Ilona Kaldre: HOIATUS, minu tekst ei puuduta poliitikat, riike ega “kellel on õigus”. Ta räägib mehest! tema õigusest valida ja hinnast, mida ta maksab, kui valik jääb ilma. Kõik ülejäänud tõlgendused, millel pole midagi pistmist selle olemusega, mida ma ütlesin. Täname mõistva suhtumise eest.
Elame koos teiega Eestis. On ka raskeid valiku hetki, millest rääkida, kuid nüüd tahan öelda paar sõna Ukraina kohta.
Minu jaoks ei ole need ainult “uudised”, need on lood inimestelt, keda ma isiklikult tunnen. Sellega tegelevad mu sõbrad, kes elavad nüüd vabas ja demokraatlikus Ukrainas.
Minul isiklikult on Ukrainaga palju pistmist. Sealt algas minu professionaalne teekond 2009. aastal. Ja sinna jäid ka lähedased inimesed. Me suhtleme.
Ma ei räägi kuulujutte ümber, ma kuulen neid omast käest.
Ja seda nad räägivadki.
Inimesed tõesti kardavad õue minna. Sest on olemas grupid “ludgers”, kes võtavad mehi otse tänavalt.
Mehed on sunnitud marsruute muutma, peitma, jooksma. Nad kardavad välja minna, isegi lihtsalt koeraga jalutada. Nad ei mõtle tööst ja mitte elust, vaid mõtlevad, kuidas mitte langeda käppadesse neile, kes lõhuvad, sandistavad, röövivad, alandavad… Sest kui sind võetakse, siis pärast ei saa sa ise midagi otsustada.
Tean peresid, kus lapsi saadeti Euroopasse, päästeti nii palju kui said. 16-18-aastased teismelised elavad välismaal, tihti koos inimestega, keda nad ei tunne. Ja vanemad, eriti isad, ei saa nende juurde minna.
Neil pole üldse õigust riigist lahkuda.
Ja seda ei saa vabas ühiskonnas ette kujutada. Kaks üksteist välistavat tingimust.
Kui su laps on üksi ja sa ei suuda teda hoida, kontrolli, kas ta on lihtsalt läheduses, inimesed tõesti lähevad katki. Psühholoogiliselt. Sest seal on pidev abituse tunne.
Ja siin tekib minu jaoks põhiküsimus.
Jah, sõda on käimas! Jah, riiki tuleb kaitsta! Keegi ei vaidle vastu.
Aga kui inimest sunnitakse jõuga, hirmuga, piirangutega, siis pole asi enam kaitses. Asi on sundimises. Kui tahe on murtud, kui inimene ei saa füüsiliselt ja vaimselt edasi minna, pole see enam valik.
Ja ma räägin lihtsast asjast: inimesel peaks olema õigus valida. See on põhiõigus. See on seaduses sätestatud. (! )
Kui ta tahab jääda ja võidelda, on see tugev ja teadlik valik. Sellised inimesed suudavad tõesti riiki kaitsta.
Aga kui inimene pole valmis, ei taha, ei näe enda jaoks mõtet – peaks tal olema õigus lahkuda. Sul on õigus mitte võidelda.
Ja siinkohal on oluline öelda veel üks aus asi.
Lahkumine pole ka kerge tee.
Emigratsioon on väga raske otsus. See tähendab lahkumist kodust, oma maast, oma tavalisest elust. See on võõras riik, teine keel, toetuse puudumine. Vaja on kõik nullist uuesti üles ehitada – töö, elu, suhtlusring. See on ellujäämine, üksindus, ärevus…
See on ka valik, mille eest inimene maksab kõrget hinda.
Aga see on TEMA valik. Teadlik ja tihti raske.
Nõus, vägisi tagakiusatud inimesest ei saa kaitsjat – temast saab ohver. Ja see on tupik.
Ja selles pole jõudu. Selles pole võitu.
Vabadusvõitlust ei saa rajada oma rahva vabadusele! Vastasel juhul ei kaota see ainult mõistust. Murtud mees ei ole kunagi kaitsja, ta on kõige lihtsam sihtmärk. Milles siis mõte on? Tappa võimalikult palju inimesi?
Ma ei räägi allaandmisest. Ma räägin ausast valikust.
Vabadus ei ole loosung. See on siis, kui inimesel on reaalne valik: jääda või lahkuda.
Ja alles siis, kui see valik on olemas, saab selgeks, kes on tegelikult valmis oma riigi eest seisma.
Kes on valmis kaitsma riiki, tema otsuseid, tema kurssi.
Kes on valmis, kui tahad, seisma oma lipu eest, oma presidendi eest.
Asi on teadlikkuses.
Mees mõistab, mille poole ta läheb ja mille nimel eluga riskib ning teeb selle valiku ise.
Ja ainult sellistel otsustel on kaalu!
Kirjutan selle teksti nüüd mai varahommikul. Istun siin ja ootan kindlat aega, et uuesti helistada ja püüan saada aega arsti juurde, kelle juurde pole kuid jõudnud.
Kõik mu kõned kuni täpselt 7:50, pärast pikki ja igavaid lugusid katkestatakse. Aga kui ma täpse aja maha magan, siis ma enam spetsialisti juurde ei pääse.
Ja siin ma istun… ja ma ootan. Ja ma arvan… Ja ma pean kirjavahetust oma vana tuttavaga Ukrainast.
See tundub, noh, hoopis teine lugu. Teise riigi kohta. Minu oma. Majapidamisprobleemist – arsti juurde aeg kinni panna.
Aga sel hetkel tunnen seda järsku väga tugevalt.
Kui leiad end olukorrast, kus sul puudub ligipääs millelegi hädavajalikule, hakkad mõistma inimesi, kellel puudub see juurdepääs palju olulisematele asjadele palju sügavamalt. Olemise põhinumbris – elu.
Ja see tunne ei ole lihtsalt väga ebameeldiv.
Sest valiku puudumine isegi väikestviisi purustab ja rõhub.
Ja kui inimestel pole oma elus valikut, pole see enam lihtsalt probleem.
See on tõeliselt hirmutav.
Asi pole ainult ellujäämises. See on ELU probleem!
PS Ja jah! Sain kõne.
Panen arsti juurde aja kinni! … … Septembris …
Ja ma ütlen!
Kui hämmastav on aja möödumine. Elu voolab, aastaajad muudavad üksteist. Filosoofid arutlevad tähenduste üle, et meest piinab mõistus, kuid õnne saavutamiseks peab ta tundma kurbust… Teaduslikud avastused muudavad elu lihtsamaks ja annavad läbimurde õppimises. Aga kui abitu on mees mõistes, et temast ei sõltu üldse midagi.
Võtame vähemalt aega.
Mis nime eest nüüd maale põgenevad erinevast soost ja vanuses inimesed? Ilmselgelt on poliitikutel omad selgitused. Aga kes neid tänapäeval kuulab? Paraku on nad kaotanud kogu oma tõsiduse lihtsalt öeldes… Pead. Ja see on kõik. Nad leiutavad uusi vaenlasi ja on omamoodi inspireerivad. Sõtta! Üldiselt vestlusžanri tegelased. Ma ei hooli neist. Räägin sellest, kui abitu on inimene, olles tabatud globaalsete protsesside keerisesse.
Igaühest meist individuaalselt ei sõltu MIDAGI. Jah, isegi kui me kokku saame, pole see ikkagi midagi. Sa pole isegi kruvikeeraja. Sa oled tolm.
Ja sul pole midagi!
Mitte SINU raha, mitte sinu valik, mitte sinu arvamus…
Ja pole kedagi, kelleltki paluda, et peatada seda hullumeelsust, milles me oleme leidnud.
Ma ei taha teid rohkem ärritada, aga mitte ükski riigijuht ei otsusta täna midagi. No ei otsusta! Iga juht, isegi tohutu osariigi, on lihtne esineja. Jah, mingi karisma on, aga ta on esineja. Globaalne protsess käib sõltumata sellest, keda telekast juhina näidatakse.
Paraku… pidime ju muutuste ajal olema.
Ja Jumal anna jõudu ennast hoida.
Praegusel ajal, mil valik on vaid illusioon.

Süsteemi jaoks sa oled number…
Riigi jaoks sa oled ori…
Sõja jaoks sa oled liha…
Näkku pritsida võib pori…
Eesti tõuks on jäänud Tori…
Tüli naabriga vaid nori…
Et saaks sus’t taaskord pärisori…
Väike on su hingekääbas…
Eesti maa on söötis, räämas…
Kust küll ammutada jõudu…?
Parendada taas me tõugu?
Tõusta, et saaks taaskord tuhast?
Alustada metsast, luhast?
Ojaäärse kalda pealt?
Või hoopis-tükkis karjamaalt?
Äkki alustada Palvest?
Andeks paluda võiks malbelt?
Alustades puhtalt lehelt?
Kas muutuks miskit seda tehes?
Kalev Soosaar
06.05.2026

Energiavool, mis praegu maailma ümber häälestab.

Viimastel nädalatel on paljud tundnud, et midagi on muutumas.
Mitte ainult välises maailmas, vaid ka enda sees.
Nagu oleks reaalsuse all hakanud liikuma jõud, mida mõistus ei suuda seletada, kuid hing tunneb ära. See on üleminek uude teadvusesse.
Vana energia – hirm, kontroll, allasurutud tunded, kulunud mustrid – hakkab lagunema.
Ja kui vana mureneb, tõuseb pinnale kõik, mida oleme pikalt edasi lükanud.

Seetõttu kogevad paljud praegu:

sügavat väsimust
emotsioonide kõikumist
rahutut und ja tugevaid unenägusid
survet rinnus või päikesepõimikus
vajadust olla üksi
suhte- ja elumuutusi
tunnet, et vana elu ei mahu enam selga nagu kitsaks jäänud vana mantel

Maikuu energia: tõe ja puhastumise portaal.

Mai ei too pinnale midagi uut.
Ta toob pinnale selle, mis on olnud sinu sees juba kaua, kuid mida sa pole julgenud vaadata.
Kõik, mis pole kooskõlas sinu tõega, hakkab murenema.
Kõik, mis on päris, hakkab tugevnema.
Transformatsioon ei tule selleks, et sind lõhkuda.
Ta tuleb selleks, et lõhkuda illusioon, milles sa oled elanud.

Kuidas selles energias liikuda?

Luba tunnetel tõusta.
See, mis tuleb pinnale, tahab terveneda.

Kuula oma sisetunnet.
Vastused ei tule loogikast, vaid sügavamast teadmisest.

Ära ela vastu iseendale.
Keha ja hing annavad nüüd väga selgeid märke.

Lase kontrollist lahti.
Vana laguneb, sest uus vajab ruumi.

Hoia oma vibratsiooni.
Hirm tõmbab kaost.
Rahu avab uksi, mida sa pole varem näinud.

Sa ei ole enam see, kes olid

Paljud tunnevad, et nad ei mahu enam oma vanasse ellu. See on tõsi.
Mõned hinged lihtsalt ei saa enam tagasi vanasse teadvusse, ja nad on juba liikumas edasi. See on sünnihetk. Sinu uue mina sünd ja uue sageduse sünd. Kõige suurem muutus ei toimu maailmas. Ta toimub sinus hetkel, mil muutub sinu sisemine sagedus.”
Urve Birkavs

Kristel R. Sitz: “Veereb põrandale kollaseid tablette.
Meie ärevus neid pulbriks trampides…”
/”Lahkumine”, Ansambel “Meie”/
Mõni ehk mäletab, et umbes pool aastat tagasi tegin lühikese, ühelauselise postituse, mis paljud ärevile ajas (“Olen purunemise piirile väga lähedal”). See oli lihtsalt hetkeolukorra fikseerimine. Olin saanud just sõeluuringu positiivse tulemuse, hakkasin liigselt muretsema oma majandusliku toimetuleku pärast ja tekkis lumepalliefekt, kus erinevad stressifaktorid üksteist vastastikku võimendasid. Üks hea sugulane püüdis mind psühhiaatriahaiglasse suunata, mis mõnel teisel aastaajal oleks ehk ka kõne alla tulnud, kuid parasjagu oli just jõulueelne aeg, KuKu kolis Kinomajja, ja mul olid sellega seoses üsna mahukad töökohustused, mille täitmata jätmist ja hullarisse puhkama minekut ei saanud tol hetkel isegi mitte kaaluda. Pöördusin hoopis oma pereõe poole ja tema soovitas pöörduda meie valla vaimse tervise õe poole. Seda tegingi ja jäin pärast esimest vastuvõttu tehtud otsusega väga rahule. Tehti testid, mis näitasid tugevat depressiooni ja stressiseisundit ja määrati vastav ravi. Välja kirjutatud psühhofarmakonid võtsid tõepoolest stressi vähemaks, unehäired kadusid ka ja olin väga rahul. Kuid…
Nagu teada, on kõigel siin ilmas hind, mis ei pruugi selguda kohe. Minu puhul oli selleks hinnaks see, et koos ärevuse ja stressi vähenemisega kadus ka säde. Sädet enam polnud, nagu vanal võrril. Kadus huvi oma hobidega tegeleda, garaaži asjade vastu kadus huvi, pooleliolevaid asju edasi ei teinud, uusi ei alustanud. FB’sse midagi eriti ei postitanud, teiste postitused ei huvitanud enam. Pallase kursusel tegin küll mingeid asju, aga ainult niivõrd, kuivõrd oli vaja. Sädet polnud. Eriti pidin end sundima seda klaasitehase maketti ehitama, ehkki tähtaeg lähenes ja ma pidanuks usinasti töö kallal askeldama. Aga ei suutnud kuidagi alustada.
Mõtlesin asjade üle järele ja tulin järeldusele, et põhjus on ravimites. Ei, mitte et retseptide väljakirjutajad oleksid mingi vea teinud. Nemad tegid kõik oma parimate teadmiste järgi. Probleem oli minus. Niisiis otsustasin, et ei võta (vähemalt mõnda aega) neid ravimeid. Mõne aja pärast suutsin end nii kaugele viia, et suutsin töö ikka õigeks ajaks valmis ja päris lõpu eel tajusin, et mingi õrn säde on tagasi.
Milliste järeldusteni on see viinud? Mingi ekviliibrium peab säilima. Kui ühelt kaalukausilt midagi ära võtta, tuleb seda teha ka teisel kaalukausil. Ja inimene peab ikka tegelema nende asjadega, mis talle südamelähedased on.
See DJ’na tegutsemine oleks väga tore mõnes heas klubis, aga napsusõpradele jukebox’i rollis olemine pole tegelikult ühegi DJ unistus. Õieti on see ainus asi, mis mulle DJ töö juures ei meeldi. Mängid mingeid superhäid tantsulugusid ja siis vaarub puldi juurde mingi suht purjus olend, kes mõmiseb: “Kas tantsulugusid ka saaks? Me tahaks tantsida!” See ajab täiega marru. Möödunud novembri lõpus kui olin eriti stressis ja deprekas, ronis üks selline käppapidi mulle pulti. Kui teised külastajad poleks mind tagasi hoidnud, oleksin ta ilmselt lapikuks löönudki. See intsident oli andestamatu ja sellest ajendatuna oligi too poole aasta vanune postitus tehtud.
Nüüd ongi küsimus selles, kuidas teha nii, et säde ei kaoks, aga ka hingerahu säiliks. Pean selle üle mõtisklema. Kui mõni teab, ehk ütleks. See vist on selline igivana dilemma, millele paljud omal soovil elu jätnud loovisikud polegi suutnud vastust leida. Ma ikka püüan vastu pidada.

Stella Shakti: KAASTUNNE, SÜDAME AVATUS
Oleme valmis astuma järgmise sammu oma hinge arengus ja valime ennast sel teekonnal austada, armastada ja hoolitseda enda eest parimal moel. Meil on vaja tuua vaatlusesse midagi, mida me varasemalt ei ole näinud – tulla järgmisele kvaliteeditasandile kaastundlikkuses.
Kõrgema südamekeskuse (tüümuse) avatus aitab olla rohkem kontaktis looduse ja iseendaga. On aeg lasta minna vastuseisul teiste inimeste käitumise suhtes ja TULLA KAASTUNDLIKUSSE SUHTUMISSE, MÕISTES, ET KÕIK ON ÕPPIMAS JA ARENEMAS. Kõik muutub. Vaatle kõiki ja kõike, sest kõikide elus on praegu suurpuhastus. Olla kannatlik ja lubada teistel õppida omas tempos, eriti oma partneri suhtes jääda tingimusteta armastusse.
Ma võtan vastu kõik enda tunded, mis ma tunnen, ma olen teadlik neist – ka kurbuse, viha, vastuseisu. Mina ei ole need tunded – mina olen see, kes neid kogeb.
ALISTUDA – võttes vastu kõik tunded ja kogemused, võib tulla uus taipamine, kes ma siis olla tahan.