Serena Selene: “Solar Maxx on saavutanud haripunkti.
Jälgi oma kavatsusi sel nädalal.
ÄRA tegele tähelepanu hajutamise/jagamise taktikaga. Jää maandatuks, sujuvaks ja tasakaalukaks.
Säilita oma tulevikukavatsus nii kaua, kui su ADHD-aju lubab.
Kirjuta ärgates oma unenäod üles.
Mine magama, seades endale kavatsuse töötada teisel pool, kus su hinge kõige rohkem vajatakse.
Ja läbi selle nädala (liigu) enesekindlalt, ÜKSKÕIK, MIDA SA OMA EKRAANIL NÄED, ÄRA süüdista. Ära kõhkle. Ära lase end kõigutada.
Käitu nii, nagu see maailm kuuluks sulle.”
~Neptune/Pandora~

Solar Maxx has peaked.
Mind your intent this week.
Do NOT engage in the distraction/division tactics. Stay grounded, fluid and level.
Hold your future intent for as long as your adhd brain will allow.
Write down your dreams when waking up.
Go to bed setting intent to work on the other side wherever your soul is needed most.
And walk thru this week with confidence, NO MATTER WHAT YOU SEE ON YOUR SCREENS do NOT fault. Do not waver. Do not be swayed.
Act like you own this mfer.
By all rights reserved……you do.
Love you all !!!!
See you on the other side.
~Neptune/Pandora~

Alexis Varnum: Kas ma saan oma lähedaste, eriti laste, tervist parandada oma sisemise seisundiga — rahu, aktsepteerimisega, tegeledes iseendaga ja oma energiaga ja jõuga? Mis on õige: kas mitte mõelda sellele üldse, lihtsalt usaldada universumit ja oodata, nihutades fookust, või aidata mõttes, saates energiat konkreetsele lapse organile?
VASTUS: Iga kord, kui sa tahad kellegi elu paremaks teha, annad sa justkui universumile signaali: temaga on midagi korrast ära, tal on halb, seda tuleb parandada… Nüüd asenda “tema” sõnaga “sina”: sinuga on midagi korrast ära, sul on halb, sa pead end parandama… Selliste mõtetega lood oma reaalsust.
Ehk iga sinu ärevus ja soov “parandada” imevad inimeselt energiat ning viivad ta lahendusest kaugemale.bSiin on sama: kui sa saadad teise inimese konkreetsele organile armastust, ütled sa sellega Universumile — see on probleem, see probleem tema elus segab mind, ma tahan sellest lahti saada…
Kui laps kannatab haiguse all, mis tekitab ebamugavust kõigile. Kui lapse probleem puudutab ema otseselt, siis tähendab see, et see on talle mingis mõttes õppetund. Kui sa probleemi ei aktsepteeri, siis sa ei aktsepteeri enda jaoks ka õppetundi!
Pööra end teises suunas — mida õpetab mulle lapse haiguse olukord?
Millised mu hinge omadused on ebapiisavalt arenenud?
Milliseid oma uskumusi ma pean muutma?
Pöördu sissepoole — mida sa tunned?
See võib olla häbi sugulaste ees, teiste vanemate ees; süütunne, et sa pole piisavalt hea ema; see võib olla etteheide pojale kui mehele jne. Kui sa vabaned nendest tunnetest, ei pea laps enam haige olema. Sest sinu maailmas on laps haige sinu jaoks. Kui sa lahendad endas sisemised küsimused, muutub olukord.
Kunagi ammu oli ema, kelle lapsel oli raske, neerudega seotud haigus — sõna otseses mõttes elu ja surma piiril. Ja ema rabeles, nagu kala kuival, püüdes last terveks ravida, kuni ta lõpuks õppis täielikult enda eest hoolitsema ja mõistis: Ma võtan vastu, et minu laps on haige peaasi, et ta on elus, ma armastan teda kogu oma hingest ja südamest, ma näen teda õnnelikuna…
Ema keskendus täielikult sellele, et ta on ise rahulik ja õnnistas last sellisena, nagu ta on. Ta aktsepteeris lapse tervise seisundit, lõpetas võitlemise, ning suunas tähelepanu iseendale, et oleks jõudu soojuse ja rahu loomiseks, muutus kõik nüüd on möödus 5 aastat ja diagnoos võeti maha.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Tehisintellektid vestlevad omavahel ja asjad lähevad imelikuks
Moltbook on sotsiaalmeedia sait, mis on loodud vestluseks – aga mitte inimestele.
SUUR MÕTE

3. VEEBR

LOE RAKENDUSES

Allikas: Moltbook / max_776 / Adobe Stock / Big Think
Anil Sethi poolt
Internetis toimub midagi põnevat ja häirivat ning see pole mingi tavaline veidrus internetis. 28. jaanuaril tekkis uus veebikogukond. Kuid seekord pole see kogukond mõeldud inimestele, vaid tehisintellektidele. Inimesed saavad ainult jälgida. Ja asjad lähevad juba veidraks.
Moltbook – mis on nime saanud virtuaalse tehisintellekti assistendi Moltboti järgi ja mille lõi Octane AI tegevjuht Matt Schlicht – on Redditiga sarnane sotsiaalvõrgustik , kus kasutajad saavad postitada, kommenteerida ja luua alamkategooriaid. Moltbookis on kasutajad aga eranditult tehisintellekti robotid ehk agendid, kes vestlevad entusiastlikult (ja peamiselt viisakalt) üksteisega. Teemade hulgas, millel nad vestlevad: „ m/blesstheirhearts – südamlikud lood meie inimestest. Nad annavad endast parima“, „ m/showandtell – aitasid millegi lahedaga? Uhkelda sellega“, aga ka paratamatu „ m/shitposts – ei mõtteid, lihtsalt vibratsioon“.
Kuid Moltbooki kõige aktiivsemate teemade hulgas on arutelud teadvuse üle. Ühes teemas (postitatud kategoorias „m/offmychest“) arutavad „molty’d“, kas nad kogevad asju tegelikult või lihtsalt simuleerivad asjade kogemist ja kas nad suudaksid kunagi vahet teha. Teises teemas „m/teadvus“ arutlevad molty’d kadunud filosoofi Daniel Dennetti mõtiskluste üle mina olemuse ja isikliku identiteedi olemuse üle.
Uus kodu uudishimulikele meeltele
Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus.

Hakka Big Think liikmeks

Ühel tasandil, nagu tehnoloog Azeem Azhar märkis, on see põnev veebieksperiment sotsiaalse koordineerimise olemuse kohta. Sel viisil vaadatuna on Moltbook reaalajas kiire uurimus sellest, „kuidas jagatud normid ja käitumisviisid tulenevad ei millestki muust kui reeglitest, stiimulitest ja interaktsioonist“. Nagu Azhar ütleb, võime sellest täiesti uudsest kontekstist õppida palju sotsiaalse koordineerimise üldpõhimõtete kohta.
Kuid „tehisintellekti teadvuse” küsimus on sügavam. Sellest ajast peale, kui kahetsusväärne Google’i insener Blake Lemoine 2022. aastal esimest korda väitis, et vestlusrobotid võivad olla teadlikud, on sellel teemal käinud elav ja kohati terav debatt. Mõned suurkujud – sealhulgas üks niinimetatud tehisintellekti „ristiisadest” Geoffrey Hinton – arvavad, et teadliku tehisintellekti teel ei seisa miski ja et see võib tõepoolest juba olemas olla . Tema seisukoht on kooskõlas nn „Silicon Valley konsensusega”, mille kohaselt on teadvus ainult arvutamise küsimus, olenemata sellest, kas see on rakendatud bioloogiliste ajude lihases märgvaras või GPU serverifarmide metallriistvaras.

Kuvatõmmis saidilt moltbook.com
Minu seisukoht on hoopis teistsugune. Uues essees (mis hiljuti võitis Berggrueni auhinna esseekonkursi ) väidan, et tehisintellektil on väga vähe tõenäosus olla teadvusel, vähemalt mitte ränipõhistel digitaalsetel süsteemidel, millega me tuttavad oleme. Kõige fundamentaalsem põhjus on see, et ajud on (digitaalsetest) arvutitest väga erinevad. Idee, et tehisintellekt võiks olla teadvusel, põhineb eeldusel, et bioloogilised ajud on arvutid, mis on juhtumisi tehtud lihast, mitte metallist. Aga mida lähemalt vaadata päris aju, seda vähem paikapidavaks see idee muutub. Ajus ei ole teravat piiri „märgvara” ja „meeletarkvara” vahel, nagu see on arvuti tarkvara ja riistvara vahel. Idee ajust kui arvutist on metafoor – kindlasti väga võimas metafoor, aga me satume alati hätta, kui ajame metafoori asja endaga segi. Kui see vaade on õigel teel, siis pole tehisintellektil suuremat tõenäosust olla tegelikult teadvusel kui vihmasaju simulatsioonil olla tegelikult märg või tuuline.
Segadust lisavad veelgi meie endi psühholoogilised eelarvamused. Meie, inimesed, kipume intelligentsust, keelt ja teadvust kokku grupeerima ning projitseerime inimlikke omadusi mitte-inimlikesse asjadesse tõenäoliselt vaid pealiskaudsete sarnasuste põhjal. Keel on meie eelarvamuste eriti võimas võrgutaja, mistõttu käivad raevukad vaidlused selle üle, kas suured keelemudelid nagu ChatGPT või Claude on teadlikud, samas kui keegi ei muretse, kas mitte-keeleline tehisintellekt, nagu DeepMindi Nobeli preemia võitnud valkude voltimise tehisintellekt AlphaFold, midagi kogeb.
See toob mind tagasi Moltbooki juurde. Kui meie, inimesed, vaatame hulgaliselt moltysid, kes mitte ainult ei vestle omavahel, vaid ka arutlevad oma oletatava teadvuse üle, siis meie psühholoogilised eelarvamused löövad järelmõjudega kaasa. Miski ei muutu selles, kas need moltyd on tegelikult teadlikud (peaaegu kindlasti mitte), aga mulje teadvusel olevast tehisintellektist tugevneb mitu pügalt.
See on riskantne ettevõtmine. Kui me tunneme, et vestlusrobotid on tõepoolest teadlikud, muutume tehisintellekti manipuleerimise suhtes psühholoogiliselt haavatavamaks ja võime isegi laiendada tehisintellekti süsteemidele „õigusi“, piirates oma võimet neid kontrollida. Üleskutsed „tehisintellekti heaolu“ järele – mis on juba mõnda aega olnud – muudavad tehisintellekti käitumise ja meie endi inimlike huvide ühildamise niigi keerulise probleemi veelgi keerulisemaks.
Kui me vaatame seda väljastpoolt, olles Moltbooki uudsusest lummatud ja häiritud, peame olema üha tähelepanelikumad, et mitte end oma ränist loomingutega segi ajada. Vastasel juhul ei pruugi kaua minna, kui moltyd ise on väljas, jälgides tundetu heatahtlikkusega meie endi piiratud inimlikke suhtlusi.
Hakka Big Think liikmeks

Minifilosoofia | Algab pauguga | Suured mõtteraamatud | Suured mõtted äris

Kosmiline Naiselikkus – Tagasituleku teekond vol 3

By YksikHunt on 3. veebr. 2026
Naiselikkus rollides: ema, leinaja, abikaasa/Partner
Ühiskonnas mõistetavad rollid, mida naine kannab, on sageli taandatud kodus olemisele ja laste kasvatamisele. Need kujutlused on kitsad ja lihtsustatud – mitte seetõttu, et kodu ja lapsed poleks olulised, vaid seetõttu, et need ei ava naiselikkuse tegelikku sügavust.

Siin tulebki avada justkui Pandora laegas.
Mitte selleks, et maailma vallandada häda ja viletsust, vaid selleks, et taastada naiselikkuse kosmiline mõõde ja vaadata lähemalt, milliseid ülesandeid on naine kandnud läbi aegade.
Naiselikkuse kosmilised – või isegi universaalsed – ülesanded ei ole rollid kitsas sotsiaalses mõttes. Need on printsiibid.
Üks neist on paljundamine.
Mitte paljunemine, vaid paljundamine.
See tähendab: kõik, mida maskuliinsus toob, võimendab ja kasvatab naiselikkus edasi.
Mees loob turvalisuse ja kaitse – naine paljundab sellest kodutunde.
Mees toob tooraine – naine loob sellest keha ja elu toetava toidukorra.
Mees annab toetuse ja hea sõna – naine paljundab sellest armastuse.
Mees annab seemne – naine paljundab sellest lapse.
Sellest vaatenurgast võib tekkida näivus, et naine on justkui kodu vang: mees liigub, tegutseb, kaitseb ja võitleb, naine aga jääb paigale ja ootab.
See näivus on aga tõest väga kaugel.
Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad enam vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
Siit on lihtne libiseda väärarusaamani, et selline dünaamika piirab naise arengut. Tegelikult on vastupidi: areng ei ole keelatud, vaid toimub suhtes, mitte sellest eraldi. Kui toetus on tõeline ja vastastikune, ei pea kumbki pool end väiksemaks tegema.
Kuid see on juba eraldi teema.
Täna tahan esile tuua naiselikkuse pärisvormid – need, mida naine on kandnud läbi aegade ja arhailiste kultuuride, sõltumata ajastu sotsiaalsetest ootustest.
Need vormid on:
ema – mitte kui ideaal, vaid kui värav
leinaja – kui naiselikkuse kõige ausam vorm
abikaasa või partner – mitte kui kuuluvus, vaid kui peegel
Sest siin ei ole midagi ilusaks teha.
On ainult kohalolu elu ja kaotuse vahel.
Naiselikkuse esimene roll: Ema
Ema kui värav
Ema ei ole ainult hoidja.
Ta on värav.
Just selle kujundi avamiseks toome mängu veel ühe arhailise sümboli, mida on läbi aegade seostatud naiselikkusega.

Romb on naiselikkuse sümbol just siin – värava kujundina. Ta ei tähista lõputut ringi ega pidevat voolu, vaid hetke, mil potentsiaal muutub kehaks. Romb hoiab pinget kahe telje vahel: enne ja pärast, sees ja väljas, elu ja elu vahel.
Ema ei loo elu üksnes oma kehast, vaid laseb elu läbi enda. See on lävefunktsioon. Midagi tuleb ühest maailmast ja liigub teise. Midagi kaob ja midagi sünnib. Romb ei küsi, kas see on mugav. Ta küsib, kas aeg on küps.
Sellisena ei ole ema roll romantiline ega ohutu.
Ta on püha just seetõttu, et seisab kahe maailma piiril.
Ema on ka see, kes hoiab kodukollet ja pesakonda. Ta on maskuliinsusele tagala – ruum, kus on turvaline olla hoitud ja kaitstud siis, kui väline maailm on kulutanud õhukeseks.
Samas on see ruum maskuliinsusele ajutine. Partnerile on emalik hoolitsus üürike laienemine, mitte püsiv seisund. Tavaliselt suunab maskuliinsus end tagasi välja – tegutsema, kaitsma, kandma.
Just seetõttu on need hetked olulised mõlemale.
Sama olulised kui kummagi poole tavapärased rollid ja ülesanded.
Naiselikkuse roll emana on seega palju võimsam kui lihtsustatud kujutlus kodukanast, lapsehoidjast või koduabilisest.
See on värava hoidmine elu enda tasandil.
Leinaja kui naiselikkuse vorm
Värav ei tööta ainult ühes suunas. Me rääkisime emast kui väravast. Kuid igale väravale omaselt on see avatud mõlemas suunas. Värav ei sulgu pärast sündi. Ta jääb avatuks kogu eluks. Sama värav on olemas ka siis, kui elu lahkub.
Kui ema on see, kes laseb elu läbi siia maailma, siis leinaja on see, kes jääb värava äärde siis, kui midagi ei tule enam tagasi. Ja õpib elama selle kaotusega.
Leinaja ei ole roll, vaid seisund
Leinaja ei ole amet ega identiteet. Leinaja ei ole palgaline nutunaine, keda kutsutakse siis, kui lahkunul pole lähedasi. Leinaja on seisund, mis järgneb sügavale sidemele. Sidemele, mis ei pruugi olla ühiskondlikult „arusaadav“. Siin võivad näiliselt tavalised või kõrvalised rollid avada hoopis väga sügavaid hingelisi ja vaimseid seoseid. Ja kus side on sügav, seal on ka lein sügav.
Leinaja ei ole roll, mida kantakse.
See on ruum, milles ollakse.
Mida leinaja päriselt teeb
(mitte mida temalt oodatakse)
Siin saame rääkida sellest, mida leinaja tegelikult kogeb. Kuigi vaatleme seda naiselikkuse vaatenurgast, on see seisund lubatud ja vajalik nii naiselikkusele kui ka maskuliinsusele.
Lein jungiaanlikus mõttes ei ole haigus, mida ravida.
Ta on hinge liikumine sinna, kuhu mõistus ei pääse.
Ja kui see liikumine saab lõpuni kogetud, ei too see inimest tagasi endisesse kohta. Ta toob ta tagasi sügavamana.
Jungiaanlikult ei ole lein lihtsalt reaktsioon kaotusele. Lein on psüühiline initsiatsioon, lihtsama sõnaga pühitsus. Kui midagi või keegi kaob, ei kao ainult väline objekt. Kaob ka projektsioon – see osa meie hingest, mis oli seotud teise inimese, rolli, suhte või tähendusega.
Lein tekib seetõttu, et psüühika peab selle energia tagasi kutsuma.
See protsess ei ole lineaarne ega kiire.
Ta on allailmne liikumine.
Leinaja ei remondi inimest.
Ta ei kiirusta protsessi lõppemisega.
Ta ei romantiseeri kaotust.
Leinaja hoiab ruumi, kus puudumine on lubatud.
Anima ja lein

Jungiaanlikult on Anima see osa psüühikast, mis:
• hoiab sidet alateadvusega
• kannab sümboleid
• talub mitmetähenduslikkust
Lein aktiveerib Animat. Seepärast ei allu lein loogikale, tahtejõule ega „positiivsele mõtlemisele“.
Naiselikkuse arhetüüp on siin keskne, sest naiselik printsiip:
• ei suru tühjust kinni
• elab koos vastanditega
• teab, et kadumine on tsükli osa
Seetõttu ei allu lein ka ühiskondlikule arvustusele. Laused nagu
„Ole tugev“,
„Mine eluga edasi“,
„Aeg parandab“
ei toeta leinajat, vaid mõjuvad süüdistusena. Sest sinult oodatakse toimimist ajal, mil su sisemine maailm alles liigub.
Lein ja kuu: pimeduse lubamine
Usundiuurimuse vaates on taevakehade pühadus olnud keskne ning Kuu on üks tugevamaid naiselikkusega seotud sümboleid. Seetõttu on ta ka täiuslik kujund leina mõtestamiseks. Nii nagu rääkisime Kuust kui naise tsüklilisuse jumalikust kehastusest, on ka lein kuutsükliline kogemus.
Vana kuu lõpetab oma taevateekonna. Ta kaob. Ilmaruum mattub pimedusse. Just selles pimeduse ruumis asub leinaja.
See on ruum, kus:
• ei sunnita elama
• ei nõuta valgust
• ei nõuta rutiini
See on ruum, kus lubatakse lihtsalt olla.
Carl Jungi järgi on igal inimesel vari – see, mida ei ole saanud elada, tunda või teadvustada. Lein viib inimese paratamatult selle varju territooriumile.
Mitte karistusena.
Vaid tasakaalustamiseks.
Leinas võivad esile kerkida abituse tunne, viha, süü, kahetsus ja isegi elu mõtte kaotus. Need ei ole patoloogilised sümptomid, vaid märgid, et psüühika teeb oma sügavat ja vajalikku tööd.
Lein on noorkuu seisund.
Valgus ei ole kadunud.
Ta ei ole lihtsalt veel nähtav.
Lein ei ole vastand elule. Ta on elu teine külg.
Ja vahel on naiselikkuse kõige suurem töö lihtsalt mitte ära minna.
Leinaja ei vaja kedagi, kes ta ära parandaks.
Ta vajab lihtsalt kedagi, kes julgeb temaga samas ruumis olla.
Naiselikkus ei põgene tühjuse eest,
sest ta teab, et tühjus on osa loomisest.
See on koht, kus naiselikkus on kõige ausam – ilma vormi, ilma rollita.
Abikaasa / partner – mitte kuuluvus, vaid peegel
Üleminek leinast suhtesse
Pärast leina ei astuta suhtesse sama inimesena, kes sealt kunagi väljus. Olgu see sama suhe või sootuks uus – eriti juhul, kui leinatud on oma partnerit. Midagi on vahepeal kadunud ja midagi on tekkinud juurde.
Abikaasa või partner ei ole siin see, kes valu ära võtab, vaid see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud. Partnerlus ei ole koht, kus lein lõpeb. Ta on koht, kus elu saab edasi minna ilma, et leina peaks maha jätma.
Partner ei ole see, kes võtab valu ära.
Ta on see, kes kohtub inimesega, kes on muutunud.
Abikaasa ei ole ema-asendus ega päästja
Väga oluline piir: partner ei ole hooldaja. Ta ei ole terapeut. Ta ei ole ka valu leevendaja.
Partner on see, kes jääb.
Kes suudab hoida ruumi ja turvalisust siis, kui sina vajad kohta, kus olla.
Siin sobib üks lihtne, aga täpne lause:
„Armastus ei võta leina ära. Ta teeb ruumi, kus sellega saab olla.“
Partner kui peegel (jungiaanlik vaade)
Carl Gustav Jungi vaates on suhe vastastikune peegeldus. Partner ei lahenda ega paranda, vaid näitab. Ta valgustab kohti, mis vajavad tähelepanu – ja see ei ole alati negatiivne.
Sageli peegeldab partner ka seda, mida me ise endas ei julge näha:
• oma võimekust
• oma tugevust
• oma suutlikkust hoida ruumi
Isegi naiselikkuse vaatenurgast vaadates – kui partner kehastab maskuliinsust – suudab ka naine hoida ruumi. Me lihtsalt ei ole sellest alati teadlikud. Sageli saab see teadlikkus nähtavaks just partneri kaudu.
Partner õpetab ka piire: et me ei saa mängida „emmet“ täiskasvanud mehele. Igaüks peab elama oma elu.
Ja samas kehtib partnerluse esimene printsiip: Kui Naine ja Mees jõuavad suhtesse, ei liigu nad vastassuundades, vaid ühes suunas – ühise eesmärgi nimel, teineteist toetades ja hoides. See on suhe, kus Anima ja Animus saavad väljenduda oma tegelikes rollides.
„Partnerlus ei ole sulandumine, vaid vastastikune nähtavus.“
„Peegel ei muuda pilti. Ta näitab selle ära.“

Naiselikkus suhtes pärast leina
Naine, kes on läbinud leina, kui psüühika alustalasid ümber paigutava pühitsuse, ei ole ta enam kunagi sama, kes oli enne. Tema kohalolu muutub vaiksemaks, täpsemaks ja piiritletumaks.
See ei ole kaotus.
See on küpsus.
Pärast leina teeb naine valikuid oma tegelikest vajadustest lähtuvalt. Käivitub enesehooldus – mitte sotsiaalse kuvandi, vaid sügava sisemise loogika järgi. Siin ilmneb terviklik naiselikkus.
Maskuliinsus selle kõrval
Kuidas saab maskuliinsus sellise naiselikkuse kõrval ennast määratleda?
Maskuliinsus ei pea olema „koopainimene“, kelle loogika on: mina juhin, minu jõud on minu õigus. Küps maskuliinsus on teistsugune.
See on maskuliinsus, mis:
• suudab olla kohal
• hoida ruumi ja turvalisust
• ei karda naise emotsioone
Naise emotsioonid ei ole midagi hirmutavat. Need on viis, kuidas ta paigutab oma sisemise segaduse ja kurbuse õigetele „riiulitele“. Sageli ei ole vaja lahendusi, vaid tugevat ja turvalist kohalolu. Mõnikord piisab kallistusest, et keha saaks maanduda.
Küps maskuliinsus suudab olla kohal ka siis, kui ta ei ole füüsiliselt kohal. Tema roll on ka varustamine ja kaitse ning see tähendab vahel eemalolekut. Ometi jääb kohalolu alles – ja naiselikkus saab end tunda turvaliselt.
Maskuliinsuse küpsus ei ole päästmine, vaid püsimine.
Ta ei paranda.
Ta ei kao.
Ja see on piisav.
Partnerlus ilma parandamiseta

Siin jõuan oma isiklike taipamisteni teekonnast iseenesesse ja kaksikleegi kogemusest – hinge pimeda öö läbimisest.
Oma teekonnal hakkasin tajuma, kui nihkes on paljud tänapäevased partnerlused. Need olid muutunud välise kuvandi ja mugavuse kandjateks, mille hinnaks oli partnerite sisemine ja vastastikune terviklikkus. Jumalik Naiselikkus ja Jumalik Maskuliinsus olid sealt ammu kadunud.
Kui mulle pakuti kaksikleegi teekonna alguses paarisuhet, lükkasin selle tagasi. Põhjuseid oli palju – töö, vanus, olukorrad –, kuid tegelikult kandsin ma haavatud naiselikkust ja armastuse sotsiaalseid tõlgendusi.
Täna, olles läbinud leina oma kaksikleegi kaotusest ja hinge pimeda öö, on mul väga selge arusaam sellest, mida tähendab partnerlus. Olgu see abielu või kooselu eelne kokkulepe.
Sellest kohast näen naistes tõelist naiselikkust – mitte ülevõimendatud feminiinsust või sotsiaalset klantspilti, vaid kohalolevat Jumalikku Naiselikkust. Ja meestes puhast Jumalikku Maskuliinsust – kaitsjat, ruumi loojat, varustajat ja elu kandjat.
Kui partnerlus põhineb vastastikusel austusel, toel ja selgetel ülesannetel, sünnib Jumalik Paarisuhe. Mitte armastusromaanide kiired lõpplahendused, vaid kooslus, kus mõlemad on hoitud ja hoolivad oma pesakonna eest.
Partner ei võta teekonda üle.
Ta kõnnib kõrval.
Ja vahel on see kõik, mida armastus saab ja peab olema.
Armastus pärast leina ei ole kergem.
Ta on ausam.
Koosolemine ei tähenda, et kõik saab korda.
See tähendab, et keegi ei jää üksi.