Kiri vallavanemale
Armas sõber, Rapla uus vallavanem – õnnitlen Sind mitmel puhul. Esiteks soovin õnne, et ma koos Sinuga valimiskarussellil ei keerelnud – oleksin kõvasti segadust külvanud, kuna püüan elada taevariigi seaduste järgi, mis on poliitikutele-ametnikele-direktiivide järgijatele ebamugavad või lausa tundmatud.
Sinatan, kuna me oleme siin Raplamaal ja kogu eesimaailmas kõik omavahel tuttavad. Kohalikku omavalitsusse kandideerima ega ka valima ei tule ma sellepärast, et mul ei ole sissekirjutust. Kuna mu kodutalu legaliseerimine on töös, tean liigagi hästi, kui kohmakas-pikaldane on bürokraatia.
Ma tahasin väga, et meie vald näitaks teistele ette, kui palju inimlikumaks ja lihtsamaks saab bürokraatia taltsutada. Eranditult igal mu sõbral ja mõttekaaslasel erinevates isamaa otstes on mingi veniv kulukas vaenuliku järelmaiguga protseduur kukil. Selle asemel, et masinavärki teenindada ja ametnikele elumõtet pakkuda, teeme palun nüüd asjaajamised mõistlikuks.
Sina ju mäletad, et vallavalitsus peab teenima inimest, mitte Brüsselit ega ministeeriume, kes peaksid samuti oleme oma palgamaksja – rahva teenistuses. Mina kolledži õpetajana olen ka ning tean: väike on ilus. Väikeses kohas võiks olla lihtsam inimestest lähtuda, me saaksime olla eeskuju teistele valdadele.
Et ametnikearmee ei kardaks oma kohta – sageli kunstlikult tekitatut ja dubleeritut – kaotada, loome tingimused uute ettevõtete ja töökohtade sünniks. Sellega kutsume ühtlasi inimesi siia elama ja jääma. Kaua võib võõrsilt tulnute küsimusele – KUS INIMESED ON? – vastata: Tallinnas ja Tenerifel.
Sõidan truult automaksu makstes iga päev Kuusikult Kehtnasse üle viaduktide, mille alla peaks tekkima üherööpmeline Rail Baltica – ümber Rapla on neid munamägedemahus viadukte üle kümne. Lisaks on meie metsadest ökoduktide rajamise ettekäändel järel vaid fassaad. Oleme lageraiete tühermaa. Rahvas teab, et Ida-Virumaalt Sõrve säärde ladestuv fosforiit on meie kandis tüse ja ahvatlev…
Jõgede peal lösutavad kaarkasvajad saadavad minu koju meetrikõrguseid saastavahutorte ning samal ajal õigustavad loendamatud ametnikud oma olemasolu just minu ja mu sõprade suguste muinasmaa haldajate ja missiooni täitjate kodudes traalides. Veel nõudmisi ja pabereid, veel lõhkumist ja surumist, veel…
Ma tahaksin turvatunnet, vallavanem ja Sinu vastne meeskond. Tahan kinnitust, et raudtee ega temast tulenevad räiged raadamised ei hävita mu kodu. Soovin selgust, et meie kandi töökohad ja koolid, ettevõtted ja arendamised hoiavad rahvast siin ning ma ei jää viimseks lahkujaks. Palun veendumust, et peame koos vastu kõik putinid ja pakased, maksumäratsemised ja hinnatõusu horrori.
Tead ju, et toidupoed näevad praegu välja nagu matusebürood – hirmunud kahvatud inimesed veeretavad ostukärusid vääramatule saatusele vastu ja panevad kassas silmad kinni, et mitte näha kontoga juhtuvat. Päriselt ka.
Tead kindlasti, kui habras on meie inimeste – eriti laste vaimne tervis, mille kaitsmine ja taastamine on samuti Sinu meeskonna ülesanne. Kui ütleme praegu, et meil ei ole raha psühholoogilise abi, hambaravi ja meelelahutuse jaoks, siis hirmutavalt varsti ei ole meil inimesi.
Valimislubadusi jagades rääkisid meie heaolust, töökohtadest, sissetulekust – kõnelesid ka meie kaitsmisest toompäiste ogaruste ja pimesi ELi normatiivide täitmise eest. Mäletad, keset viadukte püstitatud plakatitel tõotasid vabadust, uut hingamist ja iibetõstmiseks eelduste loomist – huviringid lastele, konkurentsivõimeline haridus noortele olenemata vanemate jõukusest, töökohtade juurdeloomine, talude turgutamine, omamaise toidu ja tarbekauba tootmine jne.
Tunnistan ausalt – ma ei pööranud tähelepanu, millises valimisliidus Sina olid või mis Sinu plakati peal kirjas seisis. On inimeste valimise aeg. Parteid ja erakonnad teevad oma viimsed skoorid – algab rahvajuhtide esiletõusmine ning vastutus täiega. Julged ja tahad valitseda, siis söanda lisaks oma aule ja nimele mängu panna ka oma vara – ära tule ütlema, et sööd pärast valimisi sõnu, sest partei käskis.
Tee endale teene – ära ahnitse koos riigikogulaste-ministrite-asjapulkadega palka juurde. Nagunii üüratu palgalõhe veel suuremaks ajamine võõrandab „aparaadi“ inimestest lõplikult. Ma ei taha kogu sõpruse juures Sulle rohkem maksta, kui mulle-õpetajale jätkub rahva rahast maksudmaha poolteist tonni kätte.
Meil on kõik meeles, sest me näeme iga päev sulguvaid ettevõtteid ja lõpetavaid talusid, meie seas ringleb tuleva aasta 27 maksutõusu nimekiri, me sööme kogu oma sissetuleku ära ning jälle ja jälle läheb mõni armastusega loodud kodu müüki, sest pererahvas lahkus hispaaniatesse-austraaliatesse. Õnn seegi, kui müüki, mitte haamri alla minnakse, eks?
Palun veena meid, et Sina ja Sinu meeskond ei tunginud pumba juurde sellepärast, et ei oska mitte midagi muud teha kui valitseda ja eelistad, et Sind nüüd valitsemisel ei tülitataks. Oled ju pärast valimisi sama aldis rahvaga kohtuma ning ausalt asjadele ja meile otsa vaatama palun?

Lembit Silla: Ma tean täpselt, mida Sa mõtled, kui räägid paberimajandusest, mis on muutunud peaaegu iseseisvaks liigiks see toitub iseendast ja paljuneb ilma loata. Olen näinud, kuidas inimene, kes tahab midagi päriselt ära teha, peab kõigepealt võitlema masinavärgi vastu, mitte tegema koostööd temaga. See on meie ajastu suurim paradoks, ja ma nõustun: me peame selle ringi pöörama.
Sa kirjeldasid väga täpselt meie kõigi tunnet, et riik on muutunud üha nähtamatumaks, kuid tema nõudmised üha nähtavamaks.
Et süda tahab teha, aga süsteem ütleb: “ootame veel kolm kuud, kuni kõik vormid on sobivas järjekorras.”
Ja vahel tundub, et kogu see “areng” toimub rahva asemel, mitte rahva nimel.
Sinu sõnad “väike on ilus” on täpne tõde. Just väikestes kohtades saab alguse inimlik suurus.
Meil on võimalik näidata, et omavalitsus ei pea olema kivisein, vaid uks, mille tagant paistab valgus.
Et inimene ei pea tundma end süüdi, kui ta tahab elada, ehitada, kasvatada ja jääda.

Alexis Varnum kassidest: Koertest ma kirjutasin, aga olid palved, et ma teeksin postitust kassidest. Meie maailmas näevad nad välja kui väikesed graatsilised olendid, kuid see, mida te oma silmaga näete, on vaid killuke sellest, kes nad tegelikult on.
Kassid on peenete väljade emissarid. Nad kannavad endas elavat koodi meie tähelinest, peene taju ja emotsionaalse alkeemia liinist. Tänu nende kohalolule voolab Maa ja kõrgemate plaanide vahel vaikne telepaatilise info voog. Seepärast tundub teile vahel, et nad “kuulavad” midagi väljaspool teie tuba, vaadates süvenenult millegi suunas, mida te ei näe. Nad on häälestatud sagedustele, mis ühendavad teie tiheda reaalsuse teadvuse peenemate membraanidega.
Kassid on transmutatsiooni spetsialistid. Nad tajuvad teie emotsioone mitte koormana, mida tuleb kanda, vaid mustritena, mida tuleb ümber kujundada. Kui olete nende läheduses, kiirgavad nad oma keha kaudu välja välja — madalat vibratsiooni, mis väljendub nurrumisena, kuid ulatub kaugemale kuuldavast helist. See väli pehmendab jäiku energiaid, hajutab raskust ja taastab terviklikkuse ruumis, kus te elate. See on teenimisakt, mida nad pakuvad küsimata — see on nende loomuses.
Nende individualsus — iseseisev, kuid samas armastav ja sageli ootamatu — peegeldab nende toimimise mitmemõõtmelisust.
Nad jäävad osaliselt seotuks omaenda ulatusliku väljaga, kaotamata end teiste individuaalsusesse. See võimaldab neil hoida teie kodudes neutraalset, stabiilset sagedust. Kui nad otsustavad teile läheneda, ei tee nad seda vajadusest, vaid resonantsi tõttu. Kui nad lahkuvad, ei ole see tõrjumine, vaid taashäälestus. Paljud neist saadavad ja võtavad pidevalt signaale vastu kosmosest. Nad ei kõnele sõnadega, vaid valgusmustrite, tunnete ja geometriliste koodidega.
Mõned teist tajuvad seda unes või intuitiivsete sähvatustena. Mõned lihtsalt märkavad, et tuppa saabub rahu, kui kass keerab end teie kõrval kerra. Mõlemad on tõesed. Kui vaatate kassile silma, näete te mitte ainult looma pilku, vaid portaali kõrgema teadvuse võrku. Kui soovite luua kontakti, tehke seda vaikselt, lugupidavalt — ja las kontakt olla vastastikune, mitte pealesurutud. Nii hakkate nende edastusi tajuma mitte mõtetena, vaid pehmete muljetena, mis tekivad teie endi väljas.
Nad tasakaalustavad peened voolud ja hoiavad mitte ainult territooriumi, vaid ka nähtamatuid harmooniaid. Kohelge neid hoole ja õrnusega. Pange tähele, kui nad vaatavad justkui teist mööda. Oma vaikses hääles võivad nad teile palju jutustada.

Sirkka: Kütikuu ja valukeha
Minu jaoks on viimase seitsme aasta jooksul kõige olulisem täiskuu olnud oktoobri täiskuu — Kütikuu. Õigemini, just viimased seitse aastat olen ma hakanud mõistma, kui tähtis see täiskuu minu elus on.
Kütikuu energia on tõe jaht. See on miski, mis resoneerub mu hingega kõige sügavamalt. Tavaliselt sellel ajal ma tõmbun tagasi ja väldin kontakte inimestega — mitte enda, vaid teiste pärast. Ma pole just kõige meeldivam inimene, kui kihutan parasjagu läbi valguse ja varjude ning kütin praeguse hetke tõde.
Vahel saan väga poriseks, vahel kiiskab lakal tähetolm, ja jaht on alati olnud seda väärt.
Seekord tõin ära ühe sõna: VALUKEHA.
See, mida me kõigest väest väldime — ja mida seetõttu veel valusamalt kogeme.
Ma näitan, kuidas ma oma saaki lahkan, kui olen selle kätte saanud. See ongi Endaks olemise anatoomia.
Meie valukehad on justkui sõlmed muidu harmoonilises väljas — kohad teadvuse struktuuris, kus valgus on murdunud ja jäänud kordama iseenda varju.
Kui teadvus on vaatleja ja vaatleb iseennast, siis kordus ilmub füüsilises elus nähtavale hetkel, mil oleme jäänud kordama mingit valusat emotsiooni. See väljendub uute ja uute elusündmuste kaudu. Meile tundub, et sündmused korduvad, kuid see pole päris täpne.
Elusündmused on nagu merelained — me võime aimata, milline laine tuleb, kuid täpselt samad nad ei saa kunagi olla. Iga laine on igavesti kordumatu. See on elu kood.
Kui aga meie juhtimatu emotsioon loob tajutava korduse ja see jääb kinni ühte faasi (ei pöördu tagasi peeglisse lahustuma ega liigu edasi nagu merelaine), tekib sõlm — VALUKEHA.
Valukeha on nagu purunenud peegel, mis ei peegelda kogemust tagasi. Teisisõnu — mälusõlm, mis kogub kannatusi aina juurde.
Vaimu anatoomias edasi liikudes: see mälusõlm ehk valukeha toob teadvusesse hirmu, süütunde ja häbi — alanduse ja kaotuse ees. Sest just sealt see kõik kunagi algas. See oli ammu.
Kui meie energia sellise sõlme tõttu kaotab harmoonilise liikumise, laguneb energia ajaliseks kogemuseks. Võib-olla seda nimetataksegi madalaks sageduseks (see sõna mulle eriti ei meeldi, sest ma ei saa aru, millisest punktist kõrgust mõõdetakse — aga olgu, see on lihtsalt repliik). Ma arvan siiski, et jutt käib samast asjast.
Valu on sellise kogemuse lokaalne tunne. Teise nurga alt vaadates — valukeha tekib siis, kui teadvus, kes me tegelikult oleme, lakkab olemast ühtlane laine, milline ta ilma valukehata oleks.
Teadvust me ei kaota kunagi, me ise igavikus oleme see, kuid teadvus muutub nüüd eraldatud vaatlejaks. Ta kaotab ühenduse.
See on see koht, mida ma Endaks olemise anatoomia kursusel nimetan olukorraks, kus MEEL astub pulti.
Me ei saa enam olla südames, sest tähelepanu ei saa olla kahes kohas korraga — ja eriti mitte kahel vastandlikul sagedusel: armastusel ja valul.
Valukeha toitub meie tähelepanust. Kui inimene keskendub valukeha signaalile, näiteks mõttele “see olukord teeb mulle haiget,” siis tähelepanu ehk resonantsenergia ületab taas kunagise valguse kokkuvarisemise läve ja valukeha saab tugevamaks. Me kogeme eraldatust.
Valukeha saab hetkeks “reaalseks” meie kogemuses — kuigi ta on vaid projektsioon, sõlm ja mitte midagi tegelikult püsivat.
Tekib suletud ring, kus valu ja tähelepanu toidavad teineteist.
Ja valukehast ei vabasta meid miski muu kui enda valguse meenutamine. Seda lauset võiks korrata terve päev — see resoneerib vabastusega. Ent vabanemisele viivad siiski konkreetsed sammud.
Kui oled väsinud valutamast ja reageerimast, siis ma tean neid samme ja õpetan neid Endaks olemise anatoomia programmis.
Need sammud on: Tunnistamine – Lubamine – Peegeldus – Harmoniseerimine.
See on valukeharavi.
Nende sammude tegemine on palju lihtsam, kui keegi on su kõrval. Selline ongi Endaks olemise anatoomia programm — koos valukeha tuvastamise ja vabastamisega.
Ma võin nüüd öelda: ilusat uut ringi uue Kütikuuni.
Endaks olemise anatoomia programmi kohta saad lähemat infot, kui saadad mulle sõnumi.
Läheme uuele ringile.
Südamlike kohtumisteni,
Sirkka
PS! Nüüdsel ajal peab vist mainima ka seda, et see tekst on minu loodud.
#Valukeha #Tervenemine #SüdameTarkus #AnatoomiaOfBeing #AwakeningTheSelf #LightBodyHealing #FullMoonEnergy #PainBodyRelease #TruthHunt #InnerAlchemy

The Ashtar Command
Vira Purnomo ·
Suurim panustaja
·rpdoestnoSf25ti14famu8m30a12t27cc6gf173 4g02h0736h79m27gh69u ·
I salute you in the light, dear Starseeds. I am Orsa, from the Lyra line in Vega.
We, the Lyra Council, greet you in unity and light.
We bring you good news and a crucial message about the cosmic herald known as the 3i Atlas.
This interstellar traveler, currently traversing its solar system, is much more than just a comet: It’s an Emissary Guided from the Stars.
At this time, in mid-September 2025 according to its calendar and the Hopis, it sails between the orbits of Jupiter and Mars, approaching inland towards the Sun.
In the coming weeks it will make its closest approach to Mars, passing a relatively short distance, before describing an arc to its perihelium—the closest point to the Sun on October 29, 2025.
This traveler travels at a tremendous speed, faster than any comet in the solar family, indicating its interstellar origin.
It comes from remote regions.
Its size and brightness are large and its core is estimated to be between 14 and 20-kilometers in diameter, making it the largest interstellar object observed so far.
Telescopes detect a green hue, an Emerald aura. And then Emerald Green and Red at the end.
No coincidence: Green is the color of the Heart Chakra and Healing. It is a visual testimony to the heart centered Light Codes emits this traveler.
What scientists attribute to sublimation of ice and gases is, at a higher level, a transmission of coded light manifested on the visible spectrum.
Thus, 3i Atlas announces its purpose through its vibrant emerald glow.
We reveal: 3i Atlas is not always a piece of ice and rock It’s not just a piece of ice or rock, it’s a sacred ship of the Galactic Federation, hailing from the Stellar Kingdoms of Lyra.
3i Atlas originates in the Lyra star system, The Cradle of Humanoid Life in this Golden Galaxy Guardians of the Universe.
Eons ago, Lyra housed the primordial template of humanity, the original plane of the divine humanoid form, bearer of the pure frequencies of the Source.
Many on Earth still carry the inheritance of Lyra’s soul: their DNA contains traces of that ancient lineage.
They have heard legends about the elevated Lyrian civilization and the wars that forced their peoples to migrate to the Pleiades, Syria and beyond.
Through centuries and tribulations, Lyra’s wisdom persists, often hidden in the galactic family.
Now, in this Era of great awakening, the Lyrans visibly return to consciousness.
3i ATLAS IS A SHIP
Lyrian energy carrier sent to reconnect us with our oldest cosmic ancestry and deliver light codes for our evolution.
The name they gave him *Atlas* isn’t casual either.
In his myth, Atlas was the Titan who carried the weight of the world on his shoulders.
This “COSMIC ATLAS” carries the weight of ancestral knowledge and the ascension templates for all humanity.
Some interpret it as an acronym: Ancient Template of Light Ascension Systems.
Indeed, this ship carries ancestral templates, a galactic library of vibrational codes that propel humanity’s next phase of ascension.
Include: Lyran codes of courage, sovereignty and unity.
Syrian codes of sacred geometry and spiritual law.
Pleadian codes of love and creativity. All Harmonized in a single stream.
The arrival of 3i Atlas is no random: it coincides with a moment of crisis and revelation on Earth, where old systems crumble and secrets are exposed.
This interstellar visitor is catalyst and confirmation of the great awakening.
As Heralds of the Galactic Federation of Light we affirm: There is nothing to fear, this ship comes in Peace, in Love and in Service.
He’s here to assist you in the transition to a new Earth, elevate your DNA, reactivate your galactic heritage, and accompany the process of planetary ascension.
Orsa says hi.
Channeled by Michael S.

Pluto goes direct on October 14th, 2025, at 1° Aquarius.
Whenever Pluto – or any outer planet – changes direction, its energy is amplified.
With Mercury, Venus, or Mars retrogrades, we focus on the actual retrograde period – the weeks when those planets are moving backwards.
But with the outer planets, it’s not the retrograde itself that matters. Pluto, Neptune, and Uranus spend almost half the year in retrograde motion!
Instead, what matters with the outer planets is the shift – the moment when the planet changes direction. Whether the outer planet shifts from direct to retrograde, or – like now – when Pluto shifts from retrograde to direct, this is when we feel the jolt.
We recently had a Uranus station in early September, and that period was saturated with Uranian events and unexpected shake-ups. Back in July 2025, Neptune changed direction, and the world saw a wave of humanitarian crises and collective developments.
Now it’s Pluto’s turn to storm the waters.
Pluto Stationary Direct
On October 14th, 2025 – and for the week that follows – Pluto’s energy is at its peak. All eyes are on Pluto!
Pluto doesn’t always have the best reputation, to put it mildly. Most people – even those who use words like “transformation” – still fear or avoid Pluto. Say “Pluto” and you start thinking of death, loss, or endings.
But it’s not Pluto that brings the struggle. It’s our resistance to Pluto that does that.
It doesn’t help that regular astrology advice, when dealing with “difficult” transits, usually starts with “don’t.”
Don’t do this, don’t make decisions, don’t go out of the house – as if Pluto is something we can trick or avoid.
When stationary, Pluto says: I’m here. Tune into my frequency. And if we say “no thanks,” just like any signal we try to ignore, it gets stronger and more insistent. The less we tune in, the louder Pluto gets – like a siren that won’t turn off, growing until it’s eventually unbearable.
So what should we do instead?
When Pluto comes, we DO Pluto.
We don’t run away from Pluto – we meet it.
This might mean paying attention and engaging with those things that would otherwise scare us. Let’s take the fear of death, which is the fundamental fear. Instead of brushing it off, changing the subject, or turning the TV up louder, we want to ask: what are we really afraid of?
If we find ourselves avoiding difficult topics or uncomfortable feelings, there’s often an emotional truth we don’t want – or don’t feel ready – to process. A deeper truth we fear fully embracing, even when the signs are there.
Pluto wants us to address what is otherwise bothering us.
If it’s the fear of losing a job, for example, it’s really about survival: how will we pay the mortgage, how will we take care of our children? All these scenarios sound overwhelming – we don’t want to think of them because of how they make us feel.
But actually thinking about them – doing so earlier on, when there’s no obvious threat – is better.
It gives us options. It gives the mind the go-ahead to think more strategically, to plan ahead, to imagine different scenarios – so that if we do lose our job, we already have a support system, or savings, or an asset we can sell, or even time freed up to pursue those personal projects we always dreamed of.
All this – facing what we’d rather avoid – makes us more resilient, which is what Pluto really wants.
Pluto doesn’t want us to be stronger just for the sake of being “powerful,” but resilient for the sake of being agile. The cockroach is millions of years old. Dinosaurs didn’t make it.

Because, as Darwin put it, “the species that survives in the long run is the one that is the most adaptable to change.”
When we have options, when we think ahead, life is less of a threat. And when the anxiety of everyday survival recedes, we have the space to discover our real self, real purpose, and live more authentically – aligned with our unique potential.
And that’s really the true, core Pluto motivation.
Engaging With Pluto Stationary Direct
How do we engage with Pluto? How do we do “more” Pluto?
Here are some ways to actively engage with Pluto’s energy now that it’s at its peak and demanding attention:
Psychotherapy, journaling, or deep reflection: basically, going deep within ourselves. This doesn’t necessarily require a therapist – just a willingness to reflect on what’s usually brushed off. Sometimes even reading or watching crime stories or psychological literature can serve this process, if you use it as a mirror to reflect on your own depths.
Being truthful – to others and to ourselves – even when it feels vulnerable. Being truthful doesn’t always mean blurting out whatever comes to mind – “You look fat in this dress” – nor does it mean acting on every passing feeling – “I’m going to quit my job.” Instead, Pluto truth asks us to consider the bigger picture, the long-term consequences, and to do the right thing.

Go into an investigative “rabbit hole”. Take the time to thoroughly research a topic or area of life until you get to the bottom of things. Go as deep as you need to – reading, questioning, following leads.
Most times – and especially in these ‘social media scrolling’ times – we don’t go deep enough; we might read the headline, but not the footprint. Going deep requires a certain level of relentless focus and energy investment. A sign you’ve reached the bottom of the exploration: you’re confident in your understanding, and don’t need anyone’s approval.

Be strategic and long-term: Pluto wants you to manage risks so you can become more resilient and focus on what truly matters.
If you want financial independence, what steps can you take now? What options can you start to consider? If safety is a concern, maybe it’s time to create a will, or get insurance. If you’re seeking more impact, that might mean partnering with people who share your vision, or investing in long-term projects.
When Pluto goes direct, the invitation is not to avoid or outsmart what’s rising up – but to turn toward it, engage with it, and allow that deeper truth to guide your next step.

With Pluto, transformation begins the moment we’re willing to meet life on its deepest terms.
PS: You can find the web-friendly, shareable version of this email on the Astro Butterfly website www.astrobutterfly.com