Arne Hiob: “Jätaks selle jumala nüüd 21. sajandil lõpuks mängust välja”, kirjutas keegi. Miks? Jätaks pigem 20. sajandi materialistliku vaimupimeduse ükskord seljataha.
Uppsala ülikooli professor MARIA STRØMME on jõudnud järeldusele, et reaalsuse vundament pole mitte osakesed, vaid hoopis teadvus. “Olen materjaliteadlane ja insener, seega olen harjunud nägema mateeriat millegi fundamentaalsena,” tunnistab Strømme, “kuid selle mudeli järgi on mateeria teisejärguline.” Tema sihiks on luua uus teooria universumi ehitusest. “Minu ambitsiooniks on olnud kirjeldada seda füüsika keeles ja matemaatiliste tööriistadega.”
Strømme artikkel, mis valiti teadusajakirja parimaks tööks ja kaanelooks, pakub välja mitmeid kontrollitavaid ennustusi. “Eelkõige on see teooria, kus teadvus on esikohal ning struktuurid nagu aeg, ruum ja mateeria tekivad alles seejärel.” Teadvus moodustab reaalsuse algelemendi ning individuaalsed teadvused on vaid osakesed suuremast, kõikehõlmavast väljast.
Selles mudelis saavad paljud “müstilised” nähtused – nagu telepaatia või surmalähedased kogemused jpt – selgituse jagatud teadvusevälja põhjal. Mudel viitab ka sellele, et meie individuaalne teadvus ei lakka surres, vaid naaseb universaalsesse teadvusevälja, millest see kord välja kasvas.
Suured religioonid kirjeldavad ammu kõikehõlmavat teadvust. “Nüüd on aeg, et tõsiteadus – see tähendab moodne loodusteadus hakkaks seda tõsiselt uurima.” Strømme arvates võib oodata suurt pööret meie reaalsustajus – sarnaseid on olnud ennegi, näiteks hetk, mil inimkond mõistis, et Maa on ümmargune, mitte lapik, või kui saime aru, et Päike ei tiirle ümber Maa, vaid vastupidi.
Loodame, et varsti visatakse kogu see “Materialismus” ajaloo prügikasti ja julgetakse jälle rääkida Jumalast.
Loe: https://teadus.postimees.ee/…/rootsi-fuusiku-poorane….

Vajadus turvalisuse järele kui meie vaimse vangistamise vahend
Inga Raitar
1) Toimeta tekst 2) Kirjuta, kui turvaliselt ennast tunned ja kuidas olukorda parandad

„Vajadus turvalisuse järele sunnib meid looma mentaalse kasti, mis väidetavalt sisaldab kõike, mida me tahame teada. Kui me juba oleme aktsepteerinud, et see mentalne raamistik on absoluutne – ja meie vajadus turvalisuse järele sunnib meid seda tegema -, siis muutb see sõna otseses mõttes psühholoogiliseks hullusärgiks, mis takistab meid esitamast küsimusi etteantud raamidest väljapoole. Me ei julge kastist välja mõelda.“
/ Kim Michaels “Kurjuse hingeelu”/
Teaduslik materialism on nagu religioonidki suletud uskumust süsteem. Kui selle loojad veel olid avatud meelega teadlased, kes soovisid pimeusklikke releigioossetesse dogmadesse klammerdumisest vabastada, siis 20. sajandil hakkasid teadusliku uurimuse tõlgendamisel domineerima hirmul põhineva maailmavaatega inimesed. Teadus kui avatud avastusprotsess võeti üle inimeste poolt, kel olid selged poliitilised eesmärgid – reformida ühiskonda kindlal viisil, asendada absoluutne religioosne süsteem. Toimus võimu kaaperdamine võimul olnud eliidilt. Teaduslik materialism esitab absoluutseid väiteid, mida teaduslikult tõestada ei saa, seega peab neid uskuma.
Kirik väitis, et inimene on loomult patune st jumal lõi meid olekus, mis välistab tema kuningriiki pääsemise. Meil on vaja abi väliselt jõult, mis saab lunastada meie patud, kuid temaga ühenduse samiseks vajame maapealset kirikuorganisatsiooni ja kindlate dogmadega religiooni, et selle armu osaliseks saada. Materialism väidab et me oleme olemuselt loomad, kes on eneseteadlikud juhuse tõttu ja keda piiravad geenid ning kasvatus. Oleme juhusliku protsessi tulemus, mingit suurt plaani ega kõrgemat jõudu ei ole. Mõlemad nii teadus kui kirik kujutavad meid fundamentaalselt piiratud jõuetute olenditena – sooviga meid kontrollida. Eliidi poolt, kes usub, et nad sobivad paremini ühiskonda juhtima ja selleks panevad inimesi end jõuetuna tundma.
Einstein tõestas, et mateeria on kõigest energia üks madalsageduslikke vorme. Kõik on energia, seega dualistlikku asjade eraldiseisvust ei eksisteeri. Ei ole olemas eraldatud üksusi, millel oleks isoleeritud eksistents. Eraldatuse idee on aga peamine tegur kurjuse tekkimisel. Kurjuse põhjuseks on uskumus, et me oleme eraldiseisvad ja mina võin sind kahjustada, ilma et see mind mõjutaks. Sel kontseptsioonil põhineb enamus konflikte ja vägivalda. See annab õigustuse endast teistmoodi maailma nägijate represseerimiseks ja hävitamiseks – mis iganes ideoloogilise lipukirja all. Tegelikult on Universum läbipõimunud tervik, kus sa ei sa kahjustada teisi iseennast kahjustamata.
Ilma lahusoleku tundeta – tajudes ennast Kõigega ühendatuna – ei ole kurjus võimalik.
Kui tahame mõista kurjuse põhjust, peame loobuma selle otsimisest endast väljaspool.
Esimesel pildil olen küll Vatikanis, kuid parimas seltskonnas, kuhu sattuda saab – kõik vägevad inimvaimu avardajad alates Platonist ja Phytagorasest on ühte pilti mahutatud. Teisel pildil vaatlen ühtaegu kunstielamust kuid ka hoonet, mille ainsaks eesmärgiks on inimest panna end väikse, abitu ja alluvana tundma – paavstluse võimukirikut.

INTIIMSED VARJUMÄNGUD TERVISEGA
Arsti sisemine tee enne ravimist.
Kas katkine saab ravida katkist…
Enne tervendamist on varjukõnelus.
Me oleme rääkinud kehast, kuidas rakud hingavad oma vaikset hingamist, kuidas mitokondrid hoiavad meie sees tuld üleval.
Me oleme rääkinud põletikust, hiilivast leegist, mis söövitab keha seestpoolt, vaikivast tulekahjust,
mille suitsu tunneme alles siis,
kui takistused ilmuvad.
Me oleme rääkinud südamest, tema variatiivsusest, rütmist, tema salajasest keelest, mille sõnad voolavad mööda närvikoori ajju
ja mida me ometi sageli ei kuule.
Me oleme rääkinud ajust, tema väsimusest, tema taastumise võimest, tema neurokeemiast,
tema igatsusest selguse järele.
Me oleme rääkinud mõttest, kuidas mõte kujundab keemiat ja keemia kujundab mõtet, justkui kaks tuult, mis puhuvad sama merd eri suundadest.
Me oleme rääkinud Hvarnast, sisemisest valgusest, mis helgib
kui inimene on oma tõega kooskõlas.
Ja me oleme rääkinud Ta’wil’ist, sümbolite sügavlõikest, nägemise kunstist,võimest lugeda nähtamatu teksti.

Aga nüüd on aeg minna veelgi sügavamale. Nüüd on aeg küsida:
“Kas katkine saab tervendada katkist?”
Tänapäeva tervise kriisi tuum…
…me ravime väljast, kuigi haigused tekivad seest. “Sümptomite vaigistamine.”
Tänapäeva meditsiin on muutunud. Need targad ja mõistvad pilgud, mis kord nägid inimest, on suunatud ekraanidele ja analüüsidele.
Diagnoosid voolavad süsteemi nagu koodiread.Kehad on andmed, mitte lood.
Nii jäävadki alles soole–aju telje katkemised; südame–aju infohäired, mida ei näe EKG, vaid ainult hing; krooniline madalpõletik kui tänapäeva nähtamatu katk; närvisüsteemi kokkuvarisemine, ärevus, depressioon, üksindus; hormonaalsed varjutormid, metaboolne kaos; vähid jne.
Need kõik on tagajärjed, mitte algpõhjused.
Arst kustutab tulekahjusid pillide ja protseduuridega aga leek põleb endiselt keha sees, meeles ja hinges.
Haigus pole kunagi ainult keha probleem…
…haigus on suhe iseendaga.
Soole-aju telg ei lagune ilma loota ja toeta.
Süda ei kaota rütmi ilma põhjuseta.
Põletik ei tõuse ilma selleks põhjust andmata.
Kõige taga on sõnastamata stress, peidetud hirm, tunnistamata haav; intiimsus, mida pole julgetud kogeda; vari, mis juhib inimese käsi ja valikuid; sisemine kaos, mille ees ollakse pime; närvisüsteem, mis pole leidnud turvalisust.
See pole ainult meditsiin. See on psüühika–keha–vaimu kooskõla harmoonia.
Kust tuleb kaos?
Me lubasime turumajandusel kujundada vaimu ja biokeemiat.
Lubati ( sh. arstkond lubas) toota:
– sõltuvust tekitavaid toite,
– transrasvu,
– magusaid jooke,
– glüfosaadiga immutatud maastikke,
– reklaami, mis õpetab lapsi sõltuvusele,
– “toitu”, mis ei toida,
– sisu, mis uinutab hinge
– ravimeid mis tekitavad lisavaevusi jne…
Sellega kaotas inimene võime kuulda oma sisemist ruumi. Võime märgata, kus on tema vari. Võime tunda, kus on tema tõde.
Ja nüüd ei pääse ka arst enam inimese sisemusse, sest inimene ise ei pääse sinna.
Arstid ja tervisetöötajad vajavad ühiskondlikku varjutööd.
Me ei tegele enam inimese hingemaailmaga.
Arstid pole koolitatud nägema intiimsust, kuulma vaikust,
tõlgendama keha sümboolikat,
lugema varju taga olevat lugu.
Neilt oodatakse efektiivsust, kiirust, juhendite järgimist, protokollide täitmist, kasumlikkust, käiberentaablust, kuulekust, ravimifirmadega koostöö tegemist, juhtkonnale allumist, erialaseltsile kuulekas olemist jne…
Aga mitte kohalolu, empaatiat, hinge nägemist, psüühika ja keha poeetilise kooskõla mõistmist.
Kui arst julgeb vaadata patsiendi ja Ise Enda sisse, muutub kõik.
Kui arst näeb hingevalu, tunnetab närvisüsteemi pinget, näeb varju tantsu inimese silmade taga, kuulab südametaktide peidetud lugu,
loob turvalise ruumi alastusele siis…
…siis põletik langeb, ärevus rahuneb, parasümpaatika tõuseb pinnale, soole-aju telg hakkab tervenema, immuunsüsteem hakkab funktsioneerima, inimene muutub kogu kehaga avatuks tervenemisele. Arst ja patsient mõlemad tervenevad.
See ei ole müstika. See on biokeemia, närvisüsteemi resonants ja hingeline realism.
Aga enne kui arst saab kuulata teise südant…
…peab ta kuulda Ise Enda oma.
Kõige valusam tõde:
Arst, kes pole kohanud ja parandanud oma varju,
ei suuda näha patsiendi oma ega ka aidata.
Arst, kes on emotsionaalselt ära lõigatud, ei saa luua turvalist välja.
Arst, kes elab sümpaatika surve all,
ei saa aidata teisel parasümpaatikasse jõuda.
Katkine ei saa tervendada katkist,
kui ta ei ole veel tunnistanud oma katkestust.
Varjuküsimused, mis avavad tervendaja tee.
1. Millal ma lakkasin tundmast
2. Millal ma ehitasin distantsi
3. Millal ma hakkasin kartma vigu rohkem kui soovima tervendamist?
4. Millal ma muutusin administraatoriks, mitte tervendajaks?
5. Millist haava ma ise kannan, mida pole julgenud nimetada?
Need ei ole mugavad küsimused. Aga need on ainsad uksed tõelise tervendamise juurde.
Intiimsus pole nõrkus …
…intiimsus on Hvarna ärkamine!
Hvarna, see sisemine leegike,
mille juurde inimene peab tagasi tulema ei ole abstraktne müüt.
See on:
– autonoomse närvisüsteemi resonants,
– südame elektromagnetvälja tervenemine,
– keha turvatunde keemia,
– inimese kohaloleku sagedus,
– varju valgustav ausus,
– hinge kosmilise rütmi taastamine.
Kui arst leiab oma Hvarna,siis leiab selle ka patsient. Keha tunneb ära turvalise inimese.
Ta’wil…
…sümbolite lugemine algab iseenda seest.
Ta’wil ei ole tehnika. See on seisund.
Seisund, kus meel on vaikne, keha sõnumeid kuuldakse, sümptomid muutuvad sümboliteks, vari saab keele ja hing saab rütmi.
Arst, kes tunneb oma keha märguandeid, oskab lugeda ka teise keha hääletuid tekste.
Kokkuvõte
Enne kui ravitakse peab tulema ausus.
Enne kui räägime uitnärvist, parasümpaatikast, HRV-st,
südame–aju teljest võiistahest tervise ebakõlast peame tunnistama, tervishoiu suurim probleem pole raha ega tehnoloogia.
Suurim probleem on ausa intiimsuse puudumine!
Intiimsus iseendaga.
Intiimsus patsiendiga.
Intiimsus tõega.
Ja esimene aus küsimus on: “Kas ma olen ise piisavalt terve, et aidata teisel terveneda?”
Kui vastus on “ei” siis see pole häbi.
See on algus.
Algus tagasiteele Hvarna juurde.
Algus Ta’wil’i juurde.
Algus Ise Enda juurde.

? Liitu siin, et saada lisateavet

„Ärkamisest“ „traumaatiliseks“: kuidas kasulikest terminitest saavad tühjad moesõnad
Kui sõna hakkab kõike tähendama, siis see ei tähenda mitte midagi.
SUUR MÕTLE JA LAURA KENNEDY

27. NOVEMBER

LOE RAKENDUSES

Allikas: John William Waterhouse / Avalik omand / Wikimedia Commons / Big Think
Laura Kennedy poolt
Nartsissistlikud jooned on üsna levinud – enamik meist naudib natuke imetlust või kiitust, tunneme vahel kriitikat ja veedame noorukiea salaja uskudes, et ehk olemegi erilised. Mõõdukalt tarbides tugevdavad need isiksuseomadused enesehinnangut, mida vajame maailmas toimimiseks. Need ei tee sinust tingimata „nartsissisti“ – kedagi, kellel on nartsissistlik isiksusehäire (NPH), haruldane seisund, mida iseloomustab suursugusus, võimu ja staatuse pärast kinnisidee, empaatia puudumine, ülbus ja ärakasutamise muster. Väärkohtlemise tunne pärast iga-aastast tulemuslikkuse hindamist või sõbrale sõnumi saatmise unustamine ei ole kliinilise diagnoosi aluseks. Need on lihtsalt tavalised inimkogemused.
„Nartsissist” viitas kunagi selgelt sellele kliinilisele kategoriseerimisele. Nüüd laename seda väärtushinnangulist sõna, et patologiseerida inimesi, kes meid pettumust valmistavad või ärritavad, muutes selle kultuuriliseks lühendiks standardse mõtlematuse, isekuse ja halva käitumise kohta internetis. Haarates tehnilist keelt ühest valdkonnast ja rakendades seda teises, hägustame piiri reaalsuse kirjeldamise ja selle täiendamise vahel. Tulemuseks on see, et sel viisil kasutatavad sõnad kannavad küll selgeid seoseid, kuid mitte enam selget tähendust ning võivad selle käigus oma kasulikkuse kaotada.
Kontseptuaalne venitus
1970. aastal kirjeldas poliitikateoreetik Giovanni Sartori seda tähenduse nihet kui „kontseptuaalset venitamist“. Sartori väitis, et see toimub siis, kui sõnad või fraasid liiguvad liiga kaugele tingimustest, mis neid algselt ankurdasid. Nende väärtus väheneb järk-järgult, säilitades oma emotsionaalse ja moraalse laengu, kaotades samal ajal selguse. Igapäevases kasutuses liikus „nartsissist“ kliinilisest diagnoosist omamoodi elustiilihinnanguks, säilitades samas moraalse tõsiduse – ja sotsiaalse häbimärgistamise –, mida me sageli seostame vaimse tervise häirega. Kui me nimetame kedagi nartsissistiks, ei pane me kliinilist diagnoosi. Me laename termini ühest sfäärist ja venitame seda, et täita teises erinevat funktsiooni – antud juhul oma moraalse hinnangu tõsiduse tõstmiseks.
Saage osa ekspertide kursustest, esmaklassilistest trükiväljaannetest ja eksklusiivsetest üritustest.

Kontseptuaalne venitamine on kõikjal meie ümber. „Tervis ja heaolu” võib tähistada nii harmooniliselt toimivat inimkeha kui ka kahtlase väärtusega kollageenilisandi turundusteksti. Luksuslikku jalakreemi bränditakse „jätkusuutlikuks”, kuna osa tuubist on valmistatud taaskasutatud plastist, ja sotsiaalmeedias on „autentsusest” saanud moesõna inimestele, kes teenivad elatist ambitsioonika elu väga tulusa optika loomisega.
Kontseptuaalne venitamine kujundab ka poliitikat. Seetõttu võib neljanda laine feminist nimetada seksitööd „võimestamiseks“, samas kui teise laine feminist nimetab seda „ärakasutamiseks“, olles mõlemad kindlad, et just nende oma on tõelisem feminism. Mõiste „seksitöö“ ise paikneb sellel, mida psühholoog Steven Pinker nimetab eufemismi jooksulindiks – tsüklil, kus stigmatiseeritud mõistete (nagu prostitutsioon) sõnad asendatakse uutega, et püüda vabaneda nende sotsiaalsest või moraalsest pagasist. Nagu Pinker märgib, see üldiselt ei toimi: uus sõna pärib lihtsalt samad assotsiatsioonid kui vana.
Kuigi eufemism „jooksurada“ vahetab sildi kindla kontseptsiooni vastu, hoiab kontseptuaalne venitamine silti, kuid hägustab kontseptsiooni. Seetõttu nihkus sõna „woke“ 2010. aastatel teadlikkust tähistavast ja teatud lähenemist sotsiaalse õigluse küsimustele tähistavast omadussõnast naljanumbriks. Kümne aasta jooksul muutus „woke“ suhteliselt selgest ja fikseeritud tähendusest nii ebastabiilseks ja vaieldavaks mõisteks, et see varises kokku konkureerivate tõlgenduste raskuse all. Kontseptuaalne venitamine muutis sõna seosetuks – kui see võib tähendada mida iganes, ei tähenda see sisuliselt mitte midagi.
Sartori võttis üles teema, mis on läbinud filosoofia ajaloo. Aristoteles pidas definitsiooni mõistmise aluseks; Wittgenstein hoiatas meid, et „sõna tähendus on selle kasutamine keeles“, mis sõltub kontekstist, milles seda kasutatakse. Filosoofid on juba ammu muretsenud selle pärast, mis võib juhtuda, kui mõistete piirid muutuvad ebamääraseks. Lõppude lõpuks kujundab see, kuidas me sõnu kasutame, meie mõtlemist – kui meie keel kaotab selguse, kaotavad selguse ka ideed, mida püüame edasi anda. Kui me kirjeldame keerulist tööintervjuud kui „traumeerivat“ või kõnet, mida me heaks ei kiida, kui „vägivalla“ vormi, siis puuduvad meil selged ja tugevad terminid, et ühemõtteliselt nimetada juhtumeid ja kontekste, mida need tehniliselt kirjeldavad.

Kirjeldav vs. normatiivne
Kontseptuaalne venitamine ei ole alati negatiivne. Kirjeldav venitamine toimub siis, kui termini ulatust laiendatakse, et arvestada uute reaalsustega. See on pigem evolutsioon kui deformatsioon. Sõnu nagu „keskkond” või „kogukond” saab venitada ilma algse kontseptsiooni terviklikkust õõnestamata. Kogukond võib olla nii jagatud asukoht kui ka jagatud identiteet.
Normatiivne venitamine toimib teistmoodi. See seisneb pigem veenmises kui kirjeldamises ja meie kasutatava keele rakendamises moraalseks või ideoloogiliseks tööks. Kui ma nimetan kolleegi, kes kontoris mikrolaineahjus lõhet soojendas, „nartsissistiks“, teen ma moraalse avalduse tema käitumise kohta ja tõstan nende küllaltki ebakollegiaalse kala soojendamise igapäevase üleastumise tasemest kõrgemale.
Kui diktatuur nimetab end demokraatiaks või kui metafoorne kustutamine sõnastatakse sõnasõnalises keeles, siis lakkab keel olemast reaalsuse edastamine, vaid rivaalitseva reaalsuse loomine. Kultuurilise või keelelise „genotsiidi“ idee laenab Raphael Lemkini algsest genotsiidi definitsioonist kui rahvusliku, etnilise, rassilise või usulise rühma tahtliku hävitamise vormist. Stsenaariumi tõsiduse tõstmine, mis küll usutavalt on „kustutamise“ vorm, ei vasta päris Lemkini 1944. aastal „genotsiidina“ loodud totaliseeriva kontseptsiooniga, avab termini tehnilise tähenduse aruteluks. Tähendus venitatakse ja muutub hägusemaks, kui selge seoseta mõisted rühmitatakse sarnasteks juhtumiteks. Normatiivne venitamine kipub tähendust õõnestama, samas kui kirjeldav venitamine võib meie keelt täpsustada, suurendades selgust.
Saksa-ameerika filosoof Eric Voegelin, kes põgenes Austriast pärast seda, kui natsid selle 1938. aastal annekteerisid, kirjeldas protsessi, mille käigus ideed langevad nende väljendamiseks kasutatava keele ohvriks, kui „deformatsiooni“. Teda huvitas see, kuidas reaalsetele nähtustele reageerides tekkivad ideoloogiad irduvad reaalsusest; mõisted kaotavad oma seose sellega, millele nad kunagi viitasid, ja kaob eristamine sümboli ja selle sümboliseeritava asja vahel. Ta väitis, et kui sümbol enam reaalsust ei esinda, vaid hakkab seda asendama, kaotame võime eristada loosungeid tõest. Meie reaalsus moondub keele poolt, mitte ei ole selle poolt kirjeldatud.
See on kontseptuaalse venitamise oht meie kultuurilises hetkes. Veebis on viraalsus võimsam kui tõepärasus. Mida ebamäärasemad ja emotsionaalselt kõlavamad on sõnad, seda rohkem tähelepanu nad meie digitaalses maastikus köidavad. Kuigi kontseptuaalne venitamine võib tunduda uute ideede evolutsioonina, toimib see sageli asendusena. Me moonutame vanu termineid, et need sobiksid uute nähtustega, mille kohta need päris hästi ei käi, ja kaotame selle käigus osa oma seosest reaalsusega. Luksuslik jalakreem pole tegelikult jätkusuutlik. Teie tüütu tädi pole ilmselt nartsissist (kuigi ehk peaksite psühhiaatriga konsulteerima). Riik ilma vabade valimisteta ei ole tegelikult demokraatia. Kontseptuaalne venitamine võib selguse hävitada, kuid see näitab ka kohti, kus peame selle taastama.

Vaimne möödahiilimine on muster, kus inimesed hüppavad vaimsuse poole enneaegselt – võtavad omaks vaimse keele, rituaalid või identiteedid…
… ilma vajaliku varjutöö, tegelaskujude loomise või aeglase ja ebamugava lahendamata emotsionaalse materjali käsitlemise ja energeetilise tasakaalu taastamise protsessita.
Me näeme spirituaalset möödahiilimist eriti ravitsejate ja spirituaalsuse ringkondades – sealhulgas astroloogias –, kus paljud meist libisevad enne varjudega silmitsi seismise olulise töö lõpetamist kiiresti „Jumala jutu“, kõrge vibratsiooniga keele või spirituaalsete praktikate juurde.
Vaimne möödahiilimine võib avalduda järgmiselt:
• „Ma olen sellest kõrgemal“ hoiak või
• teenusele orienteeritum vorm, mis tuleneb Haavatud Ravitseja arhetüübist
Carl Jung oli üks esimesi, kes sõnastas „haavatud ravitseja“ kontseptsiooni – idee, et ravitsejad projitseerivad sageli omaenda hüljatud, ohvriks langenud sisemise lapse inimestele, keda nad aidata tahavad, püüdes alateadlikult end teiste kaudu tervendada.
Probleem on selles, et kui ravitsejad ise on haavatud, võib nende abi tulla eelarvamusest või nartsissistlikust vigastusest.
See võib avalduda päästefantasiatena , kontrollidünaamikana , häguste piiridena või peene vajadusena olla abiks – kus „ravitseja“ võib teha rohkem kahju kui kasu, andes oma haavatud materjali edasi inimestele, keda ta püüab aidata.
Me kõik teame selliseid inimesi…
Ja kui me oleme tõesti ausad, siis me suudame ilmselt ka endas mõned neist mustritest ära tunda.
Auch.
See „auch“ on tegelikult kõige olulisem hetk.
Kui oled kunagi tundnud seda pisikest kipitust „ai… see võin olla mina“, siis tere tulemast Shadow’sse ! See eneseäratundmise sähvatus ongi Shadow’ töö olemus.
„ See võin olla mina “ on iga sisemise teekonna kõige raskem hetk – ometi toimub just see hetk, mil toimub kõige suurem kasv. See enesetunnustamise hetk on see, mis teeb vahet vaimse möödalaskmise ja tõelise muutumise vahel.
Trauma, vari ja vaimne möödahiilimine
Võib-olla just seetõttu aetakse terminit „ vari ” nii tihti segi trauma või meiega juhtunud raskete asjadega.
Kui keskendume ainult traumale – mis minevikus juurdunud olekus on astroloogiliselt seotud IC-ga –, ei saa me liikuda individuatsiooniprotsessi järgmisse etappi: Varjuga silmitsi seismisse , mis vastab Järeltulijale.
See ei tähenda trauma rolli või selle kahjulike mõjude alavääristamist. On üldteada fakt, et inimestel, kes on kogenud rasket traumat, on ees palju keerulisem ülesanne – emotsionaalselt, psühholoogiliselt ja somaatiliselt.
Kuid on oluline neid kahte kontseptuaalselt eristada, sest traumatöö ja varjutöö nõuavad väga erinevaid lähenemisviise .
• Trauma nõuab traumast lähtuvat tuge – terapeutilisi, somaatilisi või kliinilisi raamistikke, mis aitavad närvisüsteemi stabiliseerida ja tervendada.
• Varjuga seevastu puutume kokku projektsiooni kaudu – selle kaudu, mida me teistes näeme, millele teistes reageerime, idealiseerime või mille poole me kahekesi suhetes tõmmet tunneme.

Trauma juured peituvad minevikus. Vari aktiveerub olevikus.
Kuigi trauma vajab tervenemist, vajab Vari integratsiooni .
Kui vaatleme psüühikat arengu seisukohast, siis trauma tuleb enne varju . Siin on „valem“, mis on astroloogilises keeles tõlgitud sünnikaardi nelja nurga abil:
Tõusev olek (Eesmärk → Ego areng)
→ IC (minevik / trauma / varajane tingimine)
→ Järeltulija (varjutöö ja suhtepeeglid)
→ Kesktaevas (individuatsioon VÕI vaimne möödahiilimine / vooruse signaalimine).
Mõnikord, kui me ei suuda traumaga otse toime tulla – või kui tavapärased toimetulekustrateegiad enam ei tööta –, toimib liikumine individuatsiooniprotsessi järgmisesse etappi : varju .
Varjutöö võib olla sillaks trauma ja tõelise individuatsiooni vahel.
Vaimne möödahiilimine on aga märk sellest, et tõeline Varjutöö on vahele jäetud. Inimene on liikunud otse IC-st/traumast Kesktaevasse/Kõrgemasse Minasse , möödudes Varjuintegratsiooni Järeltulijate etapist või tehes selle kallal poolikut tööd.
Inimesed, kes maadlevad sundkäitumiste, sõltuvuste, jonnihoogude või üldise tundega, et nad “pole veel täiskasvanuks saanud”, tegutsevad peamiselt individuatsiooni IC-staadiumist lähtuvalt.
Nad ei ole Varjutööd teinud, sest nad ei tea, kuidas, neile pole seda õpetatud või pole nad veel välja arendanud sisemist motivatsiooni või psüühilist struktuuri, mis on vajalik järgmisse etappi liikumiseks.
Vaimne möödahiilimine on midagi muud.
See matkib Varju tööd – või teeb seda poolikult.
Erinevalt inimestest, kes on IC-staadiumis kinni jäänud, on spirituaalsel möödahiilijal välja töötatud strateegiad, mis toimivad pealiskaudselt hästi. Nad suudavad rahuldust edasi lükata. Nad suudavad sotsiaalselt hästi esineda. Nad suudavad saavutada edu, olla edukad või isegi teisi inspireerida.
Aga teel on midagi olulist vahele jäetud.
Tõelise varju töö.
Kui me ei tee varjutööd – mis on lõppkokkuvõttes kogu oma Mina omaksvõtmine, hea ja halb, meelitav ja ebameelitav –, ei saa me olla terviklikud.
Isegi kui me saavutame edu, ei naudi me seda täielikult. Me tunneme end petistena. Me tunneme end ärevalt, rahutult või ebamääraselt rahulolematuna. Meis on püsiv tunne, et „peab olema midagi enamat“.
Mis juhtub siis, kui varjutöö vahele jääb?
Varjutöö vahelejätmise hind
Toimub lõhe – klassikaline hea ja halva lõhe psüühikas. „Head“ osad võetakse omaks ja „halvad“ osad projitseeritakse väljapoole.
Vaimselt möödahiiliv inimene paigutab end loomulikult „heade“ hulka. Ja igaüks, kes ei jaga tema vaateid, meetodeid või „teadlikkuse“ taset, saab „halbade“ hulka.
„Vaenlasest“ saab prügimägi kogu negatiivsele materjalile, mida psüühika ise ei suuda taluda.
See lõhkumisstrateegia toimibki – vähemalt mõnda aega –, sest see loob tähenduse, sidususe ja legitiimsuse tunde. Ja psüühika armastab sidusust: „See olen mina.“ „Ma olen alati selline olnud.“ „See olen mina.“
Aga sellega kaasneb hind.
Varjuga mitte tegelemise hind on tohutu energiatarbimine .
Enda osade väljatõrjumine, nende alateadlikuna hoidmine ja pidev teistele projitseerimine nõuab tohutut psüühilist pingutust. Alateadvus suudab vastu võtta vaid teatud hulga survet – ainult teatud hulga suudab meie psüühika endasse suruda ja pimedusse peita.
Mingil hetkel peab mull lõhkema.
Lõpuks variseb fassaad kokku. Selleks ajaks oleme omaenda loos sellest, kes me oleme – identiteeti, mille meie psüühika on hoolikalt loonud, et anda meie elule sidusust – nii takerdunud, et me ei tea enam, kes me tegelikult oleme.
Sest see vooruslik, vaimne Mina on vaid pool sellest, kes me oleme. Teine pool asub omamoodi psüühilises paguluses, meie sees olevas augus, mis lõpuks tagasi nõudma hakkab.
Ja see nõutakse tagasi. Varem või hiljem. Selles elus või järgmises.
Meie poolt – või meie partnerite, laste või meile kõige lähedasemate inimeste poolt.
Sest Varjuga mitte tegelemisel on tagajärjed, mis ületavad meie enda psühholoogilise mugavuse.

Vari – miski pole kadunud, kõik on muutunud
Füüsika ühe põhiprintsiibi kohaselt: midagi ei lähe kaduma – energia kas kandub üle või muundub.
Kui energiat ei muundata , siis see kandub üle . See põhimõte selgitab nii paljut sellest, mida me nimetame põlvkondadevaheliseks traumaks.
Integreerimata psüühiline materjal ei kao kuhugi – see valgub üle suheteväljale, kujundades perekonnadünaamikat, kiindumusmustreid, emotsionaalseid haavu ja isegi terveid eluliine.
Seepärast satuvad nii paljud kõrge kaliibriga kuulsuste, edukate ettevõtjate, teadlaste või avaliku elu tegelaste lapsed – inimeste, keda tunnustatakse tipptaseme, saavutuste või „kõrge vibratsiooniga“ vooruste eest – sõltuvusse, emotsionaalsesse ebastabiilsusesse või traagilistesse elulugudesse.
Sest mida enam lapsevanem loob erakordselt arenenud, moraalse, vaimse või erakorralise olemuse fassaadi, seda enam pagendatud muutub integreerimata materjal – ja see pagendatud energia peab kuhugi minema.
Tihti on just kõige lähedasemad inimesed need, kes alateadlikult omastavad seda, mida vanem keeldub integreerimast. Lapsest saab lahendamata jäänu kandja.
Just see paradoks kõlab valusalt tõeselt: mida vooruslikum lapsevanem paistab, seda koormavamaks laps sageli muutub.
Nagu arvata võib, on probleem selles, et lapsevanem pole tõeliselt vooruslik. See vooruslikkus on konstrueeritud – saavutatud, jättes vahele vajalikud sammud: ehtne iseendaga silmitsi seismine, ehtne alandlikkus ja ehtne muutumine.
Sama põhimõte on ka vaimse möödahiilimise taga. Looduses – ja elus – ei saa mitte millestki tõeliselt mööda hiilida.
„Kõrgema mina“ järgi tegutsemine, moraalselt üleolevana tundmine või enda kujutamine „parema inimesena“ võivad sageli olla märgid integreerimata Varjust .
Varju integreerimine
Inimloomus on räpane. Me ei sünni arenenud inimestena. Muidugi ei ole varjutöö ettekääne jonnihoogude tekitamiseks ega halva käitumise õigustamiseks – vähemalt mitte pärast Saturni naasmist.
Kuid see on kutse aktsepteerida oma inimlikkust, tervitada enda osi, mida võime pidada vähem ihaldusväärseks, vähem meelitavaks või vähem mugavaks.
See tähendab tähelepanu pööramist sellele, millega me ei taha tegeleda. Mis meid ärritab. Mis meid vihale ajab. Mis meile naha alla pugeb. Mida me hukka mõistame. Mida me idealiseerime. Millele me ei suuda mõtlemist lõpetada.
Lahendus ei ole alati „sügavalt sisse hingata“. Mõnikord, olenemata sellest, kui palju me mediteerime või kui palju positiivseid afirmatsioone kordame, „see EI LÄBI“ – sest see pole määratud mööda minema.
Mõnikord on vältimatu järgmine samm teha tegelikku, ebamugavat ja vabastavat Varjude integreerimise tööd.
Kui tunned kutset uurida Varju kontseptsiooni – nii psühholoogiliselt kui ka oma sünnikaardi arhetüüpide kaudu –, liitu meiega kolmenädalasel teekonnal selle töö tuumani.

VARJUTÖÖ & HINGEHAAVAD
Osa I
“Vari ja Haav”
AJUASI seeria liigiline järg
Eelmistes AJUASI lugudes vaatasime, kuidas aju otsustab enne sind, kuidas ta loob lugusid, mis pole tõesed ja kuidas ta kasutab filtreid, mis on mõeldud ellujäämiseks, mitte tõe nägemiseks.
Aga aju ei ole ainus, mis sind juhib!
On midagi vanemat, sügavamat ja varjatumat.
See on Vari.
Ja Varju sees elavad haavad.
Vari.
Vaatame inimest, keda sa endas ei tunne või kardad.
Šveitsi psühhiaater Carl Gustav Jung nimetas Varjuks (Shadow) seda osa inimesest, mida ta ei taha näha, ei suuda näha või ei luba endal näha.
Vari sisaldab kõike, mis sai sinu lapsepõlves “keelatud” või “ohtlikuks” märgitud. Nagu näiteks :
– tunded, mida kardad,
– impulsid, mida häbened,
– omadused, mida pead keelatuks,
– soovid, mida pead valeks,
– jõud, mida ei julgenud kasutusele võtta.
Jung kirjutas, et: “Igaüks kannab endas Varju ja mida vähem see on teadlikuks tehtud, seda tihedam ja mustem Vari on.”
Hea teada ja õnneKs, et vari ei ole “halb mina”.
Vari on tundmatu mina. Just see, mis jäi maski taha.
Maski (Persona) aga lõime endale juba lapsepõlves.
Mida kiidetakse seda näitan ja mida keelatakse seda peidan.
Kas tuleb tuttav ette?
Kõik, mis maski ei mahtunud, kukkus Varju.
Vari on nagu põrgu, kuhu sa ei taha minna.
Me kardame oma Varju, sest Vari sisaldab kõike, mida me seostame ohuga: häbi, valu, agressioon, seksuaalsus, vajadused, nõrkus, haavatavus.
Seepärast tundub lihtsam kasvatada endale “ paKs nahk” , varjuda “ nähtamatuks,” panna ette tugevam ja erudeeritud teadja mask, tegeleda sümptomitega aga mitte põhjustega.
Tõesti, sümptomid võivad korraks väheneda. Keha rahuneb. Suhe paraneb.Meeleolud stabiliseeruvad.
Paraku aga Ajutiselt! “Sama reha,” “ Jälle sama jama/ suhtemudel, ebaõnne jne.”
Aga Varju sees olev haav ei lahene kui see on kinni kaetud.
Ta mädaneb.
Ta tekitab põletikku.
Ta mürgitab närvisüsteemi.
Varjutöö paradoks on, et mida rohkem sa põgened, seda kauem sa kannatad. Mida varem vaatad, seda kiiremini vabaned.
Vari pole vaenlane vaid värav.
Jungi järgi on Varjutöö (shadow integration) individuatsiooni ehk eneseks saamise esimene samm.
Ta kirjutas:” Valgustust ei saavutata valguskujude ettekujutamisega,
vaid pimeduse teadvustamisega.”
Vari sisaldab primitiivseid impulsse, allasurutud andeid ja loovust, autentseid vajadusi mida keelame, instinktiivset tarkust, eluenergiat mis on lukus.
Kui Vari jääb teadvustamata, siis me projitseerime oma varjud teistele. Lisaks me reageerime üle asjadele ja olukordadele mis meid “käivitavad.”
Me kordame samu suhteid, samu vigu, samu õppetunde.
Jung ütles:” Kuni sa ei tee alateadlikku teadlikuks, juhib see sinu elu ja sa nimetad seda saatuseks.”
Varju ei hävitata. Vari integreeritakse. See on tagasitulek terviklikkusse.
Lise Bourbeau viis hingehaava, mis kujundavad su elu.
Kanada autor Lise Bourbeau konkretiseeris seda psühholoogiat oma raamatus “Viis hingehaava”.
Selle juured on Wilhelm Reichi (Freudi õpilane) ja hiljem Alexander Loweni (bioenergeetilise analüüsi looja) põhjalikus psühhokehalises süsteemis.
Ta kirjeldas viit lapsepõlve kogemust, mis mõjutavad kogu täiskasvanuelu
mitte sündmuse enda, vaid selle kaudu kuidas seda lapsena kogeti/ kogetakse.
1. Hülgamine. “Ma pole teretulnud”
Tekib eostamisest kuni 1. eluaastani
Seos: samast soost vanem
Mask: Põgeneja
Hirm: eksistentsiaalne paanika.
2. Mahajätmine. “Ma jään üksi”
Tekib: 1–3 a
Seos: vastassoost vanem
Mask: Sõltuja
Hirm: üksindus.
3. Alandamine. “Minuga on midagi valesti”
Tekib: 1–3 a
Mask: Masohist
Hirm: nauding ja vabadus.
4. Reetmine. “Ma ei saa usaldada”
Tekib: 2–4 a
Mask: Kontrollija
Hirm: kontrollikaotus.
5. Ebaõiglus. “Ma pole piisavalt hea”
Tekib: 4–6 a
Mask: Jäik
Hirm: ebatäiuslikkus.
Maskid päästsid lapse, aga täiskasvanuna muutuvad vanglaks.
Oma hingehaavade analüüsiga tasub tegeleda mitte minevikus tuhnides ja kinstellatsioonides jms käies vaid olevikus oma sündmusi ja mustreid märgates kiirelt taibata ning muuta oma reaktsiooni minevikule ( loe Aju ja Südame lugusid, seal pikemalt) ning selle kudu muuta tulevikku.
Maskid kaitsevad, aga hoiavad ka kinni.
Täiskasvanuna jätkame sama strateegiaga,mille õppisime lapsena. Põgeneja väldib intiimsust. Sõltuja klammerdub iga tähelepanu külge. Masohist ohverdab end kõigi heaks. Kontrollija ei usalda kedagi. Jäik nõuab endalt ja teistelt täiuslikkust.
Muster kordub.
Inimene kannatab, aga ei tea, miks.
Sest ta ravib sümptomeid, mitte ei paranda haava põhjust.
Kuidas teada, milline haav sind juhib?
Oluline on, et sa tahad muutuda. Teisi sa muuta ei saa. Kõige olulisem on hakata TAIPAMA.
Vaata kolme asja.
1. Mis sind kõige rohkem häirib?
See, mis sind häirib teistes on Varju rakendus sinus. Teised on Sinu peeglid.
2. Milles sa üle reageerid?
Ülemäärane reaktsioon on Varju signaal.
3. Milline muster su elus kordub?
Korduvalt sama probleem, tähendab sama haava.
Küsi endalt aususega:
– Kas ma kardan, et mind hüljatakse?
– Kas ma kardan üksi jääda?
– Kas ma häbenen oma keha ja vajadusi?
– Kas ma ei suuda usaldada?
– Kas ma nõuan täiuslikkust?
Enamikul meist on mitu haava aga üks või kaks juhivad elu.
Miks on vaja Varjude ja Haavadega tegeleda?
Sest hingehaav ei ela ainult hinges. Sellised haavad avalduvad reaalsetes neurobioloogilistes muutustes.
Tekivad:
– DMN üliaktiivsus ( Default Mode Network’i – meie mina generaator) ja tekib ülemõtlemine.
– Amügdala hüperreaktiivsus – ärevus, ohutunne.
– Uitnärvi ( vagus) düsfunktsioon ja keha ei rahune.
– Krooniline põletik, tekib väsimus, ärrituvus.
See on põhjus, miks “positiivne mõtlemine,” “lihtsalt mediteeri,” “rääkimisteraapia” ei jõua tuumani ja ei toimi.
Varjutöö on neurobioloogiline integratsioon + psühholoogiline ausus + kehateadlikkus.
Esimene samm.
Lõpeta endale valetamine!
Jung kirjutas, et Varjutöö nõuab “moraalset pingutust”. Aga esimene samm ei pea olema suur.
Alusta õhtuti ühest küsimusest:” Milles ma täna iseendale valetasin?”
Ära mõista kohut. Ära kritiseeri.Ära karista.
Lihtsalt märka. Teadvustamine on värava esimene avamine.
Varjust ei minda mööda.
Varjust minnakse läbi.
Järgmises osas…
VARJUTÖÖ II: “Miks sa kukud alati tagasi?”
Mehhanismid, mis hoiavad sind samas ringis.
#FULLGEVITY
“The most dangerous psychological mistake is the projection of the shadow on to others; this is the root of almost all conflicts.”