Urmas Eero Liiv: ERR podisevale katlale lisaks. On täiesti elementaarne, et vaba ajakirjandus käsitleb kõike ja kõiki. Kaks lapsi kasvatavat armastavat kutti on jumala ok. A mind, kui ajakirjandusvabaduse paadunud pooldajat, on alati kriipinud, et ühiskonna konservatiivsem pool kipub riigimeedias olema alakajastatud. Näit igaastane tõrvikurongkäik. Linn on rahvast täis, aga siiski laseb AK üritusest täiega üle. Väike katteplaan ja esimestel aastatel polnud pikka aega sedagi. Keegi sõna ei saa, mingit reportaazhilaadset asja ei tehta. Nii see viha kasvab. Ses mõttes olid suht revolutsioonilised Olev Kengi suvised reportaazhid seakatku eitajatega. Sai kena pildi ja arusaama, mis toimub? Ok, minusugune sai ka korralikult naerda, aga las uudised edastavad ikka igasugust infi, ilma eelhoiakuta. Hoiakud võtab igaüks kodus teleka ees või netti vahtides.

Sven Mikser: Mitmed konservatiivsete vaadetega poliitikud teevad murelikke postitusi Rein Veidemanni väidetava “tühistamise” teemal, väites, et need, kes Veidemanni eilset erakordselt ebaõnnestunud mõtteavaldust kritiseerivad, astuvad kuidagi vastu sõna- või arvamusvabadusele.
Olgu tähelepanu juhitud kahele olulisele aspektile, millest need konservlumehelbekesed mugavasti mööda vaatavad.
Esiteks. Kui keegi leiab, et üks või teine tegu (näiteks hümni laulmise ajal hamburgeri söömine) või avalikus ruumis väljendatud seisukoht (näiteks selline, et “naise koht on kodus pliidi juures”) ei sobi meie kultuuriruumi, siis on mõistagi tegu arvamusvabadusega.
Kui aga prominentne ühiskonnategelane avalikult leiab, et keegi on meie kultuuriruumi sobimatu mitte oma tegude või vaadete, vaid pelgalt mõne sünnipärase tunnuse tõttu (nagu näiteks nahavärv, käelisus, seksuaalne identiteet), siis on tegemist hoopis muu kui pelgalt arvamusvabadusega. Paremal juhul on tegu rumaluse või kitsarinnalisusega, sageli aga millegi palju hullemaga.
Teiseks. Rein Veidemanni seisukoht ETV programmivalikute sobivuse kohta meie kultuuriruumi ei ole lihtsalt ühe inimese arvamus tuhandete teiste seas. Rahvusringhäälingu nõukogu juhina kannab ta oma sõnade eest erilist vastutust ja on sama avatud igasugusele kriitikale nagu poliitikud oma avalike sõnavõttude puhul.
Asja sisust ka. Eestis ei ole “heteroabielu” ja “homoabielu”, ammugi mitte “abielu” ja “homoabielu”. Kõik kahe täiskasvanud inimese vahel sõlmitud abielud on seaduse silmis võrdsed. Samasoolistele paaridele abiellumisõigust andes kõrvaldas seadusandja Eesti õigusruumist moraalselt põhjendamatu diskrimineeriva sätte. Arusaam, et samast soost paarid on saanud abiellumisõiguse ühiskonna heteroseksuaalse enamuse tingimusliku kingitusena, mis võidakse mistahes hetkel tagasi võtta, on minu arvates tagurlik ja tülgastav.
Kui selles loos aga midagi positiivset näha, siis loodetavasti paneb ta vähemalt mingi osa neist inimestest, kes on tänase valitsuse segastes sammudes pettunud, mõtlema tõsisemalt ka sellele, et EKREIKE koalitsiooni naasmine toob kaasa muudki, kui üksnes automaksu loodetava ümbervaatamise.

Vsevolod Jürgenson: ERR on liiga kulukas
Pole uudiseks, et Eesti majandusseis on enam kui hapu ning inimeste elatustase tüürib jõudsalt allapoole. Meil ei jätku raha õpetajate ja politseinike palkadeks, lasterikaste perede abistamiseks, väikekoolide ülalpidamiseks ning kohaliku elu toetamiseks, rääkimata oma tööpanuse andnud inimestele probleemideta äraelamise kindlustamisest. Selleks, et väidetavalt tühjavõitu riigikassat täita, nuputatakse uusi makse, võetakse vastutustundetult laene ning loobutakse eluks esmavajalike teenuste riigipoolsest osutamisest. Kui aga riigieelarvesse süüvida, võib sealt leida varjamatut laristamist ning suisa kriminaalseks kiskuvat raiskamist, mille lõpetamiseks ja rahade otstarbekaks ümbersuunamiseks puudub kas tahe või mõistus. Liiga palju eelarvevahendeid valatakse betooni, põletatakse riigiametnike ulmepalkadena ja mõttetute projektide ning tulutute algatuste toetusmeetmetena. Konkreetseks kokkuhoiukohaks võiks näiteks olla ka riigimeediast loobumine.
Riigimeedia aeg on ümber.
Taasiseseisvumise eel oli meedia üksnes riigi tegevusvaldkond. Meediamajade meelsust ja edastatud uudiste ideelist küpsust kontrolliti hoolsalt. Taasiseseisvumise järgselt erastati kiirelt ja valutult trükimeedia ning täna ei sõltu ajakirjandusväljaanded riigi rahakotist. Ka kohalikest väljaannetest on valdav osa erakapitali rahastusel, erandiks vaid linnade ja vallavalitsuste kommunaaluudiseid peegeldavad lehed. Sootuks teine pilt valitseb aga tele- ja raadiomaastikul, kus riik hoiab kiivalt enda omandis kolme tele- ning viit raadiojaama. Samas pakuvad riigitelevisiooniga samavõrdset või kohati vaadatavamat programmi erakanalid, millest TV3 ja Kanal2 omavad ka erinevatele tarbijasegmentidele mõeldud tütarkanaleid, mis koguvad üha enam vaatajaid. Ka raadiote osas annavad juba ammu tooni erakanalid. Meelelahutuse kõrval edastavad erakanalid kvaliteetseid uudiseid ning ka ühiskonna valupunkte lahkavaid diskussioon- ning probleemsaateid. Selle valguses oleks kohane küsida, kas maksumaksjad ikka peavad pidama ülal ERR-i taolist 400 töötajaga meediakolossi või oleks riigil aeg käituda analoogiliselt Tallinna Linnavalitsusega, mis aastate eest sulges kuluka Tallinna Televisiooni?

Miljonid maksumaksja taskust.
Kui vahetult Ringhäälinguseaduse vastuvõtmise järel suutis ERR majandada tele- ning raadiojaamu 25 miljonilise riigipoolse rahaeralduse abil, siis käesoleval ajal kulub juba 40 miljonit, millele lisandub ligi 2 miljonit riigipoolset investeeringutoetust, samuti 11 miljonit sihtotstarbelist toetust Kultuurkapitalilt. Kas tõesti on õigustatud kulutada muljetavaldaval hulgal riigieelarvelisi vahendeid programmidele, kus lisaks uudistele ning ühiskonnaelu käsitlevatele saadetele on suur osakaal seebikatel ja filmidel, mida märksa suuremas mahus ning ka kvaliteetsemalt on võimalik jälgida erakanalite programmides. Lisaks ülalmainitud tegevuskuludele on ERR alustanud vähemalt 65 miljonit maksma mineva uue kompleksi rajamist, samas, kui olemasolevad hooned on lastud amortiseeruda ning neid ei kasutata sihipäraselt. Uue ERR-i meediakombinaadi asemel olnuks mõistlikum praegused hooned korda teha ja neid heaperemehelikult kasutada. Suurusehullustusele viitavatest plaanidest tulnuks aga loobuda.
ERR tuleb erastada.
ERR on viimastel aastatel pälvinud ohtralt kriitikat, millest olulisemad on etteheited programmi sisulisele küündimatusele, uudiste kallutatusele, nõrga kontrolli üle varade kasutamisel ning maksumaksja raha ebaotstarbekale kulutamisele. Alles äsja suudeti saates Hommik Anuga riivata enamuse televaatajate tundeid, kui isadepäeval toodi ekraanile omasooiharad. Unustada ei saa ka läinud aastavahetusel emadust naeruvääristanud lääget palagani, mida riigitelevisioon rahvale peale surus. Vääritu mäng vähemuste upitamiseks ning enamuse solvamiseks käib nn riigikanalis juba pikalt. Selle valguses oli viimane aeg algatada diskussioon, kas meil ikka tuleb eraldada ulmelisi summasid, saamaks vastu tele- ja raadiotoodangut, mida erakanalid on võimelised teostama märksa odavamalt ning mis seal salata, ka kvaliteetsemalt.
Heaks võimaluseks ERR-i laristamisele pidurit tõmmata, on meediaimpeeriumi erastamine, milline ettepanek on lõpuks jõudnud ka riigikogusse. Erastamine tuleks viia läbi ositi, ehk siis kolm tele- ja viis raadiojaama igaüks eraldi. Samas saab müüa ka olemasolevad kinnistud, sest vaevalt vajavad erajaamad taolist gigantset amortiseerunud monstrumit nagu praegune teleraadio keskus. Riigile vajaliku uudiste bloki saab tellida kas siis TV3-lt või Kanal2-lt. Igatahes tuleb see odavam, ent mis veelgi olulisem, vähem kallutatud, kui praegune ERR-i toodang. Riikliku meediamaja telenäod, kes seda väärivad, leiavad endale koha kommertskanaleis, selle vahega, et seal ei määra nende võimalusi hea läbisaamine ettevõtte juhtide ja koalitsioonipoliitikutega, vaid inimese enda andekus ning läbilöögivõime.
Kui erastamisprotsessiga aegsasti alustada, hoiame kokku sadu miljoneid, kaotamata kübetki Eestis edastatava teletoodangu kvaliteedis. Mõelgem sellele, sest me pole põhjatult rikkad, et poputada riigi eelarvest kolme televisiooni ja viit raadiojaama.

Serena Selene: Rikkus ilma sisemise väärtuseta on tühi. Oli mehi laevade, maa ja hõbedaga, kes surid ikkagi põlatult ja üksi, samas kui vaestest talunikest räägiti põlvkondade vältel auga. Raske mündikott ei suuda külma saali soojendada ja saagadesse pole kunagi lauldud meest selle eest, et ta kogus kokku seda, mida ta kunagi ei jaganud. Oma südame vahetamine kulla vastu tähendab ainsa asja müümist, mida haud sinult võtta ei saa.
Hõbe ostab lohutust, mitte tähendust.
Sa võid raha lakke kuhjata ja ikkagi tunda end tühisena.
Edu ilma hingeta on lihtsalt paremini kaunistatud vangla.
“Täis rahakott ja tühi süda on halb tehing.”