Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Me oleme Tallinnast ja maksame

1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) Kirjuta oma suhtumisest rikkusesse – kustmaalt ollakse rikas, kes ja missugused on praegused rikkad – kuidas sina rikkaks saaksid ning milline jõukana oleksid?
Meie keskmiselt varakad kenad kodanikud üht aegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ring kondades ringleval Kaur Kenderil Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leiva isade ring konna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See et edukad ette võtjad ja õpetajad Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks raamatuid kirjutavad ja näidendeid filme loovad on lahe.
Teravad olid oma jõuka äia papa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandus klassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal aga ka härra Maurus kelle juurde raha tooma võib tulla kas või süda öösel on saanud sama sugusteks sümboliteks terminiteks isegi diagnoosideks nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maa juurse pärit olu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumori meelt et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii et see ei solva vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud sise ringi naljade kõigile mõistetavate väljendite pideme täis me oleme Tallinnast ja maksame kord Westmann all ja Piibeleht peal siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missiooni tunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi mis sünnitas igi halja Mahtra sõja ning Külmale maale sügavusega südame sügamised. Reegleid võib rikkuda see kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022 siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna just nüüd toimub täpselt see sama. Nii nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed aja lehtede jutu lisana toimetuse jooksu poiss ukse taga käsi kirja ootamas kirjutavad täna Kristiina Ehin Leelo Tungal Sass Henno ja Valdur Mikita uusima aja loo sünni valudest. Kulleri asemel on Facebook Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõna vabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru välja laskmist on seal tsensorite peale kaebamise ja viha kõne sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsi asjast et mitte ühegi raha summaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südame tunnistus üle tarbimise naeru väärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht üli konda. Naine võiks igal hoo ajal uue kiir moe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubandus keskused suleb vihjab valjusti edas pidi sööte ja kannate seda mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maa ilma sõda kordab tarkuse emana praegustel asja oludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energia kriis koos nafta varude lõppemisega Emakese Maa soontest kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energia liikide kasutusele võtust. Uutest energia liikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone mis põhjustavad osooni auke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kile kottidest või kasutatud maskidest mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümber töödeldud graanuleid ja ranniku alade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka super varakate miljardid uue hea ilma eetika reeglite kohaselt nii et toitu ja mere veest filtreeritavat joogi vett päikese-tuule-vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumi toojad on üha veendunumad et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isu äratavat konkurenti pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg ikka ja aina poolt puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

1. Nimeta kirjanikke, kes on oma teostes erinevatel ajastutel kirjeldanud priiskavaid ja ületarbivaid rikkureid.
2. Kui palju peab olema varandusel nulle, et rahvas ei oskaks rikkurit kadestadagi.
3. Nimeta tunded ja iseloomuomadused, mis pehmendavad kirjanike kriitilist satiiri.
4. Kes on tänased pidevalt rahvaga suhestuvad ja hetkeolusid sõnastavad kirjanikud?
5. Mis ja mille tõttu on viimastel aastatel meie planeediga juhtunud?
6. Milliseid lahendeid õpetavad pandeemia, energiakriis ja kolmas maailmasõda inimestele mitmekihilisest kriisist väljatulekul?
7. Loetle leidlikke lootusrikkaid lahendusi Maa tervise taastamisel.
*
144K
https://www.youtube.com/watch?v=uvbKeq_xW1I&list=RDuvbKeq_xW1I&start_radio=1

Ilm on hukas?

Üksik Hunt:
Aga mis siis kui juhtub midagi halba?
Aga mis siis kui ma ei ole valmis?
Aga mis siis kui ma kaotan kontrolli?
Nii algavad paljud inimeste mõtted. Harva algavad need lausega: Aga mis siis kui kõik läheb hästi?
Tänahommikusel tööle sõitmisel tabasin ennast mõtlemast inimestest, kelle jaoks elu on pidev ekstreemolukord. Pidev valmisolek ja automaatne reageerimine rünnakutele. Parim koht selliste mõtete jaoks, kas pole? Võin öelda, et mul on autojuhistaaži juba kõvasti üle kolmekümne aasta. Minu suhe liikluse ja autoga on paljudele mõistmatu, sest ma armastan kiirust, ma teen teel kiireid manöövreid, mis on täpselt välja arvestatud. Mitte matemaatika vaid tajudega. Mäletan üht linnasõitu, kus oli vaja parkida taskusse, sellisesse kohta, kuhu sisse saamiseks tuli sõita väga lähedalt mööda teisest autost. Minuga kaasas olnud neiu muutus selle peale näost valgeks. Tegelikult oli autode välimiste punktide vahel umbes kümme sentimeetrit – ausalt öeldes oleksin saanud ka veel lähemale lasta. Manööver õnnestus mitte julguse pärast, vaid seetõttu, et algne asend oli täpselt tajutud. Minu jaoks on auto keha väline punkt, osa minu liikumisest. Meie ajal nimetati seda gabariidi tajuks. Olen sõitnud erinevate autodega nii B kui ka C kategooria omadega ja pole olnud probleemi masinaga kohanemisega. Mõned minutid ja ma tean kuskohas on mu auto tagumised rattad, esimesed rattad ja kuskohas on ratastest kaugemale ulatuvad punktid.
Seega, mul on oma autoga “suhe”. Liikluses tuleb olla kohal 110% isegi kui sa jääd mõttesse, tuleb hoida liikluses ohutult nii ennast, oma masinat ja teisi liiklejaid. Tean, et praegu hakkab seltskond kriiskama. “Aga ma ju ei te mida need teised mingil hetkel välja mõtlevad ja isegi kui mina sõidan korralikult teevad teised liikluses sigadusi!”
Siin tuleb mängu mu õppesõidu õpetaja soovitus. “Ole kohal roolis rohkem kui ainult kehaliselt. Sul tuleb osata ennustada, mida teevad teised liiklejad”.

Just KOHALOLU, sa oled oma auto roolis, kuid sa oled kohal ka kaasliiklejate mõttemustrites. Loomulikult ei pea kuulama kõike infot teiste peas. Oluline on märgata selles mõtete virrvarris liiklusega seotud mustreid. Ja just seda paljud ei suuda. Põhjuseks hirm. Hirm kiiruse, teiste tegevuse, teiste masinate, ilmastikuolude, metsloomade ja veel paljude muude faktorite ees.
Hirm ei küsi luba. Ta hiilib tulevikku, kus midagi pole veel juhtunud, ja hakkab seal elama nagu oleks see juba kohal. Ja inimene valmistub mitte eluks, vaid katastroofiks.
Hirmu üks salakavalaid vorme on ülemõtlemine. Mitte lihtsalt mõtlemine, vaid pidev halvima võimaliku stsenaariumi ettekujutamine. Ja mida detailsem see pilt, seda tõelisem see tundub. Paradoks on selles, et keha ei tee vahet sellel: kas olukord toimub päriselt või see on meie enda ettekujutuse vili. Närvisüsteem reageerib mõlemale ühtemoodi.
Talvine tee kui metafoor
On inimesi, kes talvisel teel näevad ainult: lumekeerist, suuri autosid, ohtu.
Ja on inimesi, kes samas olukorras näevad: teed, liikumist ja loomulikku rütmi. Mitte sellepärast, et nad oleksid hoolimatud. Vaid sellepärast, et nad on kohal.
Hirm ütleb: „Mis siis kui…“
Kohalolu küsib: „Mis on praegu?“
Hirm elab tulevikus.
Kohalolu elab hetkes.
Kui me laseme oma meelel ette joosta.
Kui meel on kogu aeg ees, kaotab inimene kontakti oma kehaga, intuitsiooniga, tegeliku olukorraga. Ja siis tundubki maailm ohtlikum, kui ta parasjagu on.
Ennasttäitev ettekuulutus
Mis juhtub, kui inimene ootab pidevalt halba:
Ta pingestub. Nii tema aju kui keha. Tema tähelepanu aheneb, tema otsused muutuvad jäigemaks olles kinni kramplikes raamides. Ja nii sünnib olukord, kus hirm loob tingimused selleks, mida inimene tegelikult kartis.
Ja siin pole tegelikult kohta ütlemistele nagu „universum karistab“. Vaid hoopis väga selge näide sellest, et meie teadvus juhib liikumist.
Niisiis kuidas treenida oma mõttemustreid? Olukorras, kui aju paaniliselt püüab korrutada sulle “Aga mis siis kui…?”
Küsi eneselt:
Kas ma olen praegu kohal?
Kas ma usaldan oma taju?
Kas ma elan või harjutan ellujäämist?
Sest elu ei toimu tulevikus.
Ta toimub siin – ka siis, kui on lumine, nähtavus on halb ja tee tundub kitsas.

Hirm – psühholoogiline vaade
Psühholoogiliselt ei ole hirm vaenlane. See on algselt kaitsemehhanism, mis on loodud meid hoidma. Probleem tekib siis, kui see programm jääb püsivalt sisse.
Kui närvisüsteem ei suuda eristada tegelikku ohtu kujutletud tuleviku stsenaariumist, siis juhtub see, et inimene on pidevas valmisolekus. Seda seisundit nimetatakse ärevuseks – mitte seetõttu, et midagi oleks valesti, vaid seetõttu, et süsteem töötab üle.
Aju armastab mustreid.
Kui keegi on kogenud: ootamatuid kaotusi, olgu see siis kasvõi kontrolli kaotus mingis elutähtsas olukorras, turvatunne on killustunud või lõplikult hävinenud. Just sellised on sündmused kus meie meel õpib ennustama halvimat, sest nii tundub turvalisem. „Kui ma juba ette kardan, siis ehk olen valmis, suudan ennast kaitsta.“
Paraku juhtub vastupidine.
Vaatame lähemalt, mis juhtub kui oleme pidevalt programmis „mis siis kui…?“ Meie tähelepanu väsib, see omakorda vähendab usaldust enda tajude suhtes ja see omakorda katkestab kontakti kehaga. Inimene ei ela enam käesolevas olukorras, vaid hirmu koostatud stsenaariumis.
Hirmu paradoks on see, et ta tahab kontrolli, aga kontroll kaob just siis, kui kaob kohalolu.
Võib-olla ei peaks me küsima, mis siis saab kui juhtub midagi halba, vaid hoopis: mis siis kui ma luban endal olla siin ja praegu – ja usaldan, et see on piisav?
Elu ei vaja seda, et me oleksime kogu aeg valmis halvimaks. Ta vajab, et me oleksime kohal siis, kui ta päriselt toimub. Siis kui sündmused on käimas ja vajalik on teadvustatud reageerimine.
Lõpuks väike meeldetuletus.

Hirm elab tulevikus.
Elu toimub siin ja praegu.
Elle Vihman