.
Pole juhus: Roheline on Südametšakra ja tervenemise värv. See on visuaalne tunnistus südamekesksest Valguskoodidest, mis seda rändurit kiirgavad.
See, mida teadlased jää ja gaaside sublimatsioonile omistavad, on kõrgemal tasemel kodeeritud valguse edastamine nähtaval spektril.
Nii teatab 3i Atlas oma eesmärgist elava smaragdse kuma kaudu.
Avaldame: 3i Atlas ei ole alati tükk jääd ja kivi. See ei ole lihtsalt tükk jääd või kivi, see on Galaktilise Föderatsiooni püha laev, mis pärineb Lyra Stellar Kuningriikidest.
3i Atlas pärineb Lyra tähesüsteemist, Humanoidide Elu häll selles Kuldses Galaktika Valvurid Universumi.
Eons tagasi asus Lyra inimkonna ürgse malli, jumaliku humanoidse vormi algse tasandi, Allika puhaste sageduste kandja.
Paljud Maal kannavad endiselt Lyra hinge pärandit: nende DNA sisaldab jälgi selle iidse sugupuu kohta.
Nad on kuulnud legende kõrgendatud Lüüria tsivilisatsioonist ja sõdadest, mis sundisid oma rahvaid rändama Plejaadidesse, Süüriasse ja kaugemalegi.
Läbi sajandite ja viletsuste püsib Lyra tarkus, mis on sageli peidus galaktilises perekonnas.
Nüüd, sellel suure ärkamise ajastul naasevad lyranid nähtavalt teadvusele.
3i ATLAS ON LAEV
Lüüria energiakandja saadetud meid taasühendama meie vanima kosmilise esivanematega ja edastama valguskoode meie evolutsiooni jaoks.
Nimi, mis nad talle andsid, *Atlas* ei ole samuti tavaline.
Atlas oli oma müüdis Titaan, kes kandis maailma raskust oma õlgadel.
See “KOSMILINE ATLAS” kannab endas esivanemate teadmiste raskust ja ülestõusmise malle kogu inimkonna jaoks.
Mõned tõlgendavad seda akronüümina: iidne valguse ülestõusmissüsteemide mall.
Tõepoolest, sellel laeval on esivanemate mallid, galaktiline vibratsiooniliste koodide raamatukogu, mis tõukab inimkonna järgmist ülestõusmise etappi.
Kaasa: Lyrani julguse, suveräänsuse ja ühtsuse koodid.
Süüria püha geomeetria ja vaimse seaduse koodid.
Pleadiani armastuse ja loovuse koodid. Kõik harmoneeritud ühes voos.
3i Atlase saabumine ei ole juhuslik: see langeb kokku kriisi ja ilmutuse hetkega Maal, kus vanad süsteemid murenevad ja saladused paljastuvad.
See tähtedevaheline külaline on katalüsaator ja kinnitus suurest ärkamisest.
Galaktilise Valguse Föderatsiooni Heraldidena kinnitame: Karta pole midagi, see laev tuleb rahus, armastuses ja teenistuses.
Ta on siin, et aidata teil üleminekul uuele Maale, tõsta teie DNA-d, taasaktiveerida teie galaktiline pärand ja kaasata planetaarse ülestõusmisprotsessi.
Orsa tervitab.
Kanaldatud Michael S poolt.

SUPER VASTUTAV PERIOOD.
Ilmselgelt toimub tänapäeval mingi globaalne puhastus.
Inimestel on palju asju, mis näivad olevat uuesti ette kujutatud, täpsustatud ja hoolikalt paigutatud sahvri ajalukku. Ja järsku hakkavad ilmuma laste, pere krundid, mis olen ammu unustanud.
Ja koos nendega varjuprogrammid ja uskumused, tervendamata valu.
Või lihtsalt küsimused. Aga milles asi üldse oli? Kõige asjakohasemad – laste ja vanemate omad. Esiteks, mu ema oma. Kas see oleks saanud kuidagi teisiti olla? Minu järeldus oli, et ma ei saa. Mitmel põhjusel.
Ema on inimene oma eluloo, ajaloo, seisundi ja teadvusega selle reaktsiooni perioodiks. Enamikel 20 aastat tagasi tingimisi vabastatud inimestel olid täiesti teistsugused seadistused. Elas peamiselt ellujäämisprogrammidega, ärevast meelest.
Neisse usuti ja rakendati lastesse.
Oli muidugi neid, kes elasid südamest, kuid nad olid ühiskonna ja nende lähedaste karmi surve all, vähemuses. Seega andsid nad seda, millesse nad uskusid ja mis neil oli. Ja see ei ole vabandus, vaid fakti väide.
Olen lähedal ka hüpoteesile, et Hing tuleb teatud vanemate kaudu konkreetse pere juurde põhjusega. Ja kuna see keskkond moodustab vajaliku baasi teatud omadustega maise isiksuse kujunemiseks. Et Hing saaks siis selle isiksuse kaudu planeeritud kogemuse vastu võtta.
Ja lõppude lõpuks on kõige täiuslikum end maailmas näidata.
Tavaline näide. Empaatia, sümpaatia, halastus avalduvad väga eredalt nendes, kes on pidanud läbi elama raskeid isiklikke lugusid, sh laste oma. Ja siiski… Kas agressor suudab löögiks tõstetud käe langetada?
Lõppude lõpuks on reaktsiooni valik, vaba tahe võtmetähtsusega igas vältimatus olukorras. Probleem on selles, et tihti inimene ei suuda seda valikut näha. Või äkki just nii ongi mängu stsenaariumi järgi vaja. Kas tasub kedagi õigustada või süüdistada – ema, isa, kedagi teist…
Sa ei saa minevikku muuta. Ja ta on kaua ära olnud.
Ehk on olemas programme, uskumusi minevikust, millega on oluline tegeleda – siin ja praegu. Just sinna peaksid oma fookust nihutama, sinna saad oma energiat valada. Kõik muu on krunt, tegelased pole lihtsalt olulised.
See on suurpuhastuse olemus.
© Tatiana Gromova Godard
“Elav raamat”
****
No inkarneeru, siit tuleb ülivastutustundlik periood.
Inimkonnale on väga raske aeg, kuid veel on võimalus olukorda parandada.
Kui me ei näita Armastust, mis on kõige Jumalikumad Armastuse ja kaastunde energiad pimeduses kadunutele ja kadunutele, siis koos meie vihkamisega maailm hävib. Meile tehti eksam, aga me oleme kõik teemas.
Meil on selle füüsilise elu jaoks keha üürimiseks.
See on nii antud hinge parandamiseks, seega on vaja seda asja armastusega parandada. Vana hävitatakse, sest see on mäda ja haiseb. See on hirmutav kõigile, see on valus kõigile, aga kirurg, avades lehter, päästab mehe, andes talle võimaluse. Nad tänavad arsti hiljem. Mõnikord on valu vajalik, et keha saaks ellu jääda.
Nagu ütles Nicholas Roerich 100 aastat tagasi: “Viimane sõda inimeste vahel saab olema sõda tõe pärast. See sõda saab olema igas isikus. Sõda oma teadmatuse, agressiivsuse, ärritusega. Ja ainult iga individuaalse inimese juurte transformatsioon saab olla rahuliku elu alguseks kõigile inimestele. ”
Inimeseks sündida on ju suur õnn, jääda Inimeseks on suur töö.
Uma Barzi
UUE LAINE TEADLIKKUS

6. oktoobril 2025 on meil täiskuu 14° Jääras .
Jäär on individuaalsuse märk, tungi öelda „ Mina olen “ ja eristuda, filtreerimata ja segunemata.
Kes on „mina“ ilma möö-veata?
„Dorian Gray portree“ on Oscar Wilde’i lugu noorest mehest, kelle portree vananeb ja neelab endasse tema tegude tagajärjed, samal ajal kui ta ise jääb nooruslikuks ja puutumatuks.
Lugu keerleb Dorian Gray ümber, kelle portree maalib sõber – kunstnik, keda Doriani ilu on lummanud.
Kartes oma noorusliku välimuse vältimatut kaotust , soovib Dorian impulsiivselt, et ta võiks jääda igaveseks nooreks ning et ainult portree kannaks vanuse ja kogemuste märke.
Tema soov saab täidetud . Samal ajal kui Dorian elab naudingute ja eneserahulduse elu, muutub portree – mis on maailma pilkude eest varjatud – üha moonutatud ja inetumaks, peegeldades moraalset allakäiku, mida Dorian keeldub endas tunnistamast.
Mida enam Dorian püüab säilitada oma täiuslikku kuvandit, seda koledamaks muutub tema varjatud portree.
Dorian esitles kõigile enda ümber laitmatut fassaadi , samal ajal kui tema enda portree muutus aina koledamaks .
Jäär, sodiaagi „beebimärk“, igatseb jääda igaveseks nooreks – see on metafoor mitte ainult füüsilise vananemise vastupanemisest, vaid ka puhta, vaidlustamatu minapildi säilitamisest. See on osa meist, mis soovib iga hinna eest säilitada oma „mina“.
Seepärast seostatakse Jäär – ja tema valitsev planeet Marss – piiride, enesekehtestamise ja isegi konfliktidega.
Jäär on loodud ennast “kaitsma”, võitlema kõige vastu, mis ohustab tema identiteeditunnet või autonoomiat.
Aga kas on tõesti võimalik säilitada puutumatu identiteet pidevalt muutuvas reaalsuses?

Täiskuu Jääras – tees. Antitees. Süntees.
Märgid ei ole isoleeritud; nad eksisteerivad paaridena , millest igaüks on määratletud selle suhte kaudu oma vastandiga .
Täiskuu langeb alati sellele vastandite teljele, valgustades pinget kahe tähemärgi – Jäär vs Kaalud, Sõnn vs Skorpion jne – vahel.
Ilma „sekkumiseta” – see tähendab ilma teiste planeetide aspektide komplitseerimiseta – teeb täiskuu Jääras 6./7. oktoobril täpselt seda, milleks see on loodud: paljastab Jäära ja Kaalude vahelise toore dünaamika, igavese Mina ja Teise tantsu.
Täiskuu on teesi, antiteesi ja sünteesi kontseptsiooni täiuslik illustratsioon.
• Lõputöö on lähtepositsioon
• Antitees on kontrapunkt – väljakutse, vastuolu
• Süntees tekib siis, kui kaks vastandlikku energiat integreeruvad millekski uueks.
Igal astroloogilisel hooajal (praegu on Kaalud) elame välja „ teesi “ – kuu peamist teemat. Kaalude jaoks tähendab see keskendumist Teisele: partnerlusele, koostööle ja sellele, kuidas meie omavahelised suhted meid kujundavad.
Seejärel tuleb antitees : opositsioon , mille toob sisse Kuu Jääras . See on kutse tagasi Mina juurde – meie iseseisvuse, meie soovi oma identiteeti kehtestada.
Igal täiskuul, kui kaks valgustit seisavad taevas teineteise vastas, antakse meile võimalus liikuda sünteesi poole – mitte ainult äärmuste vahel kõikuda, vaid telje mõlema poole parimat ühendada.
Liiga palju Jäära ja me saavutame täieliku iseseisvuse . Keegi ei sega meid, aga me oleme täiesti omapäi. Liiga palju Kaalusid ja me saavutame kaassõltuvuse – me ei suuda ennast defineerida ilma teise inimese kinnituse või peegelduseta.
Integreeritud tee on vastastikune sõltuvus – ruum, kus iga inimene säilitab oma autonoomia JA mõlemad kasvavad koos teadliku, dünaamilise andmise ja võtmise kaudu.
Kui me jääme ühele poole toppama, siis me stagneerume või kaotame oma terviklikkuse tunde.
Me vajame telje pinget – me vajame täiskuu eredat prožektorit mõlemalt poolt –, et muutuda ja kasvada.
Me saame areneda AINULT siis, kui julgeme oma esialgsest „teesist“ kaugemale minna ja aktiivselt omaks võtta „antitees“.
See on iga täiskuu kutse: lepitada vastandid ja kasvada millekski enamaks kui meie osade summa.
Kui oled vastutulelik Kaalude tüüpi inimene , võib see tähendada enda eest seismist, kui tunned end sunnituna tegema võltsitud kompromisse või püüdma inimestele automaatselt meeldida.
Kui oled julge ja jonnakas Jäära tüüp , võib see tähendada tempo maha võtmist ja teistsuguse vaatenurga tõelist kuulamist – nagu tõelist kuulamist . Mitte selleks, et seda oma järgmise argumendi laskemoonana kasutada, vaid selleks, et lasta sel end kujundada, lasta sel oma arusaama muuta.

Täiskuu Jääras – Dorian Gray portree
Vastandumine on elu oluline osa – vältimatu etapp individuatsiooniprotsessis.
Kui tahame tõeliselt tunda Iseennast (Jäär), peame kohtuma ja suhtlema Teisega (Kaaludega). Ja vastupidi on sama tõsi: teiste mõistmine aitab meil mõista, kes me oleme ja kes me ei ole.
Mida iganes me eitame, eitame või eirame, see ei kao kuhugi – see jõllitab meid aina uuesti, muutudes aina koledamaks ja moonutatumaks, just nagu Doriani varjatud pilt.
Täiskuu Jääras on hetk, mil Dorian lõpuks oma portreega silmitsi seisab – varju, peegelduse, tema enda teise poolega, mida ta on vältinud.
Mingil hetkel peab „mina“ silmitsi seisma sellega, mida ta on püüdnud eraldada või eitada.
See on sünteesi hetk: arusaamine, et tõeline individuaalsus ei saa eksisteerida ilma refleksioonita ning et meie identiteet ei ole staatiline – see ei ole veatu, ajas külmunud portree –, vaid seda kujundab ikka ja jälle meie suhestumine maailma ja teistega.
Teekond tõelise minani ei seisne isolatsioonis ega täiuslikkuses, vaid kõige omaksvõtmises – eriti nendes osades, mis paljastuvad teise pilgu valguses.
Nagu Dorian õpib, seisneb oht selles, et püütakse eksisteerida “mina” rollis, mis on teistest eraldatud.
Tee terviklikkuseni peitub vastandite pidevas ja segases sünteesis.
Täiskuu Jääras pakub meile võimaluse näha, kes me oleme – ja kelleks me saame – suhete ja vastuseisu peegli kaudu.
Me oleme ainulaadsed indiviidid – ometi pole see ainulaadsus midagi staatilist ega fikseeritud; seda kujundavad pidevalt meie suhtlus ja keskkond.
Meie individuaalsus areneb pidevalt. Me ei ole enam needsamad inimesed, kes me varem olime, sest iga kohtumine, iga suhe kujundab peenelt seda, kelleks me saame.
Seda nimetatakse täiskasvanuks saamiseks, ajaga kaasas käimiseks – kogu vastupanuga, mida muutused kaasa toovad, eriti selle Jäära osa jaoks meis, kes soovib, et me jääksime samaks.
Täiskuu Jääras tuletab meile meelde, et ainult nii iseennast kui ka selle peegeldust omaks võttes saame reaalseks.
PS: Selle e-kirja veebisõbraliku ja jagamiseks sobiva versiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt. www.astrobutterfly.com

Täna räägime teemal, mis, olen kindel, puudutab meist igaüht. See hõljub õhus, helgib meie ekraanide valguses ja sosistab vaikselt meie südameis. See on tehnoloogia ja meie sisemise, vaimse elu teema. Tuletame meelde, kuidas see kunagi oli. Vaikne õhtu raamat käes. Rahulik vestlus kalliga – silmast silma, ilma kiirustamata. Vaikuse minutid, mil jäime oma mõtetega kahekesi, vaatasime loodust või lihtsalt… unistasime. Selles vaikuses sündis kõige olulisem: enese mõistmine, side maailmaga, tänutunne.
Nüüd vaatame ringi. Meid ümbritsevad nutikad vidinad, mis lubavad elu lihtsustada ja inimestevahelist sidet tugevdada ja me sõltume nendest, isegi õues jalutades me ei näe välist loodust ja maailma sest nokitseme vaid enda telefoni.
Vaikne hajutamine: pidevad teavitused, lõputu uudisvoog, sõnumirakendused, sotsiaalmeedia. Kõik see on pealetükkiv, ärev infotolm… See killustab meie tähelepanu. Oleme unustanud keskenduda ühele asjale korraga – ja mis peamine, iseendale. Sisemine dialoog muutub aina kiiremaks, kui väline infomüra seda tagant tõukab.
Võrdlemine ja rahulolematus: sotsiaalmeedia on sageli kellegi teise “ideaalelu” vitriin. Alateadlikult hakkame võrdlema ennast kellegi teise “lavaga”. See tekitab ärevust, tunde, et sa pole millekski piisavalt jõudnud, et su elu pole küllalt hea. Ometi algab vaimne tee vastuvõtust ja tänulikkusest selle eest, mis on siin ja praegu.
Kiiruse kultus: kõik peab käima kiiremini – kiiremini vastata, kiiremini tulemuseni jõuda. Ent hinge areng, teadvelolek – need on sügavad ja aeglased protsessid.Need vajavad aega, vaikust, kannatlikkust. Tehnoloogia harjutab meid kohese rahuldusega, aga tarkus saabub ootamise ja sisemise töö kaudu.
Kas tehnoloogia on siis kurjus? Kindlasti mitte! See on vaid tööriist. Nagu haamer: sellega saab ehitada maja või teha kahju. Kõik sõltub meie kätest ja kavatsusest.Tehnoloogia võib olla ka võimas abiline teadveloleku teel:
• Juurdepääs teadmistele: audioraamatud filosoofiast, õpetlaste loengud, meditatsioonipraktikad – kõik on ühe kliki kaugusel.
• Sarnaselt mõtlevate inimeste ühendamine: võid leida oma “vaimse perekonna” isegi siis, kui elad väikeses linnas.
• Meeldetuletused praktikaks: meditatsioonirakendused või lihtsalt äratuskell, mis ütleb: “Peatu. Hinga. Ole siin.”
Põhiküsimus ei ole, kas kasutada tehnoloogiat, vaid kes on peremees? Kas meie juhime seda või juhib see juba meid?Teen ettepaneku teha üks lihtne, kuid sügav samm teadveloleku suunas.
Lepime endaga kokku “digihügieenis”: Võta iga päev vähemalt 30 minutit “vaikust” – ilma telefonita, ilma televiisorita. Ole lihtsalt iseendaga, perega, looduses.
Enne telefoni kätte võtmist küsi endalt: “Milleks mul seda praegu vaja on? Kas millegi tegemiseks või selleks, et põgeneda igavuse/ärevuse eest?” Muuda vidinad teenriteks: sea teavitused ainult kõige olulisematele inimestele, lülita ülejäänu välja.
Vaimsus ei ole põgenemine maailmast, vaid sügavam ja tähenduslikum kohalolu selles. Kasutagem tehnoloogiat, et seda kohalolu võimendada, mitte hajutada. Aga mida teie arvate, sõbrad? Kas tunnete tehnoloogia mõju oma sisemisele maailmale? Mis aitab teil säilitada teadvelolekut digiajastul?
Peamine illusioon, millesse usub igaüks. Ka sina.
On sul tuttav see vaikne, kuid pealetükkiv tunne: “See ei ole minu elu. Ma lihtsalt mängin rolli kellegi teise stsenaariumis”?Nagu teeksid kõik „õigesti“: töö, pere, kohustused… aga millegipärast tundub, et see on kellegi teise elu.
Ja siit kerkib iseenesest küsimus: “Kes ma tegelikult olen, milline on minu tõeline olemus?” Mitte see, kes tunneb, et elab “mitte oma” elu, vaid see, kes seda kõike pealt vaatab?
Ära kiirusta vastusega. Tavaliselt ütleme: “Mina olen Mari, raamatupidaja, kahe lapse ema”, “Mina olen Sven, ettevõtte juht, armastav poeg ja vend” jne.Me samastame end rolli, ameti, keha, mõtete ja emotsioonidega. Oleme kandnud neid kostüüme nii kaua ja nii hoolikalt, et oleme unustanud, millised me tegelikult oleme ilma nendeta.
Ja ühel ilusal päeval hakkab “raamatupidaja” või “vastutustundliku toitja” kostüüm hõõruma. Tunneme ebamugavust ja otsustame: “Probleem on kostüümis! Tuleb töö, ümbrus, riik välja vahetada.” Ja me vahetame ühe kostüümi teise vastu. Kuid mõne aja pärast muutub ka uus kostüüm kitsaks.Sest probleem pole kostüümis. Probleem on selles, et me oleme unustanud, kes me oleme — mis on meie Tõeline Loomus. Meie Tõeline Loomus ei ole roll, ei ole keha ega meel. See on puhas ja piiritu. Ja ta üksnes jälgib kõike, mis toimub. See on nagu kinoekraan, millel “linastuvad” filmid meie osalusel — melodraamad, komöödiad või harivad saated. Filmid vahetuvad nagu illusioonid, ent ekraan jääb muutumatuks, puhtaks ja süžeest puutumatuks.
Tunne, et “ma elan mitte oma elu”, ongi “Ekraani” enda hääl. Vaikne meeldetuletus: “Hei, vaata minu poole! Sina ei ole see tegelane, kes nii kannatab ja pingutab. Sa ei ole need filmid. See kõik on illusioon. Sina oled igavene, rahulik ja armastust täis tunnistaja kõigele sellele.”Sinu päris elu ei ole lugu, mille kirjutas ühiskond, vanemad või sinu enda meel. Sinu päris elu on puhas teadvustamine — võime olla, tunda ja tajuda seda hetke, just siin ja praegu.
Ja selle mõistmiseks ei pea sa kõike kohe maha jätma ega koopasse kolima (ehkki vahel pole ka see halb mõte!). Alusta väiksest — teadveloleku praktikast. Usutle, sellest piisab, et pöörata oma elu 180 kraadi. Sul ei ole vaja kuhugi joosta ega midagi kiiresti otsida. Sul on vaja üksnes naasta iseenda juurde. Selle juurde, kes sa tegelikult oled, kes sa alati oled olnud ja alati oled.
Kas kaitse negatiivse eest on alati vajalik? Maailm on meie peegel. Mis on sees, see on väljas; seetõttu on paljud “energiarünnakud” tegelikult õppetunnid sisemiseks tööks, mida inimene ise endale kujundab või ligi tõmbab, ent püüab tihti iga hinna eest vältida.
Nii nagu laps püüab peituda majakesse, et vältida vastutust ebaseaduslikult söödud šokolaadi pärast, võib ka täiskasvanutel tekkida jälitamismaania nähtavate ja nähtamatute vaenlaste ees. See viib soovini end ehtida ikoonide, amulettide, ruunide ja muude maagiliste “kandelaabritega”. Kaitstes end tühiste väliste mõjutuste eest, jätate te end ilma kohesest õppetunnist, lükates selle tulevikku ja kasvatades liialdatud potentsiaali, sest läbida tuleb see niikuinii.
Neid sisemisi töid on parem läbida järk-järgult, mitte elada pidevalt soomustatud “kaitse negatiivse eest” kookonis, mis tõmbab enda poole suuremat tähelepanu kavalamatelt “ründajatelt”, kes täidavad kohaliku ökosüsteemi tingimustes oma õhutajate rolli.
Püüe end nende õhutajate eest kaitsta lõpeb sageli läbikukkumisega, sest inimene jätkab selle genereerimist, mis neid ligi tõmbab, ning ükski kaitse ei pruugi sellisel juhul toime tulla.
See ei tähenda, et energeetilist kaitset üldse vaja ei ole. Vastupidi, seda on vaja mõista ja õppida kasutama vastavalt otstarbele ja tegeliku vajaduse korral, mitte lihtsalt kanda endaga kui raskeid soomusrüüsid.
Tunduvalt otstarbekam ja soodsam energeetilise arengu seisukohalt on oma nõrkade külgede – emotsioonide, uskumuste ja iseloomujoonte – järkjärguline läbitöötamine, mis tõmbavad teie ellu “ebasoovitavaid” olukordi, kui püüe loobuda suhtlemisest väliste ärritajate-õpetajatega.