1. Ülo Vooglaid: Selleks, et näha midagi, või kedagi, tuleb leida küllalt palju vatepunkte. Igast vaatepunktist nähtud pilt võib olla õige, aga mistahes teisest vaatepunktist sama objekti kohta nähtav pilt on teistsugune, ent võib olla samuti õige. Taahan rõhutada, et iga objekti kohta võib olla (peaks olema) küllalt paljudest vaatepunktidest nähtud pilte (andmeid, mitte infot!). Andmed saavad muutuda infoks tänu tõlgendusele. Selleks on vaja mõttemudeleid. Nende loomiseks on vaja mingi kogum üld-, keskastme- ja konkreet-teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat. Inimesel on vaja mitte teadmisi, vaid teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsust. Vaja on valmidust orienteeruda, otsustada ja teha seda, mida otsustas, või luua eeldusi selle tegemiseks, mille tulemusi oleks vaja. Kõik, nii teadmised ja oskused kui ka arusaamine ja mõistmine kujunevad isemoodi. Arusaamine ja mõistmine kujunevad mõeldes ja mõtestades teadaolevat eri kontekstides. Õppida (õpetada ja ära õppida) saab tekste. Oskused kujunevad harjutades. Hea taseme saavutamiseks tuleb harjutada, et kujuneks vilumus ja saab hakata tegutsema täpsel, kiiresti, süsteemselt ja õigeaegselt nii, et teadvuslik “välja lülitub”. Mõnes riigis on selline “haridussüsteem”, kus domineerib hindamiskeskne reproduktiivne frontaalõpe. Seal õppe läbinud inimesed teavad nii palju, et sooritavad hiilgavalt igaliiki teste, oskavad üsna vähe ja asjaolu, et nad ei saa aru peaaegu mitte midagi, ei paista välja, sest filosoofia ei ole ka hindajate tugev külg.
2. Enam-vähem kõikides riikides on õpetajad üsna väsinud, aga enamasti ikkagi õnnelikud. Väsinud on õpetajad seetõttu, et nad onpühendunud isikud ning rakkes ööpäevaringselt. Oma osa on enam-vähem umbkeelsetelõpilastel, end väga heaks asjatundjaks pidavatel lapsevanematel, nn “kaasava hariduse” sildi alla tavaklassidesse paigutatud kurikaeladel. Ikkagi on osa õpetajatest õnnelikud, sest tunnevad, et ei see, mida nad teevad, ei ole töö, vaid võimalus teha seda, mis on Jan Amos Komensky sõnastuses kõige helgem amet päikese all. Paljud on siiski väga mures, sest ei saa teha seda, mida oleks vaja teha ja saavutada. Haridus on palju muu kõrval KULTUURI FUNKTSIOON, mis kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses. (Arvan, et need ängi ja rõõmu tegurid (põhjused ja muud seosed) oleks vaja avastada, sõnastada, süsteemiks põimida ja siin LISTIS avalikustada. Seejärel oleks vaja korraldada SISULINE arutlus HTM ametnike ja RK kultuurikomisjoni liikmete, laste ombutsmani ja riigikontrolli (HTM kunagise kantsleri) osalusel, (või kui need keelduvad või ülbitsema hakkavad, siis kohe laia üldsusega) ja luua meetmete süsteem olukorra kardinaalseks muutumiseks.) List ei pruugi olla pelgalt niisama nurisemas ja vestlemas käimise koht.
3. Olen aeg-ajalt palunud üliõpilasi (ka õpilasi ja õpetajaid) seletada, kuidas peaks vaatama, et näha ennast. Alatasa on mõni soovitanud peeglisse vaadata… Selleks, et ennast (ja teisi inimesi) näha, oleks vaja vaadata kui indiviidi ja individuaalsust, isiksust ja subjekti, rollide kogumit, ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat, perekonna ning mitme kogukonna liiget ja esindajat jne. Igast aspektist avaneb uus ja oluline pilt. Igast vaatepunktist näeb midagi sellist, mida teistest vaatepunktidest ei näe. Ühestki vaatepunktist ei näe kõike vajalikku. Tundmise saame üldistusena. Oluliseks osutub see, mida otseselt vaadata ei ole ja ei saa.
4. Inimese olemus hakkab meie meelest paistma tema funktsioonide (OBJEKTIIVSETE KAASSÕLTUVUSTE) tagant. Nähtumuslik ilmneb mitte käitumise, vaid käitumise vastavuse kaudu. Järelikult on vaja teada-tunda ka nende ootusi ja vajadusi, kes otse, või kaudselt, kohe või hiljem, lokaalselt ja globaalselt hakkavad “tarbima” seda tulemust. Kes selle mõttekäigu läbi teeb, märkab loodetavasti meile olulist paradoksi: hinnates tegijat, tegevust või tulemust, ei saa anda (adekvaatset) hinnangut ei tegijale, ei tegevusele ega tulemusele. Hinnangu saab anda selle põhjal, mil määrasl (kas) tulemus vastab tarbija ootustele ja vajadustele, aga ka ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele, ideaalidele, standarditele ning ka tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele…
5. Kõik protsessid kulgevad keskkonnas. Ka keskkond on süsteem, mille kõik elemendid toimivad vastastikustes seostes, mis mõnikord võimestavad, mõnikord kompenseerivad, mõnikord tasandavad ja tasakaalustavad tervikut. Rääkida (kirjeldada) saame looduskeskkonda ja tehiskeskkonda, ent vaja on ja mõtestada ning arvestada mitte ühte ja/võiteist, vaid loodus- ja tehiskeskkonna ühtsust. Samamoodi on füüsilise ja vaimse keskkonnaga, psüühilise ja sotsiaalse keskkonnaga ning eriliiki kandjatel üha kiiremini paisuva ning raskemini hoomatava virtuaalse keskkonnaga.
6. Ühiskonnas (igasugustes “-kondades”) sidususe, informeerituse, koostööks vajalike eelduste jms kujunemiseks on vaja usku, üksteise usaldamist, austamist… ja selle kõige kujunemiseks on vaja aega jpm. Lõhkuda saab mõne nädala ja kuuga. Lõhkumiseks on mitu teed. Mõnikord on vahendiks sõda, milles meeletuks pimestatud inimesed relvade ja ropu vägivalla hävitavad kõik iseseisvust eviva. Tappes või vigastades teisi inimesi, purustades, põletades nende elukeskkonda… elavad enda välja inimesed, kes on ise olnud manipuleerimise objektiks. Hävitada saab valedega, ideoloogiate ja muude elutute ning elavate viirustega, harimatusega, aga ka väärikuse, arukuse, õigluse, au ning kõige inimliku ja loomuomase naeruvääristanise ning pea peale keeramisega. Kasvatada saab igas suunas, st mitte ainult paremaks ja vooruslikumaks.
7. Õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses kujuneb mitte haridus, vaid hariduse üks külg – kvalifikatsioon. Kvalifikatsioon osutub väärtuslikuks vaid (mõistliku, kõlbeliselt ja professionaalselt õige) orientatsiooni ja (kindla, tugeva) motivatsiooni korral.
8. Lisaks situatsioonile on oluline tunda ja arvestada ka olusid, mis on üldised ja institutsionaalsed ning olukorda, mis on konkreetne ja kirjeldatav aegruumi ja valguse ühtsuses. Ärkveloleku igal hetkel leiame end objektiveeritud mõttes selles situatsioonis, mis on saanud mõnevõrra selgeks tänu sotsialiseerumisele. Subjektiviseeritud mõttes aga viibime kas tõeses (ehedas), või mängulises (kokkuleppelises) situatsioonis, kas probleemses, või absurdses situatsioonis, kus meie meelest rahuldavat lahendusteed ei ole, kas valiku, või sundsituatsioonis, rahulikus, või ekstreemses, sõbralikus, või konfliktses jne situatsioonis. NB! Otsustada saab inimene vaid tõeses probleemses valikusituatsoonis. Seda on oluline teada, sest vastutustunde ja aktiivsuse kujunemise ainuke meile teada olev tee on OTSUSTAMINE, Kui ahvatleda, või sundida inimesi “otsustama” ängulises absurdses sundsituatsioonis, kui keegi midagi sellist otsustada ei saa, mis võimaldaks sihiteadlikult täiustuda, kaasneb häbi, võõrdumine, võõrandumine, aga võib kujuneda ka vastupidine efekt.
Ülo

“Pime usk autoriteetidesse on tõe suurim vaenlane” /Albert Einstein/
Usklik teab, et ta on usklik. Iseenesestmõistetavus aga on absoluutne usk, kus inimene isegi ei usu, et ta usub. Tal ei tule pähegi kahelda ametlikult tõeks kuulutatus. Nii tekib meie maailmapilti uurimata osa, sest isegi teadlased ja spetsialistid ei tule selle peale, et peaks iseendastmõistetavat uurima. Nii vähenebki usk, et inimene ise saaks midagi muuta, sest kõik elus toimuv on ju enesestmõistetav.
Mõistus proovib inimese maailma turvaliseks muuta igat uut asja mingisse kindlasse lahtrisse paigutedes. Nii muudame hirmutava tundmatu analoogiapõhiselt teadaolevaks “aga see on ju nii” – ning seega vähem su tulevikuturvatunnet ohustavaks. Me ei märka, et sel visil oma olevikku mõistuslikult betoneerides eemaldume tegelikkusest. Ning mida enam elame iseenesestmõistetavaks usutud maailmas, seda rohkem kardame selle maailma kokkukukkumist, sest me ju ei ole kindald, kas ikka suudame meie jaoks hirmuäratavaks usutud tundmatus hakkama saada. Samas kui see hirmuäratavana tunduv tundmatu on tegelikult vaid meie igapäevane reaalsus.
Inimene teab välistest asjadest palju rohkem kui iseendast. Kas pole huvitav – inimese kehast teavad spetsialistid rohkem, kui inimene ise, kes keha kasutab? Puuduvate teadmiste tõttu usume, et me ei saa ise ennast aidata. Koolides ju ei õpetata, kuidas ennast ise tervena või õnnelikuna hoida. Meid on lapsest saati õpetatud, et mistahes probleemiga peab pöörduma spetsialisti poole, kes peaks teadma sind sinu asemel. Me ei kahtle et võiks olla kuidagi teisiti. Usume, et nii peabki olema. Alternatiivi ju meile teadaolevalt pole.
Vaadates eluterve arukusega seda, mida kõik teised peavad enesestmõistetavaks, võid näha seal tohutut potentsiaali, palju uusi võimalusi. Näiteks teadmisi, kuidas püsida tervena nii füüsiliselt kui psüühiliselt mistahes kriisides.
Toimivate teadmistega saame hoida end vastupidavamana. Saab hoida oma jõudu, mida on vaja et olla terve, rahulik, rõõmus, energiline.
Pildil mõtleja ja teisitimõtleja usukantsis ehk Vatikani muuseumis.
Tekst on pühendatud kõigile neile, kes minu sotsiaalministri umbusaldamise postituse all vihakõnelejaks ja milleks kõigeks veel sildistasid

„Nagu üleval, nii all — nagu sees, nii väljas.“
See vana Hermese tõdemus ei ole lihtsalt poeetiline mõtisklus, vaid vihje inimese sisemise ülesehituse toimimisele. Iga hingeline liikumine kandub omal moel universumisse ja universumi liikumised peegelduvad sama vaiksel moel tagasi sisemisse maailma.
Hermese sau kujutab teekonda ülespoole, kus toimub kahe vastandliku jõu liikumine, nende omavahelist pinget ja tasakaalupunkti, mis avaneb alles siis, kui inimese teadvus muutub tahtlikuks ja ärkvel.
Ärkamine saab alguse hetkel, mil inimene tajub, et eksistents ei kõla ühetooniliselt. On valgus ja on vari — meis endis ja meie ümber. Märkad hirmu, moonutusi, segadust ja manipuleerimist. Samal ajal märkad aga ka intuitsiooni, selgust, tõde ja sisemist jõudu, mis ei kõigu.
Siis kui su teadvus jõuab nii valguse, kui ka sisemise varju osas tasakaalu, saabub vaikne ja täpne pööre, kus sa valid valguse ehk tõe ja vaimse ärkamise. Mitte enam võltsilt särava „heade vibratsioonide“ kesta ega pimeduse eitamist, vaid ehtsa valguse. Selle, mis sünnib teadvustamisest, sirgusest ja kooskõlast oma sisemise tõega.
Kui see valik saa olema sinus aus, puhas ja siiras, ärkab sinus suveräänsus. Sa mõistad, et sinu sisemist maailma ei ole määratud valitsema mitte ükski väline jõud. Mitte keegi teine, peale sinu enda, ei oke sinu päästja. Mitte keegi teine ei ole sinu autoriteet, kes saab nõuda sinu alistumist. Sinu elu alkeemia on sinu enda kätes ja vaid sina ise otsustad!
Sinu vabadus on sinu vastutus. Sinu tervenemine on sinu vastutus. Sinu teadlikkus on sinu vastutus.
See ei ole mäss. See on meistritee.
Suveräänsus tähendab, et sa mõistad, et sinu sisemine ruum kuulub vaid sulle. Sina juhid selle suunda. Sa ei loovuta oma jõudu süsteemidele, inimestele ega lugudele. Sa ei oota enam päästjat. Sa ei kõnni uimaselt kellelegi järele. Sa ei pane ka süüd ega vastutust kellelegi teisele, peale enese, sest kõik on lõppude lõpuks sinu enese vastutus!
Sa kasvatad selgust. Sa kannad omaenda tuld. Sa teed valikuid teadlikult.
Nii toimubki tõeline ärkamine, kus sa esmalt näed oma enese varju ja alles siis KUI sa TAIPAD oma varju tuuma, alles siis sa valid valguse. Ja alles seejärel algab tõeline muutus, kus sa seisad lõpuks oma keskmes — suveräänne, juurdunud, selge.
Jumalik säde on sinu sees. Keegi ei tule sind päästma. Keegi ei kisu sind pimedusest välja. Sina tõused vabatahtlikult, teadlikult ja jalad kindlalt teel ja silmad lahti.
Sinu töö ei seisne sümbolite kogumises ega ideede kuhjamises, vaid põhimõtete ellurakendamises. Selles, et mäletada, kes sa oled, kanda vastutust oma sisemaailma eest ja kõndida sellise väärikusega, et su elu ise peegeldaks Suurt Töötlust.
Valgust ja armastust,
Ruth Pukmann

Jumalik peaingel Uriel, ÄRATA endas Püha tuli, mis lahustab segaduse ja näitab teed.
Las Kuldne Leek näitab sulle, kes sa tegelikult oled.
PUHASUS, EESMÄRK ja TÕDE.
Kuula pehmet häält enda sees, Tõde räägib seal alati, kui Hing vaikib, leiab Valgus ruumi oma sõnumi avaldamiseks.
Mu lähedased,
sisemist valgust ei tohiks otsida väljastpoolt, vaid mäletada.
Tark hing ei vaidle vastu, vaid vaatleb, mõistab ja transformeerib.
Au võõrustajate Jumalale, kes pakkus peaingel Urielile erilise koha taevas, sest ta võitis kurjuse oma julgusega.
Täna palun ma tema õnnistatud sekkumist, et aidata ja kaitsta mind kõigi mu varjatud vaenlaste eest.
Eriti minu enda kahtlustest. Nii peabki olema!
Mitte ükski vari ei jõua selleni, kes jääb Valgusesse, Armastuse sagedusele. Sinu valgus ei vaja kaitset, see vajab OTSUST.
Selgus saavutatakse siis, kui lõpetad jooksmise tõe eest, mida juba tead.
Su meel avardub hetkel, kui otsustad vaadata ilma hirmuta.
“Armas Uriel, aita mul saada inimeseks, kelleks ma tahan saada ja esindada Maal olemist. ”
Täna avan ma teile, püüdes olla väärt teie rahu ja mõistmist.
Jumalik Taevane Olend, Sinu nimi tähendab tasakaalu ja õitsengut, nii et TÄIDA mu vaim külluse olemusega ja luba küllusel voolata minu ellu, et täita see kõigi asjadega, mida vajan ja piisavalt.
Aitäh, aitäh, aitäh.
Peaingel Uriel tahab, et sa teaksid:
Niikaua kui su käed ja süda on avatud vastuvõtmiseks, võib KÕIK olla sinu.
Ma emban sind ja näitan sulle sinu võrratut valgust ja küllust, mis on juba PRAEGU sinu.
Peaingel Uriel
Maria Lustig