Nikolai Bulgakov: Pseudovaimsuse märgid.
Tänapäeval on vaimsus muutunud moeks. Meditatsioonid, retriidid, loengud, kristallid, loitsud, kõik see võib olla tee sügava sisemise kasvu poole. Aga vahel võib vaimsuse sildi all kasvada mitte vaim, vaid ego.
Tõeliselt vaimne inimene muutub lihtsamaks, kohalolevamaks, ühendatumaks. Ta ei tõsta end teistest kõrgemale, ei vaja tõestust ega publikut. Tema vaimsus ei ole kostüüm, vaid kohalolu.
Pseudovaimsus aga võib avalduda nii:
Soov võrrelda ja hinnata teiste teadvuse taset
Jagunemine valgustunuks ja magajaks
, ise loomulikult esimeses leeris
Intuitsiooni ja vaimsete võimete pidev esiletõstmine, ilma sisulise sügavuseta
Tühjad fraasid ja keerulised sõnad, mille tähendus jääb häguseks
Fanatism uute õpetuste või vanade süsteemide eitamise suhtes
Soov õpetada, ravida ja juhtida teisi, enne kui iseennast on mõistetud
Vaimsuse rekvisiitide kuhjamine: küünlad, suitsutused, valged riided, ilma sisemise muutuseta
Teiste hirmutamine, süüdistamine või karma sildi külge kleepimine
Tõeline vaimsus ei vaja tõestamist. See ei tee sinust paremat, vaid rohkem sind ennast.
Kui märkad endas mõnd ülaltoodud mustrit, ära hirmu. See on lihtsalt kutse naasta lihtsuse, kohalolu ja aususe juurde.

Eva Lepik: Inimesed jagavad sageli oma kangelaslugusid, kui räägivad edu loomisest. Nad jagavad, kui RASKE on neil olnud jõuda sinna, kus nad praegu on.
Seda on hea teha ainult seni, kuni pole eraldumise illusioonist välja tulnud ja usutakse endiselt, et neil on vaja oma edu mingil moel ÄRA TEENIDA.
Teenitakse seda – kui mitte raske tööga, siis teistele ja iseendale näitamise kaudu, et see oli võitlus emotsionaalselt või vaimselt.
Oma väärtuse VÄLJA TEENIMISEL, selle tõestamisel ja nende lugude jagamisel on kohene rahulolu.
Kuigi nad teevad seda alateadlikult, annavad nad märku, et nende edu ei andnud neile lihtsalt puhas teadvus, universum, Jumal (või kuidas iganes te eelistate nimetada oma kõrgeimat olemisseisundit).
Nad teevad seda muidugi ainult sellepärast, et nad ei mõista, mida nad endaga teevad, väärtustades oma raskusi ja võites selle võistluse.
Uus Maa ei tule.
See on SIIN.
Kangelasloo väärtuse nägemine kustutatakse peagi selle Maa kollektiivsest teadvusest. Ma näitan sulle selle suhtumise teist nurka, mis võib avada kihi sinu teadvuses.
Keegi ei räägi peagi lugu sellest, kui raske on olnud luua ja saavutada kogetavat PUUDUST.
Aga „VAESUSE“ kogemus on loodud TÄPSELT samamoodi, nagu EDU kogemus.
See on lihtsalt teistsugune teadvuse seisund, milles oled.
Sisemine tõus.
Ja see pole raske töö.
See on lihtsalt olemine, kelleks oled otsustanud olla – teadlikult või alateadlikult – selle mehaanika on alati, täpselt sama.
Kujuta ette, mis tunne see oleks, kui vabastaksid end vajadusest nimetada oma elu või midagi selles olevat SAAVUTUSEKS.
KUJUTA ETTE, kuidas end tunneksid, kui nõustud täielikult sellega, et kõik, mida soovid saada või olla, on siin ja praegu.
Ja see muutub kättesaadavaks, kui lõpetad selle nimetamise „raskeks“, „tööks“, „selle teoks tegemiseks“ või isegi „selle avaldamiseks“.
Planeet tõuseb. On olemas Maa, mis ei ole asustatud inimestega, kes hindavad raskusi, teenivad nende väärtust ja tõestavad oma väärtust kollektiivile.
Inimesed, kes selle järgi veel elavad, kolivad sõna otseses mõttes teisele Maale, kus kangelaslugu ikka veel kiidetakse. Ja see on ok.
Kuid meie jõud on võimes valida endale vabalt olemise seisund. Kuidas sa end tunned. Kes sa oled. Mis sul on. Ja kuidas sa mõtled.
Pidage meeles:
Sa alati kasvad. Sa oled ALATI tõusmises.
Vali teadlikult, millisesse reaalsusesse liigud.
Ja sa tunned, et oled lõpuks ennast leidnud.
Nii tundub sinu kodune sagedus.

TÄNASE PÄIKESE PÄEVA SÕNUM
Kotkasulg

1) Korrasta tekst 2) Kirjuta oma tänase päeva sõnum

Täna hingan ma sügavalt koos tuultega, ja ma kuulen, kuidas Maa Süda koputab aeglaselt, kuid kindlalt. Ta ütleb: “Ära kiirusta. Kõik, mis on sulle määratud, jõuab sinuni siis, kui su süda on valmis vastu võtma.”
Täna on päev, mil nähtamatu kõneleb tugevamini kui nähtav. Sinu ümber on märke, mis vüib olla pehme vari seinal, kummaline mõte, ootamatu lind akna taga või sinu ees, kelle pilk peatub sinul. Need pole juhused. Need on sõnumid su teekonna sügavamatest kihtidest.
Kui ma tõusen oma vaimuradadel, näen ma sinu kohal õrna hõbedast joont. Nagu siidine sall tõusmas kõrgemale ja kõrgemale. See on su hinge tee, mis on puhastumas. Vanad valud tahavad täna lahkuda. Ära hoia neid kinni. Lubamine on tugevuse märk.
Tänane sõnum sulle
Puhasta end hommikuse rahuliku hingetõmbega ja joo klaasike puhast allika vett. Liigu täna aeglaselt, teadlikult, ja kuula, mida ütleb sinu sisemine hääl. Kuula seda mitte hirmuga, vaid tõega. Täna on päev, mil vaim avab sulle ühe ukse, mida oled ammu enda sees otsinud.
Ma soovin sulle rahu, mis tuleb seestpoolt, mitte väljast.
Ma soovin sulle selgust, mis ei vaja tõestamist.
Ma soovin, et täna jõuaks sinu ellu üks väike, kuid väekas märk, mis kinnitab. Jah sa oled õigel teel.
Lase tuulte tarkusel end kanda.
Lase sellel õrnalvalgusel end puudutada.
Ja tea, minu kotkasulg on täna sinu kohal.
Hästi ilusat päikes päeva teile kõigile.
Olge tublid ja terved.

Eva Lepik:
People often share their hero stories, when they talk about having created success.
They share how HARD it has been for them to get where they are now.
It only feels good to do that until one hasn’t got out of the illusion of separation and still believes they need to EARN their success in some way.
Earn it – If not with hard work, then through showing others and themselves, that it was a struggle emotionally or mentally.
There is an instant gratification in EARNING your value, of proving it, and in sharing those stories.
Though unconsciously, they are signalling that their success was not simply handed to them by Pure Consciousness, by Universe, by God (or whatever you prefer to call your highest state of being).
They do it, of course, only because they have no understanding what they are doing to themselves, by giving value to their hardship and overcoming that struggle.
The New Earth is not coming.
It is HERE.
Seeing value in the hero story will soon be deleted from the collective consciousness of that Earth.
I’ll show you another angle to it, that might unlock a layer in your consciousness.
No-one would tell a story about how hard it has been for them to create and achieve the LACK they are experiencing.
But the “LACK” experience has been created EXACTLY the same way, as the SUCCESS experience.
It is simply a different state of consciousness, one occupies.

An inner shift.
And it is not hard work.
It is just being who you have decided to be – consciously or unconsciously – the mechanics of it is always, exactly the same.
.
Just for now, IMAGINE what it would feel like, if you free yourself from the need to call your life or anything in it an ACHIEVEMENT.
IMAGINE, how you would feel, if you fully accept that whatever you want to have or be, is right here and right now.
And it becomes available to you, when you stop calling it “hard”, “work”, “making it happen”, or even “manifesting it”.
.
The planet is shifting. There is an Earth that is not populated by people who value the hardship, earning their value and proving their value to the collective.
The people who still live by that will literally move to another Earth, where the hero story is still praised. And it’s ok.
But your power is in the ability to choose freely for yourself. Your state of being. How you feel. Who you are. What you have. And how you think.
Remember –
You are ALWAYS growing. You are ALWAYS shifting.
Choose consciously what reality your are shifting into.
And you will feel you have finally found yourself.
That’s how your HOME frequency feels like.

Hannes Võrno: See polnud põgenemine. See sõna oli liiga peen, liiga puhas.
Detsembrikuise pööripäeva eel paatidesse istumine ei olnud kuhugi jõuda tahtmine — see oli kurb käegalöömine.
Viimane, sest kusagil oli juba otsustatud, et see koht ei kanna meid enam.
Tuul lõikas läbi ihude nagu nuga, aga mitte tuule pärast ei värisenud inimesed. Värin tuli teadmisest, et lahkumine pole julgustükk, vaid allaandmine. Ning allaandmine pole patust hullem, kui kõik lootus on mullaks tallatud koos inimeste endiga.
Nad seisid rannal vaikides. Ei mingit kõnet, ei mingit isamaalist laulu. Ei olnud enam seda tunnetki, et peaks millegagi hüvasti jätma. Sest hüvasti jäeti juba ammu, vaikselt ja ükshaaval — iga kord, kui mõni laps ütles, et ei taha siin oma tulevikku. Iga kord, kui mõni noor pani kotti viimased asjad ja lubas mitte tagasi tulla. Iga kord, kui keegi vaikides tunnistas endale, et ei usu enam mitte kedagi, sest kõik räägivad, aga keegi ei tea.
Ja need, kes teadsid, rääkisid just sellest, mida nad ei teadnud.
Aga kindla häälega. Alati kindla häälega.
Nagu tollal.
Kõik kordub.
Sama muster, sama soolane õhk, sama aastalõpu rõskus.
Toona räägiti, et kuskil seal juhtus nii ja siinpool naa. Keegi polnud ise juures. Aga jutud olid. Jutud on alati kohal, isegi kui tõde on ammu lahkunud.
Midagi ei muutunudki. Ainult inimesed vahetusid — lootus läks põlvest põlve õhemaks, nagu igal uuel jõulukuul muutus paksemaks pimedus.
Ja nüüd seisid nad siin, järgmine põlvkond, kes polnud sündinud põgenema, aga õppis seda kiiresti. Mitte pahatahtlikult, mitte solvunult, vaid külma kainusega: kui ma siin vajalik pole, siis mina ei jää.
See polnud reetmine. See polnud protest. See oli vaikne ülestunnistus, et armastus, mis siin kunagi oli, suri väsinult ära.
Sest lootus ei kao paugu ja plahvatusega.
Lootus sureb hiilides, vaikselt, igapäevases kulumises.
Ühel hetkel ärkad ja saad aru, et midagi pole enam kaotada, ainult tuim teadmine, et tuleb minna. Ja see tuimus ongi kõige valusam.
Ning kui paadid viimaks lahkusid, ei olnud kellelgi jõudu neid tagasi hoida. Keegi ei karjunud. Keegi ei ulatanud käsi.
Sest igaüks teadis, et kui nad siia öösse jääksid, poleks nad päevalgi rohkem kohal. Külmade lainete kohal.
Need polnud põgenikud. Need olid tunnistajad.
Tunnistajad, et lootuse võib ära kaotada terve rahvas, kui ta ei kuula iseennastki, vaid ainult omaenda teadmiste kaja, mis kunagi midagi ei teadnud.
Ja meri — see sama meri, mis kunagi oli algus, muutus aastalõpu öös nende vaikse protesti hauaks. Mitte surma-, vaid mälestuse hauaks.
Sest iga lahkunud paadi järel jäi randa üks ja sama karjuv tühjus:
järgmine põlvkond ei püüagi parema järel, sest siia ei jäänud enam midagi, mille nimel püsida.
Ja see ongi kõige valusam tõde.