Sina oled täna, siin ja praegu targem ja teadlikum, täiuslikum ja erakordsem kui eales varem. Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu. Me teeme iga päev eksami – mitte riigile ega koolile, emmele ega õpetajale – iseendale. Täna. Täna! Igal hetkel parima versioonina iseendast looma südame, mõistuse ja käe ühenduses senise elu täiuslikema teksti. Nüüd. Nüüd. Nüüd. Mina olen. Mina kirjutan inimesele, kes ON ning kelle äratajana olen kingitus. Sissejuhatus ja teema arendus – minu mõte, näited elust, tsitaat – ning lõppsõna sünnivad just minul kordumatud oma aususes ja julguses olla siiras. Usk, lootus ja armastus lubavad usaldada. Kõik on alati parimal võimalikul moel. Jumal on alati kodus. Oled hoitud. Mina olen!

Vihmaussina ma sünniks
Kui taas juhtuks elama
Lihtsalt tahaks väga teada
Kuidas nii on elada
Või siis liblikana lendaks
Jookseks ringi tuhkruna
Toosis olla ma ei sooviks
Soola või siis suhkruna
Inimloom ei tihka olla
Puutini vöi Trambina
Pigem valiksin ma elu
Plekist taskulambina
Kindlasti ei tahaks sündi
Eesti peaministrina
Maana ma ei ihkaks olla
Veider maa Transistria
Kirsiõis või lõhnav tooming
Oleks kogu vaimuga
Kuulujutt on saatus kole
Hullem käia laimuna
Vihmaussina ma sünniks
Sipelga või merena
Aga elan, kulgen, suren
Iseenda verega
Marek Sadam
https://www.motonet.ee/toode/solarxon-paikesepaneelide-komplekt-100-w?product=90-01278&utm_source=fb&utm_medium=Facebook&utm_campaign=Retargeting&utm_content=product.name&utm_id=120215675165720049_v2_s02_e430_i20260412&utm_term=120215675165720049&fbclid=IwY2xjawRJUsNleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFLTVdQd1AydVFnN0RHRWFsc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHo8VXeBvxkNYQyFB4lIErtfPJZLtu3zZxDpmGjaTV0bnnhH7dF635dNauPzP_aem_i7mtjUkoaI5UNT_132fzMQ
Sõltuvussuhe, mille küüsis on nii palju inimesi … see ei ole lihtsalt tugev kiindumus teise inimese vastu. See on psühholoogiline muster, kus inimese eneseväärtus, turvatunne ja emotsionaalne tasakaal hakkavad sõltuma partneri käitumisest. See suhe ei põhine enam vastastikusel tasakaalul, vaid vajadusel – vajadusel saada kinnitust, tähelepanu ja heakskiitu. See muudab suhte intensiivseks, kuid samal ajal ebastabiilseks ja kurnavaks.
Sellise suhte dünaamika on sageli tsükliline. Vahelduvad hetked, kus partner annab tähelepanu ja lähedust, ning perioodid, kus ta on eemal, külm või eemaletõukav. Just see vahelduv muster loob tugeva emotsionaalse sideme. Aju hakkab reageerima sellele nagu preemiasüsteemile, kus need harva esinevad positiivsed hetked tunduvad eriti väärtuslikud ja hoiavad inimest emotsionaalselt kinni, isegi kui suurem osa kogemusest on negatiivne. See on sama mehhanism, mis esineb sõltuvustes laiemalt. See on nagu … kord annan sulle präänikut, teisel hetkel piitsa.
Aja jooksul hakkab inimene oma käitumist kohandama, et neid “häid hetki” rohkem saada. Ta analüüsib üle, kohandub, püüab olla parem, vaiksem, mõistvam – mitte sellepärast, et see oleks loomulik, vaid selleks, et säilitada see side. Pigem hakkab ohver end selles suhtes nägema kui süüdlast, kus ta näeb, et ”viga on temas”. Selle käigus nihkub fookus iseendalt teisele inimesele. Oma vajadused, piirid ja isegi identiteet hakkavad tasapisi taanduma. Oluliseks saavad teise prioriteedid ja soovid, mis läbi harjumuse mustri muutuvad intensiivsemaks ning tegelikult kaevatakse enesele sügavamat auku.
Kõige ohtlikum on see, et see protsess on aeglane ja sageli märkamatult süvenev. Inimene ei taju kohe, et ta on kaotamas iseennast. Ta tajub hoopis ärevust, ebakindlust ja pidevat vajadust midagi parandada. Samal ajal väheneb eneseväärtus, sest suhe ei anna stabiilset kinnitust, vaid hoiab inimest pidevas ootuses.
Ja siin tekibki paradoks – mida rohkem inimene sellesse suhtesse panustab, seda raskem on tal sealt lahkuda. Mitte ainult emotsionaalse sideme tõttu, vaid ka seetõttu, et ta on investeerinud aega, energiat ja osa oma identiteedist. Lahkumine tähendaks tunnistamist, et see kõik ei viinud soovitud tulemuseni – ja see on psühholoogiliselt väga raske.
Seetõttu ei hoia inimest kinni ainult partner, vaid ka lootus. Lootus, et kui ta proovib veel natuke, siis kõik muutub. Lootus, et need head hetked muutuvad püsivaks. Aga just see lootus on see, mis hoiab tsüklit elus, kuid muutumatus ringis.
Sõltuvussuhe ei hävita inimest korraga. See teeb seda järk-järgult, vähendades tema eneseväärtust, hajutades tema piire ja viies ta üha kaugemale iseendast. Ja mingil hetkel ei ole küsimus enam ainult suhtes, vaid selles, kas inimene julgeb tunnistada, et see, millest ta kinni hoiab, ei anna talle seda, mida ta tegelikult vajab.

Olen inimeste psühhikat lugedes mõistnud, et põhiline osa, mis hoiab inimest kaua suhtes kinni ja lõksus (kuigi see ammu enam ei toimi vaid lõhub), on vastuseta jäänud küsimused. Miks? Kas ma ei olnud piisav? Kuidas sa võisid? Kas see kõik oli vale ? … jne.

Kuid need küsimused ei leia kunagi vastuseid tema suu kaudu. Usu, sa oled väärtslik ja sa oled tõeline aga kusagil on keegi kes ootab, et seda sulle päriselt näidata…

Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Valdo Randpere: Eesti Vabariigi Presidendist.
Aastal 1982 lõpetasin Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Kiitusega. Kaks aastat hiljem põgenesin koos abikaasa Leila Milleriga Rootsi. Okupeeritud Eesti õigussüsteemi mõistes panime toime eriti ohtliku riikliku kuriteo – kodumaa reetmise. Meie kuritegu seisnes selles, et keeldusime tagasi pöördumast okupeeritud Eestisse. Maksimaalne karistus selle teo eest oli surmanuhtlus. Meie suhtes algatati kriminaalasi ja meid kuulutati tagaotsitavateks. Kuna meid kätte ei saadud, karistati ja kiusati meid muude käesolevate vahenditega. Meie vanemad jäid tööta, meie last ei lubatud meile järele Rootsi sõita, meie sõpru kuulati üle ja kiusati jne.jne.. Lisaks kustutati mind Tartu Ülikooli lõpetanute nimekirjast. Ma nagu polekski seal kunagi õppinud, veel vähem kiitusega lõpetanud. Avastasin selle „lünga” oma akadeemilises karjääris palju aastaid hiljem, kui Eesti oli jälle vaba ja kui oli tekkinud internet, mis andis mulle selge vastuse, et ma pole ülikoolis kunagi käinudki. Pöördusin ülikooli poole abi saamiseks või pigem õigluse jalule seadmiseks, aga abi ma ei saanud ja õiglust ka jalule ei seatud.
Kuni kusagil pea paarkümmend aastat tagasi helistas mulle toonane Tartu Ülikooli rektor Alar Karis ja kutsus mind osalema tema poolt loodavas ülikooli vilistlaste nõukojas. Töötasin sel ajal IBM Eesti juhina ja Alar tahtis luua vilistlastest nõukoda, mis annaks ülikoolile nii nõu kui jõuga abi IT tehnoloogia tõhusamaks rakendamiseks. Ütlesin rektorile, et paraku pole ma ametlikult isegi mitte ülikooli vilistlane ja seega ei kvalifitseeru ma selles nõukojas osalema. Alar kuulas mu loo ära ja mõne päeva pärast olin ma rehabiliteeritud – olin ennistatud ülikooli lõpetajate nimekirja ja sain rektorilt isegi ülikooli tekli.
Nii tutvusin Alar Karisega ja nagu eelnevast võite aru saada, pole mul absoluutselt midagi Alar Karise kui inimese vastu. Tegemist on väga erudeeritud, meeldiva inimesega, kellel paigas nii väärtushinnangud kui huumorisoon. Läbi aastate on alati olnud meeldiv temaga suhelda. Aga….. Nüüd tuleb see aga, mille poole kogu see lugu liikumas oli. Keegi peab selle välja ütlema ja eks ma siis teen seda: Alar Karise võimalused riigikogus tagasi valituks osutuda on null. Ükskõik, mida poliitikud avalikult kinnitavad või lubavad, salajasel hääletusel istuv president 68 häält riigikogus ei saa. Küsimus pole isegi mitte paaris hääles, mis puudu jäävad. Küsimus on paarikümnes hääles ehk heal juhul toetab tema jätkamist riigikogus napilt 50 inimest. Veel üleeile oleks ma viidanud siin oma isiklikule hinnangule, mis põhineb suhtlusele väga paljude riigikogu liikmetega, kelle üldine meelestatus on selline. Kusjuures taoline suhtumine on valdav ka nende erakondade esindajate osas, kes avalikult väidavad end olevat Karist toetamas. Eile kinnitasid ka sotsid ja isamaalased, et nemadki on tegelikult lõhki. Riigikogu tundes võib igaüks öelda, et EKRE Karist ei toeta. Nad ei toeta õigupoolest kedagi mõistlikku. Nad küll kiidavad Karist tema viimaste väljaütlemiste eest, aga see on samas parim tõend selle kohta, et midagi läks nende ütlemistega väga valesti. Eesti 200, eriti peale välisteenistuse kallal sõitlemist, ilmselt mitte. Reformist ehk osa, aga mitte enam kõik (minu hääle Karis saaks, aga sellest on vähe abi). Isamaast sama, kõik ei toeta, rääkigu Reinsalu kuitahes paatoslikku juttu ning SDE puhul tean ise saadikuid, kes Karist ei vali. Keskerakonnas on ehk asi lihtsam, kuna nende toetus Karisele tuleb keele ja kirikuteemadest.
Aga see tähendab tegelikkuses, et 68 häält pole isegi parteide esimeeste Michali, Reinsalu, Läänemetsa ja Kallase kokkuleppel saadaval. Suhtlesin eile ka presidendiga ja viisin ka temani selle teadmise, et riigikogus ja seega ka väga suure tõenäosusega valijameeste kogus talle toetushääli kokku ei tule. Millest mul on isiklikult kahju. See viimane intervjuu oleks võinud olemata olla. Isegi, kui presidenti mõisteti valesti ja ta tõepoolest pidas silmas ainult seda, et välisministeeriumile tuleks raha juurde anda. Ka sel juhul jääb faktiks see, et just välisministeerium on korralikult raha juurde saanud. Vaatamata üldistele kärbetele ja kokkuhoiule. Ja ega poliitikas tagantjärele kedagi eriti huvitagi, mida sa tegelikult silmas pidasid. Loeb see, kuidas sind mõisteti.
Tulemus ja kokkuvõte – mina olen ainult sõnumitooja, aga sõnum on väga selge: kui Alar Karise intervjuu Lääne Elule oli mõeldud valimiskampaania avapauguna, siis sai see kampaania koos algusega ka lõpu. Kui see oli mõeldud ukse pauguga kinni löömisena, siis see õnnestus küll. Paraku. Kas see tähendab, et nüüd hakkab uusi kandidaate esile kerkima, ma ei tea. Veel vähem tean seda, kellest saab järgmine president.

1357

Südamesalu legaliseerimine

1. Asetasin merekonteinerid vahetult Südamesalu kinnistu piirile – korrigeerisime.
2. OÜ Viromeenale kuuluva Altveski vesiveski resident kaebas igale poole, kuni kontrollid käskisid lammutada euroalustest lastemajad – tehtud.
3. Äraköetud kuivati ristkülikusse ehitatud L-majapidamise legaliseerimise asjus andsid kinnituse kõik ametkonnad peale keskkonnaameti – valla näpuka tõttu on kehtival detailplaneeringul (2014) veekaitsevöönd valesti.
4. Rainer Vakra soovitas a) detailplaneeringus ehituskeeluvöönd viia kuivati maanteepoolse serva taha b) märkida sõnniku ladustamise koht.
5. Valtu projekti Tõnis Kurisoo naiskond käis ja pildistas hobuseid – Kurisoo keeldus tegelemast ning kirjutas pika pahatujulise kirja kuivati taastamisest senisel kujul kui ainsast lubatud sooritusest.
6. Vallaarhitekt ja ehitusametnikud oletasid, et detailplaneeringu muudatust lubatakse lihtsamalt, kui Südamesalu on kogukonnale oluline avalikes huvides objekt. Koostasin Südamekooli bulla.
7. Ehkki Südamekool on 5a kogukonna heaks töötanud noortestuudio MINA OLEN! jätk, ei antud senisel-kujul-kuivati ehitusluba.
8. Pärast järjekordset ülisõbralikku vestlustundi riigimajas – Rain, C.Marko, Doris – leidsin eluaegse sõbra Freddy abiga arhitekt Heidi, kes võttis legaliseerimise ajada.
9. Andsin 3 erinevasse kanalisse noortestuudio taastulemise toetuste pehmete meetmete taotlused – investeeringumeetme kohta ei andnud vallavalitsus kinnituskirja, sest nemad ei saa garanteerida, et Südamekool vastab nõuetele.
10. Arhitekt Heidi koos projekti teostaja Kaiaga soovitas legaliseerimisel jääda L-hoonete juurde, sest kuivati taastamiseks loa saamise korral tulebki see koloss olemasoleva kohale ja ümber ehitada.
11. Geodeesiaguru tuleb ja mõõdab hoonestusõigusliku ristküliku sinna, kus see oli – fotode ja mäletajate sõnul oli kuivati tänasest tallist 5m vesiveski poole, mida näitavad ka lõputud leiud pinnasest. Meile sobib olla siin, kus oleme. 2m naaberkinnistust ning Koikse silla lammutusjääkide kõrval teiselt poolt.
12. Jääme salvkaevu ja olemasoleva elektrilahenduse juurde, piisab kord kuus tühjendatavast pütist ning sõnnik veetakse igal nädalavahetusel minema.
Tänan Heidit idee eest tuulekodadevaheline ruum kinni ehitada.
Rõõmuga mõõdan Kaia jaoks kogu kompleksi üles. Korstnad katuse alt välja palju pikemaks.
Olen maksmas arhitektidele, geodeedile ja energiamärgise eest. Pluss riigilõivud, pluss-pluss.
Lähipäevil lõikame ja vormistame trepiaugu, ehitame trepi, kolime mu üles, misjärel täiustame wc seina, korrastame konteineri põranda (vinüül tarketi asemel) toome raamaturiiulid ja pianino konteineri otsast tuppa. Juunis lõikame otsa maha, tõstame tuulekoja pikenduseks, ehitame otsa ja ümbertõstetud kuubikukülje ühtseks laudisseinaks.
Edaspidi katame talli veskipoolse külje samasuguse laudisega.

Vaata kohe

PTSD-uurija selgitab MDMA-ga toetatud ravi
See pole reis, see on sinu elu kõige keerulisem teraapiaseanss
SUUR MÕTE

4. APRILL

LOE RAKENDUSES

Trauma ei lõpe ohu saabudes ja aastakümneid ei suutnud teadus seletada, miks. Rachel Yehuda, juhtiv PTSD-uurija, on oma karjääri pühendanud sellele küsimusele, uurides, kuidas trauma võib jätta jälje meie geenidesse, edastades mõnikord nende sündmuste bioloogilisi kajasid järgmisele põlvkonnale.
Nüüd keskendub ta MDMA-ravile, mis võib tegelikult ahela murda.
Ajatemplid
00:20 1. peatükk: Miks trauma külge jääb
03:05 Stress vs trauma: mis vahe neil on?
05:55 Miks enamikul inimestel PTSD-d ei teki
08:37 2. peatükk: Kuidas MDMA-ga toetatud teraapia võib ahela murda
09:19 Kuidas trauma moonutab enesetaju
12:40 MDMA-ga toetatud ravi selgitus
16:38 Kuidas ühiskondlikud narratiivid kujundavad taastumist (või halvendavad seda)
23:04 Psühhedeelse teraapia reaalsus (mitte kiirparandus)
28:55 3. peatükk: Tervenemine võib kajada läbi põlvkondade
30:48 Epigeneetika selgitatud
40:00 Kas tervenemist saab ka edasi anda?
43:43 PTSD hirmust kaugemale: süütunne, häbi ja trauma
47:01 Milline näeb välja tõeline tervenemine
________________________________________
Eelistad meie intervjuusid Spotifys kuulata? Vaata meie episoode siit:

Suure Mõtte Intervjuu
Suur mõte
Podcast
________________________________________
Transkript
Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus.
________________________________________
Tere, mina olen Rachel Yehuda ja ma uurin traumajärgset stressihäiret ja trauma, sh põlvkondadevahelise trauma mõjusid.

1. peatükk: Miks trauma kleepub
Magistriõppes õppisin stressi neuroteadust. Paljud inimesed uurisid seda tol ajal. Ja traumajärgne stressihäire oli suhteliselt uus häire. See oli väga provokatiivne ja keeruline kontseptsioon, sest – traumajärgse stressihäire kontseptsioon tahtis teile selgeks teha, et stressi mõjud on püsivad.
Tolleaegne stressiteooria väitis põhimõtteliselt, et stressi mõjud on ajutised. Need võivad olla üsna rasked ja tõsised stressi ajal, mil inimene kogeb. Kuid keha loomulik viis stressiga toime tulla on ümber kalibreerida ja saavutada omamoodi homöostaas. Omamoodi naasta iseenda juurde.
Kuigi ohustatud või stressis organismi puhul oli neuroteaduse seisukohast palju uurida, oli stressi neuroteaduse vaatenurgast tõeliselt huvitav mõte, et nädalaid, kuid, aastaid ja isegi aastakümneid hiljem on midagi näha.
Minu praegune uurimistöö keskendub stressi pikaajaliste mõjude mõistmisele ja küsimusele, miks me traumaatiliste kogemuste läbielamisel nii muutume ja miks need mõjud võivad nii kaua kesta. Uurime mitmesuguseid hormonaalseid ja molekulaarseid mehhanisme, et seda mõista.
Mind huvitab ka traumajärgse stressihäire ravi. Ja mida teha tõsiasjaga, et nii paljudel inimestel on traumaatiliste kogemuste mõjud, mis neid vaevavad. Nad tunnevad end traumaatiliste kogemuste poolt kummitatuna või tunnevad end minevikus juhtunud asjade tõttu ummikus olevat. Seega, kuidas on parim viis ummikusse sattuda ja kuidas on parim viis pärast traumaga kokkupuudet edasi liikuda?
Seega need on asjad, mida mina ja mu kolleegid uurime. Põhjus, miks ma olen pühendanud oma karjääri trauma mõjude uurimisele, on see, et traumaga kokkupuudet näib olevat kõikjal. Ja üha enam, mida rohkem me trauma mõjude kohta õpime, seda rohkem me ühiskonnana ummikus oleme. Me näeme seda omamoodi ületamatu koorma või barjäärina, kuigi tegelikult on alati olnud stressi ja traumat. Ja tõesti, peab olema ka viis, kuidas traumaga silmitsi seistes edasi minna ja trauma õppetunde kasutada, et saavutada vastupidavust ja traumajärgset kasvu.
________________________________________

Stress vs trauma: mis vahe neil on?
Ma arvan, et kõige kasulikum on eristada stressi ja trauma kogemust. Seega on ehk kasulik rääkida stressi ja trauma erinevusest.
Statistika kohaselt kogeme mõlemat üsna regulaarselt. Paljud inimesed näevad seda omamoodi järjepidevusena, kus stress on ehk trauma vähem tõsine versioon ja trauma asub hoopis spektri teises otsas. Ja see pole täiesti vale.
Stressirohke sündmus on midagi, mis on sulle hetkel väljakutseid pakkuv. See võib olla probleem tööl, raskused inimestevahelistes suhetes. See võib olla haigus või tegelikult ükskõik millise asjaga toimetulek.
Kui enamik inimesi räägib traumaatilisest kogemusest, siis nad mõtlevad pigem eluohtlikku olukorda, inimestevahelist vägivalda, lapsepõlves kogetud väärkohtlemist, tüli või loodusõnnetusse sattumist. Seega on selgelt tegemist mitmete keeruliste sündmustega, mille puhul trauma on spektri teises otsas.
Aga erinevused ulatuvad veelgi sügavamale, sest kui me räägime stressirohkest olukorrast, siis kui stressor või asi, mis tekitab sulle sümptomeid ja ängi või väljakutset, on kõrvaldatud, siis tavaliselt ei tunne sa end enam stressori mõju all. Saad lõõgastuda ja öelda näiteks: “Noh, see oli stressirohke.” Mul on hea meel, et see on nüüd möödas.
Ma mõtlen tegelikult, et kui sa käisid arsti juures, kes ütles sulle, et sul on liiga palju stressi, siis selle probleemi lahendus oli stressori kõrvaldamine.
Aga ma arvan, et trauma puhul on see teistmoodi, sest trauma mõjud võivad jääda sinuga. Isegi pärast seda, kui sündmus on tahavaatepeeglis, isegi kui aktiivset ohtu pole, on vägivalla toimepanija vanglas. Sõda on läbi. Oled loodusõnnetusest täielikult taastunud ja oma maja uuesti üles ehitanud. Sa tunned selle kogemuse mõjusid ikka veel, sest see tuleb sulle tagasi.
Seega meeldib mulle traumaatilisest kogemusest mõelda kui sündmusest, mis teie elu lõhestab. See on pöördepunkt. Ja see on sündmus, mida te mingil moel jätkuvalt kogete või millel on teie elus jätkuvalt suur tähtsus, isegi kui see on minevikus.
Ja see ei kehti stressi kohta, kui stressi lahendus on ohu kõrvaldamine.
Traumaga pole see päris nii lihtne, sest mõnel sündmusel on tõesti suurem jõud meid muuta.

Miks enamikul inimestel PTSD-d ei teki
Ma arvan, et traumaatiliste sündmuste puhul – mulle meeldib neid nimetada potentsiaalselt traumaatilisteks sündmusteks, sellisteks sündmusteks, mis võivad esile kutsuda traumajärgse stressihäire – on väga oluline mõista ka seda, et need sündmused on palju levinumad, kui me arvame.
Umbes 70% inimestest üle maailma, aga kindlasti ka Ameerika Ühendriikides, on oma elus kogenud vähemalt ühte sellist potentsiaalselt traumaatilist kogemust ja umbes 25% on kogenud mitmeid eluohtlikke või potentsiaalselt eluohtlikke sündmusi.
Kui võrrelda traumajärgse stressihäire levimust traumaga kokkupuutumise levimusega, siis hakkab mõistma, et enamikul inimestel ei teki traumajärgset stressihäiret traumaga kokkupuutumisel. Oluline on see, et traumal endal ei ole võimet inimesi muuta. See on meie reaktsioon traumale.
Aga kui vaadata statistikat, siis on näha, et võrreldes traumade levimusega, mis on üsna kõrge, on traumajärgse stressihäire levimus tunduvalt madalam. Traumaatilise sündmuse puhul on oluline see, kuidas sa seda töötled, mida sa sellest arvad, miks sa arvad, et see juhtus.
Ja teate, traumajärgse stressihäire levimuse juures on huvitav see, et see on riigiti erinev. Selle kohta on tehtud uuringuid. Ja mõnikord on see seotud asjaoluga, et ühes riigis ja sõjast räsitud riikides on traumadega kokkupuudet rohkem kui teistes riikides.
Aga asi pole ainult selles. Kultuuril on väga oluline roll õpetamisel, kuidas traumaatilistele sündmustele reageerida. Oleme teinud nii head tööd traumaga kokkupuute kogemuse valideerimisel ja inimestele teada andmisel, et traumaatilised kogemused võivad põhjustada vaimse tervise sümptomeid, et ärevuse või depressiooni sümptomite tekkimine või lihtsalt väga teovõimetu olemine ei ole häbimärgistamine.
Võib-olla oleme selle kontseptsiooniga liiga hästi hakkama saanud, sest ma arvan, et inimesed eeldavad automaatselt, et traumaga kokkupuutumisel tekib neil vaimse tervise probleem. Seega peame rõhutama ideed, et trauma on midagi, millest saab üle elada, ja et meil on vahendid, mis aitavad traumaga kokku puutunud inimestel end uuesti hinnata ja juhtunuga tegeleda, et nad ei jääks jäädavalt lõksu.
2. peatükk: Kuidas MDMA-ga toetatud ravi võib ahela murda
Kui hakkame traumat vanglana nägema, oleme kõik omamoodi hukule määratud, sest traumaatilised kogemused on tulnud, et jääda, ja me ei tohiks neid vanglana näha. Me peaksime neid vaatama lihtsalt sündmustena, sest need ongi need.
Ja muidugi on traumaatilised kogemused väga keerulised ning võivad olla äärmiselt häirivad ja tekitada palju vaimse tervise sümptomeid.
Kuid on ka viise, kuidas olla vastupidav. On viise, kuidas traumaga toime tulla, ja on viise, kuidas teha hämmastavaid asju mitte ainult traumast hoolimata, vaid tänu traumale.
Kuidas trauma moonutab enesetaju
Kui me räägime psühhedeelikumide abil toetatud psühhoteraapia kasutamisest traumast ja traumajärgsest stressihäirest tervenemiseks, siis tegelikult püüame kasutada psühhedeelikumide jõudu muutunud seisundi esilekutsumiseks, mis aitab inimestel teha traumakeskse teraapia tööd, mida on tavalises teadvusseisundis sageli väga raske teha.
Põhjus, miks inimestel on trauma järel nii raske, ei ole ainult see, et midagi kohutavat on just juhtunud, vaid ka see, et nad loovad narratiivi selle kohta, miks see juhtus ja mida nad selle tagajärjel valesti tegid.
Aga naine, kes on kokku puutunud inimestevahelise vägivallaga, võib jääda mulje, et kui ta oleks ehk rohkem võidelnud või rohkem tööd teinud või poleks teatud signaale stratosfääri saatnud, oleks ta saanud seda ära hoida. Või et ta oli ehk liiga passiivne ega võidelnud nii kõvasti, kui oleks saanud. Ja see ongi see, mis posttraumaatilise stressihäire üleval hoiab. Asi pole ainult selles, et teda vägistati, vaid ka selles, et ta pettis oma tegudes iseennast.
Isegi umbes 20 aastat tagasi toimunud 11. septembri sündmuste ajal mõtlesid paljud inimesed, kas põgenemine ja enese päästmine oli parim tegutsemisviis. Võib-olla oleksid nad pidanud tagasi minema ja ehk oleksid nad pidanud aitama teisi inimesi, kes üritasid põlevast hoonest välja pääseda.
Seega on pärast traumaatilist kokkupuudet palju ruumi enda ümbermõtestamisele. Ja juhtub see, et see narratiiv kordub iga kord, kui traumaatilisele sündmusele mõelda, mis võib juhtuda väga sageli. Ja hakkad uskuma, et probleem pole ainult selles, mis juhtus, vaid sinus endas.
Kui nendeni jõudmiseks kasutatakse tavapäraseid teraapiaid, nimetame neid muutunud kognitiivseteks skeemideks, muutunud tunnetusteks. Kui proovite kognitiivseid käitumisteraapiaid kasutada, et panna inimesi neid ideid uurima, juhtub see, et nad võivad sattuda väga-väga stressi. Ja nii tihti loobuvad nad teraapiast.
Ja praegu on meil PTSD raviks kognitiiv-käitumuslikud teraapiad, mis võivad inimestele üsna hästi toimida. Kuid samamoodi leiavad paljud inimesed, et need teraapiad on neile emotsionaalselt liiga kurnavad või liiga stressirohked.
Paljud traumajärgse stressihäirega inimesed tunnevad end võõrandunud. Nad tunnevad end teistsugusena. Nad püüavad inimesi vältida. Mõnikord on see sellepärast, et nad ei taha haiget teha neile, keda nad armastavad, sest nad tunnevad sisimas, et nad on väga agressiivsed. Või nad ei taha saada liiga lähedaseks kellegagi, kellega nad kunagi lähedased olid, sest see inimene võib hakata küsimusi esitama.
Ja trauma üleelanud ei taha neile juhtunu kohta kohutavaid detaile jagada, peamiselt inimese kaitsmiseks või tundest, et kui inimene saab aru, mis temaga juhtus, ei pruugi ta teda enam samamoodi näha. See on distantseerumine.
Ja kogu partneri kogemus seisneb selles, et nad on kaotanud oma lähedase mingil põhimõttelisel moel, mida nad mõnikord isegi nimetada ei oska.
MDMA-ga toetatud ravi selgitus
MDMA on praegu FDA heakskiidu eelsel viimasel etapil.
Ja teise ja kolmanda faasi uuringutes on MDMA näidanud märkimisväärset efektiivsust PTSD sümptomite leevendamisel. Ja umbes kaks kolmandikku ravitud inimestest teatavad, et neil pole enam PTSD-d ja nad tunnevad end väga positiivses suunas muutunud olevat.
See on igasuguse ravi puhul väga-väga kõrge taastumismäär ja seepärast on see põnev.
MDMA ei ole klassikaline psühhedeelikum. See toimib hoopis teistmoodi kui näiteks psilotsübiin, mida tavaliselt nimetatakse maagilisteks seenteks, LSD-ks või ayahuasca’ks. Need kogemused tekitavad palju dramaatilisema kehast väljumise kogemuse või müstilise kogemuse või isegi tunde, et sul võib olla ego lahustumine, sinu minapilt ja ehk sulandumine suuremasse kosmosesse.
Ja need kogemused võivad olla väga-väga võimsad. Ma arvan, et selliseid psühhedeelikume saab ja tuleks PTSD korral proovida. Need võivad olla väga huvitavad. Aga nad on teistsugused, sest selliste kogemuste ajal on raske psühhoteraapiat teha. Raske on lauses sidus olla.
Suur osa tervendavast tööst selliste klassikaliste psühhedeelikumidega toimub pärast integratsiooniprotsessi, mis kliinilistes uuringutes on tavaliselt väga lühike, kuid ideaalis saab sellises seansis käsitletud materjalist teraapias pikalt rääkida.
MDMA ehk abistatava psühhoteraapia puhul tehakse suur osa terapeutilisest tööst seansi ajal ära muutunud seisundis olles, sest ego lahustumise kogemuse puudumise tõttu saab inimene olla koherentne.
Enamik inimesi, aga mitte kõik, kogevad naudingutunnet. Seda nimetatakse ekstaasiks. See annab kehale vahel hea tunde. Mõned inimesed võivad seansi ajal ka teatada halvast enesetundest. Mõnikord öeldakse: “Ma ei tea, miks nad seda ekstaasiks nimetavad, aga see on sellepärast, et nad kogevad ka väga raskeid mälestusi.”
Kuid olukorras viibimine, kus tunned end rahuliku ja selgena, võib eri inimestele erinevalt mõjuda. Kuid seisund, kus sa ei muretse nii väga ärritumise pärast, võib olla traumaatiliste mälestuste töötlemisel väga kasulik.
Näiteks naine, kes on täiskasvanuna või isegi lapsena kokku puutunud inimestevahelise vägivallaga, võib olla võimeline vaatama mööda enesesüüdistusest ja pettumusest, mida ta tunneb, ning nägema, et ta oli tegelikult abitu. Tegelikult olid tema tol ajal tehtud reaktsioonid need, mis aitasid tal kõige paremini elus püsida.
Kuid selle asemel, et seda vaid intellektuaalselt mõista, mis toimub kognitiivses käitumisteraapias, tunneb ta seda tõena. Ta näeb seda teistmoodi ja võimsamalt ning viisil, mis on läbi imbunud kaastundest.
Nii tema enda kui ka sõjaveterani jaoks võib ta mõista, et koletis, keda ta enda sees tunneb, on tegelikult koletis, kellest ta saab lahti lasta, sest see osa temast, mis oli agressiivne, päästis ta olukorrast, kus see oli elu ja surma küsimus, ning selle tingis vajadus teenida teiste elushoidmiseks, mis on erakordne asi, mida sõjaveteranid, eriti Ameerika Ühendriikides ja ka kogu maailmas, sageli vabatahtlikult teevad.

Kuidas ühiskondlikud narratiivid kujundavad taastumist (või halvendavad seda)
Psühhedeelse aine, näiteks MDMA, poolt esile kutsutud seisundis viibimine võib suurendada empaatiat enda vastu, enesevaatlust, võimet näha asju teisiti ja panna sind tundma end osana maailmast.
Kognitiivsete käitumisteraapiate idee on alati olnud väga õige. Idee seisneb selles, et minna tagasi aega ja parandada mõningaid ekslikke eeldusi, mis sul enda kohta maailmas on traumaatiliste kogemuste tagajärjel tekkinud.
Põhjus, miks need ei toiminud nii hästi, kui me lootsime, et need toimivad nii paljude inimeste puhul, kui me lootsime, on see, et mõned asjad, mis inimestega juhtuvad, on tõeliselt kohutavad. Seega on tagasi minek ja selle arutamine tavalises teadvusseisundis inimestele lihtsalt liiast.
Seega olen ma väga tihti teadlik sellest, et inimesed osalevad kognitiivses käitumisteraapias ja räägivad traumast, aga see pole tegelikult trauma, sest nad lihtsalt ei suuda taluda millegi nii sügavalt ahastust tekitava läbielamist. Ja nii paljudel inimestel on olnud traumaatilise kogemuse aspekte, millest nad saavad rääkida, aga mida nad varjavad endas.
Kahjuks oleme oma ühiskonnas mõnele inimesele edastanud sõnumi, võib-olla tahtmatult või alateadlikult, et kui nad oleksid traumaatilise kogemuse ajal vaid midagi teisiti teinud, poleks seda juhtunud. Nad oleksid ehk suutnud seda ära hoida.
Ma mäletan, kuidas ema rääkis mulle, kuidas holokausti üleelanud pärast sõda Euroopast Iisraeli tulid, küsisid paljud neilt, miks nad läksid nagu lambad tapale. Teid oli nii palju, natse oli nii vähe, kuidas te lasite sel juhtuda?
Ilmselgelt pole see trauma üleelanud inimesele õige asi öelda. Küll aga paneb see mõtlema: miks ma läksin nagu tall tapale?
Psühhedeelse aine mõju all võid sa tõesti aru saada, et sul polnud absoluutselt mingit valikut kõigi nende kuulipildujate seas, mis sind tulistasid ja su lähedast sihtisid, ning kui sa ei marsi, siis nad surevad.
Seega loome oma ühiskonnas palju narratiive, mis vihjavad inimestele, et trauma ajal on neil valikuvõimalusi, mida neil ei pruugi olla, lisaks sellele, et me sageli ei mõista, et võitle-või-põgene reaktsiooni bioloogiline reaalsus on tegelikult püüd oma elu päästa.
Trauma ajal sa tegelikult ei läbi seda kognitiivset protsessi. Sa lihtsalt üritad ellu jääda.
Ma arvan, et üks põhjus, miks me trauma üleelanute puhul vahel kahtlusi tekitame, on see, et meil endil on traumaatilist materjali raske kuulda.
Tegelikult on raske traumajärgse stressihäirega inimeste jaoks oluline teraapiasse minna, sest nad peavad olema treenitud mitte kogema selliseid reaktsioone kellegi traumale ning kuulama kedagi hindamatult ja erakordse empaatia ja kaastundega, kui nad oma lugu räägivad.
Kui inimesed satuvad sügavasse empaatiavõimelisse seisundisse ja on terapeutide juuresolekul, kes aitavad neil traumaatilist kogemust töödelda, avastab enamik inimesi, et nad olid tegelikult kangelased, et nad elasid üle midagi, mis oli mõeldud neid tapma või neile haiget tegema, ja et nad tegid seda parimal võimalikul viisil, sest elu on elamist väärt. Ja et nüüd saavad nad sellest osa võtta ja proovida elutahet taastada, muretsemata, et nad võivad olla kohutavalt vigased mitte ainult trauma tagajärjel tekkinud kahju, vaid ka seetõttu, kes nad olid, et nad ei suutnud raskustest üle saada.
Seega on siin osaliselt kultuuriline ja ühiskondlik sõnum, et me peame trauma üleelanutele teada andma, et me mõistame, kui raske see oli, ning toetame nende ellujäämist ja kohanemist.
Aga vahel elame ühiskonnas, mis on üsna hukkamõistev ja see võib tulle õli valada.
Kui sõjaveteranid Vietnami sõjast koju naasid, arvan, et üks suurimaid põhjuseid nende jätkuvatele sümptomitele ja hilisemale kohanemisele oli see, et neid nimetati “beebitapjateks”. See on suurepärane näide sellest, kuidas mitte aidata kellelgi lahingutraumast üle saada.
Seega on inimeste tänamine nende teenistuse eest ja kellegi täiesti võimatu olukorra mõistmine sobivam lahingus ellujäänute tervenemise abistamiseks, sest see tuletab neile meelde, et nad täitsid missiooni, mis oli võib-olla erakordse hinnaga.
Üks viis, kuidas mulle meeldib mõelda psühhedeelikumi abist psühhoteraapia protsessis, põhineb Stan Grofi tsitaadil, mis ütleb, et psühhedeelikum on aju jaoks sama, mis teleskoop astronoomiale või mikroskoop bioloogiale. See lihtsalt võimaldab sul minna sügavamale ja näha asju, mida sa tavaliselt ei pruugi näha.
Ja ma arvan, et just seetõttu on neil ühenditel nii palju potentsiaali, eriti MDMA-l traumajärgse stressihäire puhul, sest see võimaldab teil ületada selle esialgse kihi, mida te ei näe, ehk kuidas ma lasin sel juhtuda? Või kuidas see sai minuga juhtuda?
Ja minge järgmisele kihile, mis on ehk mikroskoopilisem, sest ma ei saanud midagi muud teha, kuna mul polnud muid valikuid. Ja arendage ka enesekaastunnet, mis võimaldab teil mõista, et te ei pea karistama ega ennast karistama selle eest, et te ei vastanud omaenda ootustele selle kohta, kuidas oleksite pidanud käituma.
Ma arvan, et kõige olulisem asi, mida inimestele psühhedeelia abil toetatud psühhoteraapiast vaimse tervise sümptomitest tervenemise eesmärgil teada anda, on see, et kavatsus on väga oluline.

Psühhedeelse teraapia reaalsus (mitte kiirparandus)
See pole ainult kavatsus, see on soov minna sügavamale, kui sa oled suutnud minna. Mingil tasandil peab sul olema see tunne, et ma tean, et pean sügavamale minema. Ma lihtsalt ei suuda. See on liiga häiriv. See on liiga traumeeriv. See on liiga raske. Ja tegelikult ravimit kasutada selleks, milleks see on, mis aitab sul näha seda asja, mida sa palja silmaga ei näe, ja tõesti tahta seda näha.
MDMA-l või ühelgi psühhedeelikumil pole tegelikult ravivaid omadusi, kui sa kardad seda kogemust saada või kui sa selle suhtes kõhkled. See on nagu ütlemine, et noh, ma vaatan läbi teleskoobi, aga ma panen ka käe teleskoobi tagaküljele, sest ma kardan seda, mida ma võin näha. Isegi psühhedeelikumide abil toimuva psühhoteraapia kasutamisel on võimalusi seda vältida.
On väga oluline mitte jätta inimestele muljet, et tegemist on passiivse raviga. Sa heidad voodile pikali, võtad MDMA-d, neelad selle koos veega alla ja trauma töötlemisel hakkavad juhtuma maagilised asjad. See ei ole teraapia eesmärk. Ideaalis saavad terapeudid, kes tõesti teavad, kuidas tavalises seisundis traumaga töötada, kasutada neid tööriistu ja tehnikaid, et aidata sul MDMA põhjustatud seisundis edasi liikuda ja aidata sul psühhoteraapiat võimendada.
Selle meetodi rakendamine traumajärgse stressihäire puhul on rohkem meditsiiniline. See ei tähenda, et inimestel poleks psühhedeelikumidega häid kogemusi, kui neid kontekstist väljaspool tarvitada. Inimesed näitavad tõesti erinevaid kogemusi, alates sellest, et see päästis mu elu, kuni selleni, et ma ei tee seda enam . See oli päris halb. Psühhedeelikumid on selles mõttes tõesti huvitavad.
Nii palju sellest, kuidas need toimivad, sõltub sellest, kus sa oled, kellega sa oled, millised on sinu kavatsused ja tõenäoliselt ka sinu sisemine biokeemia. Seega pole võimalik seda päriselt ennustada. Kuigi see ravi on osutunud toimivaks kahel kolmandikul PTSD-ga inimestest, on olemas veel see kolmandik. Seega peavad kõik, kes seda ravi proovivad, mõistma, et inimesed reageerivad erinevat tüüpi ravimitele väga erinevalt, ning veendumaks, et töötad kellegagi, kes on tõeliselt eetiline ja suudab sinu piire austada, on igaüks, kes on muutunud teadvusseisundis, haavatavam. Seega tahad sa tõesti veenduda, et töötad inimestega, kellel on kõrgeimad mitte ainult terapeutilised oskused, vaid ka eetilised standardid.
Psühhedeelikumide juures on põnev see, et samal inimesel võib erinevates keskkondades olla märkimisväärselt erinev reaktsioon.
Kui me räägime MDMA-ga toetatud psühhoteraapiast traumajärgse stressihäire ravis, siis me räägime protsessist, kus on olemas valmisolek. Kus me valmistame inimesi ette ravimiga töötamiseks. Me räägime palju sellest, milline see kogemus on ja mida nad sellest tahavad saada ning millised on olnud ummikseisud ja millised on nende lootused nendest ülesaamiseks.
Selleks on kolm 90-minutilist seanssi, rääkimata sellest, et need on patsiendid, keda te võisite enne MDMA-ga toetatud psühhoteraapiat juba pikka aega tunda ja kellega olete püüdnud töötada.
Ja siis töötate seansi ajal ja pärast seanssi. Ja nii, nagu MDMA-ga toetatud psühhoteraapia praegu on üles ehitatud, toimub kolm ravimiseanssi. Seega on teil kolm väga pikka päeva, et jõuda sinna, kuhu vaja, ja loodetavasti saate sellega suuri edusamme teha.
Aga kõigile, kes arvavad, et see on kiire lahendus, on see arusaam, mida tuleb parandada, sest praegu FDA kliiniliste uuringutega rakendatakse kolmekuulist kogemust, mis hõlmab lisaks ravimiseanssidele ka 12 psühhoteraapia seanssi.
See on pühendumus, mille keegi võtab oma tervenemise nimel ja töötab väga mittepassiivselt, et proovida tõeliselt mõista, mida ta nägi, et ta saaks sellest midagi välja mõelda ja oma eluga teistmoodi tegeleda.
Kui inimesed kuulevad sellist juttu MDMA-ga toetatud psühhoteraapia või üldiselt psühhedeeliliste kogemuste suurepärasusest ja neil tekib loomulik uudishimu seda proovida või nad tahavad näha, kas nad saavad enda kohta rohkem teada, siis ma mõtlen, et see on väga loomulik reaktsioon.
Oluline on mõista, et kõik ei reageeri ühtemoodi. Oluline on oma ootusi kohandada ja olla kellegi väga usaldusväärse käe all.
Ameerika Ühendriikide erinevad osariigid katsetavad erineva dekriminaliseerimise ja legaliseerimise tasemega. Seega kahtlustan, et meil on psühhedeelikumide mõju kohta üldpopulatsioonile palju rohkem teavet.
Kui mõelda psühhoteraapiale, siis algselt oli see mõeldud inimestele, kellel oli tõsiseid vaimse tervise probleeme. Ja paljud inimesed pöörduvad psühhoteraapia poole isegi siis, kui neil pole vaimse tervise häiret.
Kui meil on kliinilistes populatsioonides psühhedeelia abil toetatud psühhoteraapiaga piisavalt kogemusi, võime näha, et see võib olla väga loomulik üleminek, mis võib olla eriti kasulik ja võib-olla mõnes mõttes lihtsam inimestele, kellel pole nii püsivaid vaimse tervise sümptomeid, vaid kes lihtsalt tahavad ennast paremini mõista.
Seega on põnev aeg vaadata, mida tulevik toob.
3. peatükk: Tervenemine võib kajada põlvkondade vältel
Üks dilemma, millega inimesed silmitsi seisid, kui nad esimest korda PTSD diagnoosist kuulsid või trauma püsivatele mõjudele mõtlesid, oli see, kuidas saab minevikus toimunud sündmus jätkuvalt sümptomeid avaldada, bioloogilist mõju avaldada? Miks me saame mõõta traumajärgse stressihäirega inimeste verd või aju ja näha erinevusi, kuigi sündmus on möödas?
Kui vaatleme mõningaid hormonaalseid muutusi, mida näeme traumajärgse stressihäirega inimestel, siis me ei näe tegelikult selliseid asju, mida näeksime stressis inimesel. Ja üks suurimaid näiteid selle kohta on see, et traumajärgse stressihäirega inimestel on madalam kortisooli tase. Kortisool on hormoon, mida neerupealised stressi ajal vabastavad. See on loodud selleks, et aidata teil toime tulla võitle-või-põgene väljakutsega. Me arvame, et madalam kortisooli tase on üks põhjusi, miks stressireaktsioon täielikult ei sulgu ja mingil moel edasi elab.
Kuid alles siis, kui hakkasime uurima stressihormooni retseptorite epigeneetilisi või molekulaarseid mehhanisme, hakkasime mõistma, et võib-olla on üks asi, mis võimaldab trauma püsivaid mõjusid, muutused, mis tegelikult toimuvad nende retseptorite pikaajalises toimimises.
Seega vastusena väga suurele traumaatilisele sündmusele varem võivad tegelikult toimuda molekulaarsed muutused ja epigeneetilised muutused, mis võivad muuta stressiretseptori geenide toimimist ja mingil moel stressireaktsiooni elus hoida.

Epigeneetika selgitatud
Paljudel inimestel on epigeneetika kohta väärarusaamad. Epigeneetika viitab geenide reguleerimise uurimisele. Arengu käigus toimub palju epigeneetilisi mehhanisme, mis aitavad kaasa keerulisele geenide koreograafiale, millised geenid igal ajahetkel käivituvad. See selgitab midagi väga reaalset, miks asjad lihtsalt ei normaliseeru.
Epigeneetiline märk, kui see on DNA-s, jääb ellu ka rakkude jagunemisel, nii et tütarrakud, mis tekivad raku replikatsiooni käigus mitoosi ja meioosi (sperma ja munaraku moodustumise protsess) käigus, on tugevad ja jäävad ellu ka rakkude jagunemisel.
Palju elevust tekkis paar aastakümmet tagasi, kui inimesed hakkasid mõistma, et kogemus võib samuti epigeneetikat mõjutada. Nüüd räägitakse palju sellest, kuidas trauma epigeneetikat mõjutab, aga trauma on lihtsalt järjekordne näide keskkonnamõjust, millel võib olla sügav mõju.
Ravi kogemus on ka keskkonnakogemus, millel võib olla sügav mõju. Ja osa viimase kümnendi tööst on tõepoolest näidanud paremat ravivastust, isegi psühhoteraapiale.
Seega, kui on vaja mõista selliseid küsimusi nagu see, kuidas psühhedeelikumid toimivad, siis miks need tekitavad, kui tekitavad, pikaajalise, kestva ja transformeeriva reaktsiooni?
Paljud inimesed, keda PTSD tõttu MDMA-ga toetatud psühhoteraapiaga ravitakse, ütlevad tegelikult, et nad tunnevad end oma PTSD sümptomite osas nüüd hoopis teistmoodi. Esiteks on neil palju vähem PTSD sümptomeid. Nad tunnevad end kaastundlikumana ja on valmis elus järgmise sammu astuma. Nad tunnevad end muutunud olevat.
Sõna „muutunud” oleks võinud kasutada ka selle kirjeldamiseks, kuidas nad end traumaatilise kogemuse alguses tundsid. Ma pole enam seesama inimene, kes ma varem olin.
Ja tõenäoliselt on epigeneetilised mehhanismid väga olulised, et aidata meil mõista nii traumajärgselt toimunud transformatiivseid ja püsivaid muutusi kui ka neid, mis on seotud sügava tervenemisega – asi ei ole heas või halvas sündmuses. Küsimus on lihtsalt kogemuses ja selle potentsiaalses mõjus stressile reageerivate geenide reguleerimisele.
Noh, üks tõeliselt huvitav asi PTSD epigeneetika ja traumast taastumise epigeneetika juures on see, et leidsime mõlemas olukorras muutusi sama stressiga seotud geeni samas piirkonnas. Et stressiga seotud geenides esinevad epigeneetilised muutused, mis võivad selgitada püsivaid mõjusid ja ka seda, miks me oleme oma keskkonna suhtes tundlikumad.
Ja et kui inimesi PTSD-ga edukalt ravitakse, siis kuidagi näeme samu epigeneetilisi muutusi uuesti samades geenides, aga vastupidises suunas.
Seega on oluline mõista epigeneetikat ja see tähendab, et te ei jää ummikusse ainult seetõttu, et toimub epigeneetiline muutus. Kui teatud geeni teatud piirkond reageerib keskkonnale, siis looge tervendav keskkond, et saaksime positiivses suunas muutuda.
Ja minu arvates on see tegelikult peamine sõnum. Minu arvates on väga oluline mitte võtta epigeneetikat liiga sõna-sõnalt ja proovida siduda geenide väikeste märkide väikesed piirkonnad konkreetsete käitumismallidega.
Ja kindlasti, kui inimesed hakkavad rääkima põlvkondadevahelistest epigeneetilisest mõjust, ei kanna me endaga kaasas traumat. Need muutused ei ole tingimata kõigi käitumismustrite eest vastutavad, aga need on olemas. Ja nende olemasolu on ilmselt viis, kuidas lasta sellel kogemusel mingil põhjusel meiega jääda.
Tahaksin mõelda, et epigeneetika pakub kohanemismehhanismi. Traumaatilised kogemused pakuvad tegelikult õppimisviisi. Mõnikord meile õppetund ei meeldi, aga traumaatiline sündmus võib meile õpetada, et teatud olukorrad on ohtlikud.
Ja me tahame, et meil oleks viis seda meeles pidada ja sellele vastavalt tegutseda, et me ei satuks nii tihti ohtu. Või kui satume, siis saaksime reageerida.
Kui inimesed räägivad traumade põlvest põlve edasikandumisest – mida ma tahaksin tõesti parandada. See ei ole traumade põlvest põlve edasikandumine –, siis on mõte, et järgneva põlvkonna inimesed võivad tunda esimese põlvkonna trauma mõjusid. Võib-olla on see omamoodi viis edasi anda järgmisele põlvkonnale õppetund toimetuleku või potentsiaalselt ohtliku olukorra või stsenaariumi kohta.
Seega on mõte selles, et see on tegelikult omamoodi tarkus. Ma tahan lihtsalt parandada seda ideed, et trauma on päritav või trauma jääb meiega põlvkondade vältel. Teadus seda ei väida.
Teadus väidab, et trauma üle elanud täiskasvanud lastel on epigeneetilised märgid samas kohas kui trauma üle elanud inimestel. Seega on palju küsimusi, miks see nii võib olla ja kuidas need märgid sinna tekkisid.
Kuid vältimatu on see, et paljud inimesed tunnevad, et mitte ainult päritud geenid, vaid ka vanemate kogemused, olgu need siis isiklikud või kultuurilised, kujundavad ja määravad suuresti seda, kes nad on.
Peame hakkama epigeneetikale mõtlema ka sellest vaatenurgast, mida see meile kohanemise ja vastupanuvõime kohta räägib. Milliseid õppetunde saame edasi kanda, mis aitavad meil raskustega toime tulla, kui peaksime kogema midagi sama, mida meie eelmine põlvkond koges?
Meie töö viidi läbi peamiselt holokausti üleelanute täiskasvanud lastega ja paljud neist tunnevad end väga ülivalvsana, justkui keegi üritaks neile haiget teha või neid taga ajada – ilma igasuguse põhjuseta peale selle, kes nad on.
See on trauma, mida nende vanem koges. Seega ei pruugi see ülivalvas olla kasulik maailmas, kus keegi neid taga ei aja.
Aga kui antisemitismi uuesti esineb ja nad seda märkavad, võivad nad sellele paremini reageerida. Ja antisemitismi suhtes suurem reageerimine võib lõpuks osutuda millekski, mis on kohanemisvõimeline, kui see ühiskonnas tõepoolest toimub.
On olemas bioloogilised mehhanismid, mis hoiavad kogemuste mõju põlvest põlve elus. Me ei tea, kas need on mälestused. Me ei tea tegelikult, millist vormi need võtavad, aga me teame, et see on omamoodi bioloogiline võimalus ja see on tekitanud palju küsimusi ja potentsiaalselt palju põnevust.
Paljude inimeste jaoks tähendab see lihtsalt seda, et see, mida ma tunnen, on ehe. Ja see on ka hea.
Eelmiste põlvkondade kultuurilised, ühiskondlikud ja isiklikud kogemused mõjutavad meid väga. Need moodustavad tohutu osa meie identiteedist ja on aluseks sellele, kuidas me kultuurilisest ja ühiskondlikust vaatenurgast ebaõnnele reageerime.
Kuid see võib tähendada ka seda, et massilistele inimohvritele ja massitraumadele või suurtele traumadele reageerimine meie ühiskonnas ei pruugi olla ainult vaimse tervise probleem, vaid see võib olla ka vastupidavate ja tervendavate ühiskondade loomise probleem, et meil oleks mehhanism positiivseks transformatsiooniks ja muutusteks.
Ja me saame kasutada kultuuri ja ühiskonna jõudu, et aidata üksteisel raskustega toime tulla, selle asemel, et seda kasutada selleks, et end isoleeritumana ja häbimärgistatuna tunda, nagu me veame inimesi alt trauma enda või oma reageeringuga.
Pärand, mille me oma vanematelt eelmistelt põlvkondadelt saame, on enamasti see, et ükskõik, mida nad läbi elasid, jäid nad ellu ja seepärast me eksisteerimegi. Me oleme siin, sest keegi jäi traumast ellu.
Ja siis on küsimus, mis on järgmine samm peale ellujäämist? See on taastamine, parandamine, vastupanuvõime saavutamine, kasvu saavutamine ja tõeline mõistmine, kuidas edasi minna hoolimata traumast.
See on enamat kui lihtsalt ellujäämine, see on elamine.
Kas tervenemist saab ka edasi anda?
Kuidas me siis seda teeme?
Üks täieliku tervenemise võimalustest, mis minu arvates on psühhedeelia abil toetatud psühhoteraapia abil võimalik, sest see ei seisne ainult sümptomite leevendamises. See ei seisne ainult ravimi manustamises, et saaksite paremini magada või et te ei tunneks enam depressiooni, ärevust või hüpervalvsust.
See seisneb tegelikult süvenemises, parandamises ja muutmises. See narratiiv, millesse sa kinni jäid, on mingi versioon sellest, kui halb sa oled ja kui vääriline sa seda traumat oled, aga nüüd on sul teistsugune narratiiv sellest, kuidas sa tegelikult ellu jäid, kuidas sa tegid parima, mis suutsid, ja sul on mitte ainult rohkem kaastunnet enda vastu, vaid sa tunned, et saad võtta oma õiguspärase koha ühiskonnas, et sa oled osa maailmast, sa oled osa maast.
Ja see pärand võib olla sügavmõtteline. Loomkatsetest selgub, ja see pole meie töö, vaid Emory ülikooli töö – kui isaslooma suhu panna kirsiõis ja seejärel suud elektrildada, võib see hiir hakata kirsiõie ees kartma. See kirsiõie hirm on seotud epigeneetiliste muutustega ajus ja spermas. Ja kui see hiir paaritub, siis ka tema isasloomal tekivad samad epigeneetilised muutused ajus ja spermas, kuid nad kardavad seletamatult ka kirsiõisi, kuigi järglast ei pidanud hirmu tundma saamiseks elektrildama.
Ja see on tõeliselt võimas näide sellest, millest me räägime, kui räägime käitumuslikust epigeneetikast ja sellest, milliseid asju saab edasi anda.
Aga kui kasutada hirmu väljasuremist selle isashiire peal ja jätkata kirsiõie eksponeerimist sellele hiirele, kes nüüd kirsiõit kardab, nii et ta muutub tundlikuks ja ütleb: “Olgu, ma arvan, et kirsiõis ei tähenda, et ma saan šoki”, ja seejärel hiirega paarituda, siis sellel järglasel ei ole epigeneetilisi muutusi ajus ja spermas.
Seega on see väga sügav näide sellest, mida me siin saavutada püüame, püüdes mõista nii tervenemise epigeneetikat kui ka psühhedeelia abil teostatud psühhoteraapiat.
Me lihtsalt mõtleme, kas see suudab taastada teatud bioloogilise tasakaalu.
Eduka PTSD ravi tegelikud kasusaajad on järgmine põlvkond mingil väga reaalsel moel, mitte ainult epigeneetiliste muutuste tõttu, vaid ka seetõttu, et muutus nende vanemas toob nende elus tohutu muutuse.
Nii paljud inimesed arvavad, et üks mehhanisme, kuidas psühhedeelia abil toimuv psühhoteraapia aitab meil traumat töödelda, on see, et see vähendab traumaatiliste mälestustega tegelemisega kaasnevat hirmu.
Ja see võib võimaldada, kui sul pole enam hirmu traumast rääkida, uusi mehhanisme.
Teatud mõttes võib see hõlbustada hirmu väljasuremist, kui arvate, et probleem on hirmus.
Ja on ka uuringuid, mis on näidanud, et MDMA suudab spetsiifiliselt summutada amügdala aktiivsust, mis tekib siis, kui trauma üleelanud puutub kokku traumaatilise meeldetuletuse või trauma stsenaariumiga.
See on kindlasti üks mehhanismidest, mis siin mängus olla võib.

PTSD hirmust kaugemale: süütunne, häbi ja trauma
Kuid on väga oluline mõista, et hirm on ainult üks komponent, miks inimestel on püsivad traumajärgse stressi sümptomid.
Ja hirmu ja traumajärgse stressihäire vahelise seose ülerõhutamine paneb meid minu arvates keskenduma sellistele asjadele nagu hirmureaktsiooni kustutamine, ilma et süveneksime sellesse, miks see hirmureaktsioon üldse nii ülemäära tugevnenud on ja miks see hirmureaktsioon võib olla seotud süütunde, häbi ja enesesüüdistusega ning kõigi muude narratiividega.
Üks asi, mis mulle MDMA-ga toetatud psühhoteraapia lähenemisviisi juures väga meeldib, on see, et see pole suunatud. Terapeudid on koolitatud patsiendi protsessi jälgima ja patsiendi poole pöörduma.
Patsient ei pruugi öelda: „Ma kardan.“ Patsient võib öelda: „Ma olen halb ja olen alati olnud“ ning seejärel hüpata otse üle sündmuse, mida arutati ettevalmistusena millelegi, mis lapsepõlves juhtus.
Me ei mõista täielikult, miks me sündmustele nii reageerime. Kui inimene puutub täiskasvanueas kokku traumaatilise sündmusega, on ta juba terve elu elanud. Ja tema minevikus võib olla palju sündmusi, mis aitavad kaasa sellele, et ta arvab, et midagi juhtunust oli tema süü.
Ja nad võivad tuvastada ühe neist varajastest sündmustest ja seda tuleb mingil sügaval viisil parandada või peab inimene arendama suurt empaatiat näiteks selle viieaastase või kuueaastase vastu, kes ehk ei saanud midagi, mida ta oleks pidanud saama, või on ehk varjanud mingit saladust endas.
Jällegi, me kõik ei reageeri traumale PTSD-ga. See on väga oluline. See tähendab, et mitte ainult kokkupuude sellega ei ole meid siia toonud.
Psühhedeelse psühhoteraapia kogemuse ilu seisneb selles, et see hoiab selle avatuna. Ja ma arvan, et mõned praeguste kognitiiv-käitumuslike lähenemisviiside piirangud on olnud see, et nad kitsenevad – me hakkame rääkima sellest traumast. Me keskendume sellele, mis teiega juhtus, mida te peate oma sümptomite keskpunktiks, mõistmata, et see võib olla midagi enne traumat. See võib olla ka midagi, mis juhtus pärast traumat.
Rääkisin kord ühe veteraniga, kes rääkis mulle, et kõik, mis temaga sõjas juhtus, kahvatub võrreldes süsteemse rassismiga, mida ta pärast sõjast naasmist koges. See kahvatub võrreldes tundega, et isegi pärast oma riigi teenimist olen ma asendamatu, ma pole väärt ja olen alaväärne.
Seega arvan, et me peame mõistma, et traumale eelnevad tegurid mõjutasid meie reaktsiooni hetkel. Traumaatilise sündmuse järgsed tegurid on sama olulised ja need on seotud sellega, kuidas meid kohtlevad meie lähedased, ühiskond tervikuna ja kuidas me kohtleme iseennast.
Seega on see lihtsalt kogu see pikk kett.
Milline näeb välja tõeline tervenemine
Ja kui sul on kogemus psühhedeelikumidega, on kõik avatud.
Ja kui oled koos koolitatud inimestega, siis nad ei hakka su fookust muutma ega nimeta seda vältimiseks, kui sa ei jää truuks. Kuna traumaatiline kogemus, mille puhul oleme kokku leppinud, on sinu probleemi allikas, võid olla avatud tuvastama asju, mis tegelikult takistavad sinu taastumist või asju, millest sa tegelikult üle ei saa.
Ja seega, kui oleme pärast trauma saamist vägivaldses või traumaatilises keskkonnas, muudab see asja sageli palju raskemaks.
Ja nii on psühhedeelia abil toetatud psühhoteraapia abil mõnikord võimalik laiemalt mõista, mida siin ja praegu tuleb muuta, isegi kui see ei ole seotud tolleaegse olukorraga.
Ja milliseid muudatusi ma siis teha saan, et oma siin ja praegust olukorda parandada, et traumast taastuda?
Ja teine aspekt on see, et me ei püüa lihtsalt midagi negatiivset neutraliseerida. Me püüame traumaatilisest kogemusest õppida.
Ja paljude inimeste jaoks, kes edukalt paranevad, näeb see välja nii, et nad võtavad kõik, mida nad traumaga kokkupuutumise kohta õppisid, ja aitavad järgmist inimest, kes on traumaga kokku puutunud.
„Seda oleksin pidanud saama. Seda tahan ma teile anda. Seda oleksin soovinud, et keegi oleks mulle õpetanud ja õpetanud neile enesekaastunnet, et saaksime luua tervema ühiskonna.“
Loodan, et vaatajad sellest õpivad, et lootust on.
Olen rääkinud nii paljude trauma üle elanud inimestega, kellel on PTSD või isegi muud vaimse tervise probleemid ja kes tunnevad, et kuna trauma juhtus ja me ei saa kustutada fakti, et trauma juhtus, jäävad nad lihtsalt lõksu.
Ja kui me ei saa kuidagi minevikku tagasi minna ja ajaloo kulgu muuta, jäävad nad sellisesse seisu igaveseks.
Ja ma arvan, et sellise avaliku haridussõnumi eesmärk on anda inimestele teada, et isegi kõige raskemate PTSD juhtudega toimetulekuks on nii palju võimalusi.
Ja kui te seda vaatate ja teie või keegi teie tuttav või lähedane kannatab traumaatilise kogemuse all, siis trauma ja traumajärgne stress on valdkonnad, milles vaimse tervise kogukond on teinud suuri edusamme.
Ja eriti psühhedeelne meditsiin pakub palju lootust inimestele, kes pole saanud kasu traditsioonilisematest psühhoteraapia või meditsiini vormidest.