Rene Kuulmann: Teatan käesolevaga et vôtsin vastu raske otsuse asuda tööle intensiivravi osakonnas peaneurokirurgina kahjuks mitte doktoredejolleri kolleegina vaid rahvusriigi kunstilisest koomast reanimeerimise osakonna intensiivraviüksuses Lembetu.
Otsin oma unelmatemeeskonda valgusmeditsiini ja harmoonia ning sagedustöötajaid kes näevad ja oskavad diagnoosi lugeda ning reanimeerida.
Palk vastavalt inimeste loodud kodanikekomitee direktiividele.
Mul on lisaks omandatud ka spordirahvatreeneri treeneri kutse ja tunnistus mida tunnistab ka riigi ning maailma olymiakomitee ja majandusfoorum.
Minu tööaeg on 24/7 ja tunnipalk on küll hetkel ainult 200/h kuid arvestades et tegemist peamiselt neuroteaduse tasemel kohustustega siis on 200 tunnis hetkel parim ja sulle kui maksumaksjale soodne pealekauba.
Kui usud et suudad ja südames soovid kuid hing pole kindel ning väriseb siis vôta pits ja pea aru ning viska kulli ja kirja.
Muul juhul vajuta sinist pöialt ning teretulemast eestivaba riigi kunstlikust koomast reanimeerimise osakonna Lembetu kirurgiameeskonda

Inga Raitar: Kas oled juba mõttes tänanud maailma selle eest, et sul on võimalus täna hommikul ärgata soojas mugavas kodus? Võtta külmkapist pere hommikusöök ja istuda arvuti taha, kust sinuni turvalise distantsi kaudu jõuavad maailma valud ja mured. Sa ei pea nende all kannatama, sa võid neid kasvõi pisut kergendada. Neid omapoolse häiritusega ning selle teisteni – kasvõi läbi arvutiekraani või kodus olevate lähedaste – paisates mitte suurendades. Tundes, et sa saad endale lubada tunda end rikka ja tugevana. Tegelikult on meil põhjust seda tunda, kui oskame vaadata elule avatud südame ja silmadega.
Üheainsa aastaga kogesime rohkem muljeid, kui 18 sajandi inimesed kogu oma elu jooksul. Puudus ainult aeg neid nautida. Meie ühiskonnas möllas viimased aastakümned “kiiruse viirus”. Praeguses kriiside maailmas, kus lääneliku edukultusharidusega ajanarkomaan kogeb mõtetut tühjust, näeb teadlik inimene vaikuse produktiivse jõu allikat.
„Hakake muutma endas seda, mida tahate muuta maailmas,“ ütles Mahatma Gandhi. Maailm muutub nagunii. Nüüd on igaühe miest enda otsustada, milliseks ta oma mõtete ja neist lähtuvate tegudega muudame.

Robot abiellub klooniga
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Kirjuta, kuidas säilitada inimlikkust ja inimsuhteid tänapäeva maailmas 😊
Abi elus ja ühis konnas on üht viisi reegli pärane et hea usksed osa pooled kuulevad tagant järel kuidas asjad tegelikult kogu aeg olid. Olgu jutuks pedofiilide-kannibalide satanistlikud riitused eliidi katakombides ja beebi farmides või nende kõrval suisa süütuna tunduv abi elu rikkumine. Meile räägitakse ja näidatakse nii kaua valesid kuni uskuma hakkame Artemis lendaski ümber Kuu tundmatuseni teisenenud iidolid ongi nüüd teist sugused snaiperi atendaadi kuulid lendasidki jälle Donaldi au väärsetest kõrvadest mööda jne.
Veel mõne aasta eest võõrastasime tehis intellekti millesse oleme tänaseks nii kõrini ja üle pea uppunud et võimatu on vahet teha tõel ja valel tehislikul ja tegelikul videol. Mida enam tegelike inimeste asemel robotitega lävime seda vähem taipame küsida kui Jim Carrey ja Ariana Grande asemel tehti kloonid või sooritati keha rööv miks siis nt Michael Jackson, printsess Diana ja David Wilcock tapeti liht labaselt ära. Ammugi ei küsi me kas vaktsiinide ja pilve külvi kaudu manipuleeritud inimene on lõplikult bio robot või on lootust taastuda.
See mida nimetati seni vande nõu teooriaks on saanud tänu USA tervis hoiu juhi Kennedy juniori avaldustele reaalsuseks. Tänu Kennedyle võime rahulikult väita et meid on segi süstitud ning neid nano manipulatsioone võimendatakse kriminaalse keemia pilvede külviga.
Tunnistust nende väidete paika pidavusest annavad nii teadlaste jagatud fakti tabelid kui ka meedikute ja pilootide intervjuud. Nüüd mil Epstein on vaatamata igavest noorust tagama pidanud riitustele millega lootis saavutada endale ja oma õu konnale igavese nooruse surnud vist hakkavad ka ellu jäänud ohvrid üks haaval rääkima. Ise asi kui palju neist videotest on tõelised ja tõesed millised on äri plaan ja millised puha feik.
Ajastul mil robot abiellub klooniga võib tõdeda et inimlikkus ja tunded hakkavad kaduma ning lepime ilma et emotsionaalne karvgi liiguks Mis siis ikka kui võrd planeet on üle rahvastatud ongi ehk paratamatu et sajad tuhanded lapsed jäävad igal aastal kadunuks…
Harime end innukalt AI alal ka õpetaja 7 taseme kvalifitseerumise mentor soovitab oma portfoolio koostada tšipitšipi abiga. Presidendi haridus häkaton otsib õpilastele mõeldud tehis intellektile nime ma pakuksin Tita ehkki mõistlikud õppurid kasutavad nii kui nii neid roboteid mis juba olemas on ega piirdu titadega vaatamata kuludele mis nende loomiseks tehti. AI ja multi meedia vald konnas liiguvad miljardid kes on kade see on valel alal vaesudes lihtsalt hirmunud ja kuri eks?
Presidendi 2026 aasta mõtte talgud küsisid milleks meile (tehis)aru ent õigu poolest küsib tehis aru peagi milleks meile inimene? Nano ja kemo manipulatsioonide krooniks on aina lihtsam paigaldada Neuralinki kiip mida koljus juba kandvad pioneerid annavad julgustavaid intervjuusid.
Küllap saame peatselt vastuse küsimustele kas meie tegelikkus on hologramm või simulatsioon miks Artemise kuu farssi lavastades kõik võimsa tehis taibu abil loendamatuid vigu ära ei parandatud mis on tegelikult Antarktika jää taga mis pärast tohutu kiirusega läbi universumi kihutava Maa ümber tähis taevas ei muutu…
Kui toimub kaua oodatud split dimensioonide lahknemine saame näha kuidas võetakse kasutusse „uued“ energia liigid mida juba Tesla teadis Musk kasutab ja mille pärast on 12 teadlast „vaigistatud“ või kulgeme edasi tagasi nn kivi aega kas tuuma sõja või Päikese paugatuse tulemusel. Põnev ju mis moodi hakkab välja nägema kolm öö päeva täielikku vaikust ja pimedust mida ammu oodatakse.
Kuni avalik ruum tegeleb või pigem ei tegele Eesti Epsteinide-Muskide-Bill Gates’idega ning müstiline „NEMAD“ valmistub järgmise pandeemia ja lokdauni pealt veel rohkem teenima kui seni vaadakem oma kodudes ringi kas ja kuidas me no-grid hetkedel päriselt hakkama saame.
Robotite revolutsioon tuleb varem või hiljem nii kui nii neid ei võta ju ei ussi ega püssi rohi.
1) Milliseid Mr Kennedy avaldusi on varem peetud vandenõuteooriateks?
2) Milliseid roboteid tead ja kasutad?
3) Mida oled kuulnud kloonidest?
4) Mis ja milleks on kiibid?
5) Millistest allikatest oled andmeid saanud nano- ja kvantfüüsika kohta?

Riikluse eesmärk muutub üha raskemini hoomatavaks
Mis on Eesti riikluse eesmärk? Kas see on ebapopulaarse reformivalitsuse ja mannetu kahesajalaste lõputu peremehetsemine ning Venezuela ja Venemaa kõrval kahtlusi äratava e-hääletuse kriitikavaba ülistamine? Ehk on selleks hariduse kallaslik kihvakeeramine ning laste huvihariduse ja kooliekskursioonide poliitkorrektne tühistamine? Või on meie riikluse eesmärgiks käibemaksu ligijürgenlik pühaks ja puutumatuks kuulutamine ning erakondade kontorites lootusrikkalt tunglevatele broilerikampadele hästitasustatud uute ametnikukohtade juurdenuputamine ja liberaalse sooäärmusporno pealesundimine hällist hauani? Äkki on meie riikluse ülim eesmärk hoopis Brüsselist tulevate üha kiivakiskuvamate käskude kriitikavaba elluviimine ning kodanike elukvaliteedi külmavereline muttatampimine? Niipalju tavaelust lähtuvaid küsimusi ja ometi vaid üks õige vastus, mis kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulas:
Eesti riikluse eesmärgiks on kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Oleme jõudmas kollapsini.
Muidugi pole michaliitlikult kabinetilt loota, et oma tegevuses põhiseadusest lähtutaks. Ent miks ei asu rahvusriigi allakäigu vastu võitlusesse opositsioon ning ei tõtta valitsuse rumalust ohjeldama president, kelle südametunnistus peaks leidma selleks rohkem võimalusi, kui tagasihoidliku haridusega Tsahkna kanapimedast poliitikaanlusest johtuva amokijooksu arvustamine. Ehk on põhjuseks tõsiasi, et meie mandunud poliitikute jaoks puudub Eesti riigil tulevikuperspektiiv, sest lapsi sünnib kasinalt, kehvades oludes virelevad pered lahkuvad välismaale ja üha pealetükkivamalt globaliseeruvad tõmbekeskused viivad maakohtadest elu, jättes külad ja väikelinnad olematute teenuste, arstiabi kehva kättesaadavuse ja haridusvõimaluste puudumise tõttu hääbuma.
Aga keda kotib väljasureva rahvastikuga riigi allakäik, kui vastutus puudub, ent palk jookseb? Kraabi selle kintsu, kellest oleneb su heaolu ja ära vingu, sest siis elad hästi! Taoline on meie paljukannatanud riigis endaga hästi toime tuleva poliiteliidi moto.
Eesti kaduviku teel.
2025. aastal sündis Eesti emadel vaid 9240 last, (450 võrra vähem, kui 2024. aastal), samas, kui igavikku lahkus 15 688 inimest. See on oht riigile, millega peaksime tegelema, mitte peretoetuste arvelt relvastuse soetamiseks uusi katteallikaid otsima. Mis mõtet on hambuni relvastumisel, kui oht kaduvikku hääbuda, ei tule mitte väljastpoolt, vaid riigisisesest demograafilisest kaosest ning elu hääbumisest väikelinnades ja külades?
Lisaks sündide arvu vähenemisele kaotame inimesi ka läbi väljarände. Läinud aastal pühkis kodumaa tolmu jalgelt 6283 Eesti kodanikku, kes moodustavad riigi rahvastikust nüüdseks vaid 82 protsenti. Juba viiendik siin elavatest inimestest ei seosta end selle maa ja rahvaga.
Tallinna Ülikooli demograaf Mark Goldfelder on tulnud meedias välja kõiki edumeelseid globalistlikke liberaale rõõmustava ennustusega, et juba selle sajandi lõpuks langeb eestlaste osakaal riigi rahvastikus alla poole ning ometi kord saab teoks suur unistus, mida eelmisel sajandil liiduvabariike rappinud kommunistid ei suutnud lõpuni ellu viia – püsielanikkond väheneb ning enamuse moodustavad sissesõitnud. See tendents ei iseloomusta viimasel ajal üksnes Eestit, vaid kõiki Euroopa riike, eeskätt Ida-Euroopat, sest Läänes on rahvastikuvahetus juba varem hoo sisse saanud.
Mida teha?
Demograafilisel suitsiidil on kaks põhjust – majanduslikust ebastabiilsusest tulenev elatustaseme allakäik ning liberaalse ideoloogia pealetungiga süvenev enesekeskne väärtushinnangute ähmastumine, mis lõhub pereväärtusi ja hävitab normaalset sooidentiteeti.
On viimane aeg lõpetada halva mängu juures hea näo tegemine ja asuda sõnavahu pritsimise asemel tegude juurde.
Esmane ülesanne on elavdada majandust. Selleks tuleb lõpetada sõjahirmu külvamine, mis võtab ettevõtlikelt inimestelt tulevikuperspektiivi ning viib investeeringud end rinderiigina tutvustavast Eestist eemale. Loobuda tuleb ka ahistavalt äärmusrohelisest mõtteviisist, mis on valmis viima meid tagasi kiviaega. Riigile ülejõu käiv juhtimisaparaat tuleb kärpida suuruseni, mida jõuame ilma makse ulmekõrgustesse tõstmata ülal pidada. Lisaks tuleb vähendada nii Riigikogu koosseisu, erakondade rahastamist, kui kaaluda pettumust valmistava kuluka presidendiinstitutsiooni kaotamist. Bürokraatia ja maksuterror tuleb asendada vaba majandusmaastikuga, luues eelised kohalikele ettevõtjatele ning nendega koostööd tegevatele välisinvestoritele. Päästa tuleb põllumajandus ning piiramist vajab ebaõiglasi konkurentsieeliseid kasutavate turu madalakvaliteediliste kaupadega üle ujutanud Temu laadsete netikaubamajade kohalikku ettevõtlust hävitav tegevus.
Keeruline ent mitte lootusetu on ebanormaalsete väärtushinnangute ühiskonnast väljajuurimine ning perekonna, kui ühe põhiväärtuse, taas ausse tõstmine. Otsustavalt tuleb lõpetada ohtlikku sooideoloogiat ja lastevastaseid hoiakuid levitavate end haridusametnikeks nimetavate ideoloogide ja vasakäärmuslike meelsusühingute riikluse aluseid ründav tegutsemine. Isa, ema ja lapsed on ühiskonna mudel, mida tuleb kaitsta, mitte mingite uusmarksistide hala, kuidas naiste kehasid ei tohi anastada laste ilmaletoomiseks. Loodusega ei trikitata ja kui moodsad mitšurinid ei mõista, et mängides loodusseadustega, seatakse enesekeskset eluhoiakut kiites ohtu midagi sootuks enamat kui pelgalt isikuvabadus, tuleb neid käsitleda sama tõrjuvalt, kui maailma ajaloos korvamatut kahju tekitanud kommunismiehitajaid. Demokraatia ei tähenda kõikelubatavust.
Muidugi vajab põhjalikku ülevaatamist valitsuse poliitika, kus perede toimetulek ja laste heaolu asuvad viimasel kohal. Peaminister on liialt analüüsivõimetu ja rahandusminister lihtsalt ealiste iseärasuste tõttu nüri, et saada aru vajadusest igati soosida peresid ja lapsi. Pole mõtet taas kord alustada vaidlust, kas toetused tõstavad iivet. Selge on, et noorte seas leviv töötus ja riigi poolsete abimeetmete ebapiisav rakendamine seda kahjustab, nagu viimane rahvastikustatistika tõestab. Sellest tuleb valitsusel lähtuda, mitte jaurata pseudoprobleemidest ja mängida pooletoobiseid liivakastimänge.
Eesti vajab uut algust.
Kedagi ei huvita Põhiseaduse järgimine, kui valitsuse ainsaks eesmärgiks on vähemalt kuni valimisteni võimust kinnihoidmine, opositsioon aga piirdub mõõduka sarjamisega, ilma, et võtta tõsiselt midagi ette, lõpetamaks allakäiku, mis Kaja Kallase mantlipärija Kristen Michali ametisse asumise järel on kiirenenud.
Rahvas väärib kindlat tulevikuvaadet ning eneseteostust, armastust ja õnne pakkuvat elu tänases Eestis. Kui poliitikud ei suuda seda kindlustada, keskendudes paljusõnalisele ent tõelistest väärtustest eemaldunud valimisvõitlusele, peaks kaaluma uut algust, olgu siis uue Kodanike komitee või Rahvarinde näol. Eesti ootab päästmist poliitsohu uppunud elukutseliste tülpinud politikaanide käest, et kesta läbi aegade, mitte hääbuda väljasureva perspektiivitu ääremaana.
Vsevolod Jürgenson

“Piir – koht, kus maskuliinsus muutub nähtavaks”
Jätkame maskuliinsuse vaatlemisega. Kui eelmises loos puudutasime rahumeelset sõdalast, siis nüüd astume sammu edasi — kohta, kus see sõdalane muutub nähtavaks. Sest maskuliinsus ei avaldu kõigepealt jõus.
Ta avaldub piiris.
Jumaliku Maskuliinsuse üks keskseid ülesandeid on ruumi loomine. Kuid ruumi loomisega see ülesanne veel ei lõppe:
• seda ruumi tuleb hoida,
• seda ruumi tuleb kaitsta,
• ja vahel tuleb selle ümber tõmmata joon.
See on koht, kus maskuliinsus on nähtav kui piirivalvur. See ei ole kontroll.
See ei ole keelamine. See on teadmine:
• “siit algab minu ruum”
• “ja siit edasi sa ei tule”
Sellesse maskuliinsuse loodud ruumi, kuhu ta lubab teised, ei panustata ainult materiaalset. Meie ühiskond on harjunud tõlgendama seda rahas ja asjades. Seda toetab ka meedias ja nn edukuse parameetrite võimendamine.
Kuid see on vaid väike osa. Tegelikult toob maskuliinsus ruumi:
• turvatunde
• suuna
• selguse
• vaikse kindluse, mille najal saab teine inimene hingata
Ja just selle kõige hoidmiseks…
on piir vajalik.
Mitte selleks, et kedagi välja jätta. Vaid selleks, et see, mis on sees, saaks püsida tervena.
Selles postituses vaatame lähemalt:
kus jookseb terve piir,
millal piir muutub kontrolliks,
ja kuidas maskuliinsus ütleb “ei” nii, et see loob, mitte ei lõhu.

Tasakaalu loomine – terve piir vs toksiline piir
Et mitte eksida piiri mõistmisel, loome alguses tasakaalu.
Sest piir võib olla:
elu hoidev
või elu lämmatav
Ja vahe nende vahel on sageli peen.
On üks vana tarkusetera, mida võib tõlgendada sügavamalt kui pelgalt rollide jaotusena. Mitte nii, et “kes mida teeb”, vaid kui energia liikumine ruumis.
Kui ruumi tuuakse turvatunne, siis see saab kasvada kodusoojuseks.
Kui ruumi tuuakse toetav sõna, siis see võib avaneda armastuseks, mis kannab ja loob.
Kui ruumi tuuakse ressursid – olgu need raha, ideed või suund – siis neist saab kujuneda nähtav ja toimiv küllus. Ja kui ruumi tuuakse elu algimpulss, siis see võib kasvada edasi – lasteks, loovuseks, jätkuks.
Pane tähele! See ei ole ainult mehe ja naise lugu. See on loomise ja hoidmise dünaamika.
Maskuliinsus loob ruumi.
Feminiinsus elustab selle.
Maskuliinsus annab suuna.
Feminiinsus kasvatab selle elavaks.
Aga…
kui see ruum puudub,
kui turvatunne ei püsi,
kui piir ei hoia…
siis hakkab teine pool tegema kõike korraga:
• looma ruumi
• hoidma seda
• tooma ressursse
• ja samal ajal püüdma midagi kasvatada
Ja see viib kurnatuseni.
See ei ole süüdistus. See on tasakaalu kadumine.
Sellepärast ongi piir maskuliinsuse üks nähtavamaid vorme.
Mitte selleks, et kontrollida, vaid selleks, et elu saaks kasvada ilma, et keegi peaks kandma kõike üksi.
Päriselu – kus piir muutub nähtavaks
Kui kõik on rahulik, siis me tihti Maskuliinsust ei märka. Me küll tunneme tema kohalolu ja tema panust, kuid tal pole vaja avalikult Kehtestada.
Ta avaldub siis,
• kui keegi astub üle piiri
• kui olukord muutub ebamugavaks
• kui oleks lihtsam vaikida… aga sa ei vaiki
1. Piir ei ole vali – ta on selge
Päriselus ei kõla piir karjumisena. Ta kõlab nii:
“Ma ei ole sellega nõus .”
“See ei ole minu jaoks okei.”
“Siit edasi ma ei tule.”
Ilma selgituste laviinita. Ilma süüdistuseta. Ilma vajaduseta kedagi murda.
2. Piir ei vaja õigustamist
Terve piir ei vabanda oma olemasolu eest. Aga ta ei kasuta ka oma piiri relvana.
ta ei murra teist
ta ei alanda
ta ei süüdista
Ta ütleb lihtsalt: “See ei ole minu jaoks okei.”
Ja jääb selle juurde. Ilma draamata. Ilma selgituste laviinita.
Ilma vajaduseta teist muuta. Sest ta ei tule hirmust.
Ta tuleb selgusest.
Toksiline muster ei ole ainult see, et inimene ei suuda “ei” öelda. Vahel on vastupidi.
“ei” öeldakse väga valjult…aga ilma vastutuseta.
“Ma olen selline.”
“Sa ajad mind selliseks.”
“Kui ei sobi, siis mine.”
See ei ole piir. See on enda käitumise õigustamine ja vastutuse lükkamine teise peale.
Selge eristus
Nõrk piir kardab konflikti. Toksiline piir ründab konflikti. Terve piir seisab ka konfliktis.
3. Piir hoiab, mitte ei karista
On väga oluline vahe.
Toksiline piir ütleb:
“Kui sa nii teed, siis ma karistan sind.”
Eluterve piir ei ole ainult eemaldumine, kui olukord muutub vastumeelseks.
Ta ei ole alati pehme.
Ta ei ole alati vaikne.
Vahel on ta väga selge.
Vahel on ta väga otsene.
Vahel on ta see, kes astub sammu ette ja ütleb:
“Siit edasi ei tule.”
See on piir, mis seisab.
See on koht, kus sõdalane astub ette – mitte selleks, et hävitada,
vaid selleks, et peatada see, mis lõhub.
Maskuliinsus ei ole ainult hoidmine.
See on ka kaitse. Ja kaitse tähendab vahel väga selget “ei”.
Sõdalane ei ole ainult lahinguväljal.
Ta on ka seal, kus midagi kasvab. Ja just seal on tema roll kõige vastutusrikkam. Sest ta ei kaitse enam ainult ennast. Ta kaitseb midagi, mis on temast suurem.
Sõdalane, termin, mille sisu on tänapäeval lahjendatud ainult relva kasutamise oskusele ja “hea sõduri” rollile. Kuid Sõdalane on see, kes:
– oskab jõudu kasutada
– aga ei kasuta seda kergelt
– ei lähe üle, kui ei ole päriselt vaja
Ta ei hävita selleks, et võita. Ta peatab selle, mis lõhub.
“Sest tõeline jõud ei tõesta ennast. Ta seisab.”
4. Piir loob turvatunde
See võib tunduda paradoks. Kuid inimene ei tunne end turvaliselt seal, kus puuduvad piirid. Isegi kui need piirid on vaid aimatavad. Ehk siis väga oluline osa piirides on kokkulepped.
Kus on “jah”, kus on “ei”, ja et see “ei” peab.
5. Piir ei ole ainult teistele – see on ka endale
Piirid ei ole ainult teistele.
Tihti on kõige raskemad piirid need, mida me peame kehtestama iseendale.
“Ma ei tee enam seda, mis mind lõhub.”
“Ma ei lähe enam sinna, kus ma kaon ära.”
Maskuliinsusel sünnivad need piirid harva mugavusest. Tihti tekivad need läbi kogemuse.

Läbi hetkede,
kus on mindud üle oma piiride. Läbi olukordade, kus on kaotatud iseennast.
Ja siin on üks vaikne, aga oluline tõde.
Ühiskond ei ole alati osanud hoida meest, kes on kontaktis iseendaga. Meest, kes tunneb.
Meest, kes on kohal.
Sageli on poisid kasvanud üles ilma selge maskuliinse eeskujuta. Mitte pahatahtlikkusest, vaid lihtsalt seetõttu,
et tasakaal on olnud paigast ära.
Kui ruumis puudub selge ja terve maskuliinne suund, siis peab keegi selle rolli võtma.
Ja vahel on selleks olnud ema.
Aga kui üks inimene kannab korraga nii hoidmise kui piiri rolli, siis võib tasakaal nihkuda.
Ja poiss ei õpi mitte piiri hoidmist, vaid kas:
selle vältimist
või selle ülemäärast kehtestamist.
Seepärast kasvab maskuliinsus sageli läbi pingutuse.
läbi piiri õppimise
läbi keha tunnetamise
läbi vastutuse võtmise oma ruumi eest
See ei ole ainult võitlus. See on kujunemine.
Ja jah — see võib kõrvalt vaadates tunduda egoismina – “minu piir”, “minu ruum”.
Aga tegelikult on see midagi muud.
See on austus selle vastu, mida sa oma ellu lubad.
Ja sinna ruumi…
mahub ka hool.
Mahub ka ema. Sest ema on elu andja.
Aga nüüd ei tule see kohustusest.
See tuleb teadlikust valikust.
Maskuliinsus ei ole see, mis võitleb kõige vastu. See on see, mis teab, mille eest ta seisab.
Maskuliinsus minu töös
Kui me vaatame maskuliinsust kui aspekti iga inimese duaalses energias, siis saan ka naisena jagada oma tööelus selle väljendust.
Ma töötan nõustajana inimestega, kes on mingil hetkel oma elus kaotanud iseenda ja sattunud justkui elu hammasrataste vahele.
Minu töö nendega ei alga lahendustest. See algab kohalolust: ruumi hoidmisest, vaikuse talumisest, sellest, et keegi ei kuku enam läbi. See on puhtalt maskuliinne aspekt.
Aga sama töö nõuab ka midagi enamat. Piiri. Ja see on koht, kus maskuliinsus muutub nähtavaks.
Mida ma tahan sellega öelda?
Inimesena on meil bioloogiline keha. Aga energeetiliselt on meis olemas ja kasutada mõlemad pooled.
feminiinsus
ja maskuliinsus
Ja me liigume nende vahel, sageli märkamatult.
Näiteks.
Inimene tuleb minu juurde.
Ta tahab abi.
Aga samal ajal:
• ei võta vastutust
• lükkab edasi
• ootab, et keegi teine “teeks ära”
Siin tekib väga oluline valik.
Toksiline “aitamine” näeks välja nii: ma teen tema eest, ma kannan tema koormat, ma põlen ise läbi.
Eluterve piir ütleb:
“Ma saan sind toetada, aga ma ei saa sinu eest elada.”
Ja ma jään selle juurde.
“Abi ei ole see, kui ma kannan sind. Abi on see, kui ma ei lase sul ennast kaotada.”
See ei ole külmus. See on austus – tema elu vastu, ja minu enda ruumi vastu
Sest kui ma kaotan enda piiri, siis ei ole mul enam ruumi, mida hoida.
Maskuliinsus ei avaldu selles, kui palju sa annad. Ta avaldub selles,
mida sa ei luba enam võtta.
Piir ei ole sein.
Piir on uks.
Mõni pääseb sisse
mõni mitte
Aga sina otsustad,
kes selles ruumis olla saab.
“Sest piir, mida sa ei hoia enda jaoks, ei püsi ka kellegi teise jaoks.”