Eesti poliitikud ja pangad suhtuvad õpetajatesse nagu tujukatesse klounidesse.
Õpetajad kui õuenarrid töötavad 1600-kätte justkui mingil ajutisel missioonil, oletavad pankurid: kui nt soovid oma väikelaenusid kodulaenuks ühendada, ütlevad pangad (konkreetselt Big, COOP ja Holm) ühest suust ja sõnasõnalt – pöörduge, kui hakkate rohkem teenima.
Üllar Kruustik: https://www.facebook.com/reel/1721778982524710
Lembit Silla: Muinasjutt pornaudist ja ametlikest munnidest
Elas kord üks mees, kellest tehti töödejuhataja. Kõlab nagu edulugu, eks? Aga tegelikkuses tähendas see ametit, kus hommik algas käsiraamatuga:
ole vastik, sest muidu ei peeta sind juhiks,
ole arrogantne, sest alandlikkus on nõrkadele,
harjuta nartsissismi, sest ennast peab armastama rohkem kui teisi,
arenda sotsiopaatiat, sest empaatia ei too dividende,
sõima, sõima, sõima, sest sõim on võimu keel,
valeta nii, et ise ka usud,
pugema peab – aga ainult ülespoole, mitte kunagi allapoole,
ja selja taga sitta loopida on kohustuslik, ilma selleta ei saa palka kätte.
See polnud juhatamine. See oli munniks kasvatamine.
Mees proovis. Kaks aastat pressiti talle seda suppi kurku. Aga iga lusikaga läks süda rohkem pahaks. Organism hakkas vastu – põrn andis alla, närvid suitsesid ja lõpuks öeldi arstikabinetis: “Teil on pörnaut.”
Seal ta seisis, valiku ees.
Kas hakata munniks – täpselt selliseks, nagu amet ette nägi: vastik, arrogantne, nartsissistlik, sotsiopaat, sõimleja, valetaja, pugemise meister ja selja taga sita loopimise maailmameister?
Või öelda:Minge Persse, aitab!
Mees ütles:Minge Persse, aitab!
Ja läks minema.
Hiljem, kui ta hakkas kirjutama raamatut, tuli uus katsumus. Kui räägid aususest, ei tohi ise murduda. Kui kirjutad, et maailm on täis munne, siis ei tohi ise olla üks neist. Sest kui kirjutaja müüb end maha, siis jääbki paberile ainult hais, mitte tõde.
Ja siit tuleb loo moraal:
Kui sa müüd end korra maha, oledki munn. Ja munniks olemine on eluaegne – seda ei pese maha ei sauna leil ega kümme kasti viina.
Kui aga jääd ausaks, saad küll pörnaudi, aga vähemalt jääb hinge sisse inimene.
Ja nüüd kõige valusam koht:
Eestis ei kasvatata munne ainult töökohtadel. Eestis kasvatatakse neid ametlikult. Meil on terve register täis munne – poliitikud, ametnikud, bossid.
Nende põhioskused on: vastikus, arrogantsus, nartsissism, sotsiopaatia, sõim, valed, pugemine ja selja taga sita rääkimine.
See on nende CV, see on nende identiteet.
Ja kõige haigem ei ole isegi see, et nad olemas on.
Kõige haigem on see, et rahvas valib neid tagasi. Rahvas plaksutab, kui munn astub lavale, ja usub veel, et see munn räägib tema nimel.
See pole enam muinasjutt – see on riiklik munnivabrik.

Nuti grupi kaardi mäng Loomad (pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud)
Seni kuni Eestis olid laia ulatuslikud metsad välgutasid mets kitsed oma valgeid saba peegleid laantes nüüd ilmutavad nii põdrad kui ka ilvesed ennast linlaste õuna aias kusagil peab ju elama. 2026 aastal jälgib inim kond õudusega mis on juhtunud Jim Carreyga ilm selgelt näidatakse avalikkusele klooni teisikut koopiat nagu ka Putin tavatseb enda asemel 5-7 koopiat rahva ette saata. 30 aastat tagasi klooniti esimene loom lammas Dolly kelle 6 aastaseks jäänud elu tulemus on kuus talle ja topis muuseumis nii mõnigi sooviks tema kõrval ka diktaatori topist näha.
Julge hundi rind on rasvane väidab rahva tarkus. Kes ei riski see šampanjat ei joo.
Iga üks meist kujutleb ennast oma ette olles süsi mustaks kaslaseks e pantriks aga reaalia näitab paratamatult teist sugust tegelikkust kohkunud kiisud ja prügi kasti kassid oleme.
Lohutagu meid siis fakt et Indias on kassil õndsust sümboliseeriv vaimne dimensioon Egiptuses on kõuts püha loom ning nende olenditega seostatakse maagiat ja nõidu.
Sama moodi on meie mütoloogia kultuuri lugu ja kirjandus maastik tulvil hobuse kujulisi olevusi kentaurid pegasused ja üks sarvikud. Ühtlasi peitub meie kultuuri ruumis tuntud nimede taga sala päraseid loomi kellel on iidseid nimetusi mis on ununenud „pürg“ tähendab maa keeli muu seas piisonit!
Armastame laulu Kui on meri hülge hall ja sind ründamas suur hall ilma et mõtleksime seda lauldes faktile et hall jüljes on Lääne mere suurim imetaja. Sama moodi nõksutame tantsu loo Pärli püüdja saatel puusa kontrollimata fakti et Eesti vetes elab loodus kaitse alune eba pärli karp keda on püütud pärlite leidmiseks.
Friedebert Tuglase novellis Androgüüni päev ärkab hommikul ilus noor tütar laps kes saab lõuna ajaks küpseks daamiks ja moondub õhtu poolikul vanaks koledaks kiimaliseks meheks aga vihma ussid on läbi kogu elu mõlema soolised ning kui keegi lõikab vihma ussi juppideks elab iga osa häirimatult edasi.
Kui inimene sünnitab kolme nelja kilose beebi tavatseb ta pärast aastaid kirjeldada kui mitu tundi ta valudes piinles millised õmblused tema sai ning loodab et lapsukesest kasvab nende üle elamiste järel vähemasti tänulik pensioni sammas. Karu ema see vastu poetab talve unes olles poole kilosed mõmmikud kes enamasti kaksikutena kasvavad järgmise põlvkonna tegijateks kes ise seisvudes unustavad oma ema ning isa ei ole nad kunagi teadnud.
Märtsi kuu on astroloogiliselt Jäära võimule tuleku ja kevadise pööri päeva aeg mil on põhjust meelde tuletada et oinas on kastreeritud jäär kellel on mihkli päev sügisese pööri päeva paiku.
Tegelas kuju kes oli iga ameti peale mihkel oli ETV laste saates Hunt Kriim silma üheksa ametit esinenud susi keda kehastas Hendrik Toompere muu hulgas legendaarne kuduja.
Analoogselt mets kitsede valgete tagu otstega ilmutavad ka ilvesed ennast üha sagedamini õuna puu otsas sest seniseid kodu metsi enam ei ole jääb loota et härra ilves pigem armub linlaste kiisudesse kui et suhtub neisse kulinaarse huviga. Kena kevadet!

Hannes Võrno: Mul ammune hea sõber juhib üht Aafrika kütusefirmat. Me oleme ennegi omavahel rääkinud asjadest, mida jagan tema loal ja enda veendumuseks ka teistega. Vestlesime seekord pikalt tema lemmikteemal, kütuse hinnad ja kuieas ostjat huiatakse.
On üks lihtne viis aru saada, kuidas kütuse hinnaga tegelikult raha tehakse. Mitte läbi loosungite, mitte läbi kaugete kriiside, vaid läbi ühe liitri.
Kui sa maksad tanklas ligi kaks eurot liitri eest, siis ei maksa sa ainult nafta eest. Umbes pool sellest hinnast on maksud. See tähendab, et juba alguses on selge: kütuse hind ei ole ainult turu küsimus, vaid ka süsteemi küsimus. Ja süsteem töötab nii, et hinnatõus ei ole kellelegi tipus olevatest mängijatest otseselt halb uudis.
Aga jätame maksud korraks kõrvale. Vaatame, kus tekib päris mänguruum.
Kõige lihtsam viis hinnaga mängida ei ole see, mida tavaliselt arvatakse. See ei ole mingi salajane nupp, mida keeratakse. See on ajastus. Kui toornafta hind tõuseb, liigub tankla hind kiiresti kaasa. Kui toornafta hind langeb, tuleb tankla hind järele aeglaselt. See väike viivitus ei tundu midagi erilist, aga kui seda korrutada sadade miljonite liitritega, muutub see rahaks, mida keegi eraldi välja ei kuuluta.
Siis rafineerimine. See on koht, millest avalikus arutelus peaaegu ei räägita. Nafta ei lähe otse autopaaki, see läbib vahepealse protsessi, millel on oma hinnastamine. Kui nõudlus on pingeline või seda näidatakse pingelisena, saab sinna vahele lisada marginaali, mida tarbija ei oska eraldi välja lugeda. See ei ole otsene hinnatõus, vaid pigem vaikne paisumine, mis sulandub lõpphinda.
Jaemüügis toimub veel üks lihtne asi. Turul, kus tegijaid on vähe ja kõik näevad üksteise hindu, ei pea keegi midagi kokku leppima. Piisab, kui üks liigub, teised tulevad järgi. See loob olukorra, kus hinnad liiguvad koos üles, aga alla tullakse ettevaatlikumalt. Mitte pahatahtlikult, vaid äriliselt loogiliselt.
Siis tuleb mängu riik. Käibemaks arvutatakse kogu hinnalt. See tähendab, et iga hinnatõus kasvatab automaatselt maksutulu. Kui liiter kallineb, ei kasva ainult ettevõtete käive, vaid ka riigi osa sellest. See loob vaikse huvi, et hinnad ei langeks liiga kiiresti ega liiga madalale.
Kui need kihid kokku panna, siis pilt muutub selgemaks. Keegi ei pea süsteemi kaela vägisi krussi keerama. Piisab, kui kasutada seda, kuidas see juba töötab. Hinnad tõusevad kiiresti, langevad aeglaselt. Vahepealsed marginaalid paisuvad, kui olukord seda lubab ja aina kerkivad maksud võtavad oma osa automaatselt.
Kui panna sellele lihtne number külge, siis isegi mõnesendine lisamarginaal liitri kohta tähendab aastas kümneid miljoneid eurosid. Mitte ühekordse trikina, vaid pideva voona, mis tekib väikestest nihetest.
See ongi kogu loo tuum. Kütusehind ei ole ainult nafta hind. See on ajastuse, marginaalide ja maksude kombinatsioon. Ja rikastumine ei tule ühest suurest liigutusest, vaid paljudest väikestest, mis on piisavalt märkamatud, et keegi ei hakka neid eraldi vaidlustama.
Kui seda korra näed, siis järgmine kord tanklas seistes ei vaata sa enam ainult tablool olevat numbrit. Sa näed selle taga mehhanismi, mis töötab vaikselt, järjepidevalt ja väga tõhusalt.

Huvitavad seosed tekivad lugedes Mircea Eliade teost „Uurimus usundiloost“.
Eelmine postitus „Mõõdetav aeg vs Jumalik aeg“ sündis samuti just selle autoriga kaasa mõtlemisest.
Tänaseks käivitas kirjutamise viljakuse ja naiseks olemise teema. Veri on aga suur osa viljakusest. Samas kohtame ka väidet: „Veri mürgitab maa.“
Siin on juba selgelt tunda tsivilisatsiooni hõngu.
Samas veri kui valguline, mineraalne vedelik on oma olemuselt mulda viljastav. Arhailises ajastus olid just vereohvrid seotud viljakusega.
Pöördekoht tähenduses
Vaatame siin väga olulist pöördekohta:
sama aine – veri – saab eri ajastutel vastupidise tähenduse.
See ei ole juhus, vaid muutus selles, kuidas elu, süüd ja korda mõtestatakse.
Veri kui viljastav jõud (arhailine kiht)
Paljudes varasemates kultuurides oli verel mitmeid tähendusi:
• elu kandja
• jõud, mis “toidab maad”
• ohvriveri kui tsükli käivitaja
Mäletame „jumaliku aja“ käsitlust – tsükliline liikumine, kus sündmused määravad rütmi.
Seega oli ohvri veri ühe tsükli lõpetaja ja uue algataja.
Miks nähti veres viljakust?
Maa “joob” verd. Veri imbub mulda ja selles kohas hakkavad taimed kasvama jõulisemalt.
Veri → muld → uus elu.
Veri kui oht ja süü (hilisem kiht)
Hiljem muutub suhtumine vere valamisse, eriti kui see toimub vägivalla või omakasu nimel. Siin tekib tsivilisatsiooni kiht: moraal, õiglus ja elu väärtustamine.
Verevalamine ei ole enam lihtsalt energia liikumine, vaid elu katkestamine.
Verest saab süü märk.
Näiteks Piiblis, Kaini ja Abeli loos:
„Su venna veri kisendab maa pealt minu poole.“
Siin ei ole veri enam viljakuse sümbol, vaid ebaõigluse jälg.
Mis pani siis moraali kasvama? Siin on mitu muutust korraga. Inimesed väsivad vägivallast – sõjad, hierarhiad, omandi võitlused. Omandiga koos tekib ka oma ruumi taju ja kus on “minu” seal tekib vajadus õigluse järele. Elu väärtus muutub individuaalsemaks. Niisiis, veri ei ole enam lihtsalt “energia” vaid veri annab ka vastutuse. Need kaks maailmavaadet ei välista teineteist. Need saavad koos eksisteerida, sest vaadatakse erinevate nurkade alt.
Jah, veresüü ja vägivallaga seotud veri on midagi muud kui veri – viljastav vedelik maale.
Veri kui väetis (praktiline tasand)
Tuleme taimekasvatusse. Paljudele toalilledele on läbi aegade kastmiseks kasutatud verevett. Näiteks lihapesu, rupskitepesu või ka päriselt – mida ise olen teinud, seatapp toiduks, kus veri koguti kokku, et siis luua sellest toitu ja samuti anti jõudu taimedele. Põhjused on väga lihtsad ja “maised”: veri sisaldab palju lämmastikku (N), samuti mikroelemente (raud jne), see on taimedele kiiresti kättesaadav. Tänapäeval kasutatakse selleks näiteks: verejahu (blood meal), kondijahu (bone meal).
Niisiis, see ei ole ainult sümboolika – see toimib päriselt. Kui me nüüd seome selle arhailise mõtlemisega siis inimene nägi seda mis toimis reaalselt.
Veri → muld → taim kasvab.
See ei olnud lihtsalt usk või lootus vaid kogemusest sai sümbol. Veri on elu andev jõud. Ja nagu me teame, on lihtne praktilisest kogemusest teha endale kõikehõlmav rituaal.
Vere “liigid”
Isa luud – võetud vaevata
Teenri veri – antud vabatahtlikult
Vaenlase veri – võetud vägisi
… ja isand kõnnib taas mööda maad.
(Siin tekkis paratamatult seos Voldemort taastamisega )
1. Vabatahtlik veri
Mütoloogiliselt on see kõige “puhtam” vorm:
ohver → annab midagi ära.
Ta ei tee seda sunnist, vaid tähenduse või suhte nimel. Just seepärast on see nii tugev sümbol.
“Ma annan ära midagi oma elust, et midagi muud saaks elada, taastuks või muutuks”.
Minu enese kogemus Hathori templis neitsiohvri või vereohvrina. Ei olnud ainult tilgake, vaid ohver kasvatati templis ja hariti targaks ja ilusaks, kuni ühel hetkel toodi altaril ohvriks. Ja ka see oli nn teadlikult antud.
Ja siia vahele veidi minu enda eelmiste elude kirjeldust, mida olen läbi regressiooni meenutanud. Ma olin huvitavalt ühes ajajoones erinevates kehastustes. Hathor kui jumalanna, kui Preestrinna Hathori templis ja kui Vereohver selles samas templis. Olgugi, et väidetakse kirjete puudumise tõttu, et Hathori templis polnud süstemaatilist inimohvrit, siis võimalik, et mingi eriti tähtsa palvele või mingi muu loogika tõttu need seal olid. Mäletan et ma olin vast aastane, kui mind temlile anti ja umbes 15-18 kui lõpuks andsin ennast Hathorile. Enne seda oli aga väga laialdane Naiseks olemise õpetus, sexi ei mäleta, küll oli aga sensuaalsuse ja käitumise ja keelte õpetus. Võime ju tõmmata paralleeli Idamaades Geišha elukutsega. Samas on ka tugev vereohver Kuupuhastuse veri, mida on palju maagia rituaalides kasutatud.
2. Väevõtmine (vägisi veri)
Siin tekib see, mida ma nimetan veresüüks: elu võetakse vägisi, mitte ei anta ja tasakaal läheb paigast. Seetõttu paljudes kultuurides öeldakse “Veri kisendab”, “Vere jälg jääb peale”, “Veresüü” – nn põlvkondade järgi on ühesugune “karma”.
3. Tsükliline veri (kuupuhastus)
See on juba hoopis kolmas kategooria: See ei ole vägivald, ei ole ohverdamine, vaid looduslik tsükkel. Seetõttu on seda peetud pühaks mitmes kultuuris ja paljudes rituaalides. Kuid see, mis on ühes kultuuris püha on teises tabu ja kolmandates hoopis ülim väe kandja rituaalis. Niisiis see ei ole “elu võtmine”, vaid elu rütm.
4. Rolli veri (sõdur, timukas)
Selles kategoorias tuleb mängu ülesande pärast vere valamine. Sõdur, kui tööriist. Tööriist kelle kätega valatakse verd. Elu võtmine veresüüna – siin tulevad mängu timukad või preestrid, kellele usuti, et see roll hävitab nende enda eluviljakuse ja õnne. Omakasu või ka sõdurina valatud veri mõjub samuti hoopis teisiti. Sõdur on tööriist. Omakasust mõrvatöö tegijale aga astub ühiskondlik moraal vahele.
Kultuurid on püüdnud seda lahendada nii, peale lahinguid on sõdurid tavaelanikest eraldatud. Puhastumise rituaalid. Poolnaljaga saab ka alkoholi liigtarvitamist kasutada puhastuse eesmärgina, kuid kui vaatame lahingutes ja missioonidel käinud sõdalaste ajusid, siis moondub pidevast adrenalliinist ja amügdala häireseisundist aju kude sarnaseks Altsaimeri diagnoosiga vanuri ajule. Ehk siis, isegi kui tegu on “lubatud”, ei kao selle mõju.
Veri ei ole iseenesest ei püha ega süü.
Tähenduse annab see, kuidas ja mille nimel ta voolab.
Sama aine –
võib toita elu
või jätta maha jälje, mis ei kao.

https://www.youtube.com/watch?v=WUiS_ZGkgi0
20. märtsil 2026 siseneb Päike Jäära märki – päikeseaasta algusesse. 0° Jäära on sodiaagi nullpunkt, kus algab uus aastaring.
Juba iidsetest aegadest on astroloogid kasutanud Jäära ingressi – hetke, mil Päike siseneb Jäärasse –, et lugeda eelseisva aasta tooni, mis on hetktõmmis sellest, kuidas see uus tsükkel tõenäoliselt lahti rullub – nagu päikese tagasitulek maailma enda jaoks.
Päikese sisenemine Jäära tähesse on iga-aastane lähtestus – uue astroloogilise aasta algus. Hetk, mil elu sunnib end taaskäivitama.
Aga seekord on tunne natuke teistsugune.
Kuigi eelmine 365-päevane teekond on nüüd lõppenud, oleme endiselt 28° Kalade tähemärgis oleva noorkuu kaja all – kanname endiselt mälestusi ja lõpetamata niite sellest, kus oleme käinud.
Uus aasta, ilma meid kujundanud asja meelespidamiseta, on lihtsalt järjekordne alateadlik tiirlemine ümber Päikese.
Sama impulss uuesti alustada. Sama tung „värske alguse” järele. Sama uskumus, et lehekülge keerates seadsime loo kuidagi nulli – justkui uus algus võiks kustutada eelmise.

Kuid uus päikeseaasta ei kustuta minevikku.
Uus algus ei tähenda midagi, kui see ei põhine sellel, mis on tõeliselt oluline.
Merkuur liigub otse Kalade tähtkujus
Varsti pärast uue astroloogilise aasta algust, kui maailm vajutab taas lähtestamisnuppu, samas rütmis nagu alati, juhtub midagi ootamatut:
Merkuur pöördub otse.
Ja see pole tavapärane Merkuuri jaam → Merkuur muudab suunda täpses ühenduses Põhjasõlmega Kalade tähtkujus .
Merkuur ja Põhjasõlm viibivad siin koos päevade kaupa, kaevudes sügavamale, kui nende tavapärane liikumine lubab, andes edasisele suunale kaalu ja tähenduse.
Uus aasta, uus algus – olgu. Aga miks ma seda teen? Milleks see tegelikult on? Mis tegelikult oluline on?
Päikese konjunktsioon Neptuuniga Jääras
Jäära ingress – Neptuuni konjunktsioon Jääras – kannab endas teistsugust algust.
Esmakordselt meie elus kohtub Päike Neptuuniga sodiaagi alguses. Uus tsükkel ei “alga” lihtsalt – see algab tähendusega.
Neptuun toob midagi, mida Jäära sisenemine tavaliselt ei kanna: tunde, et see algus pole juhuslik, mitte isoleeritud, mitte lihtsalt järjekordne ratta pööre.
Et selle taga on midagi . Midagi, mis ühendab seda eksistentsi sügavama kihiga e.
Selle joondamise kõrgeim potentsiaal on millegi fundamentaalse meelespidamine – et juba see fakt, et me siin oleme, lihast ja luudest, tähendab midagi.
See on esimene kord meie elus, kui astume uude tsüklisse mitte ainult hoo, vaid ka suunatundega, mis tuleb millestki meist väljaspoolt.
Chironi ja Erise konjunktsioon Jääras
Chironi ja Erise konjunktsioonis 24° Jääras kohtub punkt, kus valu tekib, selle osaga meist, mis keeldub selle suhtes vaikimast. See, mida oleme talunud, alavääristanud või ära seletanud, pole enam midagi, mida saame ignoreerida. Me ei saa enam teeselda, et see pole oluline.
Nii nagu Eris paljastas jumalate silmakirjalikkuse, taastades Kuldse Õunaga kosmilise korra, saame ka meie stsenaariumi ümber pöörata – ja seista tõe eest.
Sest miski – ei ükski tingimus ega lugu, mille järgi oleme elanud – ei suuda tõe väele vastu panna, kui me lõpetame sellele ärapöördumise.
Päike nullpunktis Jääras – Rubiconi ületamine
Kui Päike ületab Rubiconi , kutsutakse meid küsima mitte seda, mis on uut, mida ma tahan manifesteerida, mis on järgmine särav asi, mida taga ajada – vaid mis on see, mis on peale kõige selle, mis mind tõeliselt kutsub.
Päike nullis Jääras on kutse sulanduda päritoluga – ja lasta sellel sulandumisel sütitada meis midagi, mis tundub nii isiklik kui ka seotuna millegi suuremaga – suunaga, mis juba teab, kuhu see läheb.
Esmakordselt ei tundu Nulli astumine enam nagu oleksime metsikusse loodusesse paisatud ja ellujäämise eest võitlema hakanud – vaid nagu midagi, kuhu me kuulume.
See on ehk esimene kord, kui me tunneme tõmmet, mitte ainult ajendatust. Kui uus teekond tundub natuke teistsugune – mitte sama tsükkel, mis kordub samade vanade kurnatud ootuste all.
Ja kui midagi suuremat hakkab meid kinni hoidma , pole küsimus enam selles, kuhu me läheme, vaid selles, mis on alati tundunud tõsi , isegi enne, kui meil olid selle jaoks sõnad.
Mis on minus sellist, mis jääks alles ka siis, kui kõik muu kaoks?
Kui teaksid, et universum on sinu poolel, kas võtaksid teistsuguseid riske? Mida teeksid teisiti?
Aspektid ja kangelase teekond
Jäära ingress on mütoloog Joseph Campbelli definitsiooni kohaselt kangelase teekonna kvintessents.
→ täpsemalt öeldes on 0° Jäär „ Seikluste kutse “, hetk, mil midagi algab, kuid veel ei teata, kuhu see viib.
Ja see, mis algab seikluskutsena, järgib äratuntavat mustrit .
Kangelase teekonna raamistik on täiesti uus viis sünnikaardile lähenemiseks – see muudab täielikult teie arusaama sellest, kuidas sünnikaart muutub elatud kogemuseks.
Näited müütidest , muinasjuttudest ja filmidest koos astroloogiliste horoskoopide näidetega äratavad need dünaamikad ellu.
Veebiseminar toimub 22. märtsil 2026 kell 12.00 ET ja salvestus tehakse kättesaadavaks kõigile registreerunutele :
[VEEBINAAR] Aspektid ja kangelase teekond – 22. märts 2026