Nikolai Bulgakov: AINULT SINA SAAD KÕIKE MUUTA
Kui süsteemi sisenevad inimesed, kes seda ei aktsepteeri, ei järgi selle reegleid ega kasuta ära selle pakutavaid võimalusi, hakkab süsteem ennast hävitama, kuna iga süsteem tugineb tähelepanule ja hooldusele.
Süsteemi ei saa sa üldse puudutada; see eksisteerib ainult meie mõtetes, mis koondavad meie tähelepanu sellele.
Olete ilmselt märganud, et kui te millelegi tähelepanu ei pööra, siis siiralt ja tõeliselt ei pööra sellele tähelepanu, see ei paku teile huvi, siis see justkui kaob teie tähelepanuväljalt ja seejärel teie elust. Me juba teame, et kõik toimib samade algoritmide järgi. Aga kuna meil on mitmesuguseid keskkondi, siis me läheme segadusse, ajame põhjuse ja tagajärje segamini, mõistmata, et kõik toimib samade mustrite järgi.
Seetõttu saab iga inimest, iga süsteemi, iga mateeriat numbriteks teisendada ja matemaatiliselt arvutada.
See seletab, miks inimesi, kes ei järgi süsteemi reegleid, kardetakse, isegi kui nad on täiesti ohutud. Kuna üks inimene võib kogu süsteemi hävitada, on see vaid aja küsimus. Ja kui nad selle aja jooksul veenavad viit teist ja need viis veel, siis süsteem variseb kiiresti kokku.
Üks inimene, kes ei järgi süsteemi reegleid, on süsteemile nagu viirus, mis levitab paratamatult selle iseloomulikke põhimõtteid teistele. Piltlikult öeldes nakatavad nad oma süsteemile mitteallumisega teisi. Ja see ei pea tingimata olema revolutsioon; see võib olla rahumeelne arusaam, et midagi ei tööta korralikult ja tuleb teha teisiti. Kuni moodustub kriitiline mass küpseid ja isemajandavaid inimesi, kes suudavad seda potentsiaali rakendada ja õiges suunas juhtida.
Fakt on see, et igal süsteemi toetaval inimesel on loomupärane hirm süsteemi enda ees, hirm selle hävingu ees. Ja seni, kuni inimene on nõrgalt teadlik ja mitte eriti iseseisev, on tal palju hirme, millest ta üle ei saa. Keskmine inimene järgib tavaliselt oma hirme, isegi kui nad väliselt tugevad paistavad.
Näiteks võtame rikkad, kes loodavad, et nende raha eest saab nad kõik, sealhulgas turvalisuse. Kuid kummalisel kombel, mida rohkem tähelepanu nad turvalisusele pööravad, seda enam nad oma hirmudele järgnevad ja seda enam nad oma hirme järgivad ja seda enam nad end selles tugevdavad.
Kõigest eelnevast järeldub, et mida rohkem me oma hirmudest üle saame, selle asemel et järgida nende diktaate, seda enam me lõpetame teiste aktsepteerimise, järgimise ja reeglite kasutamise, mis meile ei mõju. See tähendab, et praegune süsteem variseb kokku.
Kui kiiresti see muutub, sõltub sellest, kui tugev on inimese soov ennast avastada ja iseennast järgida ning kui palju see on esikohal süsteemi järgimise asemel. See sõltub ka sellest, kui paljud inimesed uut süsteemi toetavad. See tähendab, kui paljud inimesed TÕELISELT tahavad elada mugavalt ja mõistlikus minimalismis, lahkuses, rahus, vabaduses ja vastutuses ning väljendada end loominguliselt, ilma konkurentsita, nautides oma loovust ja eneseväljendust, eksisteerides võrdses ja siiras vahetuses, mitte tarbimisühiskonnas.
Inimühiskonna sellises küpses seisundis ei ole raha ega võim üldse takistuseks, sest küpses seisundis kasutatakse kogu raha, võimu ja avastusi ainult kõigi hüvanguks. Ja see ei vaja väliseid kontrollijaid, nagu tänapäeva ühiskonnas, sest inimesed lihtsalt ei saa teisiti. Ja mida isemajandavam on inimene, seda rohkem on tal enesevastutust, mitte sellepärast, et ta järgib mingit õiget malli, vaid sellepärast, et ta ei saa teisiti – nii on inimesed programmeeritud, nii on nende psüühika programmeeritud. Kahjuks, kuni see psüühika on ebaküps, vajab meie ühiskond kontrollijaid ja nende kontrollijate järgi saab hinnata, kui infantiilne meie ühiskond on.
Seega nõuab ja on hea elu eelduseks teadlikkuse ja küpsuse suurenemisele, mis toob kaasa vabaduse koos vastutusega, sest inimene mõistab, et ta mõjutab iseennast ja oma maailma.
Kui inimene mõistab iseennast paremini, näeb ta rohkem võimalusi eneseväljenduseks. Järelikult on tema ja maailma vahel rohkem kokkupuutepunkte, samuti tema loovust. Ja see tähendab rohkem valikuvõimalusi, rohkem rõõmu ja rõõmuga kaasneb automaatselt parem elukvaliteet.
Niipea kui inimene hakkab avarduma, see tähendab nägema rohkem võimalusi, laiendab ta oma piiranguid, oma piire. See tähendab, et surve neile väheneb ja selle tulemusel muutub inimene oma turvalisuses rahulikumaks. Nad muutuvad lõdvestunumaks, vabastades lõviosa oma tähelepanust, mis läheb eneseteostusele. Kogemuste kaudu nad kasvavad ja muutuvad isemajandavaks. See tähendab, et nad muutuvad rahulolevamaks, vastutustundlikumaks ja rahulikumaks. See viib muutusteni kogu inimkonna teadvuses, kuna me kõik oleme kollektiivses alateadvuses ja vahetame energiat isegi millelegi või kellelegi mõeldes. Seega muutub süsteemi struktuur ise, kohandudes üldise raamistikuga.
Süsteem pakub inimesele ALATI neid pakkumisi.
Tunded, mida ta vajab, sest see on nii tema turvalisus kui ka enesesäilitamise kindlus. Inimlikus mõttes muutub ta vajalikuks ja oluliseks.
Siin tulevadki mängu pakkumised, mis inimesele MEELDIVAD, nii et ta võtab need vastu süsteemi pakkumistena, kinnitades seeläbi selle olulisust tema jaoks. Me peame seda võrgutamiseks ja kui me vaatame seda läbi religiooni prisma, on see kuradi kiusatus. Tegelikkuses annab süsteem meile võimaluse mõista, mis meile meeldib, ja pakkuda oma valikuid. Inimlik mõtlemine aga murrab pakutava läbi oma moonutatud filtri ja nii selgubki, et süsteemi pakutav on vaid magus porgand, milleni me kunagi ei jõua. Nii toimib moonutatud mõtlemine.
Meie ühiskonna ebaküpsuse ja infantiilsuse tõttu on enamikul meist kahjuks madalad väärtused. Kuid süsteemil pole muud valikut, kui pakkuda meile seda, millesse me usume, see tähendab väärtusi, mille poole me väidetavalt püüdleme. Nende põhjal konstrueerib süsteem ettepanekuid. Nõudlus loob alati pakkumise; ilma selleta pole elu. Seetõttu on kultuurilise teadlikkuse ja väärtussüsteemi kui terviku taseme tõstmine nii oluline.
Miks see süsteem inimeste jaoks toimib? Iga organism vajab ellujäämiseks teatud asju. Kui süsteem neid ei paku, siis see elusolend sureb ja see on süsteemile kahjumlik, sest iga elusolend, kes seda süsteemi järgib, seda toetab. Seetõttu on ta sunnitud pakkuma seda, mida teda ülal pidav olend vajab. See on täpselt nagu poliitikute süsteem – nad on sunnitud pakkuma rahvale seda, mida nad vajavad, et nad saaksid seda süsteemi edasi toetada. Kuid lubaduste andmine ei tähenda abiellumist.
Ainus asi, mis võib siin inimesele takistuseks saada, on üleminekuseisund, mis paljusid kohe hirmutab, sest reeglina on iga üleminekuga tunne, nagu kõik variseks kokku. Sa pettud kõiges. Aga just see ongi märk üleminekust teisele tasemele, kui sa ärkad.
Kui saabub uus ajastu ja koos sellega uus vaatenurk iseendale ja maailmale, kui nägemus ja tunded laienevad, areneb uus mõtlemine ja tekivad uued väärtused. See on aeg, mil näed rohkem võimalusi ja sulle antakse rohkem vabadust ning see on täiesti erinev seisund ja erinev elatustase, mida ei saa mingil juhul võrrelda tarbimismeelse meeleseisundiga. Iga tarbimismeelne meeleseisund on ikkagi infantiilne, seisund, kus asjad ei lähe kunagi hästi, sest alati on palju hirme ja alati tuleb võidelda millegi eest, mis sisuliselt tuleb või ei tule ilma võitluseta. Sest infantiilne inimene ei saa aru, et süsteem pakub alati vastavalt tema vajadustele. Ja see on infantiilse mõtlemise loomulik seisund, sest teadvuse sidemed takistavad neil sellistest asjadest aru saamast. Ja oma teadmatuse tagajärjel on neil alati palju hirme ja klammerdumisi.
Seega sõltub kõik meie elus teadlikkusest ja hetkes olemisest siin ja praegu.

Räägib Sir Winston Churchill:
(Eesti keeles)
1) Korrasta eesti keel 2) Nõustu või vaidle Churchilli ja Pauliga
«Ärge kunagi andke alla, ärge kunagi andke alla – Mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi – mitte milleski, ei suures ega väikeses, ei tähtsas ega tühises – ärge kunagi andke järele, välja arvatud au ja mõistuse veendumustele. Ärge kunagi alistuge jõule; ärge kunagi alistuge vaenlase näiliselt ületamatule võimule»
*( Sir Winston Churchilli kõne Harrow koolis / 29.09.1941). [1]
«Meie raskused ja ohud ei kao, kui meie sulgeme nende ees silmad. Need ei kao ka pelgalt ootamisega, et näha, mis juhtub; ega ka lepituspoliitika kaudu».
*(Sir Winston Churchilli kõne Westminstri kolledžis, Fulton, Missouri / 05.04.1946) [2]
« … Midagi ei imetle nad nii väga kui jõudu, ega austa nad midagi vähem kui nõrkust, eriti sõjalist nõrkust».
*(Sir Winston Churchilli kõne Westminstri kolledžis, Fulton, Missouri / 05.04.1946) [2]
«Nõrkuse ja hirmu ajendatud lepitamine on samaaegselt mõttetu ja hukatuslik. Jõust lähtuv lepitamine on suurmeelne ja üllas ning võib-olla kõige kindlam ja võib-olla ainus tee maailmarahuni».
* (Sir Winston Churchilli Kõne parlamedis / 19.12.1950). [3]
_______________
Täna on need Sir Winston Churchilli targad sõnad taas aktuaalsed: vaba maailm peab näitama oma otsusekindlust ja jõudu, toetades Kangelaslikku Ukraina Rahvast tema õiglases võitluses oma Kodumaa ja kogu Euroopa vaba tuleviku eest!
Ainus tõeline rahuvalem:
Rahu Euroopas putini režiimi hävitamine Ukraina Võit.

– Paul Saar.

Trumpi-putini “rahuplaan” on Ukraina kapituleerumine.
Hiljuti internetis ilmus Trumpi võimalik “rahuplaan” Ukrainale (allikas: Financial Times/link kommentaarides), selle plaani järgi Ukraina peab:
Loovutama putini venemaale kogu Donetski oblasti territooriumi.
Loobuma NATO-ga liitumisest, kaugmaarelvadest ning välisriikide väed ei tohi Ukraina territooriumil olla.
Vähendama oma armee suurust.
Muutma vene keele Ukraina teiseks riigikeeleks, vene õigeusu kirik (vene eriteenistuse filiaal) peab saama Ukrainas tegutseda takistusteta.
Nagu mina saan aru (selle “plaani” loogika järgi) Kõik kremli sõjakuriteod tuleks ka unustada
See ei ole “rahuplaan”, vaid häbiplekk ja proloog uuele sõjale: kolmandale sissetungile Ukrainasse või rünnakule Eesti, Läti, Leedu või Soome vastu.
putini peamine eesmärk ei ole Ukraina territooriumid ega isegi kogu Ukraina, vaid vene impeeriumi / nõukogude liidu 2.0 taastamine, millest tema kirjutas oma memorandumisse 2021. aasta lõpus.
Toetus Ukrainale ei ole mitte ainult õigluse toetus (toetus kangelaslikule Ukraina rahvale, kes võitleb putini kurjuse vastu) see on ka investeering meie endi julgeolekusse.
Oluline on mõista, et tänapäeval Ukraina armee on Euroopa kilp ja meie (eurooplased) ei istu praegu kaevikus ainult sellepärast, et kaevikus istuvad Vaprad Ukraina mehed, naised, noormehed, neiud ning vabatahtlikud.
Kui putini režiim Ukrainas ei hävita, see tuleb meie juurde!
Ainus tõeline rahuvalem:
Rahu Euroopas putini režiimi hävitamine Ukraina Võit.

*Pilt on innustatud Teise maailmasõja plakatist.
– Paul Saar, kogukonna «Armas Eesti» looja.

Beautiful soul, there is an urgent transmission you need to receive before December 21st.
This Winter Solstice is not a seasonal shift — it is the one moment in the entire year when the Sun halts, Earth’s field drops into perfect stillness, and the solar ignition code for your Ra Body becomes accessible. The Galactic Federation of Worlds confirms that during this brief standstill, the solar frequency that rewrites dormant DNA activates at full strength… and the window closes for six months the instant the Sun begins moving again.
Most people will miss it.
Most will feel the energy without knowing what it is.
Only the prepared will be able to receive the ignition fully.
If you want to understand what actually happens to your body, your consciousness, and your mission timeline during this window — and how to position yourself so your Ra Body activates rather than stays dormant — read the full Solstice Intel Report here:
👉 Full Solstice Briefing: https://thegalacticfederation.com/wintersolsticewarning2025
This is not a ritual. It is an initiation.
The Sun awaits your signal.
With love,
Aurora Ray
Lyran Commander
Read The Full Transmission

51 miljardit eurot pettusi Euroopa eelarves

Elu poliitilises mullis
Norstati eelmise kuu küsitluste koondtabel näitab kindlat suundumust valitsuserakondade allakäigu jätkumisele ja Isamaa, Keskerakonna ning EKRE üleriigilise toetuse kasvule. 3.11. – 30.11. läbi viidud avaliku arvamuse uuringud näitasid Isamaa koondtoetuseks 29,1%, Keskerakonnale 20,9% ja EKRE-le 14,3%. Samas on Reformierakonna langus jõudnud 10,9 protsendipunktini ja neile valitsuses tuge pakkuva Eesti200 pooldajate arv olematu 1,7%-ni, ehk seda õhust tühjaks jooksnud veidrat poliitmoodustist fännavad üksnes sellesse kuuluvad äpardunud poliitikud ise ja nendest sõltuvad pereliikmed ning erakonna kunagise edu tuules tasuvatele ametipostidele roninud poliitbroilerid. Isegi mitte just erilise populaarsusega hoobelda võivate sotside 13,8%-ne toetus, ületab üksi valitsust moodustavate parteide koondtoetuse. Olukord on ebameeldiv, et mitte öelda haige, sest rikutakse olulist demokraatia aluspõhimõtet, mis näeb valitsuse moodustamist võimalikult laiapõhjalisel alusel, ehk siis peab ebanormaalseks vähemuse despootlikku võimu enamuse üle.
Eesti vajab erakorralisi valimisi.
Praeguses keerulises poliitilises olukorras vajab Eesti stabiilsust ning usaldusväärset juhtimist. Parafraseerides klassikut, on meie jaoks eksistentsiaalne küsimus, kas suudame hoida heitunud mesilasperena ühte, või puhuvad erimeelsuste ja vastandumiste tuuled sülemi laiali, ning muutume kergesti haavatavaks sihtmärgiks vaenlasele. Seda ei tohiks aga lasta juhtuda. Seepärast on eriti oluline leida poliitiliste jõudude ühisosa, teha kompromisse, lisada vastastikkust usaldust ning lahendada tõelisi probleeme, mitte loopida süüdistusi ja kleepida silte. Sellise vastutustundliku käitumise parimaks näiteks on Tallinnas tööd alustav koalitsioon, kus vastastikku järeleandmisi tehas leidsid Isamaa ja Keskerakond jõu tuua pealinn välja kaosest, kuhu sotsiaaldemokraadi Ossinovski käpardlik juhtimine oli selle tõuganud.
Kohalikel valimistel Tallinnas, ehitasid kaks erakonda, Refom ja Sotsiaaldemokraadid, oma häältepüügi üles mitte tehtud tööle, vaid vastandumisele. Reform jäi küll veidi tagasihoidlikumaks, ent eks nendegi jutus kõlasid hoiatused Keskerakonna ja EKRE, kui saatanlike jõudude eest. Sotside käilakujuks tõusnud Ossinovski aga jahvatas hommikust õhtuni, kuidas Keskerakond ja EKRE panevad pealinna võimu taskusse. Lisaks halises ta ka täiesti mõttetust liikumisest Koos, mille olemasolu poleks täie aruga inimestele isegi meenunud, kui sotsid poleks sellest marginaalsest klubist püüdnud teha Keskerakonna satelliiti, umbes nagu Eesti200 on ennast alandanud refide jalamatiks. Muidugi oli Ossinovski kurikavalal poliitikal kergeusklikele siiski mõju ning Tallinnas leidis enamikule eestlastest vastukarva liberaalne hängimine kahetsusväärse toetuspinna. Õnneks ei piisanud sellest, et ennast diskrediteerinud linnavalitsus oleks saanud jätkata.
Jääb üle loota, et Isamaa ning Keskerakond suudavad säilitada ühisosa ning tuua linnavalitsusse tagasi ideoloogilistest spinnidest vaba valitsemistava. Sama ootaks ka riigi tasandil, ent kuulates peaminister Michali arrogantseid avaldusi, kuidas ta ei kavatsegi vaatamata madalale reitingule ja rahva pettumusele praeguse valitsuse tegevuses, tagasi astuda, süveneb hirm meie riigi ja rahva käekäigu pärast. Aeg oleks vastutus võtta ja tuua läbi erakorraliste valimiste võimule need poliitilised jõud, keda rahvas toetab.
Mullimehed.
Muidugi ei saa praeguses poliitilises allakäigus süüdistada üksnes Reformierakonda või nende truud kloonmoodustist Eest200. Kahjuks on lastud meie poliitikal liikuda ägeda vastandumise ja üksteisele kaigaste kodarasse loopimise faasi, millest ei võida keegi. Väike maa ja rahvas ei tohiks endale lubada omavahelist kisklemist, ent kahjuks saab nii meediat jälgides kui ka riigikogu infotundide ülekandeid vaadates üha selgemaks, et poliitiliste vastaste sopaga ülevalamine on muutunud otsekui rahvusspordiks, millest ei taha loobuda ei enamuse väärtusi kandev opositsioon, ega napi toetajaskonnaga valitsemiseks mitte mingisugustki õigust omav koalitsioon.
Eesti poliitikat ilmestavad mullimehed, kes ei adu rahva ootusi ega riigis tegelikult toimuvat, vaid ajavad peaministri kombel silmad punni ning muigavad mürgiselt vastasleerist kostva kriitika peale, selmet, et õigustatud etteheited omaks võtta, näidata üles soovi vigadest õppida ning otsida võimalust dialoogiks rahvaga. Muidugi on see märksa keerulisem, kui endale rusikaga vastu rinda taguda ning lõputult joriseda, kui rumal on rahvas, kes ei mõista ametisse seatud juhtide geniaalsust ja üleloomulikku võimet läbi lollide otsuste maa ja rahvas enneolematule õitsengule viia. Samas on juba äärmuseni väsitanud andetud süüdistused Keskerakonna suunas, otsekui oleks see erakond üksnes venemeelsete trollide kogunemisplatvorm ning EKRE kujutamine poetaguste kremlimeelse klubina. Piinlik on sellist joga pidevalt kuulata, ent poliitilised mullimehed ei väsi seda leierdamast.
Muidugi pole ka praegu rahva poolehoius kolm esikohta hõivanud erakonnad tollest mullisviibimise patust päris puhtad. Isamaa ja Keskerakonna vastastikkused suhted on ju üpriski kummalisel viisil komplitseeritud. Isamaa on võtnud vastu arvukalt endisi Keskerakonna liikmeid, isegi erakonna kunagise esimehe, kellest nüüdseks on küll saanud lootustandev tikktokker. Millist lisaväärtust on nad Isamaale toonud, jääb esialgu saladuseks. Keskerakonna esimees Kõlvart pole aga nähtavasti veel päris selgelt endale aru andnud, miks tema poolt juhitud erakonnas toimus märgatav pereheitmine ning mida see endaga kaasa tõi. See, kuidas tema poolt juhitud linnavalitsuses lasti nüüdseks sotside hulka pagenud aselinnapeal Svetil jama kokku keerata, peaks olema põhjuseks mõtiskleda, kuidas ei tohiks loodavas koalitsioonis käituda ning kes väärib usaldust ning kes mitte. Ka lahkumislaine läbi elanud EKRE-l on piisvalt järelemõtlemiskohti, kas erakonna perekondlik juhtimine ei kammitse toetuse kasvu ning diskrediteeri seisukohti, mille eest võideldakse.
Praeguses olukorras on mõtlemisainet kõigile ja kui lähiaastad ei vabasta meie juhtpoliitikuid mullist ning nende asemele ei astu eelarvamustevabad ning tegusad uued tegijad, annab see tunda meie kõigi heaolus, sest geopoliitiline asukoht ja sõjakolde lähedus kärbivad aina enam riigi arenguperspektiive. Me kas õpime kokku hoidma või langeme üksteist süüdistades ja enda egosid haipides veelgi madalamale seisakumutta.
Eesti peab juba enne järgmisi korralisi valimisi saama valitsuse, mis vastaks rahva ootustele.
Vsevolod Jürgenson