Suur Vaim, Taevaste Isa ja Ema,
Valguse Allikas, Elava Tule Jõgi –
Me tõstame oma hääle sinu poole,
nüüdsel tunnil ja hetkel.
Palume läbi südame vaikuse,
selle maa ja rahva eest,
kelle süda on kantud valgusest ja vaikusest.

Eestimaa nüüd ela ja hinga –
Meie metsad seisku sügavad,
Meie põllud kandku viljakat küllust,
Meie kivid mäletagu tarkust ja toogu meile jõudu.
Meie põhjavesi voolaku nüüd puhtuse rütmis,
kandes elu ja selgust maa sügavas südames,
kantagu tarkust ka meitesse ja puhastatagu me keha ja vaimu –
vihast, kurjusest ja valust.
Iga allikas kandku vaid elu mälu,
iga veetilk toogu hinge tasakaalu.

Las vesi mäletab puhast algust,
mitte ahnust, mitte hooletut kalkust.
Las ta peseb, mitte ei murra,
toidab, mitte ei torka ega surma.
Vesi hoiab meie mehi,
vesi hoiab meie naisi,
vesi hoiab lapsi ja rahvast,
kandes tervist, jõudu ja pikka iga.
Jõed laulavad rahu keelt,
järved peegeldavad selgust,
meri hingab ühes rütmis maaga
ja toidab rannad eluga.
Meie rahva süda on ärkvel.
Meie mõtted on selged.
Meie valikud sünnivad tarkusest
ja teenivad elu jätkumist.
Iga kodu on rahu pesa.
Iga pere kannab hoolimist.
Iga laps kasvab hoitud ringis,
kus armastus õpetab ja toetab.
Meie keel voolab vabalt ja soojalt,
meie laul ühendab põlvkondi,
meie vaikus räägib sügavat tõde,
mida süda tunneb enne sõnu.
Tarkus see liigub rahva seas,
koostöö kannab edu.
Ausus loob usaldust.
Selgus juhib samme.
Maa annab vilja õigel ajal.
Seeme teab, millal tärgata.
Inimene teab, kuidas hoida,
ja hoides kasvab küllus.
Eesti see olgu tasakaalus maa.
Rahvas olgu ühendatud hingamisega.
Minevik andku tarkust,
olevik loogu tugevust,
tulevik avanegu helgelt.
Me seisame selle maa hoidjatena,
teadlikult ja tänulikult.
Tulgu Tõde – Suur Valgus, mida ei saa varjata,
ta põletagu kõik varjud ja heitku maha valede maskid.
Avanegu rahva silmad,
nähtagu, mis on olnud,
ja tuntagu, mis peab lõppema.

Mingu sõda. Mingu viha.
Haihtugu nad kadunuks.
Tule tarkus. Tule rahu. Tule armastus.
Olgu meie rahva keel elu keel,
meie laulud kui võnkumine, mis tervendab maa enda südame.
Eesti – püha paik, tõuse taas.
Iga täht taevas – säragu ta meie kasuks,
olgu iga valgus taevas, meie hinge teeviit,
olgu taevane helk kui Looja hingus
ja mitte ükski valguskiir ärgu teenigu varju tahtmist.
Ärgu avanegu teed vürstidele, kes toovad orjuse,
vaid ainult neile, kes käivad armastuse valguses.
Olgu lukus kõik väravad, mis juhivad eksitusse,
ja valla need, kust voolab tõde, armastus ja vabadus.
Olgu Õhk, mida me hingame,
puhas ja helisev – täidetud valgusega.
Olgu Tuul, kes liigub üle põldude ja metsade,
kandmas rahu, rõõmu ja tarkust.
Olgu Vesi – allikates, järvedes, meredes –
kristallselge valguse peegel – puhastav ja äratav,
kandes elu, mitte hävingut.
Olgu Maa – meie emake,
viljakas, hingav ja kaitstud –
ei võtku vastu pimeduse samme,
vaid kannaku õitsengut, vilja ja püha rahu.
Olgu Tuli meie südameis –
äratav, mitte põletav,
soojendav, mitte hävitav,
valguse kandja igas kodus, igas vaimus.
Et Eesti rahval oleks küllust –
materiaalset ja ka vaimset.
Et oleks Õnne, mis ei kõigu,
Rahu, mis kestab,
Edu, mis sünnib koostööst,
ja Tarkust, mis näeb läbi varjude.
Olgu meie maa viljakas ja voogav elust.
Õitsegu meie aiad, põllud ja metsad.
Olgu igal seemnel jõudu kasvada
ja igal hingel koht siin maapealses rahus.
Olgu suurim kaitse üle Eestimaa,
nagu nähtamatu vikerkaar,
mis ei lase ligi neid, kes kannavad kavatsust,
mis ei too head – ei riigile, ei rahvale.
Olgu valgus meie kilp,
ja tõde meie mõõk.
Olgu armastus meie tee
ja vabadus meie laul.
Meie mõte loob,
meie sõna kannab,
meie süda juhib.
Nii on elu voolus.
Nii on maa hoitud.
Nii on rahvas kantud.

Valguses.
Selguses.
Armastuses.
Ruth Pukman

Põlv kondade hinge haavad marmor tahvlil

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta teksti lõpus olevatele küsimustele 3) Kirjuta oma perekonna hingehaavadest marmortahvlil – kas ja kes sinu esivanematest on olnud sõjas, küüditatud, üle mere pagenud ning kui palju sellest tead, pead ja mõjutatud oled?
Meid on üli lihtne endast välja ehmatada vaid ühe ainsa õõvastava kaadriga sadistliku vere maa järje kordsetest tapa töödest. Mitte selle pärast et meil oleks kogemus vaid see tõttu et meisse on massi mõrva hirm sisse kasvatatud.
Aasta tuhandeid on Neitsi Maarja ja Maarja Magdaleena nimesse pühitsetud väe paik meie kodu näinud edasi tagasi trampivaid sakslasi venelasi rootslasi venelasi taanlasi venelasi. Tapetud meeste asemel on naised elu igas mõttes edasi viinud.
80 aastased mäletavad okupatsiooni ja genotsiidi mis rikkus nende lapse põlve. 60 nesed on dresseeritud tsiviil kaitse pideva tuuma sõja ootuse vaimus. 1990 ndate rahvas kibeles vana vanemate heietusi kuulamast rahutult patsi paela või põlv pükste trakse näppides minema aga jutud küüditamisest kodude hävitamisest ning võõrsile pagenud omastest jäid meelde ikka. Seda paremini et need söödeti tänastele emadele isadele sisse koos palju näinud memme pann kookidega.
Kasvasime Astrid Lindgreni raamatute näiliselt süütul ideaal maastikul. Rasmused võitsid alati kurjad onud nutikalt ära. Väike vend sai lõpuks ikkagi koera ja Karlsson oli oma isekuses siiski nunnu. Bullerby lapsed elasid turvalises talus ning Ilon Wiklandi joonistuste paistel kujunenud unistused ühendati meie vanemate igatsusega oma kodu järele. Ei vennad Lõvi südamed ega Aino Perviku Arabella kujutanud ettegi et NATO võib üks päev teise homme kusagil Eesti ürg looduses toimivatest taludest 12 ha sõja tandrit teha.
Ilon oli selle pärast rootsi kunstnik et tema pere jõudis enne küüditamisi Haapsalust üle mere. Tänased Tjorvenid ja Ronjad said sündida tänu sellele et nende esi vanemad pääsesid või naasesid. Represseeritud said puna pättide röövitud talu tagasi või teise asemele. Üle jäänud kasvatasid kurke ja kartuleid et kivi haaval kõhu kõrvalt oma maja rajada.
Lapsena teadsin et lähen maale elama mul saab olema 5 last ja palju loomi. Hoolimata sellest kui mitu tsiviil kaitse tundi nädalas meid kooli alustes varjendites külma sõja ajal tuuma sõjaks drilliti. Ilmselt see tõttu et meie põlv kond ehitas ära ei soovi enamus meie järglasi ei maale elama laste ega looma karja vaid maa ilma näha ja elu nautida.
Elu nautijad ei kujutaks pandeemia aegse kodu arestita ette nl perioodi elu raudse ees riide taga. Päriselt ei mõista oma riiklikud lapsed iial miks meid sõja hirmus dresseerituid on nii hõlbus trigerdada.
Päh! Igav! ütlevad nemad.
Oleme Leelo Tungla ristitud seltsi mees lapsed kelle vanemad käisid KGBs aru andmas ning kursuse kaaslased jäid vööt rajal järjestikku kolme musta auto alla kui keeldusid koos tööst „organitega“. Kaalume salamisi mis hetkel on aeg koos lastega isa maalt pageda. Enne esimest raketti või pärast esimesi hukkunuid?
Välis eestlase Arvo Pärdi „Ukuaru valssi“ kuulates jooksevad meil silme ees filmi kaadrid ning kõrvus meie enese perekondade Siberi ja sõja lood.
„Tuulepealne maa“ (Mihkel Ulman, Lauri Vahtre), „Tuulte pesa“ (Olav Neuland, Arvo Iho) „Tuulte pöörises“ (August Kitzberg) ja Elmo Nüganeni „1944“ jutustavad nendest kes Maarjamaalt ei lahkunud vaid lootsid. Varangul ja Sillamäel filmitud „Igitee“ (Mattila-Annila-Taska) jutustab karjala-ingeri rahva kauni Karjala muutumisest vere saunaks ning saamisest terroristliku impeeriumi osaks analoogselt Petseri Kuriilide Köningsbergi ning hiljem ka Krimmiga.
Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil“ jutustab sinust ja minust. Ka nemad seal haua kivi all uskusid et sadisti ramm raugeb kohe kohe. Ometi selgub et ränd rottide rüüste retk võib kesta aasta kümneid. Sarnaselt 21 sajandi noortega ei aimanud Jaan Krossi „Wikmani poisid“ et otse kooli pingist minnakse rindele ning pooled jäävadki igavesti kaheksa teist kümne aastasteks.
Eerik N. Kross on diplomaat idealist analüütik utopist ja võitlev ekspert. Krossi poeg on otse kui sangar seiklus filmist ega ole kasutanud võimalust USAsse jääda. Samas on Eestist edasi tagasi üle rullunud okupatsioonidest üle maa ilmsel jutustamisel just parem et eestlanna Sofi Oksanen on oma esi vanemate puhastusest ning Stalini lehmadest kirjutanud Soomes kus ta ju ka sündis sest… Kaugelt paistab paremini.
Viimasel aastal on selgunud et globaalne õiglus on võimetu kollektiivset putinit taltsutama. Veel enam esi killeri kadudes ilmneb kibe tõde 20 aastaga on kremloidid üles kasvatanud paar kolm põlv konda aju pestud verelasi. Me ei saa Peipsi taguse põrgulise tõttu kunagi kindlad olla et jälle ei alga pikk tee düünides.
Neid ukrainlasi keda praegu küüditatakse ei lohuta aastate eest must valges teleris näidatud läti seriaal „Pikk tee düünides“. Sajad tuhanded kadunud lapsed kellest kasvatatakse ilmselt uusi verelasi ei arva midagi Raimonds Paulsi liigutavast hälli laulust mis on olnud eesti keelsena ka meie laulu peo kavas.
Hinge haava sügavus oleneb esi emade sisendusest. Verelasteks röövitud ukraina orvud on kujuteldamatu sügavusega haavadega. Nii piiritut traumat võib nüüd täis toppida traageldada ja lahastada millega iganes. Nendele loodetavatele uus orkidele on tulevikus lihtne suund kätte näidata Nursipalu polügoon on seal blinn minge tehke sinna vere maa baas tänu täheks kõige eest mida baatjadele võlgnete!
Olles üles ehitanud kolm 100 aastast talu ning need järgmistele peredele edasi andnud seisan oma ehitatud kodu õuel ning mõtlen 700 kodule mis jäävad kardetavasti RB-le ette ning 21 talule mis mattuvad ilmselt militaar polügooni alla.
Kui me laseme Nursipalu 21 talu hävitada et polügoon rajada on atškoo nahhui see on otsene teade nii Jumalale kui vere maale „kuratõ“ „tšuhnaad“ ei taha oma maad tehke kodudeta militaar tüher maale lahkesti oma baasid nii nagu 1939 aastal.
Soola või fosforiiti meie kadunud generatsioonide hinge haavadele?
Rail Baltic hävitab teisest otsast 700 kodu ja rammib rabade ürgsesse rahusse Eestimaad poolitava giljotiini näe kui äge seda pidi kremloide siia sõidutada ja meid endid Petšora taha küüditada. Ei mäleta või?
2014 aastast saadik sõjas olnud Ukraina abistamisel on eestlased sestap nii helded et meie geneetiline mälu ärkab ning üht aegu märkab Kiievi vürsti riigi vägevad on meie turva kilp ja kuuli vest velled võitlevad ja surevad otseselt meie eest. Super marketites hinna tõusuga võidu sürrealistlikult alaline laamendamine teatrisse või kirikusse mineku asemel näitab kui põhjalikku puhastust meie hinge haavad vajavad. Enne sõda ja jätkuvat hinna tõusu ette elada ega maa ilma koju kokku osta ei saa. Valu välja puhastada ning meele laadi ja elu korraldust muuta saab ja peab.
Jah painav ning muud kui vanasse monster mälusse tagasi kutsuv on okupatsioonide genotsiidi ja deporteerimiste ikka ja jälle meelde tuletamine. Üha riputame igal kenal kevadel Jeesuse uuesti ristile ning igas märtsi kuus kutsume pommid ja küüdi rongid vaimu silmas tagasi näe tulevadki uhhuu!
Kui ei mäleta mälestame ise ennast. Aamen.

1. Miks on meis nii lihtne halvavat sõjahirmu tekitada?
2. Kuidas meie eludepikkused haavad lahti kistakse ja meid paanikaga orjastatakse?
3. Mismoodi on okupatsioonid koos kaasnevaga talletunud erinevate põlvkondade (ala)teadvusse?
4. Mida leidsid varasemad generatsioonid Astrid Lindgreni raamatutest?
5. Miks on Ilon Wikland rootsi kunstnik, kelle Wonderland on Haapsalus?
6. Loetle selsamal mälu teemal loonud autoreid ja teoseid.
7. Milliseid loetletud raamatutest oled lugenud, milliseid filme näinud?
8. Kirjelda Krossi ja Oksaneni valikute erinevust.
9. Sinu suhtumine hüperpolügooni ja Rail Balticu rajamisse.
10. Miks on kaubanduskeskused iga heidutuse peale ostuhullunud rahvast täis?
11. Miks on eestlased olnud nii helded ukrainlasi aitama?

Veebruari 2026. aasta kõige olulisem esiletõst on – kahtlemata – Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 0° Jääras .
Saturn liitub Neptuuniga Jääras 14. veebruaril 2026, kui protsess, mida Neptuun on alates 2026. aasta jaanuarist käima pannud, hakkab selgemat suunda võtma – asjad muutuvad järsku reaalseks .
Vahetult enne nende kahe kontakti 21. veebruaril 2026 toimub meil elektrifitseeriv päikesevarjutus Veevalaja ja Uraani kvadraadis 17. veebruaril 2026.
Saturni ja Neptuuni konjunktsioon 21. veebruaril 0° Jääras on nii oluline ja haruldane, et on raske mitte mõelda maailmale enne ja pärast 2026. aasta veebruari.
Olenemata sellest, kas Saturni ja Neptuuni joondumisest saab selgelt määratletud sündmus, mis varastab pealkirjad, VÕI külvab see seemne millelegi, mis määrab suuna tulevasteks sajanditeks, on see oluline lävepakuhetk.
Me elame erakordsetel aegadel!

Vaatame kuu kõige olulisemaid transiite :
1. veebruar 2026 – täiskuu Lõvis
1. veebruaril 2026 on meil täiskuu 13° Lõvis .
Täiskuu on Veevalaja stelliumi – Pluuto, Päikese, Marsi, Veenus ja Merkuuri – vastas, paludes tasakaalustada isiklikku autentsust ja kollektiivset suunda.
Täiskuu kutsub meid küsima: selles uues Veevalaja maailmas, millesse me paratamatult astume, milline on minu ainulaadne panus?
Kuidas ma saan püsida ühenduses suurema tervikuga (kogukonnad, tehnoloogia, hullumeelne tehisintellekti maailm, kuhu me siseneme) JA jääda truuks iseendale?
Vastus võib olla pisut möirgavam ja dramaatilisem, kui me harjunud oleme. Leo on siin selleks, et meile meelde tuletada, et meie ainulaadsus ei ole süsteemi viga, vaid just see asi, mille me peaksime sinna kaasa tooma.
4. veebruar 2026 – Uraan pöördub otse
4. veebruaril 2026 pöördub Uraan otse 27° Sõnni tähtkujus . See on Uraani teekonna viimane etapp läbi Sõnni – teekond, mis algas 2018. aastal.
Mis iganes Uraani missioon Sõnnis ka polnud – see transiit tähendas igale inimesele erinevaid asju, olenevalt sünnikaardist –, on see viimane välgulöök, mis paljastab selle, mis ikka veel tahab vabaneda, lükates asju õige ajastuse poole. See on nüüd või mitte kunagi.
See tähendab ka seda, et need on teie viimased paar kuud Uraanis teie Sõnni märgis. Suur peatükk on lõppemas.
See on aeg teha kokkuvõte sellest, mida Uraan on tekitanud, integreerida muutus ja näha suuremat pilti millestki, mille loomine võttis kaua aega (7 aastat).
6. veebruar 2026 – Merkuur siseneb Kalade tähtkujusse
6. veebruaril 2026 siseneb Merkuur Kalade tähemärki – ja sel kuul on siin üsna kiire!
12. veebruaril siseneb Merkuur varju 8° Kalade tähtkujus ja hiljem sel kuul, 26. veebruaril, pöördub Merkuur retrograadseks 22° Kalade tähtkujus.
Merkuur tundub sodiaagimärgi viimases osas pisut udune. Hea uudis on see, et see on esimene kord pika aja jooksul, kui Merkuuriga ei kaasne selles märgis Neptuun (ja alates 14. veebruarist) ka Saturn.
Nüüd ei keskenduta niivõrd keerulise kollektiivse süžee lahtimõtestamisele ja suurema konteksti dekodeerimisele – kuivõrd meie igapäevastele, seostatavatele kogemustele, mis on seotud meie elu Kalade piirkonnaga.
Kalade tähtkujus olles muutub meie meel automaatselt häälestatumaks – ta tajub alateadmisi, atmosfääri ja peeneid signaale, mida näiteks intellektuaalne Merkuur Veevalajas kahe silma vahele jätaks.
Merkuur Kalade märgis aitab meil ridade vahelt kuulata – ja see on praegu tõeline eelis, kuna taustal toimub Saturni ja Neptuuni loo ülesehitamine.
10. veebruar 2026 – Veenus siseneb Kalade tähtkujusse
10. veebruaril 2026 siseneb Veenus Kalade tähtkujusse . See on suurepärane uudis, sest armastusejumalanna armastab Kalade ookeani. Aphrodite ilmus ikkagi merekarbist!
Nii nagu Merkuuri puhul, on ka see esimene kord pikka aega, kui Veenus pole oma lemmikmärki Neptuuni ja Saturniga jaganud.
See tähendab, et saame keskenduda selle 3-nädalase transiidi nautimisele, eriti kuna suurema osa sellest on Veenus trigoonis Jupiteris Vähis, mis muudab niigi suurepärase transiidi veelgi paremaks!

14. veebruar 2026 – Saturn siseneb Jäära tähtkujusse
14. veebruaril 2026 lahkub Saturn Kaladest ja siseneb Jäärasse . Saturn sisenes Jäärasse esimest korda eelmisel aastal, 25. märtsil 2025, andes meile kolmekuulise aimu sellest, millest see uus tsükkel koosneb.
Saturn siseneb nüüd jäädavalt Jäärasse ja niipea kui see märki siseneb, hakkab see looma konjunktsiooni Neptuuniga.
Mõlema planeediga Jääras võime oodata väga konkreetset nihet, kus edasine suund muutub ilmselgelt ilmseks.
See nihe (selle peenem versioon) võis esmakordselt ilmneda eelmisel kuul Neptuuni sisenemisega märki, kuid Saturnil on komme asjad kristallselgeks ja ilmseks muuta – seega pöörake tähelepanu sellele, mis selle kuupäeva paiku toimub.
Saturn jääb Jäärasse 2028. aasta aprillini, tuues fookusesse teie kaardi teatud segmendi – ja eluvaldkonna. Põhjalikum aruanne Saturni sisenemisest Jäärasse avaldatakse lähemal kuupäevale.
17. veebruar 2026 – noorkuu ja päikesevarjutus Veevalajas
17. veebruaril 2026 toimub Veevalaja tähtkujus 28° juures noorkuu ja rõngakujuline päikesevarjutus . Varjutus on Uraaniga kvadraadis 27° Sõnni tähtkujus. See on tihe kvadraat!
Asjad võivad dramaatiliselt pingeliseks minna, kui Veevalaja vajadus jääda ideele truuks läheb vastuollu sellega, mis tundub päriselus jätkusuutlik.
Enne uude ajastusse astumist peab midagi vabanema.
Ükskõik kui häiriv see ka poleks, pea meeles, et Uraan pürgib alati vabaduse ja autentsuse poole. Mitte et Uraani ruut automaatselt murranguid tooks kaasa – aga kui midagi peakski ebastabiilseks muutuma, siis sellepärast, et see ei kuulu enam järgmisse peatükki.
18. veebruar 2026 – Päike siseneb Kalade tähtkujusse
18. veebruaril 2026 siseneb Päike sodiaagimärgi Kalade tähtkujusse. Palju õnne sünnipäevaks kõigile Kaladele!
Kalade hooaeg on see piirang, mil me seome lahtised otsad kokku ja mõtiskleme möödunud aasta õppetundide üle, andes mõtet 12-kuulisele päikesetsüklile enne uue algust.
Ja sel aastal toimib Kalade hooaeg ka puhvervööndina enne Saturni ja Neptuuni konjunktsiooni 0° Jääras – viimast sissehingamist enne suurt nihet.
21. veebruar 2026 – Saturn konjunktsioonis Neptuuniga 0 ° Jääras
21. veebruaril 2026 kohtuvad Saturn ja Neptuun 0° Jääras . Me ei saa piisavalt rõhutada, kui oluline see transiit on.
See joondumine ületab tavalise Saturni-Neptuuni 36-aastase tsükli raame. Miks? Sest see toimub sodiaagi kõige olulisemas punktis – Jäära punktis.
0° Jäär on kardinaalne punkt, mis tähistab Päikese suuna nihkumist – meie päikesesüsteemi gravitatsioonikeskust.
See joondumine on nii haruldane, et isegi efemeriidid ei ulatu ajas piisavalt kaugele tagasi, et saaksime jälgida, millal Saturn ja Neptuun viimati 0° Jäära juures kohtusid. Paljud allikad viitavad umbes 6000 aasta tagusele ajale. Saate aru. See on haruldane.
Kui Saturn ja Neptuun kohtuvad nullpunktis, avaneb energeetiline aken. Rohkem kui ühelgi teisel hetkel lähiajaloo jooksul tahame olla teadlikud sellest, mida me praegu külvame.
Täpsemad aruanded selle transiidi kohta avaldatakse lähemal kuupäevale.
22. veebruar 2026 – Veenus trigoonis Jupiteriga
22. veebruaril 2026 on Veenus 15° Kalade märgis ja Jupiter trigoon 15° Vähi märgis. Veenuse-Jupiteri trigoonid on teadaolevalt soodsad, kuid see on eriti soodne, kuna nii Veenus kui ka Jupiter asuvad oma eksaltatsioonimärkides.
Lisaks on Jupiter joondatud ka Siriusega, mis on öötaeva eredaim täht.
See on viljakas transiit, mis tõotab küllust, võimalusi ning kerguse ja voolavuse tunnet – tõeline õnnistus intensiivse kuu keskel.
Veebruaris on palju oodata – ja üksikasjalikumad aruanded päikesevarjutuse ja Saturni-Neptuuni konjunktsiooni kohta Jääras järgnevad kuupäevale lähemale.
PS: selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Lau-Sun-Tõde: VAIMNE ÄRKAMINE ON IGAÜHE SÜNNIÕIGUS. SEE EI OLE ERILINE ANNE. GEENIUS LOOB, MEDITATIIVNE INIMENE AVASTAB.
Igaüks võib olla Gautam Buddha. Mitte igaüks ei saa olla Michelangelo, mitte igaüks ei saa olla Friedrich Nietzsche.
Aga igaüks võib olla Zarathustra, sest vaimne ärkamine on igaühe sünniõigus. See ei ole anne nagu maalimine, muusika, luule või tants; see ei ole ka geenius. Geeniusel on tohutu intelligentsus, kuid see kuulub siiski meele valdkonda.
Valgustumine ei ole meelest, see ei ole intellekt; see on täiesti teistsugust laadi intelligentsus. Seega on esimene asi, mida meeles pidada, see, et mitte ainult Friedrich Nietzsche-sugused inimesed pole oma teekonnal avastamata jätnud iseennast; nad olid suured intellektuaalid, enneolematud geeniused — kuid kõik see kuulub meele juurde. Gautam Buddha, Laozi või Zarathustra olemine tähendab meelest väljumist, meeltevabas seisundis olemist. Pole tähtis, kas sul oli suur või väike meel, keskpärane meel või geeniuse meel; oluline on see, et sa oleksid meelest väljas. Hetkel, mil sa oled meelest väljas, oled sa iseendas.
Nii kummaline, et mida intellektuaalsem inimene on, seda kaugemale ta iseendast eemaldub. Tema intellekt viib ta kaugete tähtedeni. Ta on geenius, ta võib luua suurt luulet, ta võib luua suurepärast skulptuuri. Kuid mis puutub sinusse endasse, siis sind ei ole vaja luua — sa oled juba olemas. Geenius loob, mediteerija avastab.
— Osho, „The Golden Future“

Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus.
________________________________________
Mina olen David Allen Greer. Olen kirjanik ja autor, kes tegeleb tehnoloogia, tööstuse ja muu sellise teemadega. Varem olen olnud arvutiprogrammeerija, professor, tarkvaraarendaja ja IEEE Arvutiühingu president. Olen muuhulgas raamatute „When Computers Were Human“ ja „Crowdsourcing for Dummies“ autor.
1. peatükk: Arvutid ja tööstusrevolutsioon
Miks on arvutiteadus osa tööstusrevolutsioonist? Tööstusrevolutsioon seisneb tootmise süstematiseerimises. See seisneb ühtlase kvaliteediga, kui mitte ühtlase disainiga kaupade tootmises võimalikult madala hinnaga võimalikult suurele turule. Kui soovite kuupäeva, mida on lihtne meeles pidada ja mis lihtsalt paika paneb, siis valige 1776. See on minu kui kirjaniku jaoks kasulik, sest see on ka aasta, mil avaldati Adam Smithi teos „Rahvaste rikkus“.
Ja selle raamatu algus kirjeldab tööstusprotsesse, seda, kuidas me nendeni jõudsime ja kuidas me neid kasutasime ühtsete toodete loomiseks, millel oleksid suured turud. See suurendaks riikide rikkust. Need esimesed peatükid käsitlevad tööjaotust, ülesannete spetsialiseerumist ja töö süstematiseerimist. See raamat oli väga mõjukas mitte ainult tööstusringkondades, eriti Londonis, puuvillatootmises ja keraamikatootmises Põhja-Londonis, vaid ka teadusringkondades.
Sest neilgi oli suuri probleeme, mis vajasid süstemaatilist lähenemist. Astronoomia oli esimene. Olime astronoomiat kasutanud navigatsiooniks, aga tekkis küsimus, mis seal toimub ja kuidas asjad käituvad, millega inimesed tegelesid, ostes või rahastades teleskoope ja seejärel moodustades meeskonna vaatluste kogumiseks. Nad käisid ööst öösse observatooriumis ja kaardistasid taevast.
Ja taevakaartide kaardistamise käigus ei võta kaua aega, et mõista nende tekitatud andmeprobleemi. Oletame, et ühe tähe leidmiseks kulub öösel minut või kaks. See tähendab, et saate öösel leida paar sada, võib-olla isegi paar tuhat tähte. Kuid salvestatud arvud sõltuvad kellaajast, kuhu Maa või teie teleskoop on suunatud. Aastaajast, mil Maa oma orbiidil asub, saate tähtede kohta eri aastaaegadel erinevaid mõõtmisi.
See tähendab, et luuakse tohutu hulk andmeid, mis tuleb taandada absoluutseteks koordinaatideks, kuhugi kindlasse kohta kosmoses. See nõuab palju tööd ja aritmeetikat. Need observatooriumid, mis said salvestusi teha kahe või kolme astronoomiga, vajasid suurt gruppi inimesi, kes aitaksid neil need andmepunktid absoluutseks taandada, et nad saaksid neid oma taevakaardile sobitama hakata. See oli korduv töö. Seda oli palju. Probleem, millega nad kõik silmitsi seisid, oli see, kuidas seda teha kõige väiksema raha eest.
Osa sellest, mida me peame arvutite ja programmeerimise kõrgtehnoloogiaks, on ka süstematiseerimine, regulariseerimine, keerulise asja võtmine, mida saab teha mitmel erineval viisil, ja selle vormistamine, mida saab läbida kindlate sammude jadana.
Baasis ei pea keegi tegelikult teadma Halley komeedi tagasituleku kuupäeva. On teatud väheseid teadlasi, kelle jaoks see aitab universumit selgitada. Aga see on enamasti lihtsalt meeldetuletus, et seda objekti on ajaloo jooksul nähtud iga 75 aasta tagant ja see on ka sellisena jäädvustatud. Aga 18. sajandi lõpus küsis grupp prantsuse astronoome, teades, et see on tulemas, kas me suudame selle välja selgitada?
See oli proovikivi teadusele, mis oli enne neid arenenud, selliste inimeste nagu Kopernik ja Galileo teooriatele. Küsimus oli, kas nad saaksid määrata kuupäeva? Kas nad saaksid määrata päikesele lähima kuupäeva? Ja kas nad saaksid seda matemaatiliselt teha? Ja see on tegelikult mingil määral keeruline probleem isegi praegu, kuigi meil on kõik programmid selle tegemiseks, sest see hõlmab mitme suure objekti asukoha määramist ja nende liigutamist läbi kosmose, samal ajal kui jälgitakse komeeti päikesesüsteemi ümber.
Ja nad jagasid töö. Sellest saab arvutiteaduses võtmeteema, mille töötasid välja inimesed ja suhteliselt tagasihoidlikud mehaanilised seadmed enne, kui me hakkasime sinna elektroonikat lisama ja kiirustasime programmide, tehisintellekti ja kõige muu juurde. Me lahendasime arvutiteaduse probleemid, sest see oli jagatud töö. Halley komeedi esimese tagasituleku jaoks töötasid kaks inimest esiteks Maa ja teiseks Jupiteri asukoha kallal, sest Jupiteril on Päikesesüsteemi liikumisele suur mõju. Seejärel jälgis teine astronoom komeeti, mis on üsna väike ja millel on vähe mõju teiste asjade liikumisele selle orbiidil.
Ja nad nuputasid välja, kuidas seda teha ja teha seda korduvalt, korduvalt ja viisil, mis võimaldas nende tööd üle kontrollida. See on omamoodi järjekordne teema – asi pole ainult hiilgavas taipamises, vaid ainult algoritmides. Asi on selles, kuidas leida vigu, valesid liitmisi, valearvestusi ja isegi arusaamatusi, arusaamatusi toimuva kohta. See protsess, mis kestis umbes kuu aega, lõi aluse tulevastele asjadele. Eelkõige lõi see aluse merenduskalendritele.
Arvutamine kui uurimisvahend
Nagu ma ütlesin, oleme sina ja mina elanud kogu oma elu teadmata Halley komeedi järgmist tagasituleku kuupäeva. Meie elu läheb edasi. Kui see tuleb, on see suur pidu ja ma loodan, et seda on paremini näha kui viimati, kui see 80ndatel tuli. Aga see on lihtsalt pidu, see on lihtsalt odomeetri pöördumise jälgimine.
Suuremad probleemid on seotud tootmisega seoses meie elamise, enda toitmise, riietamise, peavarju pakkumise, kaupade ja teenuste tootmisega. Peamine oli kaubandus ja ookeanilaevad. Teadmine, kus nad asuvad. Kui maad enam ei näe, kuidas sa tead, kus sa oled?
Enne 17. sajandit elanud astronoomidel oli palju erinevaid meetodeid, mis olid mõnevõrra juhuslikud ja hõlmasid järgmist: „On kevad, me teame, et see täht on meie sihtkoha kohal, me läheme välja, suuname laeva tähele ja palvetame, et me kohale jõuaksime.“ Nad ei teadnud, kus nad Maal asuvad. See nõudis pikkus- ja laiuskraadide arvutamise mõistmist. Ja laiuskraadi on üsna lihtne saada, vähemalt põhjapoolkeral.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks
Pikkuskraad on palju keerulisem ja see nõuab tähtede asukoha tundmist Maa kindla punkti suhtes. See teadmine tuleb raamatusse kirja panna ja seda tuleb teha mitu aastat ette, sest need raamatud antakse kaptenitele ja lastakse üle ookeanide laiali, kaugel sellest kindlast punktist, mis uurimiste algusaegadel oli üks kolmest punktist: London, Amsterdam või Pariis. Nende raamatute täpseks koostamiseks oli vaja süsteemi, mis võimaldaks teil nii arvutusi teha kui ka neid teistmoodi tagasi võtta, sest üks arvutuste varastest pioneeridest, Charles Babbage, avastas Babbage’i reegli, mis ütleb, et kaks erinevate inimeste poolt samal viisil tehtud arvutust kipuvad tegema samu vigu.
Käsitsi arvutamise käigus näib juhtuvat vigu, mis panevad kõik komistama. Mitte alati, aga on olemas tendents, et kui üks inimene teeb vea, teeb selle ka järgmine. Seega tuleb probleemile läheneda teistmoodi ja eelkõige teistmoodi, mis vead paljastab. Seda arutleti 18. sajandi lõpus Londoni merendusalmanahhis ja võrreldavas väljaandes Pariisis.
Nad ei mõelnud välja mitte ainult jagamisviisi, kuna nad tahtsid teada saada mitme objekti asukohta, seega jagasid nad selle arvu erinevate inimeste vahel, ning seejärel viisid, kuidas neid arvutusi tagasi võtta viisil, mis vead paljastas. See oli nende poolt oluline uuendus.
See viis nende publikatsioonideni ja see omakorda maadeavastuste ajastuni ning globaalse kaubanduse, globaalse ookeanikaubanduse alguseni. Kaubandus, mis nõuab laevade silma alt ära minekut ja mis muidugi viib väga otseselt industrialiseerimiseni tänapäeva maailmas.
Rahva olemasolu mõõtmine
Sama lugu oli ka mõõdistamise kohta. Ameerika Ühendriikides oli 19. sajandi alguseks probleem Ameerika Ühendriikide tegeliku asukoha, piiride ja piirangute väljaselgitamisega. See hõlmas esmalt rannikute mõõdistamist ja seejärel sisse liikumist. See nõudis taas merenduskalendri kasutamist kohtade asukoha kindlaksmääramiseks.
Aga palju arvutusi, sest põhimõtteliselt laotakse üle maa hunnik kolmnurki. Saab välja selgitada, kus asuvad kolmnurga kaks nurka, ja nendest kahest nurgast saab kolmandani jõuda ja sellest kolmandast nurgast saab uue kolmnurga ning edasi liikuda. See osutus eriti Californiasse jõudes keeruliseks, sest oli väga raske teha kõiki arvutusi, mis olid vajalikud selle tohutu ruumi heaks mõõtmiseks.
Ja seda oli eriti vaja, sest hulk inimesi arvas, et neile kuulub kuskil maa. Mõeldes, et neile kuulub maa, pidid nad teadma, kus see asub. Nad ei saanud öelda, mis asub sellest kaljust selle mäeni või selle puuni. Neil pidid olema täpsemad punktid. Lepingud, mis kujundasid Läänt ja Ameerika Ühendriike, nõudsid sisuliselt uutelt osariikidelt maaomandi ja maa asukoha kindlaksmääramist.
Nad kõik seisid silmitsi sama probleemiga – kuidas võtta ja töödelda suuri andmemahtusid –, mis nõudis neilt tööstuslikku mõtlemist, et mõelda, kuidas need kaks osa kokku sobivad. Arendatakse teisi süsteeme, mis püüavad seda kiiresti teha, et saada esimesi lähendusi, et numbreid piisavalt lähedaseks saada, et piiride vead oleksid suhteliselt väikesed ja neid saaks kohalike läbirääkimiste käigus lahendada.
Just see süstematiseerimise, vigade parandamise, ligikaudsete väärtuste leidmise ja nende tsiviilsüsteemidena toimima panemise protsess ajendas mind uurima inimarvutust ja seda, millise aluse see pani tänapäevasele arvutiajastule.
Inimarvutitest mehaaniliste arvutiteni
Neid õppetunde hakati esmakordselt kasutama peamiselt 18. sajandil, kus inimesed tegid tööd käsitsi, peamiselt, kuid mitte ainult astronoomia või geodeesia jaoks. Üks arvude ja arvutamise ümber süstemaatiliste protsesside loomise aspekte oli see, et inimesed hakkasid väga kiiresti küsima: “Mida saab masinatega teha?”. Liitmismasina idee, masina, mis suudaks liita kaks arvu, ulatub tagasi praakimise aega. Sellel on pikk, pikk ajalugu. Idee, et numbreid saab esitada ratta pööramisega ja kui ratas pöörleb ümberringi, pöörleb ka järgmine ratas, oli varakult hästi välja töötatud.
Siiski polnud see tegelikult osa protsessist. Seega midagi, millele sai toetuda. Industrialiseerimisest rääkides ehitatakse põhimõtteliselt protsesse, mida saavad teha inimesed, kes algupäraselt ei tea, mida nad teevad, või täpsemalt öeldes. Nad teevad midagi, milles nad omandavad oskuse, mille samme nad mõistavad ja õpivad neid tõhusalt tegema, kuid nad ei mõista tingimata teadust ja nende taga olevaid ideid. 19. sajandi alguses toimus suur plahvatus masinate, hoobade ja hammasrataste võimete osas.
Ja on olemas uuring ühenduste kohta, näiteks mehaaniliste õlgade kohta, mis ühenduvad omavahel. Mida nad seda teha saaksid, ma ei usu, et see on päris kadunud. Olen kindel, et leidub mehaanikainsenere, kes peavad mulle sellest loengu. Aga see on midagi, mis on kindlasti meie igapäevasest mõtisklusest ja isegi mittespetsialiseerunud üliõpilaste mõtisklusest kadunud. Üks inimestest, keda see paelus, oli inglane nimega Charles Babbage.
Ta on 19. sajandi algus. Tema isa oli pankur. Kuna tema isa oli pankur, oli ta seotud ka Kariibi mere kaubandusega. See tähendas, et ta oli tuttav paatidega, mis läksid Kariibi merele, et koguda peamiselt suhkrut ja tuua see Ühendkuningriiki. See on punktis, kus süstemaatiline laevandus hakkab tõeliselt hoogu koguma. See ei hakka päriselt mõjuma enne tööstusajastu algust, mil paadid sõidavad graafiku alusel.
Ja sa tead ajakava ja enam-vähem kuupäeva, millal nad tulevad. Babbage õpib Cambridge’is. Ta õpib astronoomiat, satub sellest lummusesse, satub matemaatika lummusesse. Siis hakkab ta mõtlema, kuidas saaks matemaatikat mehhaniseerida? Mida sellega peale hakata? Ta oli ülikoolis käies kirjutanud paar asja, mis mitmes mõttes täitsid ruume ja kujundeid iseenda väiksemate versioonidega, et näha, kuidas neid ligikaudselt kirjeldada.
Ja millised süsteemid töötaksid ja millised mitte. Millalgi sel varajasel perioodil hakkas ta tegelema artiklite almanahhiga. Lõpuks sai temast selle nõuandekogu liige. Siis avastab ta oma reegli, et kaks inimest, kes teevad sama arvutust samamoodi, kipuvad tegema samu vigu. Teine ülesanne, mis hakkab tekkima ja millega ta tegelema hakkab ning mille vastu huvi tunneb, on kindlustuse ja selle taga oleva tõenäosuse mõistmine.
Kindlustus on mingil määral justkui hoiukonto, mitte midagi enamat. Need on säästud, mille saate hoiukontole rahaks teha surma korral või tervisekindlustuse puhul, mis juhtub hiljem sajandil, kui jääte haigeks. See tähendab, et panka juhtivad inimesed peavad teadma, kui palju raha nad tõenäoliselt välja maksavad. Selle mõistmine, selle matemaatika, tõenäosuse matemaatika, on alles tööstusrevolutsiooni alguses, aga tööstuselus hakkab see tõeliselt kanda kinnitama 19. sajandi alguses.
Ja see hõlmab teist tüüpi tabelite loomist, mida nimetatakse suremustabeliteks. Need näitavad, kui kaua keegi tõenäoliselt elab, arvestades, et ta on nii kaua elanud. Need sõltuvad suuresti andmetest ja sellest, millised inimesed on. Neid ei tehta suure populatsiooni jaoks, sest inimeste eluviisis, toitumises, töös ja perekondades on erinevusi. Seega kiputakse seda tegema väiksemate rühmade jaoks ja see tähendab, et tuleb luua palju selliseid tabeleid ja töödelda palju andmeid.
Babbage mõtiskles selle üle ja hakkas taipama, et nii astronoomia kui ka nende kindlustustabelite jaoks oli olemas üks levinud arvutusviis, mis võis olla väga kasulik, kuid tolle aja standardite järgi väga aeganõudev. See oli põhimõtteliselt kõvera sobitamine andmetega. Teil on need punktid ja te tahate, et kõver läheks neist sujuvalt läbi, et saaksite punktide vahel hinnanguid teha ja kõvera lõpust kaugemale projitseerida, et aru saada, kuhu see võiks minna.
Ja Babbage’i peal koitis talle, et seda arvutust saab tegelikult taandada paljudele liitmistele, väga suurele hulgale liitmistele ja lahutamistele. See tähendas, et ta sai kokku ühendada hulga selliseid liitmismasinaid ja luua masina, mis suudaks seda teha lihtsalt vända abil lihvides või, nagu ta ise arvas, auru abil. Ta töötas raudteede ja aurutehnika väga varajasel ajastul ning nägi oma masinat veduridisaini pärandina. Ta valmistas masina, millel olid väga suured käigud ja numbrid ning mille sihverplaadid olid valmistatud hästi töödeldud messingist.
See protsess ületas ilmselt tema aja insenerivõimeid. Tema juhtiv insener andis Briti inseneriteadusele olulise tõuke ja edendas seda nii Babbage’i heaks töötades kui ka hiljem. See oli ilmselt ka vale kontseptsioon, millest lähtuda. Masinaid luuakse väga sageli metafooridena. Me ehitame masina millegi sellise tegemiseks.
Babbage ehitas masinat, mis tegi arvutusi nagu raudteevedur. Raudteevedurid polnud siis veel täiesti ohutud ja töökindlad. Nad alles õppisid palju nende ehitamise kohta.
Babbage ei saanudki oma mõtetega hakkama. Ta ehitas hulga mudeleid. Ta ehitas mitu, mis demonstreerisid kontseptsiooni tõestust. Ta suutis mitte soovitud kõverat, vaid palju lihtsamat kõverat andmetele ja masinasse sobitada, mis tegi meile teadaolevad arvutused vähemalt korra läbi.
Seejärel ehitas ta palju toorikuid masinale, mida ta ehitada tahtis. Seetõttu jätsid Babbage ja tema ideed pärandi sellest, mida nad püüdsid teha, rohkem kui see, mida nad tegelikult tegid. Ta püüdis süstematiseerida arvutusi, et ta saaks hakkama suuremahuliste arvutustega mõlemal juhul, sobitades kõveraid andmetele ja muu sellisega. Tal olid kaasaegsed, kes olid intellektuaalselt otsese seose poolest, palju olulisem, George Bool.
Kaasaegse arvutiteaduse kellavärgi alused
George Bool kirjutas raamatu pealkirjaga “Mõtteseadustest”. Nüüd tunneme neid mõtlemisseadusi Boole’i algebrana, mis on kõigi elektrooniliste vooluringide ja arvutite kavandamise analüüside aluseks olev põhivahend. See seos on olnud igavesti hästi teada ja mõistetud. Babbage kadus mõneks ajaks ja ka täpne intellektuaalne seos pole nii selge, kui ei vaadata süstematiseerimist, tööstusprotsessi ülesehitamist, tööd arvutite maksumuse vähendamiseks ja nende viimiseks suuremasse keskkonda.
Selles mõttes oli tal tohutu mõju ja ta on tänaseni oluline tegelane. Peaaegu 30, 40 aastat pärast Babbage’i teostust ehitasid rootsi isa ja poeg Babbage’i idee põhjal ühe sellise masina ning see oli kellatehnoloogia abil täielikult funktsionaalne. Kellad on palju väiksemad, nendega on sellises mastaabis palju lihtsam töötada, nad vajavad vähem energiat ja neil oli palju standardiseeritud osi, millest nad said laenata. Eelkõige on oluline roll nii laiemas teaduses kui ka arvutiteaduses põikkelladel, mis olid veel mitte nii kaua aega tagasi domineeriv tehnoloogia.
Kellad olid üks esimesi keerukaid tehnoloogiaid, mis 18. sajandil laialdaselt levis. Põrkekellad – pendliga kellad väikese hammasratta ja väikese asjaga, mis teeb klõpsu, kella, klõpsu, kella, tiksu, tiksu, tiksu, tiksu. Need uudsed tehnoloogiad olid sageli pakendatud viisil, mis tegi neist sisuliselt luksuseseme, millekski, mis oli rikastel. Kuid väga kiiresti muutusid need tavaliseks ja võimaldasid industrialiseerimist, näiteks määrates kindlaks tehase lahtiolekuajad.
Sa ei vaja kella, kui pead talu. Võib olla paar asja, mille puhul tunni või minuti teadmine on kasulik. Aga enamasti järgid päeva loomulikku rütmi ja neil loomulikel rütmidel on väga suur veapiir. Võid neist 15 või 20 minutit mööda lasta ja kõik on korras.
Kui asutate tehast, kui viite inimesi kokku, et nad koos töötaksid ja koostööd teeksid, ja kui jagate ülesande lineaarseks protsessiks, mis oli üks esimesi asju, mis juhtus, kirjutab Adam Smith nööpnõelte valmistamisest. Täpsemalt öeldes on see protsess, kus traat lõigatakse, teritatakse, sellele nõelapea pannakse, see pannakse paberisse, millega kavatsete seda müüa, ja edasi liigutakse. See on lineaarne asi. Peate tegema ühe sammu enne teist.
Ja kui jagate selle erinevate inimeste vahel, tähendab see, et teil peavad olema inimesed kõigi etappide jaoks. See tähendab, et nad kõik peavad samal ajal kohal olema. Selleks oli tõesti vaja kellasid. Teaduslikust vaatenurgast muutis see paljud mõõtmised huvitavamaks, eriti asukoha mõõtmised. Seda oli vaja pikkuskraadi määramiseks. Seda oli vaja asukoha määramiseks Maal.
Seetõttu sai sellest oluline tehnoloogia ideede levitamiseks, nende viimiseks inimesteni, keda huvitasid kellad – nende tööpõhimõte, viis neid täiustada, mida nendega peale hakata – kellamehhanismid, mis said osaks teistest tehnoloogiatest. Arvutiteaduses sai kell, hammasratta tiksumine, arvutiteaduse osaks, sest sellest sai trummipõrin, mis läbis arvutusseadmete põhimehhanisme. Nagu ikka, ei lasknud sa oma masinal metsikult töötada.
Teil oleks seade, mis tiksuks-taks, tiksuks-taks, mis juhiks teisi elemente, teisi osi. See võimaldas neil mõelda masinatele, mis suudaksid süstemaatiliselt ja korrektselt arvutusi teha. See andis neile meetodi nende juhtimiseks. Aga mis veelgi olulisem, see andis neile tehnoloogia, millele edasi ehitada, mille üle mõelda.
Öelda: „Olgu, me teame, et see töötab aja mõõtmiseks. Kuidas see töötab andmete kogumiseks? Kuidas see töötab ajastuse liitmiseks? Mida me saame sellega teha?“ Need kellamehhanismid on sügavalt juurdunud industrialiseerimisse, sügavalt osa arvutamisest ja osa tööriistadest, mida inimesed kasutasid järgmise põlvkonna seadmete ehitamiseks ja kasutamiseks mõtlemiseks.
2. peatükk: Standardimise jõud
Standardid on tööstusmaailma oluline osa. Asjade ehitamine standardmudelite ja standarddetailide järgi ulatub peaaegu aastasse 1776. Tavaliselt osutame Remingtoni tehasele Connecticutis ja tööriistadele, mida nad standardsete tulirelvade ehitamiseks kasutasid.
Kuid tegelik standardiseerimisprotsess, mis on loonud tänapäeva, on sellest palju uuem ja sellel on palju laiem ulatus, mis hõlmab arvutusmatemaatikat, mis hõlmab andmeid palju sügavamalt ning omakorda mõjutas seda, kuidas me arvutame ja kuidas me andmetega töötame. Kõige selle põhieesmärk on kulude vähendamine, pingutuse vähendamine ja ideede edastamine ka kõige vähem koolitatud inimestele.
Kui kavatsete suuremahulist andmetöötlust teha, vajate kaasatud inimesi, kes pole nii haritud kui teie, kes saavad selle osaga hakkama ja kes oskavad juhiseid järgida. Kui vaadata 18. sajandi lõpu, 1780. ja 1790. aastate merenduskalendritesse tehtud algseid arvutusi, siis neid tegid inimesed, kes panid need paberile, igaüks kasutas oma meetodit, igaühel olid väikesed nipid asjade tuvastamiseks ja täpsete arvutuste meeldejätmiseks. Seal oli liitmiste ja lahutamiste kogum, mõned korrutustehte ja kui seda üldse vältida sai, siis pikki jagamistehte ei tehtud.
Seal on nende kollektsioon, mis kuulus ühele inimarvutile, nagu neid kutsuti, mis töötas Briti merendusalmanahhi heaks ja elas Ameerika Ühendriikides. Ta tegi oma tööd siin ja saatis need laevaga Londonisse, kus need lisati merendusalmanahhi. Tal oli oma tee ja tal oli ka üsna kitsas käsi. Ta ei osanud sirgjooneliselt kirjutada. Kui tema materjale üle vaadata, tuleb olla väga ettevaatlik ja veenduda, et oled arvutuse õigel real ega ole valele reale hüpanud. Ta suutis selle tööle panna ja oli selles üsna edukas.
Mitte igaüks ei osanud seda kirjapilti dešifreerida. 20. sajandi alguseks nägime inimesi seda tegemas ruutpaberil, kus kõik read olid joondatud. Hakkasime nägema, kuidas inimesed tehteid rida-realt tuvastasid, eriti 19. sajandi keskel Inglismaal, kui nad tegid pealkirjade salvestusi. Meie tegime neid ka siin, aga nad olid meist süstematiseerimises ees. Ilmastiku puhul tegime seda veidi hiljem, 1870. aastatel.
Standardimine kui teaduslik vajadus
Ilm nõuab palju andmeid, sest kui vaadata ilmakanalit, kui vaadata oma telefoni ja jälgida pilvede liikumist, siis on pilvi, mis tabavad ühte meie suurlinnapiirkonna osa, kuid ei taba teisi osi, ja need ei ole nii erinevad, nii kaugel teineteisest. Seega on täpsete ilmaennustuste saamiseks vaja palju andmeid, mis ulatuvad kaugemale lihtsalt üldisest väitest, et sel päeval võib selles suurlinnapiirkonnas nii kuumaks minna. Kui me selleks võrgustiku lõime, olid meil inimesed, kes andmeid kogusid. Koguda oli rohkem andmeid. Sademete, sademete ja niiskuse saamise viis oli veidi peenem ja nõudis teatud hulgal aritmeetilisi arvutusi.
See nõudis, et sa oleksid võimeline töötama inimestega, kes polnud ülikoolis käinud, sest sa ei saaks neid piisavalt, kui piirduksid ainult ülikoolilõpetajatega. See sundis nii ilmastikuinimesi kui ka teadlasi tervikuna standardiseerimise kohta küsima. Kuidas me järgime tööstusmustreid ja viime asju edasi viisil, mis tehakse alati samamoodi, mis kasutab alati samu meetodeid, mis annab alati samu tulemusi ja mida igaüks saab tõlgendada?
Standardimise tänapäevase tähenduse mõttes seostan ma seda eelkõige Esimese maailmasõjaga ja kui tahta ühte inimest, kes vastutas selle eest rohkem kui keegi teine, kes oli suur juht, siis see on Herbert Hoover. Hoover oli insener. Ta oli mäeinsener, mis tähendab, et tema ehitatavad suured ehitised on tunnelid ja müürid ning asjad tunnelite ja rikastusjaamade toetamiseks, mis on põhimõtteliselt basseinid ja muud suured ehitised. Kuid ta mõistis ka, et standardiseerimise korral saab insenerimeetodeid rakendada ka teistele toodetele.
Ta töötas ajastul, mil asjad, mida me iseenesestmõistetavaks peame, näiteks poldid, teate küll, teil on mutter, teil on polt, panete need kokku ja saate neid kruvida ning need töötavad, sest nad on samad, ei olnud standardiseeritud. Kui ostate neid ühelt tootjalt, siis need ei sobi teise omadega. Ta väitis, et on palju asju, mis standardvormide järgi tootmisel suurendaksid meie tööstusprotsesside ulatust, võimaldaksid meil toota rohkem tooteid rohkematele inimestele madalamate kuludega ja laiendaksid meie tegutsemisvõimalusi.
See viis mitmete institutsioonide tekkeni, millest üks oli Riiklik Standardite Instituut, mida tol ajal kutsuti Riiklikuks Standardite Bürooks. Erastandardiorganisatsioonidel, minu endisel organisatsioonil IEEE-l ehk Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudil, on suur standardirühm, mis tegeleb elektristandarditega. On olemas Ameerika Riiklik Standardite Instituut, mis tegeleb paljude teiste standarditega, sealhulgas arvuteid puudutavate standarditega.
Kui kõik lähevad ja teevad oma asja, võib see olla väga hea, sest see tähendab, et uurite ja selgitate välja, mis toimib ja mis mitte. Aga mingil hetkel peate hakkama keskenduma tootmisele, vähemalt teatud probleemide puhul. Sellistel juhtudel on vaja standardeid. Arvutiajastu arenedes hakati üha enam uurima standardseid arvutusviise, algoritmide väljendamise standardseid viise ja programmide väljendamise standardseid keeli.
Kõik see sai arvutiteaduse võtmeosaks, mis oleks ilma vastavate standarditeta olnud palju kallim ja aeglasem. Tänapäeval küsivad ettevõtted ja üksikisikud muuhulgas: „Kuidas ma saan neid oma probleemi lahendamiseks kasutada? Kuidas ma saan neid luua, laiendada ja laiendada?“ Seega on see praegusel hetkel arvutiteadusega nii sügavalt seotud, et ilma neid mõistmata on väga vähe teha.
Hariduse standardiseerimine
19. sajandi alguses mõisteti ja kasutati neid parimal juhul ebamääraselt. Me elame standardiseeritud maailmas ja industrialiseerime paljusid asju. Üks neist asjadest, mida me teeme, mida me toodame suures mahus ja madala hinnaga, on haridus. Enne 20. sajandi algust, tegelikult 19. sajandi lõpus, tehti mõningaid pingutusi, kuid haridus oli Ameerika Ühendriikides täielikult kohalik asi.
See oli midagi, mille kohta paljud inimesed sõna võtsid ja raamatuid ning näidisõppekavasid pakkusid. Peamiselt New Yorgis oli kirjastusi, mis andsid välja laialdaselt kasutatavaid õpikuid, näiteks lugemismaterjale, mis aitasid lastel suureks kasvada. Aga kui sellele mõelda, siis väljaspool kohti, kus laste transport oli suur ja lihtne, ajastul enne koolibusse ja sillutatud teid, oli klassiruum sageli üks õpperuum.
See oli grupp lapsi koos ühe õpetajaga, kes oli seal lühikest aega, andis endast parima ja liikus edasi. 20. sajand hakkas seda edasi viima. See ulatub tagasi 19. sajandisse. Kuid Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suures osas kõrgharidust, ülikoole.
Carnegie töö pärineb tegelikult 20. sajandist ja käsitleb suuresti kõrgharidust, kolledžeid. Ma arvan, et tehniliselt on ta Carnegie, praeguse US Steeli asutaja. Kolledžites on meil standardne haridusmaht, mis annab sulle bakalaureusekraadi. Sada kakskümmend tundi kunstide bakalaureuseõppes, sada nelikümmend kuus tundi õppetööd loodusteaduste bakalaureuseõppes. Sa võtad teatud arvu aineid, ainetel peab olema kindel jaotus ja need peavad kokku tulema teatud aja jooksul.
Need standardid töötati välja Carnegie Instituudi töö tulemusena. Ta rahastas väga erinevate ainete uuringuid, mis küsisid, milline on parim viis nende õpetamiseks. Kõige kuulsam on 1910. aasta meditsiinihariduse uuring, Flexneri aruanne. Flexneri aruandes uuriti, kuidas meditsiini arstidele õpetati, milliseid asju õpetati, millised olid erinevad tavad ja millised olid parimad tavad. Selles küsiti, kuidas saaksime koolitada võimalikult palju ühtlase haridusega arste madalaima hinnaga.
Selle raporti keskel on rida, mis viitab sellele, kuidas me peame pühendama oma meditsiinihariduse inimestele, kes saavad kogu oma karjääri meditsiinile pühendada. Paljud ülikoolide dekaanid noomisid seda ja ütlesid: „Hea küll, me ei pea enam naiste pärast muretsema, sest naised võtavad vaba aega, naistel on pered, naistel on muud kohustused.“ Enne seda olid meditsiinis naistele rollid. Nad tegelesid imikute, rasedate ja surevate vanuritega.
Nad olid osa meditsiiniringkondadest ja Flexneri raport lükkas nad uksest välja. Kui vaadata sufražettide liikumise algusaega Ameerika Ühendriikides, siis naised, kes piketeerisid Valge Maja ees, naised, kes kandsid kollast vööd, naised, kes lobistasid osariikide valitsusi hääleõiguse saamiseks, siis olid nad valdavalt arstide tütred. Neil oli aega, neil oli raha ja nad pidasid vimma, sest nad ei saanud meditsiiniringkondades kohta, võib-olla peale õe ameti.
Mis juhtus pärast seda, kui Flexneri aruanne kõrvale kaldus hetkeks standarditest ja naasis arvutiteaduse juurde. Loodusteadused vaatasid naisi, kes olid õppinud meditsiini, ja ütlesid üldiselt: „Te olete toredad inimesed, palun minge ära.“ Keemia ütles: „Me ei saa lasta naistel keemiat õppida. See kahjustab nende võimet lapsi saada ja tõenäoliselt ka meeste võimet lapsi saada.“ Bioloogia ei olnud see valdkond, mida me täna tunneme, ega ka füüsika.
Matemaatikud, kes olid nii tollal kui ka praegu meeleheitlikult õpilaste järele hädas, ütlesid: „Naised võtavad nad vastu. Neist võivad alati keskkooliõpetajad saada.“ Hetkega muutub keskkooli matemaatika õpetamine feministlikuks. Naised näevad võimalust ja haaravad sellest kinni. Nad haarasid ka töökohti arvutamise ja muudes valdkondades, sest meditsiiniharidust standardiseeriti.
See kehtis ka teiste haridusvormide kohta. See lõi ülikooli standardvormi, mida meie Ameerika Ühendriikides mõistame ja teame, kuidas see toimib. Nende standardite juured olid Carnegie Instituudi 20. sajandi alguses koostatud aruannete seerias. Oli aeg, mil kolledži kursuse ainepunkte nimetati Carnegie ainepunktideks. See on suures osas mälust kadunud.
Oli institutsioone, mis ütlesid: „Me muutume rikkamaks. Me oleme produktiivsemad. Me saame anda rohkem rohkematele inimestele, kui teeme seda standardsete meetoditega.“ Carnegie oli oluline, Hoover oli oluline, aga ka paljud teised organisatsioonid olid. Arvutiteadus sai sellest kasu, sest ilma standardiseerimiseta kritseldab see paberile. Standardiseeritud mõtteviisiga saab hakata inimesi seda tegema, kes pole selleks väljaõppe saanud ja kellel pole projektijuhtide haridust. See suurendas oluliselt arvutusmeetodite võimsust ja kasutamist.
3. peatükk: Inimkogemuse arvutamine
Praegu, kus me Washingtonis istume, asub vana patendiamet. 1850. aastatel ühendati see koht Ameerika Ühendriikides esimese telegraafiga. See kulges siit Baltimore’i. Esimene sõnum, mis sealt edasi jõudis, oli kuulus “Mida on Jumal loonud?”. Need olid lihtsalt inimesed, kes olid hullupööra tehnoloogiasse armunud ja ütlesid: “Mu jumal, me saame Baltimore’iga rääkida ja see on nagu see oleks siinsamas, mitte kusagil 25 või 30 miili kaugusel teel.”
Teist küsimust me ei mäleta. Teine sõnum oli: „Mis kell seal on?“ Sest sel ajal oli igal linnal kohalik aeg, mida mõõdeti selle järgi, millal päike keskpäeval otse pea kohal oli. Baltimore on Washingtonist umbes seitse ja pool minutit ees. Üks asi, mida see ruumis viibinud teadlastele ütles – ja see oli poliitiline rühmitus, aga sel ajal oli seal ka mitmeid USA kõrgemaid teadlasi –, oli see, et ajavahede mõõtmise abil saab koguda palju andmeid asjade asukoha kohta.
Nad lõid kohe protsessi ja see viitab taas tööstuslikule seosele. Protsessi linnadevaheliste ajavööndi erinevuste kindlakstegemiseks, mida said teha inimesed, kes põhimõtteliselt lihtsalt järgisid juhiseid ja ei teadnud tegelikult, mida nad teevad, peale kella klõpsatuste lugemise. Nad võisid seal istuda ja sõnumeid edasi-tagasi saata. Nad ei kasutanud sel hetkel sõna “ping”. Aga saatsid klikke edasi-tagasi, lugesid kella liikumisi ja päeva lõpuks kirjutasid nad selle üles.
See andmestik näitaks ajavahet. Seda kasutati väga kiiresti suure hulga andmete kogumiseks ajavahete kohta kogu idarannikul ja väga kiiresti ka Ameerika Ühendriikides. Jällegi tuli see süstematiseerida ja korraldada, et välja selgitada, kuidas see toimib, millised on erinevused ja kuidas seda saaks ärilistel eesmärkidel kasutada.
Kõige suurem lisandunud objekt olid muidugi raudteerongid. Sest 19. sajandil oli enamikus Ameerika Ühendriikide paikades Baltimore’i ja Baltimore’i vahel üks rööbastee või Baltimore’ist Philadelphiasse üks rööbastee ja rongid sõitsid mõlemas suunas. Ja kui need kokku põrkasid, oli see halb. Neil oli kohti, kust peatuda, aga kuidas sa tead, et keegi sinust mööda on läinud? Kuidas sa tead, kas sa loed sõiduplaani õigesti?
Ühtse ajasüsteemi loomine, mis oli paigas 19. sajandi lõpuks, aitas ära hoida suure hulga rongiõnnetusi, hilinenud ronge ja muid tootmist, kaupade ja teenuste transporti häirinud probleeme. Seega on kõik need asjad sügavalt arvutiteadusesse sisse põimitud ja arvutiteadus on tihedalt seotud tootmise, asjade kiire, lihtsa ja süstemaatilise ajastamise ning inimkogemuse jäädvustamise küsimustega.
Andmete laiendamine inimkogemusele
Algusaegadel jäädvustas inimkogemus suuresti looduskogemust. Milline on ajavahe? Kus on asukoht? Millal siin päikesetõusu teeb? Millal see seal loojub? Aga 19. sajandi lõpuks hakati uurima ja jäädvustama inimandmeid, inimtegevust, seda, mida inimesed tegid, töötasid ja käitusid, et nad saaksid seda kasutada poliitiliste otsuste tegemiseks, turundusotsuste tegemiseks ja selle otsustamiseks, kui palju toota.
Sellest sai huvitav asi. Jällegi, kuna liikusime ühe komeedi tegemiselt merenduskalendritesse, seejärel taeva ja Maa kaardistamiseni, oli see järjekordne suur hüpe kogutud andmete hulga osas.
Rahvaloenduse automatiseerimine
Rahvaloendust tehti iga kümne aasta tagant, see on põhiseaduses sätestatud ja esimese saja aasta jooksul oli see suures osas büroo, mis tekkis iga kümne aasta tagant. Nad palkasid hulga inimesi ja käskisid neil ringi joosta ja lugeda ning siis tõid nad kogu kraami tagasi Washingtoni, arvutasid välja, kui palju inimesi oli igas linnas ja igas osariigis, ja avaldasid selle ning see oli lihtne ja üsna lihtne.
1840. aastateks hakati küsima, kui palju inimesi teie leibkonnas elab, kui palju mehi, kui palju naisi, kui palju lapsi. Hakati uurima rahvatervise, haiguste ja üldise tervise küsimusi. Maaomanikud, millist tööd inimesed tegid, nende etniline taust, kindlasti orjus, mis tekkis 1850. aastatel, orjuse probleem, millest sai probleem.
See tähendas, et me kogusime üha rohkem andmeid ning rahvaloendused võtsid aina kauem aega ja kauem aega ning 1870. aasta rahvaloenduseks kulus selleks peaaegu kümme aastat. 1880. aasta rahvaloendus pole kunagi päriselt valmis. See pole tänaseni päriselt valmis, on küll publikatsioone, aga on ka andmeid, millega me pole ametlikult töötanud.
1890. aasta lähenedes ütles rahvaloenduse juht: „Me peame midagi ette võtma. Me peame selle süstematiseerima. Me peame selle industrialiseerima. Me peame kulusid vähendama.“
Ta esitas päringu kellegi leidmiseks, kes suudaks ehitada masinaid inimeste loendamiseks. Tulemuseks oli protsess, mis võitis lepingu, mille tulemusel loodi ettevõte, mida tol ajal tunti Hollerith Tabulating Company nime all ja millest sai midagi, mida me kõik veidi paremini teame – IBM. Nad pakkusid välja ettevõtte, mis saadaks inimesi välja mitte paberiploki ja millegi kirjapanekuks kaasas, vaid perfokaardi ja väikese masinaga, millega ta sinna auke lööks.
Need kaardid sai tagasi võtta ja masinasse panna ning masin loendas kokku, kui palju naisi, kui palju mehi, kui palju üle 45-aastaseid inimesi ja kui palju inimesi selles linnas elab. See kiirendas protsessi nii palju, et 1893. aastaks oli esialgne rahvaloendus valmis ning seda reklaamiti ja kasutati laialdaselt.
1893. aastal toimus Chicagos suur maailmanäitus ning tulemused ja nende saavutamiseks kasutatud seadmed olid väljas ja messi keskmes. Inimesed rääkisid eriti tulemustest.
Sellel laadal tõusis püsti üks ajaloolane ja ütles: „Hiljutisi rahvaloenduse aruandeid lugedes võin järeldada, et meil pole enam piiri. Ameerika on asustatud riik.“ Ja see muutis meie arusaama iseendast ning et me jõudsime selleni ainult tänu sellele, et suutsime sellise andmemahuga toime tulla.
Nagu ikka, olid nad oma masinatesse armunud. Nad olid nende üle väga uhked. Nad olid väga uhked selle üle, mida nad suutsid teha, tulemuste üle, mida nad suutsid saavutada, ja kiiruse üle, millega nad suutsid Ameerika Ühendriikide rahvaarvu arvutada, sedavõrd, et nad hakkasid armuma perfokaartidesse.
Rahvaloenduse abidirektor kirjutas selle vapustava dokumendi sellest, kuidas ta sai kaarti üleval hoida ja seal inimest näha. Ma ei kahtle hetkekski, et inimesed harjusid nendega piisavalt ära ja ütlesid: „Jah, see on kanalisatsioonikaev, see on naistekaev, see on lastekaev. Ma suudan kiiresti skännida ja arvata, mis tüüpi inimene see on.“
Aga see läks sellest kaugemale. Nagu ma ütlesin, oli see entusiasm, mis on uue tehnoloogia puhul tavaline, et ta hoidis seda üleval ja tundis, et kui ta seda tabulaatorist läbi pani, siis ta mõtles välja selle inimese tuleviku. Ja kell, mis näitas kaardi töötlemist, oli kell, mis kutsus seda hinge taevasse või põrgusse.
See on armas ja võluv ning näitab ka seda, kuidas kui hakkame oma elule lähenema andmete kaudu, läbi suure hulga andmete töötlemise, hakkame ennast uutmoodi nägema ja näeme midagi, mida me varem ei näinud. Me ei näinud varem, aga saame lootuse, intuitsiooni ja see intuitsioon äratab kujutlusvõime ja armastuse, mida meil varem polnud.
See kukub tihtipeale kokku, aga sellegipoolest oli aeg, mil armusime suuremahulisse andmetöötlusse, mis tulenes enese nägemisest uutmoodi, andmetest ajendatud viisil.
4. peatükk: Kuidas arvutid meid muudavad
Kui kaua me juba käinud oleme? Ma olen professor ja võin tundide kaupa rääkida.
1940. aastatel oli sõja jaoks taas vaja palju arvutusi, eriti pommitamist, asjade tabamist ja eriti lennukite allatulistamist. Lennukite allatulistamine on põhimõtteliselt nagu pardijaht. Jahimees peab otsima oma jalutusrihma ja sihtima pardi ette, et seda tabada.
Sa tahad sinna üles jõuda, sa tahad, et midagi lennuki lähedal plahvataks, ja kui see lennuki lähedal plahvatab, saad pihta. Erinevalt pardijahist ei saada sa oma koera sellele järele, aga efekt on üsna sarnane. Aga pommitaja suure kõrguse ja kiiruse tõttu ei saa õhutõrjerelv loota täpsele hinnangule. Tema juhtimine peab olema hoolikas matemaatiline arvutus. See on keeruline matemaatiline probleem, sest sul on liikuv lennuk, sul on kahur, mis tõenäoliselt liigub laeval, või kui see on fikseeritud maal, siis see kiigub, see liigub edasi-tagasi.
Sa arvutad kaare osa, mis teeb asja raskemaks. Esimese maailmasõja ajast olid olemas meetodid, mille abil said hinnata kogu kõvera välimust, aga nad tabasid midagi maapinnal või kinnitatud laeva. See oli lihtsam. Asjade õhust alla tulistamine on keeruline ja sihtkohta jõudmine, kus sa tahad, et su mürsk plahvataks, on samuti keeruline.
Tolleaegne Armee Õhuvägi investeeris palju raha selle väljaselgitamisse, eriti Pennsylvania Ülikoolis. Nad kasutasid paari seal ehitatud masinat, et seda lihtsustada ja toota tohutul hulgal andmeid, mis viidi teise kohta ja teisendati juhisteks, mida sai anda pilootidele, suurtükiväelastele ja teistele sõduritele.
ENIACist ARPANETini
Philadelphias asuv grupp töötas oma masinaga, mida me tänapäeval nimetame analoogmasinaks, võimendite ja elektronlampide abil, et joonistada kaar, mida oleks saanud joonistada ekraanile. Tavaliselt joonistati see paberitükile. Üks nende liikmetest taipas, et seda saab üldisemalt teha arvutuste abil. Kõvera saab joonistada mööda joont astudes ja selle põhjal saab teha enamat kui lihtsalt koore kõvera joonistamine.
Selle abil saaks lahendada ka teisi probleeme. Nad pakkusid selle armeele ja seadsid sisse protsessi selle masina ehitamiseks ning see on Ameerika arvutiajaloo võtmehetk. See masin, mis sai nimeks E-NIAC ehk elektrooniline numbriline integraator ja kalkulaator, oli tänapäevase arvuti otsene eelkäija ja töötas oluliselt teistmoodi. Sellest hoolimata sai väga suur hulk arvutiinseneride esimest põlvkonda oma väljaõppe sellel masinal. Esimese põlvkonna all pean ma silmas järgmist kaheksat kuni kümmet aastat.
Seda tehes oli üks juhtidest Michigani Ülikooli matemaatik Herman Goldstein ja tema märkas ühes Philly lähedal asuvas rongijaamas teadlast nimega John von Neumann, keda ta tundis Princetonist. Von Neumann oli Süvaõppe Instituudis, mis on kõrgharidusasutus, kus pole tudengeid, mis ei võta õppemaksu ja kuhu kuulsad inimesed tulevad ja lihtsalt mõtlevad. Einstein oli üks seal viibinud inimestest. Ta läks kohale, tutvustas ennast ja ütles, et töötab arvutuste kallal, ja von Neumann ütles, et on väga huvitatud. Kas ta saaks tulla ja vaadata?
Von Neumann oli väga osav matemaatik, kes suutis ideid väga kiiresti haarata. Ta oli arvutamisest huvitatud olnud juba pikka aega ning oli uurinud mõningaid arvutigruppe, eriti Londoni oma, mis tegi Nautical Almanac’i. Selle grupi juhiga istusid nad maha ja töötasid välja asju, mis olid tegelikult programmi eelkäijaks. Mida tähendab seadme programmeerimine? Kuidas süstematiseerida arvutamine käskude komplektiks, mida täidetakse alati samamoodi?
Von Neumann külastab Pennsylvania ülikoolis asuvat ENIACi, satub selle üle väga elevile ja hakkab mõtlema, kuidas seda laiendada ja arendada. Ta kirjutas aruande, mis on sellest ajast peale jäänud arvutiajastu vastuoluliseks alguseks, sest see defineeris, mis on tänapäevane arvuti, ja jättis välja kõigi ENIACi kallal töötanud inimeste nimed. Von Neumann võttis kokkuvõtte seal tehtust. Talle koitis, et masin, mida nad tegelikult ehitada püüdsid – mitte see, mida nad ehitasid, vaid see, millel oli kõige suurem paindlikkus ja võimekus asju teha –, koosnes kolmest elemendist.
Sellel oli koht numbrite salvestamiseks, märkmik, kui soovite, mälu, mida me seda nüüd tunneme. Sellel oli ka töötlusüksus. See ei kirjeldanud, mida see töötlusüksus tegi. Tol ajal eeldati üldiselt, et see tegi liitmist, aga see suutis teha ka muid asju. See suutis teha teisi aritmeetilisi tehteid või veel muid tehteid.
Selles oli ka kolmas element ja see oli programmi dekooder. See tähendab midagi, mis loeb mälust signaale, selgitab välja nende signaalide tähenduse ja saadab need kas tagasi mällu või töötlusseadmesse mingi toimingu tegemiseks. Need kolm elementi on mitmel kujul osa igast tänapäeva arvutist. Mõned teevad aritmeetikat, aga mitte kõik. Mõned neist teevad lihtsalt mitmesuguseid sümbolite töötlemise vorme. Mõned teevad mitmesuguseid muid asju, aga käskude dekoodri, mälu ja protsessori olemasolu on osa kõigest.
Internetile aluse pannud peamine uurimistöö oli ARPANET. Selle kohta on palju tööd tehtud, kuid esimene süstemaatiline võrk, mis ehitati liinide jagamise ja nende eraldamise põhimõtete abil, oli tõepoolest ARPANET. Inimesed, kes selle kallal töötasid, pöörasid seejärel ringi ja töötasid lõpuks interneti kallal. Nende ideed on selgelt see, et internet tugineb ideedele, mille nad ARPANETi jaoks kokku panid.
See ühendas rühma arvutiteaduse uurimiskeskusi, mis asusid peamiselt suurtes ülikoolides. Seda rahastas Kaitseministeerium. Üks asi, mida see ministeerium tahtis teha, oli muuta arvutiteadus äratuntavaks erialaks. Tol ajal see nii ei olnud. Oli väga vähe kohti, kus seda õppida sai. Kui vähestes kohtades seda sai, peeti seda elektrotehnika õppimiseks.
Minu varased uuringud sellest perioodist, mis pärinesid veidi hilisemast ajast, olid matemaatika õppimine, kuna ma ei saanud seda õppida. Minu isa tegeles arvutiteadusega, mis andis mulle ligipääsu paljudele asjadele selle õppimiseks, aga ma ei saanud seda ikkagi õppida. Nende eesmärk oli luua kogukond. Selle eesmärgiga kaasnes palju muid asju, mis jäid ütlemata või mõnikord väga aktiivselt välja selle kohta, mida kommunikatsioon peaks tegema.
Kui arvutiteadus muutus isiklikuks
Esiteks, alati jääb alles inimestevaheline element. E-post ei olnud esimene rakendus. See oli ilmselt kolmas. Inimesed nuputasid välja igasuguseid viise, kuidas seda lennult teha, enne kui nad said hea ja toimiva süsteemi. Tegelikult oli see väga oluline varajane standard, et nad ehitasid süsteemi, mis pani faili koos sõnumiga sisse ja see jõudis õigesse kohta ilma teie sekkumiseta. See võttis paar aastat, aga see jõudis kohale ja see töötas.
Teine osa, millest nad aru said ja aru said, oli see, et asi ei ole ainult inimestevahelises suhtluses, vaid et on olemas ka repositooriumid. Seal on infokogud, kuhu igaüks saab minna ja mida ta saab kasutada. Neid nimetatakse raamatukogudeks, neid nimetatakse serveriteks, nad ei ole päris kindlad. Need on korraldatud mitmel viisil, kuid need hõlmavad otsimist ja asjade läbivaatamist. See otsimise mõiste on ülioluline ja me oleme selle täiesti unustanud.
Üks asi on omada ligipääsu kõigele ja kõigile. Teine asi on leida inimene, keda sa tahad, ja saada kätte see väike infokiir, mida sa loodad kasutada. Otsimine oli arvutite varajane probleem. Kui vaadata 40ndate lõpu varaseid algoritme, siis näeb palju kirjutatud tõhusate korrutamisviiside ja nutikate jagamisviiside kohta. Aeg-ajalt ilmub välja väike asi, mis ütleb: “Oh, kui sa tahaksid otsida läbi hulga kirjeid, siis teeksid sa seda nii.”
On küll dokumente, ma arvan, et võib leida ühe aastast 1949, aga selliseid küsimusi ei esitata enne 1950. aastate algust. Väga kiiresti saab oluliseks küsimuseks, kuidas sa seda teed ja kui hästi sa seda teed. Kui otsid nimesid, siis tead, et see nimi on osa plaadist. See on lihtne. Kui proovid otsida omaduste järgi, on see keerulisem.
1960. aastate alguses tekkis Stanfordi ülikooli magistrantidel suurepärane idee, mille koormat oleme me kõik kandnud. Kas poleks tore panna inimeste omadused andmebaasi ja lasta sellel neid läbi otsida ning leida paarid, kes on kõige sarnasemad? See oli arvutipõhise tutvumise varajane vorm. Nad korraldasid peo, juhtisid programmi ja jagasid tulemust kõigile kohalviibijaile, sealhulgas paaridele, kes olid omavahel kohtamas käinud. Ma usun, et seal oli isegi mõned, kes olid abielus. Ütlematagi selge, et kojusõit polnud sel õhtul nii lõbus, kui nad lootsid.
Nad olid protsessist elevil. See andis neile uskumatult palju energiat. Aga oli ka inimesi, kes ütlesid: „Mida sa mõtled selle all, et ma ei sobi selle inimesega? Ma sobin tollega. Mida sa mõtled selle all, et ma olen pigem nendele omadustele kui nondele omadustele kõige lähedasem?“
Mainisin Hermann Hallruthi masinaid, mille puhul inimesed olid kaartidest väga-väga vaimustuses ja ütlesid, et näevad neis inimesi, ajalugu, tulevikku. See tuleb kirjanduses ikka ja jälle esile, iga kord, kui tuleb uus tehnoloogia, mis võimaldab meil näha iseennast, oma tegevusi ja andmeid uuel viisil.
Arvuti oli 70ndatel vägagi omapärane. Inimesed nägid seda isikliku seadmena, mille kasutamise viisi oleme unustanud ja mis oli uudne. Idee, et sul on arvuti, mis on ainult sinu oma, mida sa saad kasutada ja mille üle sul on täielik kontroll, oli 70ndatel üsna uus. Inimesed olid varem saanud arvutitega üks-ühele töötada. See pole midagi erilist. Aga see on eriline, et see oli sinu oma, et sa said selle ise meisterdada. Seda näeb arvutite kohandamises ja neile kleebiste kleepimises.
Me jätkame ikka tapeedi ja muude asjadega, mis teevad sellest meie oma, mis muudavad selle meie peegelduseks, mis näitavad meid
…