Varro Vooglaid:
“Mina olen seda varem ka öelnud ja ma ei häbene uuesti öelda, et kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et tagaks inimestele päriselt põhiseaduslikud õigused, ei teostaks vaktsiinisundi, ei teostaks apartheidi, jätaks inimestele võimaluse elada ja kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele, ei hakkaks ähvardama sind vangistusega, ei tahaks sind relvituks teha, ei tahaks su vanemlikke õigusi piirata, ei tahaks sinu lapsi sinu selja taga süstida – siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus: “Ma ei tea, mina tahan lõppude lõpuks elada normaalset elu. Nimetage seda Eesti Vabariigiks või Eestimaa kubermanguks või millekski muuks. Kes iganes tagab inimestele võimaluse siin normaalselt elada, selle poole inimesed siis hoiavad. Sa ei saa lõputult mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled inimeste ahistamise ja kiusamisega ja mahasurumisega”.”

Lembit Silla
pedrsooStnum3a71:54.1 l42eaat5h0 gl07ig18hc 3k4h970uf3l6ml2h ·
Eestis on tekkinud kummaline ajastu, kus rahvas peab aina rohkem kartma omaenda küsimusi, aga poliitikud ei pea kartma enam peaaegu mitte midagi.
Hanno Pevkur räägib „julgeolekust”, samal ajal kui järjest rohkem inimesi küsib väga lihtsat küsimust: kus lõpeb Eesti kaitsmine ja kus algab ohtlik geopoliitiline hasartmäng väikese rahva tulevikuga?
Kui inimesed tunnevad, et nende riik liigub samm-sammult olukorda, kus iga uus „ajutine risk” muutub homme uueks normaalsuseks, siis ei saa rahvast lõputult pidada rumalaks lihtsalt sellepärast, et nad märkavad vastuolusid.
Sest usaldus ei lagune üleöö.
Usaldus laguneb pressikonverents pressikonverentsi järel, loosung loosungi järel ja hetkedel, kus rahvale jääb tunne, et päris küsimustele vastamise asemel müüakse neile järjekordset valmis pakendatud hirmu.
Ja kõige iroonilisem osa selle kõige juures on see, et tavaline inimene peab oma sõnu kaaluma kümme korda rohkem kui need, kelle otsused võivad mõjutada tervet riiki.
Väikese riigi kõige suurem kaitse ei ole vali retoorika ega poliitteater. Väikese riigi kõige suurem kaitse on rahvas, kes usaldab oma riiki.
Kui see usaldus murdub, siis ei päästa enam ükski loosung, stuudiovalgus ega hoolikalt harjutatud tõsine nägu kaamerate ees

Naeris?
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Kirjuta, millal-miks-kellega südamest naersid
Millal sina viimati südamest naersid noh kas või natukenegi naeratasid? Oleme õppinud üksnes suuga naeratama ilma et silmad kaasa naeraksid. Ometi õpetatakse naerata ja elu naerab vastu isegi siis kui muie on alguses viril näo jooga häälestab ta sind ikkagi ümber.
Huumor on kirjandusliku võttena tõe näoliselt viimne õle kõrs meie lugemuse päästmiseks nalja tahaks ju ikka saada. Kirjanike klassikuteks tõusmise võlu võti on samuti olnud elegantne huumori taju mille taha on õnnestunud peita okupatsioonide aegne valu vastu meelsus ja sala keeles sõnumi toomine.
Mudilastele on laste aiast saadik tuttav vene muinas jutt naeri tõmbamisest sikutajate riviga liitusid kõik pere liikmed ja kodu loomad ning viimaks haakunud hiireke osutus puuduvaks lüliks kelle abiga juur vili peenrast kätte saadi. Täis kasvanutele jutustab see sama lihtne lugu Peipsi järve taga toimuvast mis pidevalt paneb hapult küsima kas te seal füüsika seadustest töö mehhaniseerimisest loogilisest elu korraldusest ja sünergiast ka 2026 aastaks ei ole ikka veel midagi kuulnud?
Pisut vanematele lastele naeris samuti metafoorses raamatus Timm Thaler kes loovutas oma siira nakkava ja elu rõõmsa naeru kihl veo võidu eest. Meie 21 sajandi elu raskuste käes süngeks isegi depressiivseks muutunud melanhoolikud maksame psühholoogidele ja suisa psühhiaatritele tohutuid summasid selle eest et nad meile vabastava naeru tagasi õpetaksid meie endi naru müüakse meile…
Raamatuid me oma ajastulises ajapuuduses enam lugeda ei jõua filme siiski veel vaatame üks silm ekraanil ja teine telefonis. Tasub teada et Jokkeri laadsed õõvastava irvega tegelased hakkasid kultuuri ruumi hulgi saabuma Victor Hugo teosest Mees kes naerab inspireerituna kõrvuni lõhki lõigatud suu nurkadega õnnetu elu kutseline naerutaja on meie jaoks tõenäoliselt Jacquin Phoenixi moodi ning paljudel uue aja inimestel on tekkinud klounide foobia just selle pärast et see koletislik irve on jube naljakas. Rõhk sõnal „jube“.
Vaatamata sellele et nii kirjanik Silvia Rannamaa kui ka režissöör Leida Laius on suhteliselt vähe aega pärast vikerkaare taha lahkumist juba ununemas on valulik 1985 aasta film Naerata ometi! kinkinud meile Siiri Sisaski Tauri Tallermaa ja Hendrik Toompere. Ühtlasi on selles nõuka aegses lina loos reas meile nii tuttavad juhtumid kooli kiusamisest pere sisesest ahistamisest ja vägi vallast alkoholismist ja vaimsetest häiretest mis kõik need inimsusega ilmselt paratamatult kaasnevad pahed kägistavaks ja vägistavaks patsiks punuvad.
Kui jälgime meedias meid veenda püüdvaid poliitikuid jt avaliku elu tegelasi näeme maskilike naeratuste klounaadi mille taha on peidetud täpselt sama sugune hirm nagu see mida ise enese eest hoolikalt varjame meie naljad aga muutuvad järjest mustemaks küünilisemaks iroonilisemaks sarkastilisemaks ja suisa sardooniliseks irvitamiseks kõige elusa üle.
Tasakaalustagem see loetelu volüümi nuppu vastas suunas keerates muie, itsitus, kihistamine, naer, lõkerdamine, lagistamine, rõkkamine ja hõiskamine.
Sina kes sa tunned ära tehis intellekti toodetud naeru ja ei lase ennast petta ka inimlikul teesklusel oskad ilmselt enda kõrvale valida paarilise ja sõbrad kes pole üksnes aja viitelised seiklus kaaslased vaid mõtte kaaslased kellega koos saab ennast vanal heal kombel pisarateni tühjaks naerda.
Kuidas noor Ivo Linna meile lauliski Vaid sinu naer toob päikse välja taas ei nukrust öös ei enam varje maas.

3)Korrasta õigekiri
ELASID KORD EIT JA TAAT ÜHES KÜLAS KAUNIS,
“VARSTI TULEMAS ON LAAT”-
LIND OKSAL TEADA ANDIS.(tsirr-tsirr)
KÜLARAHVAS ÕNNEST NAERIS,
RÕÕMU TEGI UUDIS.
“EIDEL-TAADIL KASVAB NAERIS”-
HAUKUS PENI KUUDIST. (auh-auh)
TAAT NÜÜD MÕTLES MINNA AEDA,
OMA NAERIST ÜLE KAEDA.
EIT – SEE KISAS: “VARA MINNA AEDA,
MIS SEST NAERIST IKKA KAEDA!”
EI JÄTNUD JONNI MEIE TAAT,
ÜTLES: “TULEMAS ON LAAT!
NAERIS VAJA ÜLE MÕÕTA,
EKS KUTSUN APPI NAABRI KRÕÕTA!”
LÄKSKI TAAT SIIS RUTTU AEDA,
ET SAAKS NAERI ÜLE KAEDA.
VAATAS SIIT JA VAATAS SEALT,
PIILUS ALT JA PIILUS PEALT.
“UIH-UIH-OIH”-TULI KISA,
NAERIS OLNUD VÄGA VISA.
KASVAND SUUREKS -JUSTKUI MAJA,
VÄLJA TÕMMATA SEE VAJA!
TÕMMATA TAAT PROOVIS SIIT,
ISE ÜMISEDES VIIT. (pillilugu,ümin)
TIRIDA SIIS KATSUS SEALT,
EI NAERIS LIIKUND ALT, EI PEALT.
MÕTLES:”KAS MUL JÕUDU ÜLDSE POLE,
EIT-SA MULLE APPI TULE!”
KIIRUSTASKI APPI EIT,
SELGA TÕMMATUD UUS KLEIT. (Laul K. Kikerpuu “Võilill”)
TIRIB EITE- TAATI KOOS,
NAERIL IKKA SAMA POOS.
TÜTAR AIAS RINGI KEKSIB,
EIDE-TAADI JUURDE EKSIB.
EIT-TAAT KOOS:”TULE APPI LAPSUKE,
MEIE TÜTRETIRTSUKE!”
SIKUTAVAD-SAKUTAVAD,
VAHELDUSEKS RAPUTAVAD.
NAERIST KÄTTE EI SAA IKKA:
“KUTSU SÕBRAD APPI, PLIKA!”
TÜDRUK KOERA APPI KUTSUB,
KOER VEEL KONTI NÄRIB-LUTSUB.
“TÕMBA-TÕMBA, TIRI VEEL.
KASS, LAS APPI TULEB VEEL!” (Laul B.Kõrver “Tiri aga tõmba!”)
VAT, KUS NAERIS TEEB MEIL NALJA,
EI TA TAHA TULLA VÄLJA.
KUTSUB EIT:”HIIR KA APPI,
ÄRA PEIDA ENNAST KAPPI!”
KÕIK KOOS:”HIIREKE, MEID TULE AITA,
EHK SIIS SAAME NAERIST VÕITA!”
TERVE RIVI ÜHES HOOS,
NAERIST TIRITAKSE KOOS.
KORRAGA JA KORRAGA JA KORRAGA…….
VIIMAKS VÄLJA HÜPPAB NAERIS,
TERVE RIVI ÕNNEST NAERIS.(ha-ha-ha)
LAADAL EIT – TAAT UHKUST TUNDSID,
ÕHTUKS NAERI KOJU KANDSID.
“EI ME RAATSI NAERIST MÜÜA
EGA NAERIST ÄRA SÜÜA.
LAS TA JÄÄB MEIL PERE RÕÕMUKS,
HEATUJU TEKITAJA SÕÕMUKS!”

Katerin Rüütli Kesklinna Lastekeskusest

Naeris -vene muinasjutu järgi

4)Refereeri
James Krüss „Timm Thaler ehk müüdud naer”
„Tegemist on praeguse soovitusliku kirjanduse tippteosega, milleta ükski kooliaasta ei möödu. Niisiis oli minulgi aeg raamat kätte võtta ja teada saada, kes on Timm Thaler ning kuidas saab naeru müüa.
Lugu viib meid Saksamaale ühe lihtsa, aga õnnetu looga poisi juurde. Noorelt vanemad kaotanud ja vaesuses virelev poiss saab ahvatleva pakkumise tundmatult härralt: müüa oma naer rikkuse vastu. Esialgu tundub tehing ideaalse lahendusena. Timm võib sõlmida ükskõik missuguse kihlveo ja ta võidab selle alati. Vastutasuks tuleb loobuda oma naerust. Raha või naer, otsus tundub lihtne.
Peagi mõistab Timm, et elu on aga palju keerulisem ning naeru puudumine läheb talle kalliks maksma. Alguse saab müüdud naeru päästmise retk, mis viib Timmi üle terve maailma. Ta tutvub uute inimestega, õpib mõttemänge, omandab uusi kombeid ja tutvub keerulise ärimaailmaga. Otsides väljapääsu sõlmitud lepingust, õpib Timm hindama naeru jõudu ja seda, et ka lõputul rikkusel on piirangud.
Teose lugemine läheb kiirelt ning olenemata kohati süngetest alatoonidest on tegemist südantsoojendava looga, mis tuletab meelde, mis teeb meist inimese ja millist elu me elada soovime.“
Ellika Eero, raamatukoguhoidja
5)Tutvu artikliga ja arutle Jokkeri naeratuse ning klounihirmu teemal
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/83690139/the-man-who-laughs-ehk-1928-aasta-film-mis-aitas-kaasa-jokkeri-naeratuse-sunnile
6) Toimeta wiki-tekst
Naer kirjanduses toimib keeruka ja mitmetahulise vahendina, mis ulatub kergemeelsest lõbustusest intensiivse ühiskonnakriitika, õõnestustegevuse ja psühholoogilise refleksioonini. Kaugeltki mitte pelgalt huumorile viitav naer kirjandusteostes tõstab sageli esile võimu dünaamikat, psühholoogilisi seisundeid ja võib Mihhail Bahtini sõnul toimida õõnestava jõuna jäikade ühiskondlike normide vastu.Naeru teooriad kirjandusesSuperiorsuse teooria (Hobbes): Naer tuleneb üleolekutundest teiste või meie endi endise rumaluse ees, mida kasutatakse sageli satiiris alandlike ülbete tegelaste jaoks.Kongruity-Resolutsiooni teooria (Kant, Schopenhauer): Naer tekib siis, kui pingeline ootus muutub ootamatult eimillekski—, kui olukorra absurdsus laheneb ootamatult löögijoonega.Relief Theory (Freud): Naer toimib pinge, ärevuse või allasurutud energia vabastusventiilina.Mänguteooria (bioloogiline lähenemine): huumor tuleneb evolutsioonilisest „mängust“, treenides meelt ootamatuteks olukordadeks.Naeru peamised aspektid kirjandusanalüüsis Subversion ja karneval: Mihhail Bahtini töö Rabelais’ kohta, paljud teadlased peavad naeru autoriteedi ja ühiskondlike normide vaidlustamise viisiks, asendades keskaegse „karnevali“ kirjandusliku, „karnevaliliku“ atmosfääriga. „Sotsiaalne žest“ (Bergson): Henri Bergson, raamatus Naer: essee koomiksi tähendusest (1901), väidab, et naer toimib sotsiaalse mehhanismina jäiga või ekstsentrilise käitumise korrigeerimiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks. Eetiline ja traagiline naer: Nietzsche ja teised mõtlejad on uurinud „üleinimlikku“ naer kui vahend sügavate kannatuste vastu, võimaldades inimestel kinnitada elu hoolimata vältimatust valust. Kaasaegses kirjanduses, näiteks Becketti omas, võib naer olla meeleheitel või „sünnitu“, mis on seotud eksistentsiaalse hirmuga. Sugu ja võim: kirjanduskriitika on uurinud naeru rolli soolises dünaamikas, näiteks „mitmesuunaline“ naer Burney Evelinas.Kasutamine kirjandusesSatiir ja sotsiaalne kriitika: autorid nagu Jonathan Swift ja Mark Twain kasutavad naeru silmakirjalikkuse, pahede ja ühiskondlike absurdsuste paljastamiseks. Iseloomustus: Vaimukas naljategemine armastusromaanides või koomilistes tegelastes (nt PG Wodehouse’i Jeeves) määratleb tegelased ja süvendab lugeja sidet narratiiviga.Tume huumor: kasutatakse traagilistes või pingelistes kontekstides pinge suurendamiseks (nt Nabokovi naer pimeduses).Kirjaliku naeru tavalised tüübidGeneric: ha! /ha ha ha! /Heh-heh.Lapselik/Kebalev: Tee-hee / Giggle.Evil/Sarkastic: Mwah-hah-hah-haaaaah / Har har.Onomatopoeetiline/Moodne: Hahahahaha / Kkkkkkkk (Brasiilia).

17. sajandi lõpu Inglismaal päästab kodutu poiss nimega Gwynplaine lumetormi ajal imiku tüdruku, kelle ema on surnuks külmunud. Nad kohtuvad rändkarnevalimüüjaga, kes nimetab end Ursuseks, ja tema lemmikloomahundi Homoga (kelle nimi on sõnamäng ladinakeelse ütluse „Homo homini lupus“ kohta). Gwynplaine’i suu on moonutatud igaveseks irveks; Ursus on alguses kohkunud, seejärel haletsusväärne ja ta võtab need enda juurde. 15 aastat hiljem on Gwynplaine’ist kasvanud tugev noormees, atraktiivne, välja arvatud tema moonutatud näoilme. Tüdruk, praeguse nimega Dea, on pime ning temast on kasvanud ilus ja süütu noor naine. Oma nägu puudutades järeldab Dea, et Gwynplaine on igavesti õnnelik. Nad armuvad. Ursus ja tema surrogaatlapsed teenivad Lõuna-Inglismaa laatadel kasinat elatist. Gwynplaine hoiab oma näo alumist poolt varjatuna. Igas linnas annab Gwynplaine lavaetenduse, kus rahvahulgad provotseeritakse naerma, kui Gwynplaine paljastab oma groteskse näo.

Rikutud ja tüdinenud hertsoginna Josiana, kuningas James II vallas tütar, on igav õukonna nüri rutiinist. Tema kihlatu David Dirry-Moir, kellega ta on imikueast peale kihlatud, ütleb Josianale, et ainus ravim tema igavuse vastu on Gwynplaine. Ta osaleb ühel Gwynplaine’i etendusel ning teda erutab tema meheliku armu ja näo deformatsiooni kombinatsioon.[11] Gwynplaine’i erutab Josiana füüsiline ilu ja üleolev käitumine. Hiljem saabub haagissuvilasse kuningliku õukonna agent Barkilphedro, kes soovib Josianat alandada ja hävitada, sundides teda abielluma „kloun“ Gwynplaine’iga ja sunnib Gwynplaine’i talle järgnema. Gwynplaine juhatatakse Londoni koopasse, kus Hardquannone-nimelist arsti piinatakse surnuks. Hardquannone tunneb Gwynplaine’i ära ja tuvastab, et ta on poiss, kelle röövimise ja moonutamise Hardquannone korraldas 23 aastat varem. Tagasivaade räägib arsti loost.

Despootliku kuninga James II valitsemisajal, 1685–1688, oli kuninga üks vaenlasi Corleone markii lord Linnaeus Clancharlie, kes oli põgenenud Šveitsi. Pärast isanda surma korraldas kuningas oma kaheaastase poja ja seadusliku pärija Fermaini röövimise. Kuningas müüs Fermaini rändurite rühmale nimega „Comprachicos“, kurjategijatele, kes moonutavad ja moonutavad lapsi ning sunnivad neid seejärel almust kerjama või karnevalifriikidena eksponeerima.

Loo kinnitamine on sõnum pudelis, mis toodi hiljuti kuninganna Annele. Sõnum on Comprachicode viimane ülestunnistus, mis on kirjutatud kindluses, et nende laev hakkab tormis lagunema. See selgitab, kuidas nad nimetasid poisi ümber „Gwynplaine’iks“ ja jätsid ta lumetormis enne merele asumist maha. David Dirry-Moir on Lord Linnaeuse vallaspoeg. Nüüd, kui Fermain on teadaolevalt elus, läheb Taavetile Josianaga abiellumise tingimusel lubatud pärand hoopis Fermainile.

Gwynplaine arreteeritakse ja Barkilphedro valetab Ursule et Gwynplaine on surnud. Nõrk Dea haigestub leinasse. Võimud mõistavad nad hukka pagendusse hundi ebaseadusliku kasutamise eest oma etendustes.

Josiana laseb Gwynplaine’i salaja enda juurde tuua, et ta saaks teda võrgutada. Teda segab kuninganna avaldus, milles teatatakse Josianale, et David on pärandist ilma jäetud, ja hertsoginnal kästakse nüüd abielluda Gwynplaine’iga. Josiana lükkab Gwynplaine’i kui armukese tagasi, kuid nõustub kohusetundlikult temaga abielluma.

Gwynplaine on määratud Corleone markii lord Fermain Clancharlie’ks ja tal on lubatud istuda Lordidekojas. Kui ta pöördub eakaaslaste poole tulise kõnega ajastu jämeda ebavõrdsuse vastu, provotseerib teisi isandaid naerma Gwynplaine’i klounilik irve. David kaitseb teda ja kutsub tosin lordi duellidele, kuid ta esitab väljakutse ka Gwynplaine’ile, kelle kõne mõistis tahtmatult hukka Davidi ema, kes hülgas Davidi isa, et saada Charles II armukeseks.

Gwynplaine loobub oma eakaaslastest ja reisib Ursust ja Deat otsima. Ta on peaaegu enesetapuni viidud, kui ta ei suuda neid leida. Saades teada, et nad saadetakse riigist välja, leiab ta nende laeva asukoha ja ühineb nendega. Dea on ekstaatiline, kuid sureb järsult tüsistuste tõttu, mille on põhjustanud niigi nõrk süda ja Gwynplaine’i kaotus. Ursus minestab. Gwynplaine, nagu transis, kõnnib surnud Deaga rääkides üle teki ja viskab üle parda. Kui Ursus paraneb, leiab ta Homo laeva rööbastelt istumas ja merel ulgumas.

Kriitika
Hugo romantiline romaan „Mees, kes naerab“ asetab oma narratiivi 17. sajandi Inglismaale, kus kodanluse ja aristokraatia suhteid raskendab pidev distantseerumine madalamast klassist.[12] Algernon Charles Swinburne’i sõnul on „see raamat, mida tuleb õigesti lugeda, mitte realismi lambivalguse, vaid tema kujutlusvõime päikesevalguse järgi, mis peegeldub meie omadele.„[13][14] Hugo peategelane Gwynplaine (füüsiliselt transgressiivne kuju, midagi koletist) astub nendest ühiskondlikest sfääridest üle, ennistades end madalamast klassist aristokraatia—a liikumisse, mis võimaldas Hugol kritiseerida sotsiaalse identiteedi konstrueerimist klassistaatuse alusel. Stallybrassi ja White’i „Kanalisatsioon, pilk ja saastav puudutus“ käsitleb mitmeid klassiteooriaid klassipiire ületavate narratiivsete kujude kohta. Konkreetselt võib Gwynplaine’i pidada Stallybrassi ja White’i „roti“ analüüsi kõrgeimaks kehastuseks, mis tähendab, et Hugo peategelane on sisuliselt libisev tähistaja.
www.wikipedia.org
7)Toimeta TI-tekst
Naer on kirjanduses mitmetahuline teema, ulatudes südamlikust huumorist kuni satiirilise, iroonilise või isegi traagilise naeruni. See võib olla vabaduse väljendus, kaitsemehhanism või tegelase iseloomustaja. [1]
Siin on mõned aspektid, kuidas naeru kirjanduses käsitletakse: [1]
• Naer kui väärtus ja vabadus: James Krüssi raamatus “Timm Thaler ehk müüdud naer” on naer otseses seoses elurõõmu ja õnnega. Peategelane mõistab, et naeru puudumine on ränk hind, ning naer on väärtuslikum kui maailma rikkused.
• Kirjaniku naer ja huumor: Kirjanduses on esile toodud kirjanikke, kelle loomingus on oluline koht naerul ja huumoril, näiteks Mihhail Zoštšenko, keda Maksim Gorki pidas oma aja populaarseimaks prosaistiks. Samuti on August Gailiti loomingus naerul ja naeruvääristamisel eriline koht.
• Naer kui analüüsivahend: Urmas Vadi loomingut on iseloomustatud kui valu ja naeru sümbioosi, kus huumori kaudu analüüsitakse tõsiseid teemasid.
• Naer kui väljendusvahend: Maimu Berg on käsitlenud naeru oma lühiproosas.
• Naer kui vabaduse heli: Südamest tulevat naeru on kirjeldatud kui vabaduse heli. [1, 2, 3, 4, 5, 6, 7]
Naer kirjanduses ei ole alati rõõmus, vaid võib olla ka vahend, millega väljendada ühiskonnakriitikat, trotsi või valu. [1, 2]

Google AI

16. mail 2026 on meil noorkuu 25° Sõnnis .
Noorkuu on konjunktsioonis Merkuuriga 28° Sõnni ja Uraaniga, nüüd värskelt 1° Kaksikute tähtkujus.
See on märgiväline noorkuu konjunktsioon, mis tabab täpse hetke, mil pikk Sõnni uni hakkab asenduma Kaksikute ärkamisega.
25° Sõnni juures oleme sügaval Sõnni territooriumil. See on fikseeritud, maandatud, loomulik intelligentsus, mis teab, millal paigal püsida, et toitaineid omastada ja kasvu kindlustada.
Meil siin kiiret pole.
Me võtame aega, sest mõistame, et teatud asju tuleb kaitsta, toita ja anda neile piisavalt aega arenemiseks, et neil oleks mingigi võimalus ellu jääda.
Uraan Kaksikutes on antiteetiline energia – see on välgunool, mis meid inertsist välja raputab ja kutsub liikuma, esimest sammu astuma (1° Kaksikutes).
Seda Sõnni paigalseisu ja Uraani äkilise liikumise kombinatsiooni Kaksikutes illustreeritakse muinasjutus “Uinuv kaunitar”.
Okasroosike
Lühike kokkuvõte muinasjutust , juhuks kui soovite oma mälu värskendada.
Kuningas ja kuninganna korraldavad oma kauaoodatud vastsündinud tütrele suurejoonelise ristimise. Nad kutsuvad kuningriigi häid haldjaid lapsele maagilisi kingitusi andma.
Vana, unustatud haldjas tungib pidustustele kallale ja paneb printsessile needuse: oma 16. sünnipäeval torkab ta sõrme ja langeb sügavasse saja-aastasesse unne .
Ennustus läheb täide. Printsess torkab sõrme ja langeb sügavasse unne. Kogu kuningriik uinub koos temaga ja lossi ümbritsevad paksud okaspuud, mis hoiavad välismaailma eemal.
Kui 100 aastat on möödunud, saabub prints, suudleb Okasroosikest ja too ärkab. Ja koos temaga ärkab ka kogu kuningriik.
Peamine on mõista, et saja-aastane uni ei ole lihtsalt tardunud hetk ajas . See ei ole raisatud aeg.
See on püha tiinuse ja alateadliku arengu sümbol – pimeduses kasvavate juurte nähtamatu töö, pinna all kuju võtva vormi, enne kui see on valgusega kohtumiseks valmis.
Samamoodi, kui meie sees sünnib midagi uut või kui välismaailm muutub liiga ülekoormavaks, suunab psüühika loomulikult oma energia sissepoole, et üleminekut töödelda.
Seda sisemist protsessi ei saa kiirustada. Sõnn, sodiaagi fikseeritud maamärk, on see raske, tihe ja kaitsev maatriks – „ okashekk “, kus hing peab jääma häirimatusse vaikusesse.
Selle une ajal ei paista väliselt midagi juhtuvat, aga sisimas toimub orgaaniline tiinus. See on Sõnn, kes ehitab üles sõna otseses mõttes füüsilist ja emotsionaalset ainet, mis on vajalik järgmise elufaasi säilitamiseks.
Printsess vajas pikka und just nagu igaüks meist, kui jõuame Sõnni arenguetappi – või Sõnni faasidesse oma elus –, vajab millegi seltsis istumist piisavalt kaua, et see saaks juurduda ja sisu omandada.
Kuid Sõnn viib lõpuks Kaksikuteni, mis on liikumise märk .
Noorkuu Sõnnis koos Uraaniga, mis on nüüd Kaksikutes, järgmises märgis individuatsiooni arengujärgus, on äkiline elektrilöök suudluse näol, mis hetkega katkestab 100-aastase vaikuse.
Niipea kui printsess silmad avab, ärkab kogu kuningriik koos temaga . Vaikne, külmunud loss täitub ootamatult liikumise, vestluste ja tegevusega.
See tähistab üleminekut Sõnnist – liikumatus, vaikus, maa kannatlikkus – Kaksikute tähtkujusse : taaselustamine, liikumine, ühendus ja risttolmlemine.
Noorkuu Sõnnis – Päikesega konjunktsioonis Kuuga
Noorkuu on see osa kuutsüklist, mil Päike ja Kuu kohtuvad – kui teadlik ja alateadlik kohtuvad pimeduses enne uue valguse algust.
Prints ja Okasroosike ei ole eraldi inimesed; nad on meie psüühika kaks teineteist täiendavat osa.
Prints (Päike/Animus) esindab mehelikku tahtejõudu, julgust ja eristamisvõimet. Ta saabub täpselt siis, kui 100 aastat on täis – see tähendab, et sisemine töö on lõppenud.
Printsess (Kuu/Anima) esindab naiselikku intuitsiooni, tunnete ja alateadliku tarkuse printsiipi.
Suudlus (konjunctio/püha abielu) on Jungi individuatsiooni ülim eesmärk. Kui teadlik meel (prints) laskub vapralt alateadvusse ja embab hinge (printsessi), lõpeb vaikuseperiood ja algab uus peatükk.
Nii printsess kui ka prints – Päike ja Kuu – osalevad selles protsessis võrdselt. See ei ole päästmislugu. Prints ei päästa printsessi.
Tegelik töö on une ajal juba tehtud .
Saja-aastane uni on metafoor pikale ja aeglasele sisemise alkeemia ja psühholoogilise küpsemise protsessile, mille käigus laseme oma psüühika sügavamatel kihtidel teha oma juurtasemel tööd.
Välismaailmas ei saa midagi juhtuda, kui me Sõnni staadiumi vahele jätame.
Prints ei saabu juhuslikult – ta on loomulik tagajärg sellele, et inimene on selles unes, selles sisekaemuslikus sügavuses piisavalt kaua viibinud, et protsess saaks lõpule viia.
Noorkuu Sõnnis – une ilu
Noorkuu Sõnnis tuletab meile meelde, et me ei saa eluga kiirustada.
Samal ajal viitab noorkuu hilises Sõnnis sellele, et läheneme heki servale – inkubatsiooniperioodi lõpule – ja ärkamine on kohe ukse ees.
Selle Sõnni noorkuu kutse ei ole protsessi kiirustamine – see on ikkagi Sõnni lunaatsioon. See on kutse sinna jääda piisavalt kauaks, kuni sõnumil, taipamisel pole muud valikut kui ennast ilmutada.
Paljud meie raskused – eriti pideva ühenduse, lakkamatu stimulatsiooni ja kohese rahulduse maailmas – tulenevad sellest, et püüame liiga kiiresti Kaksikute juurde hüpata.
Me tahame SEDA taipamist ja me tahame seda kohe. Me vaatame 30-sekundilist kokkuvõtet selle asemel, et istuda tund aega ühe mõttega ilma segajateta.
Me jahime järgmist põgusat taipamist, mis paljastab „salajase valemi“, mis loodetavasti on vastus meie rahutusele, segadusele ja igatsusele suuna järele – kuigi tegelikult saab vastuse vaid siis, kui selle küsimusega piisavalt kaua tegeleme.
Laiemal tasandil räägib see Okasroosikese noorkuu Sõnnis ilu ja armastuse lunastavast omadusest – kui need ärgata – kõigele meie ümber .
Kui Kaunitar (Veenus) ärkab, ärkab kogu maailm koos temaga.
Kui me elame ilust ja armastusest, pole maailmal muud valikut, kui samaga vastata.
PS: selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com