Sandra Laur: “𝐒𝐮𝐫𝐞𝐦𝐞 𝐤ä𝐭𝐭𝐞𝐦𝐚𝐤𝐬𝐮𝐤𝐬 𝐯ä𝐥𝐣𝐚?
Viimastel aastatel on avalikus debatis palju räägitud «väärtusnihkest» – et inimesed ei taha enam lapsi, sest eelistavad eneseteostust ja mugavust. Naistearstide ja sotsioloogide hinnangul on selline tõlgendus ohtlik, sest asetab vastutuse naiste õlule, kuigi probleem on struktuurne. Laste saamine ei ole väärtus, mida saab käsu korras «tagasi pöörata» – see peab tunduma loomulik ja võimalik.
𝐑𝐚𝐡𝐯𝐚𝐬𝐭𝐢𝐤𝐮𝐩𝐨𝐥𝐢𝐢𝐭𝐢𝐤𝐚 𝐧ä𝐢𝐭𝐚𝐛, 𝐦𝐢𝐥𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢𝐭 𝐦𝐞 𝐧ä𝐡𝐚 𝐭𝐚𝐡𝐚𝐦𝐞. 𝐊𝐮𝐢 𝐣ä𝐭𝐤𝐚𝐦𝐞 𝐩𝐞𝐫𝐞- 𝐣𝐚 𝐧𝐨𝐨𝐫𝐭𝐞𝐩𝐨𝐥𝐢𝐢𝐭𝐢𝐤𝐚 𝐢𝐠𝐧𝐨𝐫𝐞𝐞𝐫𝐢𝐦𝐢𝐬𝐭, 𝐭𝐞𝐤𝐢𝐛 𝐤ü𝐬𝐢𝐦𝐮𝐬, 𝐤𝐚𝐬 𝐦𝐞 𝐢𝐬𝐞 𝐞𝐢 𝐨𝐥𝐞 𝐨𝐦𝐚 𝐫𝐚𝐡𝐯𝐚 𝐡ää𝐛𝐮𝐦𝐢𝐬𝐞 𝐩𝐞𝐚𝐦𝐢𝐬𝐞𝐝 𝐚𝐫𝐡𝐢𝐭𝐞𝐤𝐭𝐢𝐝.
Ometi on veel ohtlikum teine äärmus: ühiskond, mis on harjunud mõõtma inimelu väärtust tarbimise, ressursikulu ja isikliku mugavuse kategooriates. Kui inimene taandatakse ökoloogiliseks jalajäljeks või sotsiaalseks konstruktsiooniks, mitte ainulaadse kultuuri kandjaks, muutub ka elu ise moraalselt kahtlaseks ettevõtmiseks.
Kliimahüsteerikud näevad igas juurde sündivas lapses keskkonnakatastroofi, äärmusfeministid kuulutavad lastetuse emantsipatsiooni lõppeesmärgiks ning woke-ideoloogia püüab samal ajal normaliseerida mõtet, et pere ja laps on patriarhaadi jäänuk või «naise eneseteostuse takistus». Kõik need suunad viivad samasse punkti – demograafilise enesetapuni, mis toimub elu enese arvelt.
Ü𝐡𝐢𝐬𝐤𝐨𝐧𝐧𝐚𝐬 𝐭𝐮𝐥𝐞𝐛 𝐭𝐚𝐚𝐬𝐭𝐚𝐝𝐚 𝐭𝐞𝐚𝐝𝐦𝐢𝐧𝐞, 𝐞𝐭 𝐥𝐚𝐩𝐬 𝐥𝐚𝐬𝐭𝐞 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐭𝐚𝐦𝐢𝐧𝐞 𝐨𝐧 𝐞𝐧𝐞𝐬𝐞𝐬𝐭𝐦õ𝐢𝐬𝐭𝐞𝐭𝐚𝐯𝐚𝐥𝐭 𝐯ää𝐫𝐭𝐮𝐬𝐥𝐢𝐤, 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐭𝐮𝐧𝐝𝐮𝐦𝐚 𝐡𝐞𝐫𝐨𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞.
Paradoksaalselt levivad need ideoloogiad just seal, kus haridus, võrdsus ja heaolu on kõrgel tasemel. Kultuurid, mis on kõige paremini võimelised kasvatama haritud ja vastutustundlikku uut põlvkonda, õpetavad oma noortele, et laps on koorem, mitte kingitus. Tulemuseks pole vähem reostust ega rohkem võrdsust, vaid demograafiline vaakum, mille täidavad need, kel sellised ideoloogilised kõhklused puuduvad.
Kui tsivilisatsioon ei väärtusta enam oma järjepidevust, siis ta lihtsalt sureb välja. Ja asemele tuleb see, kus lapsed on endiselt elu loomulik osa.”

Hannes Võrno rannarahvast
1) Korrasta tekst 2) analüüsi teksti sisu 3) kirjuta oma mõistujutt eestlastest

Oli kord mereäärne rahvas, keda kutsuti Rannarahvaks.
Neil olid paadid, võrgud ja vabadus minna merele siis, kui meri ise lubas. Mõni sai saaki heldemalt, teine vähem, kuid kõik mõistsid et meri ei tee allahindlusi. Kes töötas, sellel oli lootust; kes magas, see sõi järgmisel päeval lahjemat leent.
Ühel päeval tulid aga Rannarahvale külalised Mandrilt.
Nad kandsid punaseid lippe, millel säras kuldne lubadus: „Me toome õigluse ja kõik selle, mida meri siiani ebaõiglaselt jaotas.“ Nad ütlesid, et probleem pole meres ega tublimates kalurites, vaid paatides ja võrkudes. Need olevat ebaõiglaselt jaotatud ja seepärast tuleb kõik ühiseks teha. Nii koguti paadid ühte suurde angaari, võrgud pandi registrisse, mõrrad kirjutati ümber riigile. Rannarahvas ei saanud sellest esiti aru, aga lootsid – seni olid ju kõik muutused tulnud alguses pehmelt, nagu soe lõunatuul. Mõne aasta pärast oli meri vaikne nagu haud. Mitte sellepärast, et saaki poleks olnud, vaid polnud enam kedagi, kes julgeks merele minna. Lubade süsteem oli keeruline, uued juhised tulid ülevalt ja iga tõhusam töötaja pandi pigem kontorisse aruandeid kirjutama, „sest töö peab olema ühtlaselt jaotatud“. Angaar, kus paadid seisid, hakkas mädanema. Iga nädal võeti sealt midagi „ühisvaraks“ ja iga kuu ilmus mõni uus ametnik, kes selgitas, et varasemad juhised tuleb välja vahetada veelgi õiglasematega. Rannarahvas õppis peagi, et tähtis pole enam meri ega töö, vaid koosolekud ja õiged sõnad. Neist, kel oli selgroogu, said vaikijad. Neist, kel polnud, said juhid.
Aastad möödusid. Paatide palged murenesid, võrguniidid muutusid ussitanuks ja kui lõpuks kogu see maailm tolmuks varises, polnud enam vahet, kes kunagi paremini merd lugeda oskas – kõik hakkasid otsima teed Mandri poole, sest seal lubati puhtaid säravvalgeid lehti, kuhu rahvuse uut minevikku kirjutada. Aga ajalugu, see vanamees kavalate silmadega, ei maga kunagi. Rannarahvas ärkas ühel päeval ja avastas, et kuigi punased lipud olid kadunud, oli nende asemele tulnud midagi väga tuttavat. Uued tulijad saabusid mandrilt – seekord mitte punaste, vaid “euroopalike” loosungitega. Sõnad olid pehmemad, vormid moodsamad, aga mõte sama vana kui esimene murenenud mõrd: „Me teame paremini, kuidas te elama peate.“
Lubati võrdsust, õiglust, avatust. Siis hakkas tasapisi kaduma töö au ja vastutus. Merest sai ääremaa ning ent vohama hakkasid ringkirjad, deklaratsioonid ja ajutised maksud, mis osutusid püsivaks nagu umbrohi kivipraos.
Ja taas kerkisid esile need näod, mis raskel ajal alati särama löövad – need, kes suudavad ühe käega vanduda truudust moraalile ja teisega taskusse pista kõik, mis pole poldiga kinni. Rannarahvas nägi jälle, kuidas loosungid üritavad peita tühjust ja tühjus üritab maalida end võrdsuseks. Sest halvad ajad ei loo halbu inimesi – halvad inimesed lihtsalt tulevad nähtavale, kui aeg muutub piisavalt segaseks, et nende jaoks tekib ruum.
Ja nad tunnevad end alati suurepäraselt siis, kui ülejäänud maailm alles õpib hingama rusude alt.
Hea aeg pole kunagi poliitiline kingitus – see on tagasi võidetud töö, väärikus ja vastutus.
Vabadus ei kordu iseenesest, kuid võimu võtted korduvad alati, kui nende järele valvamine unustatakse.

Stella Shakti: UUE TERVIKLIKKUSE EHITAMINE, AVARUSE MÄRKAMINE, JUMALIK JUHATUS
Jumaliku abi toomise päev. Päev kutsub meid olema hästi terviklik.
Meie vaimne teekond või hingeareng siin maa peal on nagu maagiline maja ehitamine – ehita see uus, mida sa praegusel hetkel oled loomas, hästi tugevale vundamendile, armastusele endale. On vaja tegutseda selle nimel, et sa suudad luua endale püsiva terviklikkusega kooskõlas oleva minapildi, mida sul ei ole vaja ümber teha.
See MINAPILDI ÜLESEHITAMINE seisneb selles, et sa oled kogu aeg valmis muutusteks. Sa oled valmis, et kogu aeg saavad asjad minna paremaks. Sa pole liigselt klammerdunud välisesse, sest väline maailm ei ole püsiv. Püsiv on meie enda sees ühendus algallikaga, mida meil on võimalik alati äratada ja võimendada läbi rahunemise, läbi mediteerimise, läbi reiki, läbi sisemise lõdvestuse.
SISEMINE RAHU ON MEIS KOGU AEG OLEMAS.
Küsimus on selles, millele me tähelepanu pöörame – kas rahutusele või me tunnetame seda avarust ja vaikust, tühjust ja ruumi, mis on nende kogemuste vahel.
VAATLE AVARUST, IGAL POOL. ÕPI NÄGEMA JA TAIPAMA, ET KÕIGE SEES, KÕIGE ÜMBER, KÕIGE VAHEL ON ALATI AVARUS.
Kui me keskendume sellele avarusele, siis me olemegi südamega kohe ühenduses, sest et siis me oleme meelemängudest väljas. Me ei ole nendega haakunud. Tehes endaga sisemist tööd jälgides arukalt, kas on mingi teema, millega mul on vaja tegeleda või see teema tuli lihtsalt mult energiat röövima – nii me saame õppida eristama, kuidas me enam nii palju energiat ei raiska.
Päeva energia kutsubki rohkem astuma jumalikult juhatatud sammusid. See jumalik juhatus tuleb meile vaimustusena, entusiasmina, naudinguvooluna. Kui me töötame nende kogemustega, mis meile tõesti kõige rohkem meeldivad, siis me olemegi enda hingega, valgusega, tõelise olemusega kooskõlas. Me oleme kutsutud elama loomulikuna, iseenda valguse olemusena. Seda saame lubades muutustel toimuda, et sisemine rõõm ja vabadus saaks jällegi meie jaoks nähtavaks ja kogetavaks.
ÜKSKÕIK, MIS KOGEMUS MEIE ELUS PARASJAGU ON, ME SAAME ALATI PÖÖRATA TÄHELEPANU SELLELE, AGA MIS ON SELLE KOGEMUSE KINGITUS, MIDA SEE KOGEMUS ON TULNUD MEILE TOOMA.
Ja kui me oleme tänulikud nende õppetundide ja nende teadmiste eest, siis tuleb meie ellu järjest rohkem rõõmu, selgust, juhatust, arusaamist, kuidas me oleme tegelikult oma intuitsiooni poolt alati hästi hoitud ja juhatatud. Universum, kõrgem tarkus suhtleb läbi meie kogu aeg meiega.
Jumalike juhatuste voos,
postitas Stella abiline Aivi
*Meditatsioon JOOGA NIDRA, UNISTUSTE TÄITUMISE KIIRENDUS ootab huvilisi https://www.stellashakti.com/meditatsioon
*VIIMANE PÄEV uute raamatute ettetellimiseks on 24.11 = „ARMASTUSE KUTSE“ ja „INGLIPÄEVIK“:
https://www.stellashakti.com/tellimine
*11:11 INTERNETISEMINAR 2025
Uus internetiseminar teemal mees- ja naisenergiate tasakaalustamine ning harmoonia toomine igapäevaellu. 11 päevaga suuremasse enesemeisterlikkusesse.
Lisainfo ja registreerimine: https://www.stellashakti.com/11-11-registreerimine

Aasta lõpp toob inimestele rohkem mõtteainet, kui väliseid sündmusi. Paljud tajuvad, et on vaja korraks tempo maha võtta ja aru saada, kuhu poole üldse liigutakse. See ei tähenda seisakut, vaid pigem kainet selguse otsimist. Inimesed mõistavad, et mõned asjad ei saa enam jätkuda vanaviisi, olgu need seotud töö, suhete, majanduse või sellega, kuidas igapäevaelu korraldatakse. Tuleb rohkem ausust iseenda suhtes. Väga suur osa inimesi tunnetab, et ei taha enam üle pingutada, ei taha lükata otsuseid tulevikku ja ei taha liigselt karta. Selline lihtne, rahulik kainestumine hakkab õhku tekkima.
Samas liigub järgmise kuu jooksul rohkem juttu muutustest. Mitte segaduse või kaose mõttes, vaid realistlikust aru saamisest, et areng tuleb niikuinii. Paljud hakkavad tegema väikseid, aga tähtsaid samme, et aasta lõpuks oleks midagi konkreetset paremaks muutunud. Näiteks rahaasjad pannakse rohkem järjele, kodused teemad saavad selgemaks, tööl hakatakse lõpuks otsustama, mida päriselt tahetakse. Aasta lõpu poole tekib tugevam soov kindlust rajada. Inimesed otsivad rohkem turvalisi lahendusi, mitte kiireid imevastuseid.
Sotsiaalne õhkkond muutub veidi avatumaks. Hoolimata sellest, et aasta jooksul on olnud väsimust ja närvilisust, hakkab aasta lõpus rohkem maad võtma mõtteviis, et inimesed on samas paadis ja üritavad lihtsalt hakkama saada. Tekib rohkem ühised eesmärke, mitte enam nii suuri vastandumisi. See ei juhtu päevaga, aga surve rahuneb. Inimesed võtavad järjest vähem südamesse tühje vaidlusi ja rohkem keskendutakse praktilistele lahendustele.
Emotsionaalselt on aasta lõpp natuke kõikuv, sest vana tahab laguneda, uus alles otsib kuju. Eesti inimestele tähendab see seda, et mõni päev tundub optimistlik, mõni päev raskem. Aga üldine suund on selgemaks muutumine, mitte allakäik. Paljud avastavad, et aasta lõpus tulevad üsna kained, lihtsad ja maandavad järeldused. Mitte tühjad lubadused, vaid päris otsused.
Tervise poolel ja igapäevaste rutiinide osas hakkavad inimesed rohkem märkama, et on vaja oma energiat paremini kasutada. Aasta lõpus tekib tugevam tunne, et peab ennast kokku võtma, aga mitte sanktsiooni mõttes. Pigem tekib sisemine vajadus, et „tahan oma elu selgemaks saada“. See toob aasta lõpus üldiselt rahulikuma meelsuse, sest ka väikesed edusammud annavad kontrolli tunde tagasi.
Majanduslikult on ikkagi ettevaatlik õhkkond. Inimesed püüavad mitte üle kulutada ja mõelda, kuhu raha tegelikult läheb. Ühiskondlik tunne muutub mõistlikumaks, kus liigset hirmu jääb vähemaks, aga samas tekib teadmine, et kõik peab ise järjele aitama. Uut stabiilsust hakatakse looma, mitte kellegi käsu peale, vaid inimeste enda otsuste kaudu.
Aasta lõpp tuleb pigem rahulik, mitte pidulik. Eesti inimestele tähendab see lihtsust, praktilisust ja mõistlikke valikuid. Väiksemaid rõõme hakatakse rohkem märkama. Suured ootused taanduvad ja nende asemele tuleb tunne, et tahan korda, stabiilsust ja selget plaani. Ja see plaan hakkab inimestel tasapisi tekkima.
Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Uku Kudu: Kuidas Eesti võiks saada kõige suurema diplomaatilise võidu pärast NATO-ga liitumist? On hetki, kus väikeriigil avaneb võimalus, mida pole kümnenditeks. Ukraina rahuprotsess on üks nendest hetkedest.
Ja kui Eesti oleks tark, siis me ei küsiks Venemaalt midagi, mida ta iial ei anna — nagu „okupatsiooni tunnistamist“.
Kreml ei allkirjasta seda, see on nende ideloogia.
Aga on üks asi, mida Venemaa võib allkirjastada — eriti olukorras, kus ta tahab sanktsioonide leevendust ja rahvusvahelist normaliseerimist.
Eesti võiks saada Vene-Eesti piirile „NON-AGGRESSION CLAUSE’i“
(ametliku deklaratsiooni, et Venemaa austab Eesti riigipiiri igas olukorras)
See tähendab:
Venemaa tunnistab Eesti praegust riigipiiri
kohustub hoiduma igasugusest sõjalisest, hübriid- või piiririkkumisest
kinnitab, et piiri ei kasutata poliitilise surve vahendina
See ei ole piirileping NVSL narratiiviga.
See ei ole ajalootõlgendus.
See on tulevikutõlgendus — julgeoleku dekreet.
Sellist asja pole Soomel.
Ei Lätil.
Ei Leedul.
Ja miks see oleks Eestile tõeline jackpot?
Sest see clausel looks õigusliku aluse, mida NATO saab kasutada 5. artikli tugevdamiseks.
Kui Venemaa rikub deklaratsiooni → rikkumine on must-valgel kirjas → NATO reaktsioon on automaatsem.
See pole ainult diplomaatiline võit.
See on julgeoleku võimendus, mis maksab rohkem kui mõned tankid või HIMARS-id.
Eesti saab selle ainult läbi USA, mitte läbi Brüsseli
USA juhib rahuprotsessi.
Mitte Euroopa Liit.
Mitte NATO.
Mitte ÜRO.
Kui Eesti tahab non-aggression clause’i, siis:
Eesti avab Washingtoniga erakanali
Eesti pakub USA-le „mõistlikku tuge“ Ukraina rahuraamistikus
USA toob Venemaa laua taha
Venemaa annab allkirja, sest hind on madal ja kasu suur
Seda nimetatakse väikeriigi geopoliitikaks.
See oleks Eesti võit, mida Lätile ega Soomele tagasiulatuvalt anda ei saa.
See oleks unikaalne positsioon.
Eesti muutuks:
julgeolekupoliitikas nähtavaks
USA silmis kasulikuks
NATO-s prioriteetseks „liikmesriigiks, kellel on must-valge kokkulepe Venemaaga“
See ei ole unistus.
See on aken, mis on avatud ainult korra.