Lembit Arikainen: Juba aastaid tagasi ütlesin ma üsna kindlalt, et ärge palun andke lastele liiga vara nutitelefoni ega internetti. Meie ei andnudki, kuigi lapsed loomulikult lunisid ja suisa nõudsid. Ütlesime “EI” ja lisasime, et me ei kogu täna odavaid populaarsuse punkte, vaid käitume ainult teile mõeldes ja ema-isa tunde järgi.
See oli aeg, kui ilmusid esimesed puutetundlikud telefonid värviliste ekraanide ja internetiga. Tol hetkel tundus see paljudele liialdusena – et miks nii karm seisukoht.
Mõte oli ja on tegelikult lihtne: lapse aju ei vaja pidevat digitaalset virrvarri ega seda kontrollimatut vaimset errorit.
Laps vajab aega arenemiseks, keskendumiseks ja ka lihtsalt igavlemiseks. Seepärast arvan tänaseni, et nutiseade ja internet võiks oodata – vähemalt teatud vanuseni.
Täna vaatan noori ja tunnen, et see mure ei olnud ju päris asjata. Nad kasvavad keskkonnas, kus kõik liigub kiiresti ja katkendlikult. Üks video, teine video, järgmine pilt – tähelepanu hüppab pidevalt edasi ja et vägivald on naljakas. Nad vaatavad vaid telefoni ja me ju teame, et väga paljudel neist on tähelepanu- ja keskendumis- ja oh õudu, ka käitumishäired. Fakt!
Pole iial varem olnud sellist aega, et psühholoogid on nii üle koormatud, et lapsed pevad mitu kuud abi ootama. Lapsele tuleb anda abi ASAP! Nui neljaks!
Mitte kõigil, kuid paljudel noortel on isegi kinos raske filmi jälgida. Mitte tingimata sellepärast, et film oleks halb või igav, vaid lihtsalt sellepärast, et see on teistsugune kogemus. Suur ja lai pilt, rahulikum tempo, pikem süvenemine – see nõuab harjumust, mida igapäevane telefonikasutus ei toeta. Lisaks muidugi sisu analüüs, suhtlus ja kõnepruuk.
Ma ei arva, et tehnoloogia oleks halb või et peaksime selle laste elust välja jätma. Vastupidi – see on osa tänapäevast. Aga võib-olla tasuks meil olla natuke ettevaatlikumad sellega, kui vara ja kui palju me seda lastele anname ja just internet.
Lapsed ja noored ei tee midagi valesti – nad lihtsalt kohanevad sellega, mis neile kätte antakse.
Küsimus on pigem meis täiskasvanutes: kas me oskame neile anda ka ruumi, kus nad saavad rahulikult kasvada, keskenduda ja maailma avastada ilma pideva ekraanita.
Võib-olla ei olegi vaja suuri keelde. Vahel piisab lihtsalt sellest, et mõtleme enne natuke, kui anname neile järgmise “mänguasja”.
Sellised mõtted, siia ilusasse kevadpäeva.

Avalik kiri kutsututele ja seatutele
Austatud President Alar Karis, rahvasaadikud Brüsselis Marina Kaljurand ja Riho Terras, EU kõrge ametnik Kaja Kallas ning ministrid Kristen Michal, Hanno Pevkur ja Margus Tsahkna ning kaitsevägede ülemjuhataja Andrus Merilo!
Head rahvajuhid,
palume tungivalt sulgeda Eesti Vabariigi õhuruum igasugusteks sõjalisteks manöövriteks.
Nõuame, et lõpetataks idanaabri pidev õrritamine nii mõtlematute väljaütlemiste, väikeriigile üle jõu sõdades-osalemiste kui teise riigi droonide pideva „eksimisega“ meie kodude, koolide ja kirikute vahele.
Ukraina ei vaevu meie õhuruumis droone lennutades isegi vabandama – erinevalt Soome intsidentidest – küll aga tõmbab seesugune „transiit“ reaalselt tule meie riigi ja rahva peale.
Oleme geopoliitilise asendi tõttu nagunii ohustatud ning ohu- ja mõõdutundetu sõjamängude mängimine teatud seltskonna era- ja ärihuvides ületab taluvuse piiri.
Nii paljud eestlased on lisaks neile kümnetele tuhandetele, kes on juba võõrsile tagala või alalise kodu soetanud, kaalumas Maarjamaalt lahkumist. Meie, viimsed eestlased, teeme tööd.
Neelame alla maksutõusud ja vaesumise, töötame üle inimvõimete ja paneme tervise mängu. Tööd teeme. Vaikime, kui metsad langevad ja rabad rüvetatakse, talume geoinseneeringu ja kliimamanipulatsiooniga kaasnevaid happevihmasid ning matame sõpru-kaasteelisi.
Ja me teeme tööd. Me ei tule tänavale ega Toompeale, sest me oleme kogu aeg tööl. Ikka veel usume, et ükskord algab aega, mil… Seni teeme tööd.
Poliitikud ja pangad suhtuvad maasoolasse, koolmeistritesse ja kultuuriinimestesse nagu ullikestesse, kes elavad missiooni nimel õhust ja armastusest. Nemad töötavad.
Hoidke siis vähemalt meie õhk teiste riikide sõdadest puhtana.
Laske isamaad teenida ja armastada ilma igal hetkel oma kodu ja maa, laste ja looduse pärast kartmata.
Meie kui maksumaksjad ei ole valinud sõda oma koju, kooli ega kirikusse. Teeme tööd – Sinu ülalpidamiseks, kutsutu ja seatu…
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1783-n%C3%B5uame-eesti-%C3%B5huruumi-sulgemist-s%C3%B5jalistele-man%C3%B6%C3%B6vritele
Liberaalne vägivald
Ühes teiste Euroopa Liidu liberaalsesse allakäiguspiraali kistud riikidega on Eestigi üha enam kimpus pseudohoolivusest võrsuva vägivallaga. Viimane näide sellest, kui hapras ja kurjusele avatud maailmas elame, on vaiksetel Lihavõttepühadel Valgas aset leidnud jõhker tapmine, mille panid toime kolm noorukit, kellest kaks pole veel täisealised. Valga veretöös pole midagi uut. Noorukite verejanust sündinud roimad on viimastel aastatel muutunud liialt sagedaseks ja oleks aeg küsida, kas ühiskonnas, kus äärmist vabadust hakatakse üha sagedamalt tõlgendama õigusena otsustada juhusliku mööduja elu üle, ei tuleks tõsiselt mõelda, mis on läinud valesti, et oma elu alustavad noored tõestavad end läbi tapmiste.
Liberaalses ideoloogias on esiplaanil vabadus, mida tuleb kaitsta kõigi vahenditega. Siit jääb vaid väike samm tõlgenduseni, et isiklikku moraalset ja kaemuslikku vabadust võib kaitsta, tallates jalge alla teiste inimeste võõrandamatu õiguse elule. Liberaalsest vabadusdogmast jõuab mängeldes ääretu egoismi ja lõputu enesekesksuseni, mis näeb vaid ennast, mitte teiste valu ja kannatusi. See, kuidas end liberaalseteks tõejutlustajateks pidavad väärastunud maailmavaatega tegelased jagavad maailma headeks ja halbadeks, keda tuleb tühistada, paneb ka eluvõõrad noored uskuma, et kui avastad kellegi, kes sinu väärtusi ei jaga, on õigustatud äärmuslike meetodite kasutamine, tapmiseni välja.
Ja mida maksab inimese elu, kui jõhkra mõrva eest ei järgne alaealisele mõjusat karistust ning kohtus tõestab klienti kaitsev inimlikkuse minetanud advokaat, et ohver oli ise süüdi, kui toredaid poisse liigselt ärritas, sundides nunnukesi enda kaitseks paha onu noaga suskama ja jalgadega klohmima.
Paljuses riikides on arutusel noorte juurdepääsu piiramine sotsiaalmeediale. Eestis peetakse seda isikuvabaduse rikkumiseks, sest kuidas saaksid siis noored mõrvarid riputada internetti kaasakiskuvaid videoid oma vägitegudest ohvrite kallal. Aga noor inimene tahab ju kuulsaks saada ja kui looduse poolt muid andeid pole, siis tubli tapavideo teeb sind üleöö tuntuks ja ihaldatuks.
Noorte allakäiku kiirendab ka järelevalve täielik puudumine. Meie linnade tänavail ei näe enam politseinikke, sest koosseise on vähendatud ning politsei juhtimine muutunud mingiks uduseks posimiseks, kus pigem istutakse kabinettides ja räägitakse väärtustest, selle asemel, et tänavatel korda hoida. Ilmekas näide on Tallinna kesklinn, kus Tammsaare pargis kogunevate noortekampadega ei suudeta midagi ette võtta ja pigem on asi jõudnud selleni, et tavainimesed on hakanud nii linna kesksemat parki kui kogu slummistunud kesklinna vältima. Mis siis veel rääkida Valgast, Pärnust, Arukülast, Jõgevast, Raasikust või Tammsalust, kus noorte poolt pandud toime laialdast tähelepanu äratanud mõrvad. Kui politsei edaspidigi hoidub tänavailt eemale, pole järgmist jõhkrat tapmist vaja kaua oodata.
Muidugi aitab noorte metsistumisele kaasa hariduse allakäik, mille veduriks on EESTI200 madalalt mängiva poliitklubi juhtfiguuri Kristina Kallase poolt nässu keeratud koolisüsteem, mis ei hooli lastest ega nende kasvatamisest, vaid on keskendunud mingile pikale vaatele, mille olemusest saab aru vaid Kallas ise. Kui haridusministeerium jätkab sama äärmusliberaalse klubina, süvenemata koolide ja õpilaste tõelistesse probleemidesse, on noorsookuritegevus jätkuvalt kasvuteel.
Linnades ja valdades on noorsootöötajad, kes peaksid tegelema laste ja noorte vaba aja tegevustega ning õigelt teelt kõrvalekalduvate noorte kasvatamisega. Tallinnas on terve ameti jagu noorsootöötajaid, lisaks veel linnaosade spetsialistid. Kuhu kaob noorsootööle kuluv raha? Miks eelistatakse noortekeskuse asemel Tammsaare pargis hängimist ja möödakäijate häirimist?
Kuni äärmusliberalism külvab vaenu ja vastandumist, pole loota, et noorte suhtumine ellu ja kaasinimestesse muutuks paremaks. Viha ja ärategemine, mida demokraatia sildi all külvatakse, hävitab empaatia, seda eriti noorte ja elukogenematute puhul. Nooruse allakäigust algab aga Eesti hääbumine. Juba kaks kolmandikku Eesti inimestest tunnistab, et on mõelnud riigist lahkumisele, sest siinne elu tekitab pingeid ja pidev sõjaga ähvardamine hävitab tulevikulootused. Eesti probleeme süvendab veelgi tõik, et meie elude ja saatuse üle otsustab sügavalt hoolimatu, üksnes enda heaolule keskendunud valitsus, kelle hoolimatuse tõttu kaob aukartus elu ees.
Vsevolod Jürgenson

Jaan Rekkor: Mõtlen, et viimased ajad on lahkumisterohked olnud. Ikka lähemalt ja kaugemalt tuttavaid. Ja seoses sellega keegi kuskil siinseal arvab et miks me eluajal ei mõista inimesele seda kõike ilusat öelda ja et nüüd niimoodi takkajärgi olevat kuidagi ebasiiras. No ma siis mõtlesin et teeme otsa lahti…tervis on viimasel ajal lipa-lapa igate pidi, võib kiita küll…või noh mis sest tervisest – 68 sain…pole ka elukindlustuse odavamast otsast, ja kiita võib valimatult – nagu ikka nekroloogis. Eks ma valikud teen ise. Ja kes koledasti kiidab – listist välja. Kiitmatajätt toob sama. Parematele auhinnad

Olesja Randviir ja Liina Valdmann:
Kati Saara Murutar – õpetaja, kes õpetab sõnade kaudu mõtlema ja elama
Iga inimese kooliteel on mõni õpetaja, kes jääb meelde kogu eluks. Mõnikord ei mäleta me enam täpselt kõiki õpitud teemasid või tehtud kontrolltöid, kuid me mäletame õpetajat, kes oskas näha õpilases midagi enamat kui lihtsalt õppijat. Me mäletame inimest, kes julgustas, märkas ja uskus. Just sellised õpetajad kujundavad meie mõtlemist ja aitavad meil kasvada inimesteks.
on üks neist haridustöötajatest, kelle mõju ulatub palju kaugemale klassiruumist. Tema töö ei seisne ainult teadmiste edasiandmises, vaid ka mõtlemise ja eneseväljenduse kujundamises. Eesti keele ja kirjanduse õpetajana kannab ta edasi midagi väga olulist – meie keelt, kultuuri ja lugude kaudu mõtestatud maailma.
Eesti keel ei ole tema tundides lihtsalt õppeaine. See on elav ja tähenduslik vahend, mille kaudu saab inimene mõista iseennast ja ümbritsevat maailma. Tema õpetamisviisis on alati tunda sügavat austust keele vastu, aga ka siirast huvi õppijate mõtete ja kogemuste vastu. Ta ei õpeta ainult reegleid – ta õpetab mõtlema, küsima ja arutlema.
Kati Saara Murutari tundides on oluline dialoog. Ta oskab luua keskkonna, kus õppijad tunnevad, et nende mõtted ja arvamused on väärtuslikud. See julgustab õppijaid end väljendama ja oma ideid jagama. Just selline õhkkond aitab kujundada enesekindlaid ja mõtlevaid inimesi.
Tema õpetamisviis ei põhine ainult teadmiste edasiandmisel. See põhineb usul, et iga inimene on võimeline arenema ja õppima, kui talle antakse võimalus ja toetav keskkond. See on õpetamisviis, mis ei sunni, vaid inspireerib.
Kati Saara Murutar töötab mitmes õppeasutuses ning tema mõju ulatub väga paljude õppijateni. Ta õpetab Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis, mille koosseisu kuulub ka Vigala kool, ning jagab oma teadmisi ka Emajõe Keeltekoolis. Kokku õpib tema juhendamisel ligikaudu 870 õppijat. See on muljetavaldav number, kuid selle numbri taga on sajad erinevad lood, inimesed ja eluteed.
Iga õppija, kes tema tundidest läbi käib, saab midagi enamat kui lihtsalt teadmised. Ta saab kogemuse, et tema mõtted loevad ja tema hääl on oluline. Õpetaja roll ei ole ainult õpetada, vaid ka aidata õppijal avastada oma tugevusi ja potentsiaali.
Kati Saara Murutari pühendumus haridusele on märkimisväärne. Õpetaja töö ei lõpe kunagi ainult tunniga. Selle taga on ettevalmistused, lugemine, mõtlemine ja pidev soov teha oma tööd paremini. Tema puhul on selgelt näha, et õpetamine ei ole lihtsalt amet – see on kutsumus.
Tema õpetajatöös on oluline koht ka kirjandusel. Läbi kirjanduse saavad õppijad mõista erinevaid inimesi, ajastuid ja mõtteviise. Kirjandus õpetab empaatiat ja aitab näha maailma laiemalt. Just selline lähenemine aitab kujundada mõtlevaid ja avatud inimesi.
Lisaks teadmistele annab Kati Saara Murutar oma õppijatele kaasa ka väärtusi. Ta õpetab austust keele vastu, austust mõtlemise vastu ja austust inimeste vastu. Need on väärtused, mis jäävad inimestega kogu eluks.
Õpetaja mõju ei avaldu alati kohe. Sageli mõistame alles aastaid hiljem, kui oluline oli mõni õpetaja meie elus. Mõni lause, mõni julgustav pilk või mõni arutelu võib jääda meelde aastateks ja mõjutada inimese valikuid.
Just selline on Kati Saara Murutari mõju. Tema õpetamine ei piirdu ainult klassiruumiga. See jätkub õppijate mõtetes ja elus ka hiljem.
Tänapäeva maailmas, kus informatsiooni on palju ja tähelepanu hajub kergesti, on õpetaja roll muutunud veelgi olulisemaks. Õpetaja ei ole enam ainult teadmiste allikas, vaid ka teejuht ja inspireerija. Ta aitab õppijatel leida tähendust ja mõtestada maailma.
Kati Saara Murutar on õpetaja, kes suudab seda rolli täita. Tema töö näitab, et õpetamine võib olla loov, inspireeriv ja inimlik. Ta oskab ühendada teadmised, kultuuri ja inimliku hoolimise.
Tema töö kaudu elab edasi eesti keel ja kirjandus. Samal ajal aitab ta kujundada inimesi, kes oskavad mõelda, kirjutada ja väljendada oma ideid. See on väärtus, mille mõju ulatub kaugele tulevikku.
Haridus ei ole ainult teadmiste kogum. See on ka väärtuste, mõtlemise ja kultuuri edasiandmine. Just selle kaudu kujuneb ühiskond, mis oskab hinnata teadmisi ja inimesi.
Kati Saara Murutar on haridustöötaja, kes teeb seda tööd südamega. Tema pühendumus, tarkus ja inimlikkus puudutavad sadu õppijaid ning loovad keskkonna, kus õppimine on tähenduslik ja inspireeriv.
Sellised õpetajad on hariduse suurim väärtus. Nad ei loo ainult teadmisi – nad loovad tulevikku.
Seetõttu on Kati Saara Murutar väga väärikas kandidaat Aasta haridustöötaja tunnustusele.