“Vaikne valu meie ümber: miks me ei märka neid, kes murduvad meie kõrval

Me elame ajastul, kus kõik justkui toimib – inimesed käivad tööl, naeratavad, postitavad pilte, räägivad “kõik on hästi”. Aga kui korraks peatuda ja päriselt vaadata, siis pilt on hoopis teine. Meie ümber on üha rohkem inimesi, kes on katki. Mitte nähtavalt, mitte valjult, vaid vaikselt. Seestpoolt.

Kui palju on neid, kes ärkavad hommikul üles tundega, et nad ei jaksa? Kui palju on neid, kes teevad oma igapäevaseid toimetusi nagu automaadid, samal ajal kui sees on tühi, raske ja valus? Stress, ärevus, läbipõlemine, kurbus – need ei ole enam haruldased seisundid. Need on muutumas vaikseks normiks.

Ja kõige valusam osa? Me ei märka seda.

Või me ei taha märgata.

Sest lihtsam on uskuda, et kui inimene naeratab, siis tal on kõik korras. Lihtsam on pöörata pilk eemale, kui keegi muutub vaiksemaks, eemalolevaks või teistsuguseks. Me ei küsi, sest kardame vastust. Või me ei küsi, sest meil endal pole aega. Või julgust.

Meie süsteem – olgu see siis meditsiin, sotsiaalne tugi või lihtsalt inimlik hool – ei jõua sageli õigel ajal appi. Perearstile võib olla pikk järjekord. Psühholoogi või psühhiaatri juurde pääsemine võib võtta kuid. Aga inimene, kes on katki, ei saa oodata. Tema maailm laguneb täna, mitte kolme kuu pärast.

Ja siis jääbki ta üksi.

Paljud ei julge isegi oma lähedastele öelda, et neil on raske. Sest see tundub häbina. Nagu nõrkus. Nagu läbikukkumine. Me oleme loonud maailma, kus tugev peab olema see, kes kannatab vaikselt. Kus abi küsimine tundub vale.

Aga see ei ole tõde.

Tõde on see, et igaüks meist võib ühel hetkel olla see inimene. See, kes ei jaksa. See, kes ei leia väljapääsu. See, kes vajab, et keegi lihtsalt kuulaks.

Ja siis me loodame, et keegi märkab.

Aga kas me ise märkame?

Kas me oleme helistanud sellele sõbrale, kes on viimasel ajal vaikseks jäänud? Kas me oleme küsinud päriselt – “kuidas sul läheb?” – ja olnud valmis ka vastust kuulama? Mitte kiirustades, mitte poole kõrva pealt, vaid päriselt kohal olles.

Mõnikord ei vaja inimene lahendusi. Ta ei vaja nõuandeid. Ta vajab tunnet, et ta ei ole üksi. Et keegi näeb teda. Kuuleb teda. Hoiab teda.

Üks telefonikõne. Üks sõnum. Üks siiras vestlus.

See võib päästa rohkem, kui me arvata oskame.

Me ei pea olema spetsialistid, et hoolida. Me ei pea teadma kõiki vastuseid, et olla olemas. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et me ei keera selga. Et me ei naera. Et me ei vähenda kellegi valu sõnadega “küll läheb üle”.

Sest mõnikord ei lähe üle.

Kui keegi ei märka.

See teema ei ole väike ega mööduv. See kasvab. See süveneb. Ja see puudutab meid kõiki – varem või hiljem.

Olge hoolivamad. Olge tähelepanelikumad. Olge julgemad küsima ja kuulama.

Sest iga inimene, kes täna naeratab, ei pruugi olla õnnelik.

Ja iga süda, mis murdub vaikselt, loodab, et keegi lõpuks märkab.

Olge hoitud.
https://janarkeel.eu/

Sinu üle ei mõisteta Universumis kohut, kui sa eksid oma teelt. Sind jäetakse üksi, kuid mitte karistuseks, vaid selleks, et sa võtaksid vastutuse iseenda elu, hinge ja vaimu eest – vastutuse, millest sa siiani oled keeldunud. Ning selleks, et sa vajadusel muudaksid oma suunda.
Üksi jäädes suundub inimese hing algse allika poole ja palub Universumilt juhatust. Kuid Universum justkui eemaldab sel hetkel sinu elust kõik juhised ning jätab sind hoopis üksinda oma valikutega. Näidates sulle täpselt, kes sa enda sees tegelikult oled ning mis suunas sa tegelikult liigud.
Sinu minevikku ei unustata niisama. Sinu valesid otsuseid, samme, sõnu ja tegusid ei kustutata lihtsalt ära. Need kujundatakse ümber – seni, kuni need muutuvad sinu tarkuseks, teadlikkuseks ja mõistmiseks ega kahjusta enam sinu ega kellegi teise hinge ja vaimu kohalolu.
Iga mugavus, mida sa oma elus kaitsed, nõuab tasu selle eest, mida sa läbi selle mugavuse nägemast keeldud. Kui sa kaotad usu kõrgemasse olemusse, kaotad sa tegelikult ühenduse iseenda tõelise olemusega – paigaga, kust sa said alguse ja kuhu sa ühel hetkel peaksid naasma.
Inimene valib kummardada teist inimest, süsteemi või mehhanismi, märkamata, et ta kaotab seeläbi iseenda väe, tarkuse, teadlikkuse ja tõelise olemuse. Ta kaotab ühenduse – ta kaotab oma vabaduse. Vaimse ja hingelise vabaduse ning muutub kellekski, kelleks süsteem teda kujundada soovib.

Kui sa tahad näha tõde ilma maskita, siis tuleb lasta pallil lõhkeda ja tõde tuleb ise esile. Ilma, et sa peaksid ise selle jaoks midagi tegema.

Tõde sinu enese ja kõige ümber, mis su elus on.

Vaimne maailm on üks osa meist kõigist. Ta ei ole mateerias nähtav, kuid on meie hinges kordades tugevamalt tuntavam, kui ükski mateeria iial seda inimesele näidata suudaks. Universum juhib meid läbi intuitsiooni ja SÜDAME energia, mitte ego ja pidevate võitluste. Võitlus on seal, kus ei ole rahulolu ja kus teelt on kõrvale kaldutud.

Tihti inimene arvab, et võitleb kellegi teisega või parimal juhul iseendaga aga tegelikult võitleb inimene Universumiga, kes üritab sind valelt teelt õigele teele tagasi suunata. Näidates sulle “Muuda suunda, see ei ole sinu tee…”

Kunagi üks tark mees ütles mulle: “Kui sa tahad näha tõde, mis seisab su kõrval, siis lase igalühel olla see, kes ta on ja reaalsus ilmutab end sulle ise.”

Tal oli 100% õigus.

Universumis on asi lihtne. Väga lihtne … Kui sa kõnnid oma teekonnal, mis on sinule päriselt saatusesse kirjutatud, siis kogu sinu tarkus, teadlikus, õnn, edu ja voolavus on sinu sees ja sinu teel loomulik, sest see teenib sinu teekonda, miks sa siia planeet Maale tegelikult saabusid. Kui sa aga üritad olla keegi, kes sa ei ole või luua midagi, mis ei kuulu sinule või kasutada midagi, mis ei tule sinu enda seest, siis ei ole sa kunagi rohkemat, kui vaid eksistents kogu ühe peatüki keskel. Universum mitte ei voola sinuga koos, vaid peegeldab sulle kõik tagasi – et viia sind mõistmise õppetundi, mis on aus ja õige, mis mitte.

Küllus on selle inimese elus, kes ei aja küllust taga. See, kes küllust taga ajab, ei leia seda iial.

Küllus liigub vaid enda tõelises energias ja olemuses, kasutades enda audentset loomingut, mis eristub kõigist teistest – läbi Universumi ande ja hingelise olemuse. Miks? Sest Universum kaitseb, hoiab ja kasvatab alati neid, kes on enesega õiges resonantsis ja loomingus. Seda, mis sisaldab sünniõigust ja mis on sinus juba enne sündi siia.

Need, kes ajavad taga küllust, valimata suunda ja samme selleks, ei leia iial seda küllust, mis püsiks läbi rahulolu. Eriti, kui seda tehakse omakasu või kellegi teise arvelt. Kõik, mis tuleb, tuleb ajutiselt ja suure õppetunniga, mis suunab inimest õiget suunda lõpuks nägema. Kõik, kus vajatakse mõistmist, tuleb tagasi peegeldus, kuni tuleb mõistmine, mida tuleb muuta, et elu jälle voolaks. Seni kuni ei mõisteta, on teekond suletud, takistatud.

Teate miks? Saladus ei peitu heas äriidees, mille saab kuskilt ammutada, see peitub loomingulises audentsuses, mis on sinu hinge ja vaimu loomuliku ande sisse kirjutatud ja teinud sinust selle, kes sa päriselt oled. See on see, mille Universum sulle kinkis. Seda ei leia väljast, teistelt, see on igaühe enda sees. Aga Universum hoiab selle ukse lukus, kuni ego ei ole lahustunud.

Ära karda kunagi olla sina ise ja olla audentne, sest Universum kaitseb ja hoiab neid, kes liiguvad hinge ja südame puhtal tasandil. Kui miski on sinu sees, sügaval peidus, siis tea, et see ongi sinu kingitus ja and, mille Universum sulle kinkis ja mis on kaitstud kõrgemalt poolt. See kuulub sulle ja ei kellelegi teisele. Usu- Universum näitab seda ise… sa ei vaja selleks mitte kedagi teist, et teada, mis on sinu oma ja mis ei ole.

Kõik, mis sulle ei kuulu, sellele ehitab Universum seina ette … Siis on aeg vaadata rohkem enda sisse, mitte otsida enam vastuseid väljast.

Me elame elu vastavalt sellele, kes me ise oleme.

”Nii nagu taevas, nõnda Maal.”
”Nii nagu sees, nõnda väljas.” – Universumi seadus TOP 1.

Valgust ja armastust,
Ruth Pukman