Ülo Vooglaid:

Härrased,
selle asemel (kõrval?), et vaielda, kas ATH diagnoosiga on rohkem poisse, või tüdrukuid, mehi, või naisi, võiksime proovida tuvastada ja sõnastada süsteemina ATH tunnused ja tegurid. Alles seejärel avaneks võimalus hakata looma meetmete süsteeme.
Vaatame esmalt, milline osa lastest sünnib tervena ja milline juba (milliste?) psüühika- ning muude hälvetega? Millist osa etendab vanemate (edaspidi õpetajate ja teiste lapsele oluliste inimeste) tervis ja elukeskkond selle sõna kõigis olulistes tähendustes?
Ehk on kellelgi andmeid selle kohta, milline osa õpetajatest on TERVED?
(NB! WHO määratluse järgi on TERVIS FÜÜSILISE, VAIMSE JA SOTSIAALSE HEAOLU ÜHTSUS, mitte mõne haiguse puudumine.)
Keegi ju täpselt ei tea, aga kuidas tundub, milline osa õpetajatest valdab PSÜÜHIKAT (kõiki psüühilisi protsesse, psüühilisi seisundeid ja nähtusi vastastikustes seostes)? Milline osa adub õpetust INIMEST mikroseostes (sotsiaalpsühholoogiat) ja makroseostes (sotsioloogiat), nagu ka tegevussüsteemi ning tunnetussüsteemi?
Millist osa võib ATH puhul etendada asjaolu, et KINDLUSETUNNET napib ühiskonna igas valdkonnas ja kõigil regulatsioonitasanditel?
Võib olla annab ärevuseks tõuke ka asjaolu, et andmeid (kilde) on palju, aga üpris võimatu on olla informeeritud, sest teooriaid, mille raames andmeid tõlgendada, enamasti ei tunta ja metodoloogiast pole aimugi (metodoloogiaks peetakse õpetust meetoditest…).
Suur osa elanikkonnast on ühiskonnast ja kultuurist VÕÕRDUNUD ning suurele osale on riik VÕÕRANDUNUD. Enneolematult palju on idolentsust ja deprivaatsust. Olen pannud tähele, et õpetajate (ja lapsevanemate) hulgas pole palju selliseis, kes teavad, mida need sõnad tähendavad, kuidas ning miks need siinses (maailma parimas ???) haridussüsteemis ja üleminekujärgse elu-olu tagajärjel tekkivad.
Lobisemine mõne psüühikahäire ümber võib olla meelelahutuseks ja ka ajaviiteks hea, aga ei aita kaasa arengu eelduste loomiseks vajaliku selguse saavutamisele.
Võib olla on maailm ärev seetõttu, et II maailmasõda pole enam “mägede taga”? Põhjendamatu autoriteedistruktuuriga kaasneb vajadus salastada kõike, mida vähegi saab, kaasaarvatud kündimatust ja hoolimatust, ahnust ja häbitust?
Kutsun veelkord koostama VÕTMESÕNADE loendit ja täpsustama, mida need sõnad tähendavad. (ONTOLOOGILINE problemaatika). Seejärel oleks vaja vaadata, kuidas oleks vaja vaadata, et NÄHA neid kõik nii staatikas (fakti ja fenomenina) ning dünaamikas (protsessi ja protsesside süsteemina).
Seejärel saab asuda vaatama, kuidas tuvastada TEADMINE arvamuste, unistuste, uskumuste jms kõrvale (GNOSEOLOOGILINE problemaatika) ning veenduda, et see, mida me teeme, on HEA (AKSIOLOOGILINE problemaatika).
Urmas rõhutab õigesti: “Paremini! Ikka paremini!”
Nüüd onehk juba aeg, püüda seda TEGELIKULT, mitte pelgalt hüüda loosungina!
Jõudu ja usku, lootust ja armastust!
Ülo

Mina olen probleem 25PHR Kati Murutar

Oled kindlapeale kuulnud väljendit „mul ei ole probleeme, mina olen probleem“. Mina kui probleem tahan kaasteelisi tingimusteta armastada ja seda nii mõtte, sõna kui teoga väljendada. See ei ole põhjamaa rahvastele, ei ugrimugri ega põlisameerika inimestele omane, meie häbeneme tundeid.
Armastus on enam kui tunne – see on minu süvaolemus. Mina olengi üleni armastus ja ütlen enamasti enamusele kaasteelistest: „Kallis oled. Kallimusipai. Ma armastan sind.“
Sissepoole pööratud sõber või sõbratar võib minu armastusavaldust tõlgendada vastavalt sellele, mis toimub tema sisekosmoses. Arvab, et tahan teda endale armsamaks või tema kallimat endale, oh häda!
Kui on vaja seletada, siis ei ole tarvis seletada: kes teab, see teab ning eesti keelt eestikeelseks lahtiühendamiseks tõlkima ei pea. Me ei ole rahatähed, mis meeldivad kõigile: igaühel meist on oma hingeperekond.
Kohtame eluteel, loodetavasti pika elukaare ja kõrge lennu jooksul paratamatult rohkem neid, kes on teise parve linnud või teise seina naelad. Meie missioon on õppida kõrvuti elama üksteist haavamata ja lõhkumata – keerukaim ülesanne on võõrastest vibratsioonidest heitumata neist tundmatutest tõeliselt hoolida.
Minu väge sinu tasand ei kõiguta, evolutsiooni käigus ei kukutanud madalalaubalised arenenumaid, vaid arenesid inimeseks – olgu Darwin tunnistajaks!
Mina kui tingimatu armastus ja probleem olen see, kes „hoiab kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed“. Tagore 😉

Uute laensõnade kasutamine tekstis – lingvistiline mantš ja maindset

Positiivne programm nagu tõrksa taltsutamine

1. Pane kirjavahemärgid 2) põhjenda tekstis leiduva 7 liitsõna puhul, miks need on kokku kirjutatud 3) koosta oma tekst, mis koosneb võimalikult ainult toorlaenudest

Globaalne disaster toimib kui puhastustuli. Tõde tõuseb vale vajub maskid langevad uued majad ja ühiskonnakord kerkivad. Inimkond tuleb kriipi skeeri ja šeim seisust välja värskes vaibis. Monster oma gruupidega skoorib viimse feimi kräpp feilib koos luuseriga ning kopiraiterid tõstavad selle kontendi äraolnud õppetundide folderisse.

Stooritellerid ja ständap-satiirikud tšätivad veel kaua kuidas feik-uudiste kopipeist kosest end läbi skännisime ja tegelikkuseni zuumisime.
Lahendame praeguse feilimiste listi nagu tõrksa taltsutamise. Positiivne programm lingib nii pandeemia energiakriisi kui kolmanda maailmasõja häpide lahendite skriptiks. Lõpeb hirm et meid koos planeediga killitakse. Tuleb aeg taas lahedas gruuvis djuudidega pleissides hängida trendikas autfit üll. Inimesed rahvad ja riigid saavad triiditud ja uus tatš haibitud.

Pandeemiast buustib meid välja kevad ning loodus ise pikib oma paueri ja õigesti stikitud valikutega meid piirangutest välja.
On aeg uus majandus zen-põhimõttel käima tõmmata kogemused minevikuks skrollida ning edasised viirused skippida.

Energiakriisist toob meid välja tuule vee ja päikese pauer. Uus tatš näeb pointi arutu tarbimise lõpetamises. Fäänssi on kräpi kokku šoppamise asemel olla bliss ja tšill. Mõistliku majandamise juurde haibib meid sõda mille eest pagejatega õpime oma staffi šeerima. Ei piisa isikliku tatšita sniikimisest.
Globaalne kohus jagab killerite miljardid lõhutu taastamiseks. Distroierid jäävad kõigest ilma sest see on feer-plei-geim.
Enam ei ignota fakti et planeedist pole mitte ühegi skämmiga midagi välja pigistada.
Sõjaaegsed häkkerid tõestavad et inimkond on siiski smart uusi lahendusi leidma ja multitaskingu linkima kreisi kaose ära svaipimiseks.

Oleme kräššiva maatriksi folloverid.
Täna veel lost inimkonna memosse jääb praegune skriinšott. Ugri, inuiti ja slaavi traibid tõusevad vastses vaibis. Peagi kogeme full blissi kus skoorib rahu rahvaste vahel. Lingvistiline mantš ja maindset avarduvad ja arenevad ning armastus teeb imesid.

Kalev Stoicescu: Ameerika mäed. Venemaal on rusikad taskus.
Oleme selgelt sisenenud uude ajastusse, mis päevasündmuseid vaadates sarnaneb piltlikult Ameerika mägedele. Selle vahega, et me ei viibi korraks lõbustuspargis, tekitades endale adrenaliini ja meelt lahutades, enne kojuminekut tavalise ja rahuliku elu juurde, vaid me elamegi selles „lõbustuspargis“, koos kõikide rõõmude ja õudustega.
Lõbustuspargi Ameerika mägedes ohatakse kergendatult ja siis hoitakse oma hinge kinni, kui toimub ülesse minek, ning seejärel karjutakse ja/või kohkutakse hirmust, kui toimub alla minek. Nii on ka rahvusvahelises poliitikas tänapäeval, kui sündmused toimuvad väga kiiresti ja paljuski ootamatult, kuigi üllatusmoment tuleneb tihti pigem visast soovmõtlemisest, et mingid asjad lihtsalt pole võimalikud, kui tegelike sündmuste ja faktide arvestamisest.
Ei ole enam võimatuid asju. Kahjuks. Sellest räägiti pikalt ja laialt juba siis, kui Venemaa läks täiemahuliselt Ukrainale kallale. Diktaator Putin soovis monopoliseerida „võimatute“ asjade teostamise üllatushetkede saatel. Nagu see õnnestus tal isegi veebruaris 2022, kui ta valmistus kõigi silme all täiemahuliseks agressiooniks, kuid enamik inimesi, sealhulgas paljud eksperdid, ikka keeldusid uskumast, et see tuleb. Putin soovib seni näida nii-öelda pragmaatilise superhulluna, kes on kõigeks valmis ja keda kõik peavad kartma, nii kodu- kui välismaal, kuid tal on nüüd hoopis kõrgema kategooria konkurent.
Aasta tagasi algas Donald Trumpi 2.0 periood ja Putini monopol – eriti viimaste nädalate valguses – sulab nagu kevadlumi. Areenile ilmus „uus“ Trump, kelle kõrval Putin kahvatub täielikult. Uskumatud asjad on muutunud veelgi uskumatumaks, nagu matemaatikas on olemas lõpmatusi, mis on teistest lõpmatustest palju suuremad (see on muide rangelt ja korrektselt tõestatud).
Trump on löönud Putini mõlemad silmad siniseks, kõigepealt Süürias ning seejärel Venezuelas. Ah jah, mõned varilaevastiku tankerid ka. Järjekorras on Iraan ja Kuuba.
Putin peab kuidagi veenvalt vastama. Kui ta ei vasta, siis ta pole ju Putin. Diktaatorite suurim hirm ja häda on nende nõrkuse välja paistmine. Seda nad ei saa endale mingil juhul lubada, sest allakäigu spiraal hakkab siis tööle ja sellest ei pruugi enam välja rabeleda. Kuid mida ta teha saab? Kuidas ta päästab oma nägu?
Külma sõja ajal, peale Teist maailmasõda, toimis nii nimetatud „tit for tat“ ehk silm silma vastu poliitika, kui Washington ja Moskva vastasid teineteisele samaväärsete sammudega. Kas Venemaal on jõudu sarnasteks vastusteks ja kas Putin riskib Trumpi välja vihastamisega, koguni solvamisega, kui Trump pole seni kordagi midagi halvasti öelnud Putini kohta (ainult pisut leebemat sorti kriitikat), on teda pigem kiitnud, ning Venemaad pole kordagi agressoriks nimetanud?
Putinile pole esiteks mingil juhul kasulik – kui see on üldse võimalik – mistahes riigis diktaatoreid kukutada, olgu need pigem Lääne, kui Venemaa suhtes sõbralikud. Kreml on nagunii juba palju aastaid ametis demokraatlike valitsuste õõnestamisega Läänes, paraku kaheldava eduga. Mis kasu oleks mingi demokraatliku riigi valitsusjuhi röövimisest, kelle asendamisega ei ole suuri probleeme ja kelle puudumise tõttu vastav riik ja ühiskond kokku ei kuku?
USA pidas kinni Vene lippu heisanud tankeri Šotimaast põhjas, Atlandi ookeanil, vaatamata Venemaa allveelaeva ja kahe sõjalaeva kohalolekule (suhtelises läheduses). Maailmameredel pole Venemaal kaugeltki sellist jõudu, mis on USA-l. See on siililegi selge. Kas Venemaa hakkab USA kaubalaevu ründama ja kaaperdama, vastuseks varilaevastiku naftatankerite arestimisele? Või korraldab muid „asümmeetrilisi“ (hübriid-)rünnakuid USA vastu? Mis on nende õnnestumise tõenäosus ja võimalikud tagajärjed? Demonstreeritakse taaskord oma saamatust või suudetakse haavata USA-d, kuid selle hind on väga / liiga kõrge?
Putinil on vaevalt paremaid valikuvõimalusi, kui oodata ja loota mingi soodsa võimaluse avanemisele. Esialgu makstakse kätte Ukrainale, Orešnik rakettidega, kuigi need Putini nägu muidugi puhtaks ei pese.
Kurjuse telg hakkab lagunema
Ajatolla režiim tõenäoliselt kukub
Iraanis toimuvad tõsised arengud, mis võivad kukutada ajatolla režiimi. Olgugi, et info on napp ning selles riigis on massilisi meeleavaldusi ka varem toimunud, mida teokraatlik režiim on suutnud lõpuks lämmatada. Paljude iraanlaste majanduslikud nõudmised muutusid poliitilisteks, nõudes ajatolla kõrvaldamist. Viimase šahhi poeg, kroonprints Reza Pahlavi, saadab sõnumeid rahvale, kutsudes iraanlasi tänavatele. Internet ja mobiilside on Iraanis katkestatud, kuid see ei pruugi režiimi päästa.
Trump julgustab ja lubab abi Iraani protestijatele, mis tähendab võimalikke lööke Iraani revolutsioonilise kaardiväe ja relvajõudude taristu pihta. Saksamaa kantsler Merz ütleb, et ajatolla režiimi päevad või nädalad on loetud. Tal võib olla õigus. Iraanis, nagu Eestis nõuka ajal, on vanematel inimestel mälestus hoopis paremast ajast. Meie mäletasime „esimest Eestit“, kuid nemad mäletavad šahhi aega.
Teherani teokraatliku režiimi kukkumine saab olema tõsine löök Venemaale ja Hiinale ning muudab kardinaalselt olukorda Pärsia lahe piirkonnas ja laiemalt. See on loogiline jätk toimunud arengutele – kõigepealt nulliti ära või nõrgestati oluliselt Teherani käepikendused Süürias, Liibanonis, Gazas ja Jeemenis ning paralleelselt andis Trump tugeva löögi Iraani tuumavõime pihta.
Aga Putini kuritegelik režiim?
Venemaa lasi käest suurepärase võimaluse, mida Trump talle pakkus, et sõlmida relvarahu ja võtta aega kosumiseks. Putini gäng blufib lõpuks iseennast uskudes, et neil ongi võime pikka aega edasi sõdida ja hirmutada. Ikka loodavad, asjatult, et ukrainlased murduvad enne, kui Venemaal läheb asi päris hapuks. Ei ole võimalik näha, kuidas Venemaa majandus suudab stabiilselt ja jätkusuutlikult püsida.
Lisaks, Venemaal kasvab rahu soovivate inimeste osakaal, olgugi Venemaa huve arvestades. Kas me näeme varsti ka Venemaal seda, mis toimub täna Iraanis? Mitte nii pea. Kahjuks pole venelastel positiivset ja mäluhaardes pidepunkti oma ajaloos, nagu oli eestlastel ja on veel iraanlastel. Selles mõttes, nad on õnnetu rahvas, kellel pole sisemist tungi vabaduse ja demokraatia poole, mis on nende jaoks võõrad. Ainus vabam periood, Jeltsini aeg, on propagandistlikult ära solgitud.
Putini aeg siiski lõpeb koos Venemaa majandusliku jaksuga pidada agressioonisõda täistuuridel.
Põhja-Korea ja Hiina?
Põhja-Korea on niivõrd hermeetiline ja debiliteeritud, et seal ei muutu miskit enne Venemaa ja Hiina destabiliseerimist. Viimast muidugi ei maksa oodata. Hiina on tugev ja stabiilne ning Põhja-Korea teenib puhvertsooni rolli, mida Peking ei luba muuta.
Kurjuse telg ilma Iraanita ning nõrgestatud Venemaaga on oluliselt hambutum.
NATO Achilleuse kand – Gröönimaa
Gröönimaast on saamas või on juba saanud NATO Achilleuse kand. Perspektiiv, et alliansi alustala ja tugevaim liitlane võtab jõuga teiselt liikmesriigilt territooriumit, 1949. aasta Washingtoni aluslepingu vastaselt, ei tähenda sisuliselt midagi muud, kui NATO lõppu. Aluslepingu artikkel 1 viitab ÜRO Hartale ja seab liitlastele kohtustuseks lahendada erimeelsuseid rahumeelselt ehk jõudu kasutamata. Teatud mõttes on USA artikkel 1 piire juba ületanud, kui ei välistanud jõu kasutamist.
President Trumpi arvates peab USA Gröönimaad ühel või teisel viisil omandama, muidu see langeb Venemaa või Hiina kätte. Arvestades Venemaa himu NATO-t võimalikult diskrediteerida ja nõrgestada, kui mitte jõuetuks muuta, miks ta ei peaks – üksi või koostöös Hiinaga – provotseerima Trumpi, et ta nimelt võtaks jõuga Gröönimaa üle.
Võib-olla piisab mõne Venemaa (ja Hiina) allveelaeva ja muu aluse saatmisest Gröönimaa ümbrusse, nagu ka katsetest „investeerida“ saare kaevandustesse ja sekkuda kohaliku iseseisvumise taotlustesse.
Eurooplased, Saksamaa ja Suurbritannia eestvõtmisel, on asunud otsima läbiräägitud lahendust, mis tugevdaks USA ja ülejäänud NATO kohalolekut Gröönimaal ning välistaks kõige mustemat stsenaariumit. Loodame, et see õnnestub, kuid arvestagem siiski, et Trump tahab ikkagi Gröönimaad (MAGA territoriaalne mõõde) ja gröönimaalased ei soovi saada ameeriklasteks.
Epiloog
Venezuelast on taaskord saamas Usazuela. Vaatame, kas Trump hakkab soosima Nobeli rahupreemia laureaadi Maria Corina Machado perspektiivi tõusta oma riigi juhiks (Machado olevat pakkunud Trumpile oma Nobeli rahupreemiat, kuid Oslo komitee pole sellega nõus). Küllap muutused hakkavad seal siiski aset leidma.
USA keerab Kuubal hapniku kinni. Nafta- ja rahavool Usazuelast hakkab lõppema. Niigi puruvaene kommunistlik riik väga tõenäoliselt satub ülisuurtesse raskustesse, millega võrreldes oli senine vaesus justkui pidupäev.
Viimaks, nüüdses maailmas räägivad paraku huvid ja Eesti huvi on edasi püsida vaba ja demokraatliku riigina, kellel on tugevad liitlased, kes suudavad agressorriiki Venemaad heidutada. Vajadusel kaitseme ennast koos. Muu on vähem oluline. Meie välis- ja julgeolekupoliitika peab olema suunatud üha rohkem Läänemereäärsetele liitlastele, lisaks Suurbritanniale ja Prantsusmaale ning loomulikult USA-le. Nendele, umbes kümnekonnale riigile toetub Eesti ja teiste Balti riikide tulevik ettenähtavas tulevikus.