Hirm kui massihävitusrelv on parim moodus meid põlvili suruda – tiivad mudas ning omaenese põlvede all kinni ka veel. USA terviseliider Kennedy on avanud nii vaktsiinide kui kemopilvede kombineeritud kemonano tegelikkuse – oh, kuidas tahaks olla robot, keda see kokteil ei võta – ah, kui lihtne on olla… surnud. Vist.

Miks inimesed rändavad?
Statistikaameti ja küsitluste andmetel kaalub iga teine inimene Eestist lahkumist. Küsigem pigem, miks me kõik juba Maarjamaalt ära ei lähe enne, kui meie kodud jäävad ühe klanni kitsaste ärihuvide alla ja muteeruvad osaks militaartööstuspargist või suisa sõjatandriks, millest eurokarjeristid tunduvad vägagi huvitad olevat…
Ehkki minul on koostatud mitmeteistkümneleheküljeline kataloog Hispaania ja Itaalia kinnisvarast nii sisemaal, rannikul kui ka saartel, ei taha ma tegelikult oma hobuseid viia küpsema piirkonda, kus vähemalt kolm kuud aastast on varjus 40+ kraadi ja veesooned tühjad. Mitte minister Jürgen Ligi kurja karja kraaksumise tõttu – inimesed hakkavad Hispaanias surema! – vaid sellepärast, et me oleme harjunud aastaaegade vaheldumise, heina- ja küttepuude varumise ning toidu konserveerimisega.
See on meie geneetiline elulaad, mis on oma karmuses kallis jah, kulukas kah.
Ekvaatori piirkond Aafrikas nii Viktoria järve ääres kui ka ookeaniveerne – eeldaks hobuste ning maise vara lennukisse kantimist praeguses talliks ehitatud merekonteineris ning vähemalt ühe ümberistumisega rännet. Ugandas ootaks mind neljahektariline talu Bunyoni järve ääres ning briti kooli juhataja positsioon, ent Uganda seostub ka mürkmadude ja malaariaga, mida vaatamta vaktsineerimisele põdes sealne missionär näitlejanna Henessy Schmidt.
Kui pidasin Uganda taludest toodud puuviljade poodi, käisid Mondo preilid kontrollimas, ega Aafrikas ometi lapsed puu otsast mangosid-avokaadosid alla too. Seesama lapstööjõu pärast muretsev MTÜ sõnastab ka põhilised rahuaja rahvasterände põhjused.
„Esimesena võib meenuda töö ja õpingutega seotud rändamine või inimeste liikumine eemale konfliktipiirkondadest. Kuid kas ränne on ka see, kui põhjaeurooplane otsustab veeta pensionipõlve päikeselises Lõuna-Euroopas? Või see, kui inimene kolib teise riiki suurest armastusest, südame sunnil? Rändega on seotud eelarvamusi ja hirme. Ometi on ränne kõikjal meie ümber iga päev ja me võiksime rände eri vormidest rohkem teada.“ (MTÜ Mondo Facebooki postitus, 13.01.2020)
Sõbrad, kes ei ole ennast koduloomade külge aheldanud, veedavad talved lillelastena Balil, Guatemalas ja Sri-Lankal. Seal ei ole spirituaalses tähenduses rännates ja erinevaid dimensioone-inkarnatsioone külastades ohtu surnuks külmuda nagu Astrid Lindgreni Pipi oma Segasumma suvilas täpilise hobuseta orvuna ilmselt pakases lõpetanud oleks.
Mitmed daamid, kes on lapsed suureks kasvatanud, seiklevad vabatahtlikena kilpkonnamune ja delfiine teenindades mööda ilma. Seni turistidena elu nautinud teismelistele tuleb siiski selgitada, et alaliselt võõrsil resideerimine on hoopis midagi muud kui päikesepaistel omas tempos nurrumine: vesi ja vile – kõlks ja kopikas!
Aabram viis läbi kõrbe ja üle mere oma rahva tõotatud maale. Saara püüab 21. sajandil jälgida ja aimata, millal on aeg oma ilusad tütred viia läbi inimsuse kõrbe ja üle muremere siit ära. Kuhu ära – golobaalses infouputuses kroolides oleme ammu aru saanud: planeedilt ei saa maha astuda, oma saatuse käest ei pääse ja sina ise oled igal pool iseenesel kaasas.
Statistikaameti ja küsitluste andmed väidavad: iga päev viiakse „hullarisse“ kaks suitsiidikatse teinud last, narkotarbimine on Tallinna reovee järgi otsustades kolmekordistunud, üledoosid, tulistamised-pussitamised ja autoga puusse panemised on tingitud ebavajalikkuse tupikust. Mina tahan olla nende noorte jaoks siin ja praegu, täna ja alati olemas: truudus, fookus, distsipliin!

Vishen Lakhiani:

Olin paar päeva tagasi Uberis.
Juht tundis mu ära ja me rääkisime 15 minutit Silvast, intuitsioonist ja manifesteerimisest.
Mingil hetkel ütles ta midagi, mis jäi mulle meelde veel kaua pärast autost väljumist.
Ta ütles, et tundis end peatükkide vahel lõksus olevat.
Nagu oleks tema elu järgmine versioon kohe sealsamas, ta tundis seda, peaaegu puudutas seda, aga miski tõmbas teda vaikselt tagasi vana juurde.
Ma olen seda fraasi nii palju kordi kuulnud.
Inimestelt, kes on tööd teinud, tavasid järginud, midagi tõelist ehitanud ja ikka veel tunnevad, nagu hoiaks miski nähtamatu lage all.
Sellel on nimi: ülemise piiri probleem.
Nii nimetab seda Gay Hendricks, olles 45 aastat töötanud enam kui 20 000 inimesega.
Ta selgitab, et iga inimene kannab endas alateadlikku termostaati : alateadlikku seadistust selle kohta, kui palju edu, armastust, küllust ja rõõmu nad usuvad, et neil on lubatud endas hoida.
Ja niipea, kui hakkad seda piiri ületama, isegi parimal võimalikul moel, käivitab su süsteem vaikselt mustri, mis toob sind tagasi tuttava juurde.
See ei tundu enesesabotaažina. See tundub nagu halb õnn.
Võitlus, mis tuleb eikuskilt.
Äkiline kahtlus millegi põneva suhtes eile.
Haigestumine vahetult enne suurt võimalust.
Usutav põhjus, alati usutav põhjus, tempot maha võtta.
See on sinu termostaat. Teeb täpselt seda, milleks see on loodud.
Siin läheb see just sinu jaoks huvitavaks.
Järgmise 48 tunni jooksul, kui midagi läheb õigesti, peatu. Kasvõi 10 sekundit. Pane tähele esimest mõtet, mis heale asjale järgneb.
Kas see on midagi enamat, kust see kõik pärit on? Või on see ilmselt nii, et see ei kesta?
See teine mõte on see, et sinu lagi räägib.
Ja hetkel, kui sa suudad seda nimetada, ” see on minu ülemine piir “, oled sa juba hakanud seda tõstma.
Sest siin on see, mis muutub, kui sa seda teed:
1. Sa lõpetad asjade lammutamise vahetult enne maandumist.
2. Võimalused ei tundu enam ähvardavad.
3. Suhted ei põrka enam sama nähtamatu seina otsa.
4. Raha, tunnustus, eluversioon, mille poole oled püüdlenud – sellel on koht, kuhu maanduda ja jääda.

Sina. Mina. Uberi juht. Kõik, kes seda täna loevad.
Me kõik oleme mingil moel peatükkide vahel kinni jäänud.
Mitte et järgmine peatükk poleks valmis. Sest meie sisemine seadistus pole sellele veel järele jõudnud.
Ja me vajame enamat kui lihtsalt eneseteadlikkust oma ülemise piiribloki suhtes.
Seepärast toomegi tagasi ühe parima Mindvalley ürituse – Manifesting Summit’i, mis toimub 15., 16. ja 17. mail ning on loodud teie manifesteerimisblokkide puhastamiseks.
Et viia teid suurimasse kollektiivsesse manifestatsioonivälja, mille me eales loonud oleme, kus tuhanded inimesed puhastavad samu mustreid samaaegselt.
Sest mõned asjad muutuvad toas, põllul, ja see lihtsalt ei juhtu üksi.
See on selle töö jaoks aasta kõige olulisem hetk.
Ja esimest korda teeme selle täiesti tasuta, sest seda muutuse taset ei tohiks hinnasilt piirata.
Registreeru kohe. Kõigile, kes juba sees on, on tulemas üllatuslikud teadaanded ja see, mida me 15. maiks ette võtame, erineb kõigest, mida me varem teinud oleme.

Üksik Hunt:
Sa näed ainult tema vaikust.
Rahumeelne Sõdalane nahkvestis
Olen pikalt edasi lükanud oma Maskuliinsuse artiklite sarja. Täna, lugedes Budismi pühade raamatute esimest köidet, ja sinna kõrvale oli kuidagijäänud mängima FB meedium videod, mootorratturite varjatud küljest. Ja minu peas hakkas vaikselt vormi võtma esimene artikkel. Teemal, mida isegi väga paljud mehed lõpuni ei mõista.
On lihtne eksida maskuliinsuse mõistmisel. Meile on joonistatud Jumalikust Maskuliinsusest erinevaid pilte. Mis on Jumalik, või ka täiesti maine, Maskuliinsus – kes on omaenese kosmogoonse aspekti omaks võtnud.
Kas ta on jõud?
Kas ta on kontroll?
Kas ta on külmus?
Või… midagi palju vaiksemat, aga ohtlikult ausat? Me oleme harjunud nägema kahte äärmust:
• kas pehmeks lihvitud emotsionaalset, kuni mehelikkuse minetanud meest,
• või toorest jõudu, mis ei hooli millestki, kellele olla mees, tähendab füüsilist jõudu ja toorest koopamehe käitumist.
Aga nende kahe vahel on midagi kolmandat. Midagi, mis ei karju…
aga mille kohalolu tunned sa kohe ära.
Kujund: mees, keda sa esialgu kardad
Sa märkad teda. Ta seisab seal. Nahkvest. Tätoveeringud. Vaikne pilk.
Sinu esimene reaktsioon? “Ma ei läheks iialgi talle ligi”
Ja siis sa näed midagi, mis paneb sind värisema. Ta kummardub lapse poole, ta aitab kedagi püsti,
ta ei räägi palju… aga ta on kohal! Päriselt kohal!
Ja korraga nihkub sinu sees midagi. Nagu ütlevad laulusõnad “Korraga ootamatult sulab su süda ja avaneb hing!”
Maskuliinsus ei ole välimus – see on olek
See ei ole see, mida me oleme harjunud selleks pidama:
Agressioon (mina olen majas peremees, mina tean kuidas asjad peavad olema).
Domineerimine (Naine, kus mu sussid on, Naine, kus mu õlle on).
Hirmu tekitamine (Kui sa vaid iitsatad sellest mida ma sinuga teen, siis sa jääd lapsest ilma ja ei näe teda enam kunagi).
Tegelikult on see, midagi hoopis teistsugust. See on võime kanda jõudu nii, et keegi ei saa haiget – kui see pole vältimatu.
See on see koht, kus jõud ei otsi väljundit, vaid ootab… kuni teda päriselt vaja on. See on vaikne kohalolek ja toetus, isegi kui ta nähtavalt selleks midagi ei tee. See on kaitsva ruumi tekitamine väga raskes ja keerulises keskkonnas. See on üksik sõna, mis aitab su tagasi oma keskmesse.
Jumalik Maskuliinsus on Arhetüüp, mitte roll
See kujund mida ma enne kirjeldasin, ja mis siin võimsalt kujutatakse AI loodud Bickerite videotes ei ole juhuslik. See on väga lähedal sellele, mida kirjeldab Jungi psühholoogia:
Maskuliinsus on Mees, kes ei eita oma varju.
See on Mees, kes on oma varju omaks võtnud. Kes on oma Varjuga sõbraks saanud.
See on Mees, kes on pidanud võitlema tagasi oma enese “põrgust”.
Olgu see siis noore mehena Ema surma tunnistajaks olemine. Sellele järgnevate Isa süüdistuste talumine, justkui pole ta hea poeg, sest lasi Isa armastatud Naisel surra. Kus tegelikult meditsiiniliselt ei olnud enam midagi päästa.
Olgu see siis arstide liigse jõu kasutamise pärast kümme esimest eluaastat ratastoolis olemine. Sealt jalgadele tõusmine ja enese treenimine ning õppimine, mis võimaldas eriüksuses töötada.
See kõik, ja palju muid elusündmusi on meestel vaikides endasse pakitud. Ja alles siis kui nad võtavad need kõvasti kinni pakitud laekad lahti ja hakkavad omaenese haavu tervendades “oma Põrgust” tagasi inimeste juurde tulema. Alles siis saavad nad tõeliselt aru mis tähendab olla Maskuliinne mees.
Ta ei karda oma jõudu.
Ja just seetõttu ei pea ta seda kogu aeg kasutama.
Rahumeelne sõdalane
See ei ole vastuolu.
See on küpsus.
Sõdalane, teab kuidas lõhkuda, aga valib mitte lõhkuda.
Sõdalane, oskab minna lõpuni, karmi lõpuni, aga ei lähe sinna ilma põhjuseta.
Rahumeelne – mitte sellepärast, et ei suuda, vaid sellepärast, et ta valib.
See koht sinu sees
Sa ei pea kandma nahkvesti.
Sa ei pea olema suur.
Sa ei pea olema vali.
Aga see aspekt on sinus olemas.
see, kes ütleb: “siit edasi ei”
see, kes jääb, kui teised murenevad
see, kes ei põgene ebamugavuse eest
Kallis mees, Maskuliinsus ei ole see, mida sa näitad. See on see, mida sa hoiad, see mida sa ei kasuta lihtsakäeliselt ja see, tänu millele teised saavad sinu kõrval rahulikult hingata. See mis annab võimaluse tunda ennast turvaliselt.
Sest nad teavad…
kui midagi juhtub – sina ei murene.

Alexis Varnum: Miks me keelame endale hingesoove ja eelistame „ratsionaalseid“ kulutusi? Paljudele on tuttav olukord, kus tekib siiras soov millegi järele, kuid tundub, et selleks ei ole parasjagu võimalusi. Hiljem, kui raha siiski tekib, nihkub tähelepanu ootamatult teistele kuludele, mis tunduvad tähtsamad ja vajalikumad. Raha suunatakse kohustustesse ning isiklik soov lükatakse taas edasi. Väliselt näib see mõistlik ja vastutustundlik otsus, kuid sisemiselt jätab see rahulolematuse ja katkestab kontakti omaenda vajadustega.
Sellise käitumise taga ei ole enamasti ainult praktiline mõtlemine, vaid sügavam psühholoogiline muster. Sageli toimib siin sisemine programm, mida võiks kirjeldada kui vajadust olla „hea“ või „õige“. Kui inimene seab esikohale kasuliku, vajaliku või teistele suunatud kulutused, tekib tal tunne, et ta käitub õigesti ja väärib heakskiitu. See tunne võib olla nii tugev, et isegi enda tervise või heaolu nimel tehtud kulutused tunduvad õigustatumad kui midagi, mis toidab rõõmu või sisemist elu.
Paraku ei tähenda selline valik alati tasakaalu. Kui inimene eemaldub oma soovidest ja lükkab need korduvalt kõrvale, väheneb ka tema sisemine rahulolu. Just kontakt omaenda soovidega loob hea enesetunde, elujõu ja avatuse. Inimene, kes tunneb end hästi, on loomulikult meeldivam ka teistele, sest temas on rohkem kergust ja energiat. Seega ei ole enda rõõmu valimine egoism, vaid osa terviklikust heaolust.
Sageli lisandub siia ka hirm, et teised ei mõista või mõistavad hukka. Kartus kriitika ees paneb inimest oma soove vähendama või varjama. Kuid teiste reaktsioon peegeldab tihti seda, kuidas inimene iseendasse suhtub. Kui oma soovides kaheldakse, siis tajuvad seda ka teised. Kui aga inimene on sisemiselt kindel, et tal on õigus rõõmule ja isiklikele valikutele, siis võetakse seda enamasti loomulikult ning isegi toetavalt vastu.
Selle mustri muutmine ei sünni alati iseenesest, vaid võib vajada teadlikku otsust tegutseda teisiti kui harjumus ette näeb. Mõnikord tähendab see, et inimene lubab endale teadlikult valida midagi, mis ei ole rangelt vajalik, kuid mis toob rõõmu ja toetab sisemist tasakaalu. See ei ole vastutustundetus, vaid usalduse arendamine elu ja iseenda suhtes.
Oluline on õppida märkama hetki, kus võimalus oma soovi täita tegelikult juba eksisteerib, kuid vana harjumus suunab tähelepanu mujale. Sellistel hetkedel aitab meelde tuletada, et rõõm ja heaolu ei ole midagi teisejärgulist. Vastupidi, need on aluseks sellele, kuidas inimene end maailmas tunneb ja kuidas ta teistega suhestub.