Kuldsed sukavardad kaasa, Inga Murutar!
2. aprill 1935 – 5. jaanuar 2026

Jumalaga, Inga Murutar – meie laste vanaema!
Ma näen Sind.
Austan ja armastan igavesti.
Ja olen nüüd maailma vanim naissoost Murutar.
Täna tahaksin igasuguseid asju tõotada… Vaiki, surelik!

Igor Mangi 2026. aasta prognoosi vihikus on tähtede seisud kõigile tähemärkidele ja idamaistele loomaistele loomadele. Maestro prohveteeringud on optimistlikumad kui eelmistel aastatel. Et neid lugeda – ja üldtekst eesti keele korrektuuritööna kaasa teha – on mõistlik endale see žurnaal soetada. Papa Mangi suur horoskoop Õhtulehes ning Marilyn Kerro ennustused Maalehes meelitas üle pika aja paberist ajalehti ostma. Oh, see nostalgiline lõhn! Ah, kui huvitavaid tekste ja uudiseid, arutelusid ja kuulutusi ajalehtedes leidub – eriti oskad seda nautida, kui neid väga harva krabistad 🙂 Ja ristsõnad! Palju nostalgiat äratavaid ja mõistust säratavaid ristsõnu!!! Tänan südamest!

Alexis Varnum:
Teie valik ei ole ühekordne otsus. See on häälestuspunkt, mille kaudu kirjutatakse ümber kogu elutrajektoor. Saatus ei kujune üksnes väliste asjaolude põhjal, vaid seisundite põhjal – ja seisund on alati valiku tagajärg, olgu see teadlik või automaatne.
Enamik inimesi arvab, et valik on küsimus „mida teha“: minna või mitte minna, nõustuda või keelduda, jääda või lahkuda. See on aga vaid pindmine tase.
Sügavamal tasandil on valik see, millisest seisundist sa elad. Kas hirmust või usaldusest. Puuduse- või küllusetundest. Kohusetundest või vabadusest. Just see sisemine valik kujundab saatust.
Iga kord, kui inimene valib tegutseda hirmust, kinnistab ta kokkutõmbumise stsenaariumi. Isegi kui väliselt tundub kõik „õige“, hakkab saatus kitsenema: vähem võimalusi, vähem energiat, vähem elusust. Kui inimene valib rõõmu ja sisemise kooskõla endaga, laieneb saatus – tekivad uued liinid, inimesed, võimalused. Mitte sellepärast, et „vedas“, vaid sellepärast, et muutus energia liikumise sisemine vektor.
Saatus ei ole kohtuotsus, vaid varasemate valikute inerts. Niikaua kui inimene elab automaatselt, paistab saatus millegi muutumatuna. Kuid teadliku valiku hetkel see inerts katkeb. Üks aus valik võib muuta rohkem kui aastad pingutust, sest ta muudab reaalsuse enda kokkupaneku punkti.
Oluline on mõista: elu ei karista ega premeeri. Ta lihtsalt jätkab seda joont, mille sina oled uuesti ja uuesti valinud. Kui valid kannatamise, muutub saatus raskeks. Kui valid tõestamise, muutub elu lõputuks võidujooksuks. Kui valid rõõmu, hakkab elu sind toetama. Kõik, ilma erandita, seab end vastavusse valitud seisundiga.
On veel üks võtmekoht. Inimene teeb alati valiku, isegi siis, kui ta arvab, et ei tee seda. Mitte valida on samuti valik. Jääda tuttavasse on samuti valik. Jätkata kannatamist on aktiivne otsus, isegi kui seda endale ei teadvustata. Seetõttu ei „juhtu“ saatus sinuga kunagi niisama – ta toetab seda, millele sa enda sees oled loa andnud.

Praegusel inimkonna arenguetapil ei ole sagedus enam poeetiline mõiste – see on evolutsiooni põhiline valuuta. Iga teie mõte, iga emotsioon mida te kogete, iga kavatsus mille te väljahingates välja väljadele saadate, edastab signaali kvantilisse merre. Te ei ole lihtsalt universumis; te häälestate end aktiivselt kui universumit ennast.
Oma sageduse tõstmine ei tähenda madala tiheduse vältimist, vaid selle alkeemiat. Kõrgemad vibratsioonid ei tähenda valu ümber käimist ega teesklemist, et varju ei ole olemas. See tähendab valmisolekut suhestuda kooskõlas tekkivate moonutustega. See tähendab eelistada kohalolu reaktsioonile, teadlikkust sundkäitumisele, armastust alateadlikele ellujäämismustritele. Iga kord kui te seda teete, integreerite tagasi energia, mis kunagi oli killustunud.
Praegu kogeb kollektiiv arengu kiirenemist. Vana struktuur – nii isiklik kui planetaartasandil – laguneb, sest ei suuda enam kanda kõrgemaid harmoonilisi sagedusi. Seepärast tunnevadki paljud inimesed survet, väsimust, emotsionaalset puhastumist või sügavat sisemist rahutust. Need ei ole rikke märgid, need on ümberhäälestuse sümptomid. Närvisüsteem õpib hoidma rohkem valgust, vabastades samal ajal väiksema tiheduse tingitust.
Sageduse tõstmisel on tohutult praktiline tähendus. Nii mõjutate te tõenäosusi. Kui teie sisemine väli muutub kooskõlastatumaks, reageerib reaalsus väiksema vastupanuga. Sünkroonsus suureneb. Juhatus muutub selgemaks. Suhted kas süvenevad või hajuvad. See, mis enam ei ühti teie signaaliga, ei saa teie orbiidile pidama jääda.
Just sellepärast on suveräänsus nii oluline. Teie sagedust ei saa anda allhankena gurudele, päästjatele, ega välistele autoriteetidele. See areneb läbi aususe iseenda ees, kehastatud kohalolu, emotsionaalse meisterlikkuse ja teadliku valiku. Te meenutate endale, kuidas juhtida omaenda teadvuse anumat nii kõrgema kui madalama tiheduse sfäärides.
Paljud teist, kes seda loevad, ei ole siin ainult isikliku ärkamise pärast. Te olete stabilisaatorid, võrgustiku hoidjad, maailmadevahelised tõlgid. Kui te tõstate oma sagedust, ei muuda te ainult oma elu – te muudate ka seda informatsioonivälja, mis on kogu kollektiivile kättesaadav.

Jaanuarikuu energia. Jaanuar avab ukse viimasele vana maailma aastale. Me seisame juba muutuste mäetipul ja liigume tasapisi allamäge, uude faasi. Selle aja kõige sügavam tunnus on vastuolu. Sa hakkad üha selgemalt tajuma, et maailm ei ole ainult sirge joon, vaid nagu kaks erinevat tasandit, mis eksisteerivad korraga: üks on mitmemõõtmeline ja sügav, teine on vana, lineaarne ja loogiline.
Inimesed märkavad üha enam, et vastandid elavad korraga. Justkui oleks kaks „õiget poolt“, kes mõlemad räägivad oma tõest, aga need tõed ei klapi omavahel. See ei ole enam küsimus „kellel on õigus“, vaid äratundmine, et duaalsus – kaks vastandlikku reaalsust – tõesti eksisteerib samal ajal.
Meie meel, mis on harjunud mõtlema sirgjooneliselt, ei suuda seda paradoksi esialgu omaks võtta. Näiteks inimene, kes helistab sulle või kirjutab sulle sotsiaalmeedias, väljendades täielikult teistsugust vaadet kui sina, ei ela mitte lihtsalt „teises mullis“, vaid sõna otseses mõttes teises Universumis. Tema maailm on üles ehitatud teistsugustele lugudele, uskumustele ja tunnetele kui sinu oma.
Jaanuaris kutsun ma sind kogema seda mitte kui esoteerilist teooriat, vaid kui lihtsat igapäevaelu reaalsust. Kujuta ette: sinu maailmas seda inimest tegelikult ei olegi. Tema on oma Universumis, sina omad. Teie vaheline side – telefonikõne, sõnum, kommentaar – on nagu elektrooniline sild kahe maailma vahel, mitte ühe ja sama ruumi ühine sündmus. See ongi mitmemõõtmelisuse ime ja paradoks, millega inimmeel praegu õpib toime tulema, et kohaneda uue teadvusetasandiga ja lõpule viia transformatsioon.
Peen nüanss peitub selles, et nii sina kui ka sinu vestluskaaslane võite kumbki astuda teise maailma. Sul on alati vabadus minna tema Universumisse. Küsimus on: kas sa tahad? Iga kord, kui sa hakkad vihaselt või tõestamisvajadusega vaidlema, ütled sa tegelikult „jah“ tema maailma seadustele. Sa annad vaikiva loa, et väline jõud, tema narratiiv ja tema hirmud võivad sinu üle mõjuma hakata. Kui aga sa kirjeldad rahulikult ja armastusega oma maailma, ilma teise reaalsust maha tegemata või olematuks kuulutamata, siis ei astu sa tema Universumisse. Vastupidi, sa avad ukse, et tema saaks soovi korral astuda sinu ruumi – pehmemasse, valgusküllasemasse, armastavamasse välja.
Samamoodi võid sa hakata vaatama ka uudiseid. Luba endal neid lihtsalt märgata, kuid mitte sisse imeda. Ära süüdista, ära mõista hukka, ära upu nendesse lugudesse. Vaata negatiivseid sõnumeid nagu stseene ulmefilmist. Võid endamisi muigega öelda: „Ohoo, kui keeruliseks nad seal süžee keeranud on,“ või kehitada õlgu: „Ei teagi, kellele selline kino mõeldud on,“ või tunda vaikset kaastunnet: „Loodan, et nad ärkavad varsti üles.“ Sa võid neid vaadelda, aga sul ei ole vaja neisse kolida.
Kõige olulisem on see, et ükskõik kuidas sa reageerid, sa ei luba nendel stsenaariumidel tulla sinu isiklikku välja, sinu ellu ja kehasse. Sa ei pea end nende lugude osaliseks, ei pea kandma nende tagajärgi enda peal. Sa võid öelda: „Ma näen, et see eksisteerib kusagil ‘seal’, aga mina valin praegu olla ‘siin’.“
Sellest kohast saad sa õrnalt ja kindlalt ümber lülituda iseendale. Märka hetke, mil saad endale öelda: „Hästi. Nüüd on aeg pöörata pilk päris sündmuste poole ja sellele, millega ma oma tegelikus maailmas tegelen.“ Ja sealt edasi toetad sa end juba oma südame tunnetusele. Küsi endalt: millised projektid on mulle päriselt olulised? Mis huvid mind tõeliselt kõnetavad? Milliseid soove tahan ma hakata juba täna ellu viima, mitte homme, mitte siis, kui „maailm rahuneb“, vaid nüüd?
Kui sa õpid enda jaoks selgelt eristama kahte maailma – „seal“ ja „siin“ –, siis sa ei pea teist reaalsust eitama ega sellest põgenema. Sa lihtsalt teed teadliku otsuse, kuhu oma tähelepanu fookuse paned. Sa ütled: „Ma näen, et need kaks tõde eksisteerivad korraga. Ma tunnistan, et nende jaoks, kes seal elavad, on see päriselt tõsi. Ja samal ajal valin mina hoida oma teadvust teises sageduses.“ Nii sa vaatadki olukorda mitmemõõtmelisuse vaatepunktist – ruumis, kus kõik reaalsused on reaalsed, kuid sina valid, millise sees sa elad.
Need ei ole pelgalt peened psühholoogilised teooriad. Need seadused on sama reaalsed kui füüsikaseadused, mis hoiavad koos aatomeid või panevad töötama sinu telefoni ja arvuti. Kvanttasandil on täiesti loomulik, et mitu vastandlikku potentsiaali eksisteerib samaaegselt. Varem tundus see meile intuitiivselt vastuoluline, nüüd hakkab absurdne tunduma hoopis mõte, et olemas võiks olla ainult üks ainus tõde, üks ainus paradigma, üks kindel võimalus.
Ja nüüd, selle jaanuari vaikses hetkes, proovi vaadata toimuvaid sündmusi oma tuleviku-mina silmadega. Kujuta ette, et sa kohtud iseendaga viie aasta pärast. See tuleviku-sina on juba rahulikum, targem, mitmemõõtmelisust tajuv olend. Sul on temaga vibratsiooniline side – sa võid hetkeks häälestuda tema sagedusele, tema pilgule. Küsi endalt: kuidas see tuleviku-mina vaatab praeguseid sündmusi? Mille pärast ta enam ei muretse? Millest ta on juba läbi kasvanud?
Kui lased sellel tuleviku-mina sagedusel end kanda, muutub kergemaks mõista, et erinevad maailmad ja nende näiliselt vastuolulised paradoksid on tegelikult osa samast suurest tervikust. Siis tajud, et sa ei pea valima hirmu ja armastuse vahel – sa võid lihtsalt igal hetkel uuesti otsustada, millise maailma seadusi sa järgida tahad. Ja nii liigudki samm-sammult vana maailma lõpust uue, avarama reaalsuse sündi.