Hannes Võrno: Tänasest saab AI-st rääkida mitte kui ohust, vaid kui kummalisest vabanemise tööriistast.
Sest paradoks on lihtne: sama tehnoloogia, mis ehitati kontrolliks, võib kontrolli lõpuks lahustada.
Kaasaegne orjands ei seisa enam piitsas ega kettides. Ta seisab andmebaasides, logides, kaamerates, salvestustes ja metaandmetes. “Parema teeninduse nimel”.
Turvalisuse nimel. Mugavuse nimel.
Kõik jäetakse meelde ehk teisisõnu sa ju nõustusid küpsistega…
Ja just siin tuleb AI mängu.
Kui iga foto võib olla sünteetiline.
Kui iga video võib olla genereeritud.
Kui iga hääl võib olla kloonitud.
Kui iga nägu võib olla loodud nullist.
Siis murdub kõige tähtsam sambapaar: tõend ja usk.
Homsest alates — ilma täpset kuupäeva nimetamata — liigume maailma, kus ei saa automaatselt öelda: “see juhtus, sest näe, siin on salvestis”.
Trahvi esitaja peab tõestama, et materjal ei ole tehislik.
Väljapressija peab tõestama, et esitatav info on päris.
Süsteem peab tõestama, et jälg ei ole AI loodud.
Ja see on täiesti uus olukord.

Ajalooliselt, ongi kogu võim tuginenud dokumenteerimisele. Kirjadele. Pitseritele. Hiljem fotole. Siis videole. Digilogidele.
AI sööb selle alusmüüri ära.
Mitte pahatahtlikult. Lihtsalt tehniliselt.
Kui kõik on võltsitav, siis miski pole enam iseenesest tõene.
See tähendab midagi ootamatut: inimene saab tagasi eitamise õiguse.
Mitte juriidilise triki mõttes, vaid eksistentsiaalselt.
“See pole mina.”
“Tõesta, et see pole AI abil fabritseeritud.”
See muudab jõuvahekorda.

Sama hirm, mida praegu tuntakse deepfake’ide ees, on tegelikult ka kaitsemehhanism. Süsteem, mis on rajatud salvestamisele, muutub äkitselt haavatavaks just seetõttu, et salvestamine kaotab autoriteedi.
Aga muidugi — “riik” ei maga.
Sellepärast näeme “üleriigilisi AI projekte”.
Sellepärast räägitakse vastutustundlikust tehisintellektist.
Sellepärast valmistutakse üleminekuks uutele kohtutele, standarditele, sertifikaadile ja “usaldusväärsele AI-le”.
Mitte inimese vabaduse suurendamiseks.
Vaid selleks, et taastada kontroll.
Ja ühel hetkel kuuleme ametlikku lauset:
“Meie ka ei otsusta. Otsustab süsteem.”
“Algoritm soovitas.”
“Mudel hindas riski.”
Valitsejad muutuvad mutriteks. Vastutus hajub ära masinasse.
See hetk pole tulevik. See on juba siin. Paljud lihtsalt ei taha seda veel näha. Ja nüüd see tänuosa.
Mille eest me AI-d tänada saame?
Selle eest, et ta teeb totaalse jälgimisühiskonna tehniliselt ebastabiilseks.
Selle eest, et ta muudab absoluutse tõestuse võimatuks.
Selle eest, et ta sunnib süsteemi uuesti inimesega arvestama — või vähemalt teesklema, et see on osaliselt nii.
AI ei too meile automaatselt vabadust.
Aga ta lõhub vaikse vaikimisi lepingu, et masin teab paremini,
et salvestis ei valeta ja et süsteem eksib harva. See müüt on nüüd katki. Ja võib-olla just sealt hakkab midagi liikuma.
Mitte revolutsioonina. Mitte paugu ja plakatiga, vaid vaikse nihkena kus inimene saab jälle öelda “ei”, ja see “ei” pole enam tehniliselt ümberlükatav.

Millal sinu sünni päev on?
Kaidi-Ly Läbi Tähevärava
1. pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma arvamus sünnipäeva asjus – millal on, mida määrab, kuidas tähistada ja omaderingi koos hoida
Olen seda lugu juba aastaid teadnud.
Kui seda esma kordselt lugesin puudutas jutt mind juukse juurtest varba küünteni.
Vahe peal on see meelest länud ja siis täiesti ootamatult jälle mingis võtmes päeva korda kerkinud meelde tulnud.
Nii mitu korda.
Nüüd mõtlesin et panen selle siia kirja endal hea meenutada kui vaja on ja ehk on kellelegi veel moel või teisel abiks.

Lõuna Aafrikas Namiibias himba hõimus peetakse lapse sünni kuu päevaks päeva mil tulevane ema hakkab lapse saamisele mõtlema. Meil teadu pärast on sünni päev sündimise kuu päev.
Miks just sel päeval peetakse lapse sünni päeva kui ema hakkas lapsest unistama? ⠀
Kui Namiibia himba hõimu naine otsustab lapse saada sätib ta end puu alla puhkama istub või pikutab üksinda täielikus vaikuses ja kuulab. Ta kuulab vaikust seni kuni kuuleb selle lapse laulu kes tahab sündida.
Pärast seda kui ta on kuulnud oma veel sündimata last laulmas kui ta on kuulnud oma lapse vaimu häält läheb ta tagasi koju oma mehe juurde kellest saab lapse isa.
Naine läheb koju et tulevase lapse isale seda laulu õpetada.
Kui isal on laul selge siis nad armatsevad et last füüsiliselt eostada lauldes samal ajal oma lapse laulu et teda kutsuda. ⠀
Kui ema on rase õpetab ta oma lapse laulu tervendajatele ämma emandatele küla vanemale ja teistele kogu konna liikmetele. Kui beebi lõpuks sünnib laulavad kõik inimesed tema ümber tema enda laulu et teda tervitada. Beebi tegelikult tunneb seda laulu juba ammu ja see pärast tundub see maa ilm talle juba sündides turvaline paik.
Lapse kasvades õpivad teised küla elanikud ka tema laulu selgeks. Alati kui laps kukub või saab viga leidub keegi kes teda aitab ning lohutuseks talle tema laulu laulab.
Kui laps teeb midagi imelist või läbib edukalt riitusi ja ellu astumis katseid laulab küla rahvas talle tema auks tema laulu.
Ja nii toimub see alati läbi kogu inimese elu.
Kõik teavad üks teise laule ja sellega pakutakse kiitust või lohutust. ⠀
Kui aga juhtub et inimene paneb oma elus siiski toime mingi häbi väärse teo kutsutakse teda küla keskele ja kogu konna inimesed moodustavad tema ümber ringi.
Siis laulavad kõik koos tema laulu. ⠀
Hõim on teadvustanud põlv kondade vältel et düs funktsionaalset ja mitte soovitavat käitumist ei saa korrigeerida ega parandada karistuse läbi vaid oma identiteedi ja olemuse mäletamise kaudu. Kui sa juba kord oled oma laulu omanik ei taha ega pea sa tegema midagi mis võib teisele kahju tekitada. ⠀
Kui oma elu õhtul lamab inimene oma asemel valmis siit maisest elust lahkuma teavad kõik küla elanikud tema laulu ja laulavad seda talle viimast korda.

See on väga võimas traditsioon inimest ja tema vaimu mõjutatakse identiteedi tasandil.
Sel on nii sügav puudutus.
Sel on nii sügav tähendus et minu leksikas puuduvad sõnad selle mõju kirjeldamiseks.

𝐊𝐚𝐫𝐞𝐧 𝐌𝐮𝐥𝐝𝐞𝐫 – 𝐡𝐨𝐢𝐚𝐭𝐮𝐬, 𝐦𝐢𝐬 𝐬𝐮𝐦𝐦𝐮𝐭𝐚𝐭𝐢
Tabloidid sobravad Epsteini prügis ja sellel teemal ei räägita, sest see ei ole mugav. Aga see on liiga kõnekas, et mööda vaadata.
Karen Mulder oli 1990ndatel moe absoluutne tipp. Ta töötas 𝐕𝐞𝐫𝐬𝐚𝐜𝐞, 𝐃𝐢𝐨𝐫i ja 𝐂𝐡𝐚𝐧𝐞𝐥iga ning kuulus esimeste 𝐕𝐢𝐜𝐭𝐨𝐫𝐢𝐚’𝐬 𝐒𝐞𝐜𝐫𝐞𝐭i “ingelite” hulka. See polnud niššikarjäär, see oli kõrgmoe süda.
2001. aasta oktoobris läks Mulder Prantsuse telesaatesse eesmärgiga hoiatada noori modelle. Ta rääkis seksuaalsest väärkohtlemisest ning seksuaalkuritegudest. Ta nimetas konkreetseid inimesi nime pidi modellitööstuse tippudest.
Siin murdus tema lugu järsult.
• Saade ei olnud otse-eetris.
• Intervjuu ei jõudnud eetrisse.
• Salvestis hävitati.
• Mõne tunni jooksul eemaldati Mulder avalikkuse eest
• ta viidi Pariisi psühhiaatriahaiglasse, kus ta viibis kuid.
Tema vaimne tervis seati kahtluse alla, usaldusväärsus lammutati, karjäär lõppes.
𝐌𝐢𝐝𝐚 𝐦𝐞 𝐭𝐞𝐚𝐦𝐞 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐧𝐭𝐣ä𝐫𝐞𝐥𝐞
Üks nimedest, keda Mulder oma süüdistustes mainis, oli Jean-Luc Brunel. Aastaid hiljem tuleb ilmsiks, et Brunel:
• oli Jeffrey Epsteini lähedane kaaslane,
• värbas modelle Epsteini võrgustiku jaoks,
• ning suri 2022. aastal vanglas enne kohtuprotsessi, sarnaselt Epsteiniga – asjaolud, mis on jätnud palju vastuseta küsimusi.
See ei tõenda automaatselt kõiki Mulderi väiteid. Aga tagantjärele ei ole enam võimalik väita, et tema hoiatused olid alusetud.

𝐌𝐢𝐤𝐬 𝐬𝐞𝐞 𝐥𝐮𝐠𝐮 𝐨𝐧 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐮𝐬𝐭 𝐧üü𝐝?
Kohtu ette ei tirita neid kes korraldasid Karen Mulderi hävitamise ja kuritegude maha salgamise, mis võimaldas Jean-Lucil veel 20 aastat teha seksuaalkuritegusid!
Epsteini toimikute ümber sagimine kaldub nimede ja poliitika poole. Miks tabloidid ei jahi tegelikke osalisi? Kes moodustasid naiste väärkohtlemise võrgustiku…
Mulderi lugu meenutab midagi ebamugavamat:
• Süsteemid ei vaja alati vandenõud. Piisab võimust, rahast ja vaikivatest mehhanismidest.
• Hoiatajat ei pea tõestama valetajaks. Piisab, kui tema usaldusväärsus purustada.
• Tõde ei kao. Ta lihtsalt lükatakse aastakümneteks kõrvale.
Mehed, keda Mulder süüdistas, jätkasid töötamist. Karen kadus.
Epsteini ümber tekivad seosetud “vandenõuteooriad”, sest varasemad hoiatused summutati, mitte ei kontrollitud.
Aga minule on arusaamatu: Miks ei küsitle suured väljaanded Prantsusmaal elavat Karen Mulderit, vaid eelistavad turvaliselt tegeleda surnud nimedega? @jälgijad #Epstein #KarenMulder

Peep Vain: millal Sa viimati surma peale mõtlesid?
Ma tean, et see küsimus võib tunduda imelik. Aga mis siis, eks ole?
Surmale mõtlemine võimendab elamise julgust.
Ma ei tea, missugune suhe on Sinul surmaga. Kui palju Sul on lähedalt inimesi läinud, kui palju Sa mõtled selle üle.
Aga need korrad, kui see on mind isiklikult ja otse puudutanud, on pannud mõtlema.
Tegin video, kus räägin:
• miks surmale mõtlemine võimendab elamise julgust,
• kaks maailmavaadet surma kohta – ja miks kumbagi pole vaja karta,
• kuidas vaadata surmale otsa nii, et see muutub neutraalseks või isegi positiivseks,
• kahetsused, mida elu lõpus tuntakse – ja kuidas neid vältida.
Vaata videot siit.

Et siis, kui mäng on mängitud ja kellad löövad, oleks tõesti leebe meel minna.
Et saaksid muheledes tagasi vaadata, tõsta metafoorse kaabu ja öelda: on olnud au.
Olen loonud, olen armastanud, olen maailma avastanud, olen iseendaks saanud.
Vaata videot ja anna kommentaarides teada, mis mõtted tekkisid.
Soovin Sulle julgust elada,
Peep

Vladas Radvilavicius: Kui tuleb sõda, siis me tahame selles sõjas kindlasti võita. Kuid vajaks selgitamist, mis on selles sõjas võit? Kas see, kui kaks suuremat sõjaväelist üksust omavahel võitlevad ja üks üksus teise üksuse hävitab? Kui nii, siis me oleme ette sellises sõjas kaotajad, sest meie üksus lihtsalt hävitatakse.
Ma mõtestaksin meie võidu ümber ja teisiti: meie võit strateegilises plaanis on meie rahva ellujäämine mistahes militaarses konfliktis, mis vormis see konflikt ka ei toimuks. Kui läheb sõjaks kahe suure vastase, ida ja lääne vahel, kus meie oleme vaid pisike lapike maad oma tühise sõjalise võimsusega, siis tuleb meil mõelda väga pikalt ette. Ja pikalt ette mõeldes pole oluline võita mingit lahingut, kaitsta mingit lapikest maad. Oluline on ellu jääda, et eesti rahvas ei kaoks. Just seda lõppeesmärki silmas pidades tuleks ka oma “võit” lahti mõtestada. Ja teha kõik, et just selline võit ka meile saabuks.
On see alistumine? Võibolla. Võibolla mitte. See on vale küsimus. Sest see pole see kategooria, milles mõtelda. Kui loeb vaid meie kestmine, siis on teisejärguline, kes mis lahingu võidab ja end siin kehtestab. Me elasime 2. maailmasõjas kaotuses NSVL-le ja tema punaarmeele 50 aastat, aga me saime ka selles sõjas lõpuks võidu – me oleme alles, me kestame, me suutsime taasluua oma riigi.
Kui järgmises sõjas me oleme ka kõik lahingud kaotanud ja oleme taas okupeeritud, siis ei tähenda see veel, et me oleme selles järgmises sõjas kaotajad. Me oleme kaotajad vaid ühel juhul – kui me kaome. Kui me aga kestame, me oleme võitjad. Isegi siis, kui võõras võim meid valitseb.
Meie tegelik häda on muus. Me kaome ilma lahinguteta, ilma sõjata. Sest me ei sünni juurde ja me hajume laia maailma. Sõda pole, lahinguid pole, aga me oleme need, kes ajaloo silmis on kaotajad. Sest me kaome. Ise.
See on meie esimene oht. Oht siin ja täna. See on meie tegelik lahing, meie tegelik sõda, mis vaikselt ja märkamatuklt meie igas päevas toimub. Seda justkui pealtnäha polekski… Aga see toimub, olenemata sellest, kas me seda märkame ja teadvustame või mitte.
Meie kaotamine selles sõjas, mis toimub ilma ühegi sõja ja lahinguta, süveneb, süveneb ja süveneb. Sest meid kui eesti rahvast on siin Eestimaal üha vähem.
Harri Kingo, 5.jaan. 2018
P.S. lisan Harri tekstile lahingukaardi
ja ka viimaste lahingute tulemused
2023: 10 949 elussündi
2024: 9 690 elussündi
2025: 9 092 elussündi