Elupuu laulab. Mitte nagu elupuu kui liik – igal taimel on oma isikuomane laul.

Valdur Mikita Pühalis hingemaastikest
Maastikutundlikkus on kas kaasa sündinud või kujuneb lapsepõlves tänu vanematele. Seda kaasasündinud rikkust võib võrrelda mentaalsuse ja matemaatilise võimekusega.
Urmas Sõõrumaa esivanemate koju rajatud uus hiis oma 5. sünnipäevaga on nii oluline tegu, et Valdur küsis pidustustel ja elupuude istutamisel osalemiseks kaitseväe õppuselt linnaloa.
Ta on pärit Lõuna-Eestist, kus ei ole olnud kuigi palju hiisi, sest külasid ei moodustunud ning üksiktalude pühapaikadeks said ja jäid ohvriaiad. Kui Põhja-Eestis on olnud kõige püham puu tamm, siis Lõuna-Eestis pigem mänd ehk pedajas.
Meenutades oma vanaema männiigatsust on Mikital helge tunne ja tänu selle eest, et ta männikusse kaasa on võetud.
Tänaseks on talude juures olnud ohvriaiad kadunud ja kaardistamata, aga me mäletame, et neid nimetatakse hinge- ja tapuaedadeks, kus kasvas sageli nt humal. Ohvriaeda ei tohtinud minna. Ka maastikul olevaid pühapaikasid pigem kardeti.
Kui Valdur pääseb oma unistustereisile Jaapanisse, tahab tema näha neid mägesid, kuhu mitte ainult ei tohtinud ronida – isegi vaadate ei võinud.
Eestis on sajal viimasel aastal hiiest saanud rahva ja iseenese kogumise koht. 200-300 a eest, kui Sõõrumaa esivanemad Pühalis oma koha leidsid ja rajasid, toimis paradoks – pühapaika viidi ohvriande, aga niisama sinna ei mindud – selline vastandlik reeglistik…
Mis seal ohvriaedades ja hiites tehti? Seda katab saladuslik loor ja see ongi tore. Vanemaks saamisega peaks igal juhul kaasnema hingerahu leidmine, kui oled osagi elust õigesti elanud. Taoistlik suhtumine laseb elu võrrelda palliga, mida me puhume tarkust aina enam täis. Tarkusel on hind – mida arukamaks saame, seda selgemalt adume, kui palju tarkust on väljaspool meie palli. Mõistmine aina libiseb käest – veel enam, sa ise ka.
Ülikooli lõpetades on igaüks meist maailma kõige targem. Mida elu lõpu poole, seda enam libiseme endal käest ega oska vastata küsimusele, MIDA SA SIIN TEED.
On õnn, et regilaul ja rahvatants pole oma tavades lõplikult katkenud traditsioonid ning see on endiselt elus kihistumine. Me kõik teame, kui oluline on laulu- ja tantsupidu meie hingeallikate jaoks. Küll aga ei oska me midagi peale hakata unikaalseima osaga meie kultuurist – hiite ja pühapaikadega.
Selles mõttes on Pühali astunud tundmatule alale ning on ukseavaja. Riigikogus on väepaikade teema olnud aastate eest arutusel, aga pudenes läbi sõrmede. Hiite seisund meie ühiskonnas on läbi vaidlemata – millises suunas liigub uue ajastu väepaik. Me ju ometi ei ehita sinna ümber taas aeda ega külva jälle hirmu.
Hiis, see võiks olla sündmused ja kohvikud koos kempsuga. Hiies peaks lisaks ugriasjale olema esindatud ja teretulnud ka teised mõtteviisid. Kultuur – see tähendab oma juurika hoidmist. Hingemaastik peab aitama meil kogu aeg ühtaegu nii muutuda kui ka samaks jääda. Selle sõna võttis kasutusele Fred Jüssi.
Nõukogude võim räsis nii hingesid kui pühapaiku, seda enam toodi kaasa rituaalid ja maastikutunnetus. Me oleme alati tujunud, millistes paikades on hea olla, kus mõtted lähevad lendu ning kus me puhastume.
Hiite ülesannet on hakanud täitma kalmistud, mets ja koduaed.
https://eeter.err.ee/media/video/63c60bb12602f1c0853c6689b9bcf5a8?fbclid=IwY2xjawR4MRNleHRuA2FlbQIxMQBzcnRjBmFwcF9pZBAyMjIwMzkxNzg4MjAwODkyAAEeVc4xuBSQJThalypzeW1w8CM_Z4wyOILzk_bH9k6ve9BQNjj1SNXUgdfi-Xo_aem_eYUk2wnpRp7hbSnEO3qYGQ
Eestlane on geneetiliselt eriline. See maa siin oli pärast jääaega tühi. Rahvad, kes läksid jää taandudes põhja, ei olnud normaalsed. Oleme nõiverd, sest siinmail tuleb osata tulevikku ennustada. Millal külvata-lõigata – kustkohast toitu leida, kus on kalad, kuidas liiguvad loomad. Kes sellega hakkama ei saanud, suri välja.
Seesama sensitiivsus, mis toona jättis ellu, jätab tänapäeval väga väikese võimaluse, et sensitiivsed inimesed tulevad elust tervena läbi. Me ei leia oma kohta. Suurim inimlik võimekus ongi maailmas oma koha leidmine.
Ellujäämiseks on meil vaja lauluväljakut ja hiit.
Valduril on üks mälupilt Tarvastu kalmistult. 98aastaseks elanud vanaema suutis enam kui 90-aastasena veel üle suure hauaplatsi hüpata – oli ennast selle tagumisse nurka kinni riisunud, aga mitte ühtki jälge sinna jätta ei tohtinud. Aina kurtis oma tervise üle – ja siis sündis ime – lendav vanaema.
Sõnadega meie vanaemad muide pühapaikadest ega tavadest lastele rääkinud ei ole – miks me siga veristtades esimese sortsu õunapuu juurte peale viime? Miks jonnakas toomepuu on ja ei ole ka püha puu. Seostub meile ööbikute ja kevadega, aga muiste keelati lastel toominga juurde minna… Nii paljud asjad on meil tarvis ära sõnastada 😊

Kuidas mets ja tervis on omavahel seotud? Metsas on oluline suhtlus kõrgema maailmaga – süvakogemused, mida sa tavaelus ei saa. Loodustunnetuses kätkeb sügav igatsus: kustkohast on pärit inimese emotsioonid? Kõik, mis suubus korteksisse – ja on ka teistel imetajatel teadvusena olemas – oli algselt afektiivne. Inimese aju on protsessor, mis vajab pidevalt restarti. Meil on aegajalt see nupp kadunud ja mõni ei leiagi seda üles. Inimestel, kes langevad depressiooni või ärevusse, ei leia oma restardinuppu üles. Oluline on, et sul oleks kodu läheduses looduslik koht, mis aitab sul selle ühenduse taas leida. Näiteks on lustakas tuua tarakanide võitlus. On selline isevärki spordiala. Kusagil Iraani aladel on perekonnad põlvkondadekaupa seda traditsiooni alal hoidnud. Tarakanide võitluse puhul panustatakse, kumb võidab. Kirgliku lahingu järel üks tarakan loobub – viskab siruli, jalad püsti. Peremees võtab ta pihku ja raputab – sellise restardi saanud putukas võitlebki edasi! Inimene vajab vaikselt voolava elu keskele samasugust murdlainetust, mida tavaelust ei saa – leidkem need turvalised taaskäivitavad raputused.

Inimesed unistavad, usuvad – ja on 10 aastat hiljem ikka sama koha peal. Urmas Sõõrumaa soovitab loobuda ise peale pandud blokkidest. Nii, nagu usume – nii lähebki, keegi teine seda sinu eest ära ei tee. Valdur Mikita palub suguvõsadel puid istutades mitte nimelisi puid istutada, et kelleginimeline puu ära ei saaks kuivada. Urmas väidab: ära kuivab halvem osa minust – see peabki ära kuivama. Neis, kes on nõia verd, sensitiivsed ja ebausklikud, peavad oma piiravatest uskumustest üle saama. Põhikäivitaja on ju esivanematel olnud hirm – iga asi tähendas midagi, oli enne… Näiteks kägu kuulates hakkame kukkumisi loendama – appi, teise kuku asemel kääksatab ja jääb vait. Bioloog teab, et kägu lõpetab kukkumise, kui tal on tasakaalus ja paigas olemine ega ole vaja kellegagi võidelda ega võistelda.

Valdur Mikitale meeldiks, kui taassündiv hiite traditsioon oleks seotud loodusharidusega. Eestlane on metsarahvas, loodusrahvas… milline näeb meie elu välja 10-20 aasta pärast? Ehkki maavanaemadest on saanud punase raamatu liik, on üks lugu. Lapsed tulid vanaema juurde maale ja tahtsid temaga koos pliidi alla tule teha. Kuni vanaema puude järel käis, olid lapsed tule juba ära teinud – praeahju. Skautlaagris oli õpetatud, et tuli käib poti alla. Pliidil käib tuli teatavasti ümber praeahju. Laste loogika on raudne, sellest tasub õppida. Mikita on lõpetanud ülikooli bioloogina ning kultuurikatkestus loodusega suhestumises on tema jaoks sügav trauma. Elu käigus on kirjanik veendumusele jõudnud, et nii tema kui teised eestlased usuvad sügavalt – mida enam usuvad, seda vähem oskavad sellest rääkida. Kristlus on intellektuaalne – loodususk tundepõhine uskumine, millest on keeruline rääkida. Küsigem esimese asjana: mis tunne on? Loodushariduse taastamisel aidaku pühapaikade traditsioon meid tagasi õigele rajale.