Planeet põleb – ja meie keerame kella.

Kellakeeramine kui mannetuse sümbol
Ööl vastu pühapäeva 30. märtsi, krutitakse Euroopas taas kelli ja hakkab kehtima suvine aeg. Ülemaailmselt ei olda kellaajaga mängimises nii entusiastlikud kui vanal kontinendil. Varasemalt suveaega kasutanud Hiina ja India on sellest loobunud ning arvestades nende riikide majanduses toimuvaid positiivseid arenguid ollakse sellest pigem võitnud. Nii ongi kellaajaga mängimine jäänud eurooplaste ja põhja-ameeriklaste lõbuks.
Suveajal on pikk eellugu.
Suveaeg hakkas esmakordselt kehtima 109 aastat tagasi, kui 30. aprillil läksid kaks sõdivat riiki, Saksamaa ja Austria-Ungari, üle nõndanimetatud sommerzeitile. Kunstilikust valge aja pikendamisest loodeti kivisöe kokkuhoidu, mis omakorda kahandaks sõjakulusid. Saksamaa järel katsetasid suveajaga ka Suurbritannia ning teisedki Euroopa riigid. Suveaeg oli kasutusel ka Teise maailmasõja päevil. Peale sõda tekkis suveajale üleminekus taas pikem paus. Seitsmekümnendail tekkis Euroopa riikidel mõte, saada suveaja abil kontrolli alla majandust halvanud energiakriis. Kuigi kellakeeramise osa kriisist ülesaamisel pole tõestatud, kestis see edasi ka peale energiavarustuse korrastumist, sest halvad harjumused on visad kaduma.
Eestis keerati kellad esmakordselt suveajale 14. juulil 1917. Peale Teist Maailmasõda tekkis pikem paus, kuni 1. aprillil 1981 hakkasid kellakeerajate näpud taas sügelema. Ja sellest ajast olemegi kuulunud kellatrikitajate innovaatiliselt ennastsalgavasse seltskonda.
Kellakeeramine mõjutab tervist.
Igal kevadel langeme kellakeeramise järgselt depressiooni, sest aeg on tõsine meteeriaväline substants, millega mängimine tekitab stressi. Kellakeeramisest johtuv valulik reaktsioon väljendab protesti ebamugavaks muutunud olukorrale. Arstide väitel on öö ja päeva vaheldumise rütm evolutsioonis väljakujunenud tunnetuslik protsess ning sellega mängimine vastutustundetult tekitatud terviserisk.
Kellakeeramine pärsib tähelepanu ning alandab töövõimet, ning siin tuleb juba mängu rahaga mõõdetav kahju, mis võib vanal kontinendil ulatuda miljardite eurodeni. Kahju tekib läbi õnnetuste ja väsimusest johtuva töövõime languse. Kellakeeramisega kaasnevad tervist kahjustavad unehäireid, mis võivad tekitada organismis raskesti ravile alluvaid muutusi.
Mannetu EL.
Kellakruttimise negatiivseid mõjusid hinnates, tegi Euroopa Komisjon 2018. aastal ettepaneku loobuda EL-is kelladega jamamisemisest. Järgmisel aastal hääletas Euroopa Parlament ettepaneku poolt ja viimane kellakruttimine pidi toimuma 2021. aastal. Peale seda jäi parlamendi poolt heaks kiidetud otsuse elluviimine toppama. Siiani pole valitsusjuhtidest koosnev ülemkogu leidnud võimalust konsensusele jõuda ja seepärast hakkame ka 2025. aastal taas kellaseiereid suveajale keerama.
Siit ka kõhklus, et kui kuue aasta jooksul ei suuda EL teha niivõrd lihtsat otsust, siis mida üldse on sellelt liidult oodata. Mõelgem sellele, kui pühapäeva hommikul ehmunult voodist üles kargame, sest tund elust on kusagile kadunud ja tuleb oodata sügiseni, kui selle tagasi saab.
Vsevolod Jürgenson

Gameboy Tetris No eta žizn, eta karma…
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Kirjuta oma mälestustekst Pavelist ja tema loomingust
Juudid ütlevad Suri särgil ei ole taskuid.
Eestlased tõdevad Oma särk on ihule kõige lähemal.
Seega jäi iga ühele meist Gameboy Tetrisest oma isiklik mälestus mis on kindlasti seotud mõne sinu minu tema väga privaatse juhtumiga. Murutari 21-st tatoost esimene sündis koos Paveliga. Pärnus oli iga suvine Beach Grind ning kuna minu tütred ei olnud veel 18 aastased läksin neile täis kasvanud saatjaks. Tõsi küll päris täis kasvanuna ma Ammende villa kõrval ei käitunud seal oli nii pärnakate Ane kui teiste tatoo meistrite salongide ala. Valisin endale turja peale tätoveerimiseks öö-päev-must-valge vaagimise kaalud. Kui töö oli hoos pistis lavalt maha tulnud Pavel nina salongi kiitis heaks… ja see oligi meie viimne kohtumine. Samal ööl suri aresti kambris arsti abi saamata üle doosi Grindi noor külaline tubli ja tark poiss Juurust. Sellised mälestused siis.
Esimese muusika palana meenub enamusele meist Für Oksana . Seitsme aastane reggae ballaad jutustab koos töös Nubluga armastus loo mille sõnad räägivad kolmes kohalikus keeles kui keeruline on kahe linna ja kultuuri vahel suhet arendada seda enam et tüdruk on georgi lindi meelne ning viimasel ajal ei ole üldse kindel et rongid sõidavad. Ühel issanda hommikul jäi seoses häkkerite rünnakuga väljumata 40+ rongi mis oli tore sisse juhatus Auvere elektri jaama korstna kui sümboolse peenise maha tulistamisele vene drooniga.
Kõigi rahvaste püha kiri meil Piibel juutidel Toora moslemitel Koraan kõneleb üht ja seda sama saabuvad ajad mil elavad kadestavad surnuid. Härra Botšarov laulis meie maa kõigile rahvastele koos Glitcheriku ja Mäxiga laulus Maakas et mullaste küüne alustega tegude inimesed on küll naljakad ja vana moodsad aga tegelikult jäävad just meie sugused ellu.
Ida Viru maal filmitud videos vaatab tõhus raske veo hobune meile julgustavalt otsa noh kas sina oskad mulle atra taha rakendada ja koos minuga vagu künda? Samas küsime koos pilve pealse muusikuga aina valju häälsemalt kuhu kadus Sten kadus Glen kadus Natali?
Mälu pilt esimesest suurest kontserdist 5 miinust ja Puuluup ühend vägedega Alexela kontserdi majas jääb taevasesse fonoteeki igaveseks ning taevaga oleks poleks tingida ei saa kes läinud selle mälestuse auks elame loome ja lehvime meie edasi.
Kallis Paša aitäh et kinkisid lisaks muusikale meie rahvale kolm andekat last. Kui kõik lähevad ära ja uusi lapsi ei sünni kes siis sinust jäänud muusika saatel tantsib ja remixe teeb kes räägib saatuse kaaslastele nii ausalt kui sina alko-narko-psüühikaprobleemidest kes rajab maale ellu jäämise oaasid uued Lootuse külad ja muudab Maarja maa rahvus pargiks?
Ekke Jörgen Pavel ehkki teie loobusite on meie rahvas osutunud iga suguse loodusliku valiku ja sõdade puhul ellu jääjaks ning iga ehmatava lahkumise puhul on sobiv hetk tõotada MEIE JÄÄME TRUUDUS-FOOKUS-DISTSIPLIIN KAS KÕIK SAID ARU RAISK?

Kasso Kaasik: Kui 10 ruutkilomeetri peale on üksainus kõrge korsten ja “eksinud” droon leiab üles just selle, siis jutt „ei olnud suunatud” vajab palju tugevamat selgitust kui pelk rahustav stampvastus. See meenutab „Suurt jalutuskäiku”, kus kõõrdsilmne sakslane nägi taevas kolme lennuki asemel kuut ja lasi omad alla. Võib-olla nägi droonipiloot Auveres samuti kahte korstent ning otsustas nende vahelt läbi lennata.

Vabapidamisel olnud lapsepõlve vaikne kadumine
Millal saab laps üksi õues mängida? Kaks vanemat, üks võõras inimene ja riik põrkuvad kokku.
BIG THINK JA STEPHEN JOHNSON

24. MÄRTS

LOE RAKENDUSES

Hei kõigile,

Mul pole viimasel ajal palju aega kirjutamiseks, aga vahel komistame kolleegidega loo otsa, millest ma ei saa kirjutamata jätta. See oli üks neist kordadest. Kirjutasin selle loo meie eelseisvasse numbrisse „Vastupanuvõime juured“. Number on järgmise paari nädala jooksul saadaval nii veebis kui ka trükisena – kui soovite trükiväljaannet, mis sisaldab lisasisu ja kujundust, registreeruge juba täna Big Think liikmeks .

— Stephen Johnson , ajakirja Big Think tegevtoimetaja
________________________________________

Allikas: Vincent Romero
Stephen Johnsoni poolt
Mallerie Shirley ja Christopher Pleasantsi jaoks ei tundunud miski nende kahe lapse kasvatamises “revolutsiooniline”. Siis helistas võõras inimene lastekaitsesse.
See algas eelmise aasta novembris Atlantas. Kuna valimispäeval oli kool suletud, tahtis paari 6-aastane poeg Jake (mitte tema pärisnimi) oma tõukerattaga üksi lähedalasuvale mänguväljakule sõita, samal ajal kui Mallerie ja Christopher kodust oma tehnikatöid tegid. Nad olid hiljuti hakanud Jake’i üksi õues mängima lubama ning pargis ootasid teda teised lapsed ja grupp lapsevanemaid, kes heategevusüritusel osalesid.
Luba antud. Jake pani kiivri pähe, istus tõukeratta selga ja sõitis sillutatud puhketeel kolmandiku miili mänguväljakule. Tagasiteel peatas naine ta. Ta küsis tema nime, vanust ja elukohta. „Talle tundus, et naine lihtsalt nõudis vastuseid,“ ütleb Mallerie. „Ja siis, kui naine talle järgnema hakkas, hirmutas see teda.“
Kaks päeva hiljem helistas uksekella Georgia osariigi pere- ja lasteteenuste osakonna (DFCS) sotsiaaltöötaja. Sotsiaaltöötaja ütles, et Jake on liiga noor, et järelevalveta teel olla. „Kui vana ta peaks olema?“ küsis Christopher. „Umbes 13,“ vastas naine. Mees küsis, kust see number pärit on. „Ma pean selle järele vaatama,“ meenutab Christopher naise öeldut. Kui ta edasi uuris, arvas naine, et asjad pole enam nii nagu vanasti. „Inimesed on nüüd veidramad.“
„Siis teatas ta mulle, et läheb lastega nende koolides intervjuud tegema – et tuleb hiljem tagasi majja sisse vaatama ja veenduma, et meil on süüa ja jooksvat vett,“ ütleb Christopher.
Perekonnal ei puudunud esmatarbekaup. Kuid nädalaid hiljem said nad agentuurilt kirja, milles öeldi, et Mallerie hooletusse jätmise süüdistus on „põhjendatud“. See oli kiri, mida nad olid kaua kartnud.
„Minu hirm pole kunagi olnud, et Jake’il oleks üksi olles ohtlik tunne,“ ütleb Mallerie. „Minu hirm on alati olnud, et riik sekkub.“
See juhtum ei olnud bürokraatlik juhus. See peegeldab laiemat mustrit: ebamäärased laste hooletusse jätmise seadused koos kultuuriga, mis üha enam usub, et lapsed vajavad pidevat järelevalvet, on laiendanud valitsuse haaret kunagi tavaliste lapsevanemate otsuste langetamisel, kujundades selle käigus ümber Ameerika lapsepõlve piire.

Hooletuse uuesti määratlemine
See laiendatud ulatus lõpeb mõnikord käeraudadega. 2024. aastal arreteeriti Georgia osariigist pärit ema nimega Brittany Patterson pärast seda, kui tema tollal 10-aastane poeg kõndis üksi miili linna. Šerifi asetäitja sõidutas ta koju. Brittany noomis teda – mitte üksi kõndimise, vaid selle eest, et ta ei öelnud kellelegi, kuhu ta läheb. Ta arvas, et sellega on kõik läbi, kuid hiljem samal õhtul panid asetäitjad ta hoolimatu ohtu seadmise eest vangi.
See juhtum aitas Georgia seadusandjaid veenda vastu võtma niinimetatud „mõistliku lapsepõlve iseseisvuse“ (RCI) seaduse, mis võeti vastu eelmisel suvel. Need seadused on osa riiklikust liikumisest, mille eesmärk on karmistada osariikide hooletussejätmise seaduste ebamäärast sõnastust. Näiteks Georgia vana seadus defineeris hooletussejätmise kui „nõuetekohase“ vanemliku hoolitsuse osutamata jätmist. Uus seadus asendab selle „vajaliku“ hoolitsusega ja seab hooletussejätmise suhtes kõrgemad nõuded: vanemad peavad oma lapse turvalisuse suhtes ilmutama „ilmet hoolimatust“, pannes ta otsesesse ja ilmsesse ohtu. Seadus sätestab ka selgesõnaliselt, et mõistlikult võimeka lapse kooli jalutamine või lähedalasuvasse parki reisimine ilma järelevalveta ei kujuta endast iseenesest hooletussejätmist.

Alates 2018. aastast on 11 osariiki vastu võtnud mingisuguse RCI õigusakti. Liikumisel on üldiselt kaheparteiline toetus, kuigi selle levik olenevalt sihtrühmast erineb. Perekonnakaitseadvokaat Diane Redleaf märgib, et punastes osariikides kipuvad valitsuse liigsele tegutsemisele keskenduvad argumendid kõige paremini kohale jõudma, samas kui sinistes osariikides keskenduvad veenvamad juhtumid võrdsusele – kes saab endale lapsehoidjat lubada ja kas hooletusse jätmise uurimised langevad ebaproportsionaalselt värviliste perede kanda.
Mallerie ja Christopher ütlevad, et nad tundsid end Georgia uue seaduse tõttu, mis jõustus neli kuud enne rolleriintsidenti, „volitatuna“. Probleem on selles, et DFCS ei paistnud Mallerie perekonna uurimise alustamisel seaduse olemasolust teadvat, kuigi see oli loodud selleks, et vältida selliste teadete uurimist nagu nende vastu esitatud.
Kui Mallerie selle seaduse DFCS-i juhendajaga tõstatas, tundus vastus isiklik: olenemata ühestki seadusest, kuidas sa emana said oma „beebil” nii teha lasta?

“Terve mõistus on lihtsalt aknast välja läinud.”
David DeLugas
Redleaf on aastaid püüdnud parandada süsteemi, mis selliseid reageeringuid võimalikuks teeb. „Me ei ütle, et [murelikud kodanikud ei peaks] seda otsust tegema,“ ütleb Redleaf, kes töötab õigusnõustajana Let Grow’s, mis on mittetulundusühing, mis toetab lapsepõlve iseseisvust ja aitas kaasa Georgia osariigi seaduseelnõu koostamisele. „Me ütleme: ärge minge ja uurige midagi, mis ei ole hooletussejätmine.“
Lastekaitseasutused töötlevad igal aastal üle nelja miljoni väärkohtlemise ja hooletusse jätmise juhtumi – see arv on alates 1974. aastast, mil laste väärkohtlemise ennetamise ja ravi seadus seadis teatud föderaalse rahastamise sõltuvusse osariikide aruandlussüsteemide loomisest, hüppeliselt kasvanud. Tulemuseks on osariikide hallatavad süsteemid, mis küll töötlevad paljusid teateid, kuid millel üldiselt puudub mehhanism tõsiste juhtumite eristamiseks sellistest nagu Jake’i oma.
„Terve mõistus on lihtsalt kadunud,“ ütleb David DeLugas, Mallerie ja Christopheri advokaat ning vanemate õiguste eest seisva organisatsiooni ParentsUSA tegevdirektor . DeLugas soovitab, et lastekaitseasutuste sõelumisprotsess peaks toimima nagu erakorralise meditsiini osakonnas tehtav triaaž. „Eraldame kõigepealt need, mis ei vääri tähelepanu,“ ütleb ta. „Ja seejärel allesjäänute puhul seadkem prioriteedid vastavalt ohu suurusele.“
Selle õige triaaži saavutamine on reaalne. Igal aastal sureb USA-s umbes 2000 last väärkohtlemise või hooletusse jätmise tagajärjel. Kuid ohud, mis sunnivad paljusid vanemaid oma lapsi siseruumides hoidma ja võõraid inimesi Jake’i-sarnaste juhtumite kohta helistama, on hoopis teine lugu.
Taju kohtub reaalsusega
Kui otsida statistikat kadunud laste kohta USAs, leiab väite, et igal aastal läheb kaduma 800 000 last: see on üle 1% Ameerika 72 miljonist lapsest. See on vana ja eksitav statistika. See arv pärineb justiitsministeeriumi 1999. aasta aruandest, milles kasutati uuringuid, et hinnata kadunud laste juhtumeid üleriigiliselt laiade definitsioonide alusel, hõlmates kõike alates röövimistest ja põgenemistest kuni lühikeste hirmutamisteni, kus laps eksib paariks tunniks ära.
FBI praegused andmed näitavad umbes 350 000 alaealise kadumisest teatamist aastas, millest enamik lahendatakse kiiresti ja ei hõlma röövimist. Röövimisjuhtumitest paneb valdav enamus toime keegi, keda laps tunneb – sageli lapsevanem hooldusõiguse vaidluse korral –, mitte võõras inimene.
Võõraste poolt toime pandud inimröövid on erakordselt haruldased. Neid juhtub umbes 100 korda aastas, mis teeb lapse röövimise riskiks 1:720 000 aastas – see on vähem tõenäoline kui välgulöök mingil hetkel tema elus. Lisage need tõenäosused vägivaldse kuritegevuse vähenemisega USA-s viimastel aastakümnetel ja võite arvata, et tänapäeva vanemad oleksid üldiselt rahul, kui laseks lastel üksi õues olla.
Võib-olla mitte. Pew Research Centeri 2022. aasta uuring näitas, et umbes 60% USA vanematest olid oma laste röövimise pärast „väga“ või „mõnevõrra“ mures, samas kui 2025. aastal USA-s 8–12-aastaste laste seas läbi viidud Harrise küsitlus näitas, et umbes kaks kolmandikku polnud kunagi ilma vanemateta lähedalasuvasse kohta kõndinud ega jalgrattaga sõitnud. Sarnane osa ütles, et nad tahavad veeta rohkem aega sõpradega mängides ilma täiskasvanute järelevalveta.
Laste ise tegutsema jätmisega kaasnevad riskid on reaalsed ja kergesti ette kujutatavad. Kuid laste pideva järelevalve all hoidmisega kaasnevad omad riskid – need on küll peenemad, aga ehk mitte vähem olulised. Nagu Mallerie ütleb: „Riskid, mis kaasnevad lapse mitteusaldamisega ja tema mitte vastutustundlikuks ja kohusetundlikuks inimeseks kasvatamisega, kaaluvad üles kaugelt riskid, mis kaasnevad lapse mänguväljakult röövimisega.“
Christopher raamistab seda kui juhuseküsimust. Ta märgib, et lapse kooli sõidutamine on omaette ohtlik – autoõnnetustes hukkub igal aastal palju rohkem lapsi kui võõraste inimeste poolt röövitud laste seas –, kuid keegi ei sea kahtluse alla, kas autojuhtimine on seda väärt. „See argument ei tundu kedagi veenvat, sest autojuhtimine on elu vajalik osa,“ ütleb ta. „Ja ma ütlen inimestele alati, et iseseisvus on elu vajalik osa.“
Vaidlused taanduvad sageli lihtsale küsimusele: kui vana on piisavalt vana? „Vanemad tunnevad oma lapsi ilmselt paremini kui keegi teine,“ ütles Georgia osariigi 13WMAZ- ile üks ennast „helikopterivanavanemaks“ nimetav inimene . „Aga ma ei usu, et leidub ühtegi seitsmeaastast, kes oleks piisavalt küps, et langetada otsus poodi jalutada.“

Vabapidamisel lapsepõlv
1990. aastate alguses rändas Mallerie Chicagos ringi vabadusega, mis tänapäeva lastele oleks “mõeldamatu”. Seitsmeaastaselt sõitis ta rongiga kooli ilma vanemateta. Ta sõitis sõpradega linnatänavatel jalgratastega, tehes mängu võõrastes linnaosades ära eksimisest ja kojutee leidmisest.
Keegi ei nimetanud seda tol ajal „vabapidamise lapsepõlveks“. Mallerie ja Christopheri sõnul lihtsalt kasvasid kõik nii üles. Vähemalt nii kasvasid üles nemad kaks ja nii on nad otsustanud Jake’i ja oma nelja-aastast tütart kasvatada. Eesmärk ei ole lapsi õhtusöögini õue ajada, vaid kasvatada „vastupidavaid, iseseisvaid ja võimekaid lapsi“, ütleb Mallerie. „Lõppkokkuvõttes kasvatame inimesi, kes suureks kasvavad, pesast lahkuvad ja me ei ole seal iga päev neid juhendamas.“
Nad alustasid varakult. Kui Jake oli 12-kuune, õpetasid Mallerie ja Christopher talle enda järelt koristamist, muutes selle mänguks: visata legod põrandale ja lasta neil need siis karpi tagasi panna. Tänapäeval voldib Jake ise oma pesu. „Kuueaastaselt?“ küsivad teised vanemad mõnikord. „Mina vastan: „Jah, see on ohutu – tal on käed,““ ütleb Mallerie.
„Oleme väga teadlikult mõelnud: „Olgu, mida me saame teile õpetada? Kuidas saate meile näidata, et olete valmis? Ja millist iseseisvust saame teile anda, mida te väärite?““ ütleb Mallerie, kellel on sotsiaaltöö magistrikraad ja kes on töötanud lastekaitseteenistustes.
Paari filosoofiat kujundasid osaliselt kaks raamatut. Üks neist oli „Free-Range Kids“ , omamoodi manifest „helikopterikasvatuse“ vastu ja vanusele vastava lapsepõlve iseseisvuse poolt, mille autor on Lenore Skenazy, Let Grow president. Kui lugeda 2008. aasta pealkirju, siis ehk mäletate, kuidas Skenazyt hüüti „Ameerika halvimaks emaks“ pärast seda, kui ta kirjutas, kuidas lasi oma 9-aastasel lapsel üksi New Yorgi metroos sõita.
Paar sai „uue elujõu“ ka pärast sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidti raamatu „The Anxious Generation“ lugemist – selles väidetakse, et nutitelefonide ja sotsiaalmeedia esiletõus 2010. aastatel on kaasa toonud „lapsepõlve suure ümberprogrammeerimise“, mis on õhutanud noorte seas rekordiliselt suurt ärevuse, depressiooni ja muude vaimse tervise probleemide esinemissagedust. Mallerie’l ja Christopheril olid selles osas juba selged seisukohad. „Me töötame tehnoloogiavaldkonnas,“ ütleb ta. „Meie lapsed ei saa mobiiltelefone, nutitelefone ega Instagrami. Mina kirjutan algoritme. Ma ei taha, et mu lapsed neid algoritme puutuksid.“
Kuid mis neile tegelikult kõnetas, oli Haidti vaade lapsepõlve iseseisvuse vähenemisele. Ta väidab, et umbes alates 1995. aastast sündinud lapsed on kannatanud „reaalses maailmas ülekaitse ja virtuaalses maailmas alakaitse“ all, kuna Ameerika lapsepõlv on nihkunud struktureerimata ajast õues struktureerimata ajale internetis.
Mallerie võrdleb tänapäeva vanemate kultuurilist survet omamoodi paanikaga. „Tundub, et lapsevanematena oleme suurema surve all,“ ütleb ta. „Meie lapsed peavad olema täiuslikud. Nad peavad olema hästi kõnelevad, hästi riietatud, puhtad ja viisakad. Aga nad ei saa teha ühtegi asja, mida nad nende oskuste omandamiseks vajavad. Seega ei saa nad õues olla. Nad ei saa lastega konflikte kogeda ja omavahel tülitseda ning asju lahendada. Nad ei saa kooli kõndida.“
Järelevalve ajastu
Peaaegu kogu inimkonna ajaloo vältel ei olnud järelevalveta lapsepõlv kasvatusfilosoofia. See oli lapsepõlv. Peter Gray, psühholoog ja laste mängude uurija, on seda nihet otsekoheselt kirjeldanud: tänapäeva lapsed on „vähem vabad“ kui ühelgi teisel hetkel inimkonna ajaloos, välja arvatud lapsepõlveorjuse või higitöökojas töötamise perioodid.
Ajaloolase Howard Chudacoffi sõnul oli USA-s 20. sajandi esimene pool „struktureerimata mängu kuldajastu“. Lapstööjõu seadused andsid lastele vähem tööd ja rohkem vaba aega. Koolid andsid vähem kodutöid ja ei võtnud nii palju aega aastast. Ja vanemad olid üldiselt altimad laskma lastel asju ise teha, mitte ainult õues mängida, vaid ka kogukonnas abiks olla.
Need minu aja klišeed keskpaiga Ameerikas üles kasvamisest – miili pikkune koolikõndimine, ajaleheäris töötamine, õues mängimine kuni tänavalaternate süttimiseni – maalivad üsna täpse pildi Ameerika lapsepõlvest, mis on peaaegu kadunud.
“Iga täiskasvanu on nagu väike valvur.”
Mallerie Shirley
Mis muutus? 2023. aastal ajakirjas Psychology Today ilmunud artiklis pakkus Gray välja mõned tegurid, mis hakkasid sajandi keskpaigas vanemate suhtumist ja laste käitumist ümber kujundama: „televisiooni tulek, täiskasvanutele suunatud lastespordialade populaarsuse kasv, laste järkjärguline tõrjutus avalikest kohtadest, vähenevad võimalused tasuvaks tööks või peremajandusse sisuka panuse andmiseks ning lõpuks suurenenud nõue, et lapsi tuleb pidevalt jälgida ja kaitsta.“
Sellel nihkel võisid olla suured tagajärjed. 2023. aastal ajakirjas Journal of Pediatrics avaldatud artiklis väitsid Gray ja tema kaasautorid, et laste iseseisva tegevuse vähenemine viimastel aastakümnetel ei ole seotud mitte ainult laste vaimse tervise probleemide samaaegse suurenemisega – sellel oli tõenäoliselt ka põhjuslik roll. Autorid kirjutasid, et lastel mängimise ja muude iseseisvate tegevuste tegemise lubamine loob „vaimsed omadused, mis loovad aluse elu stressidega tõhusaks toimetulekuks“.
Mallerie ütleb, et ta näeb juba vastupidise lähenemisviisi tagajärgi enda ümber kasvava põlvkonna jaoks. „Meil on see uus grupp täiskasvanuid, kes on saamas täiskasvanuks ja pole kunagi kohtingul käinud, elavad endiselt kodus oma vanematega, neil on kõrge enesetappude määr, kõrge depressiooni ja ärevuse määr,“ ütleb ta. „See teeb mulle rohkem muret kui võimalus, et mu lapsed võivad kuriteo ohvriks langeda.“
Veebruaris said Mallerie ja Christopher DFCS-ilt teate, et asutus on oma hooletussejätmise otsuse tühistanud. Agentuur ei esitanud põhjendust, kuid ütles, et töötab selle nimel, et harida oma töötajaid Georgia RCI seaduse osas. Mallerie küsis DFCS-ilt, kas nad kustutavad tema andmed. E-kirjas ütles agentuuri direktor, et „andmeid ei saa „kustutada”, kuid Mallerie saab otsuse vaidlustada haldusliku läbivaatamise protsessi kaudu. Juhtum võib teatud taustakontrollide käigus siiski pinnale kerkida.
Mallerie kirjeldas uurimist kui üht oma elu halvimat kogemust. Enne kui leid ümber pöörati, keelasid tema ja Christopher Jake’il umbes kuu aega õues mängida, kartes, et järjekordne DFCS-ile saadetav teade võib Mallerie’t vangi viia. „Võib-olla muutub meie kultuur veelgi riskikartlikumaks,“ ütleb ta. „Mul on lihtsalt tunne, et iga täiskasvanu on nagu väike valvur. Nad märkavad meid ja annavad meist teada, kui näevad midagi, millega nad ei nõustu.“