Alexis Varnum: Paljudele inimestele on raske öelda rahulikult „ei”. Mitte vihaga, mitte rünnates, mitte süütundega, vaid lihtsalt ja selgelt: see mulle ei sobi, mina valin teisiti. Sageli ei ole probleem selles, et inimene ei oska piire seada. Sügavam põhjus on selles, et ta ei tunne piisavalt hästi oma sisemist maailma. Kui sa ei tea, mida sa tegelikult tahad, mis on sulle oluline, mis annab sulle jõudu ja mis võtab seda ära, siis on ka piire raske hoida.
Isiklikud piirid ei ole müür teiste vastu. Need on sinu sisemise ruumi kaitse. Aga selleks, et midagi kaitsta, peab see ruum olema sinuga täidetud: sinu väärtuste, soovide, plaanide, põhimõtete ja elutundega. Kui sinu sisemine maailm on tühi või ebamäärane, on sinna väga lihtne sisse tulla teiste inimeste ootustel, arvamustel ja nõuannetel. Siis hakkad elama mitte enda, vaid kellegi teise ettekujutuste järgi. Kui aga tead, kes sa oled ja mis on sinu jaoks õige, ei pea sa oma piire agressiivselt kaitsma. Sa ei pea tõestama, vaidlema ega ennast õigustama. Sa võid lihtsalt öelda: „Mul on teised plaanid.” „Mina valin teisiti.” „See ei sobi mulle.”
Eriti raske on öelda „ei” lähedastele inimestele. Kuid oluline on mõista: sa ei ütle „ei” inimesele endale. Sa ütled „ei” tema ootusele sinu suhtes. Teised võivad sulle nõu anda, midagi soovitada või arvata, et nad teavad paremini. Kuid sinu elu tagajärgi elad läbi sina, mitte nemad. See, kes teeb otsuse, kannab ka vastutuse. Seetõttu ei pea iga arvamusega võitlema. Teisel inimesel võib olla oma nägemus. Sinul võib olla oma. See ei pea muutuma konfliktiks.
Terved piirid kõlavad rahulikult. Need ei tule hirmust ega vihast, vaid sisemisest selgusest. Kui sinu sees on kord, siis ei ole vaja pidevalt kaitseasendis olla. Sa lihtsalt elad oma elu, vastutad oma valikute eest ja lubad ka teistel jääda oma arvamuse juurde.
Oskus öelda „ei” algab oskusest öelda endale „jah”. Jah oma tunnetele. Jah oma vajadustele. Jah oma elule.

Kes tšõuzenvannidele varbale astub, on “kremli ruupor”.
Kes tahab “trolli” staatusest parlamenti tõusta, peab selleks uue fookuse ehitama – valikud…
Kes julgeb rääkida e-valimiste pettusest ning sellest tulenevalt mandaadita valitsusest ja riigi asemel rokkivast gängist, riskib trepist alla kukkumisega – või vähemalt kiusamise-karistamisega – samas on tänane opositsioon oma argumenteeritud-teadliku tööga maailma tipp. Respekt!
Kes loodab üldrahvalikule streigile, peab tõdema: oleme selleks inimenehaaval liiga ära hirmutatud ja kurnatud.
Kes plaanib nt 20. augustil minna Presidendi residentsi ette roosiaia-eliidile ettepanekut tegema, et korraldataks erakorralised valimised, kuna “valitsuse” reiting kukub kohe alla 10%… peab ta arvestama sellega, et riigipea on tegelikult suukorviga lõvi. Kui rahvas valiks Presidendi, oleks Alaril neid ennetähtaegseid välja kuulutades üksiti mega-kampaania tehtud ja Kadriorus püsimine garanteeritud. Kuna Riigikogu valib – nagu sätestab Raski-aegne paranduste paranduste kogumik e põhiseadus – on refid taganud, et toimib lõuad-pidada-ja-edasi-teenida vaikimine – või muidu…

Monika Helme: Ehkki olen ooperilaulja, ei eelda ma, et kõik oskaksid aariaid laulda. Küll aga tean, mis töö ja tunne on lossiplatsi-meeleavalduse korraldamine. Lootusrikkad tuhanded. Täna paraku kardavad 13%-toetusega – mis langeb kiiresti – koalitsiooni tegevuse tagajärjel inimesed Toompeale tulla või ei ole neil selleks rongipiletiraha.
Juurpõhjus ja võtmeküsimus, miks siia meelt avaldama tullakse, on meie riiklik suveräänssus.
Võtkem nt LGBT-propaganda – meie ei ole seda tahtnud, meie oleme veendunud, et on kaks sugu. Nii see kui teised loomuvastased rahvavaenulikud aktsioonid on meile väljast peale surutud ning meie enesemääramisele ohtlikud.
Oluline on kõigest hoolimata uskuda, et suures äris oleneb siiski ka minust miski ning kui julgen tänavale tulla, siis miski muutub.
Pärast 2021. aastat on meil tegelikult aetud kõigi teiste asja. Grünthal meenutas siin platsil – kus on õnneks ikkagi kogu aeg meeleavaldusi – pandeemia ja lokdauni genotsiidi-hõngulisust. Toona tuli siia üles tõusnute vastu eriüksus koertega –“valitsus” oma rahva vastu!
Need, kes täna siin kaamerate ees sõna võtavad, arvestavad õigustatult järgneva jälitamise, represseerimise ja tühistamisega. Hoolikalt disainitud raamistik ei lase meil kellelgi peagi käsi-jalgugi liigutada.
2027. kevade valimistel astugem sellele protsessile vastu – või ei ole siin platsil enam kedagi.
Kruvisid keeratakse veel enam kinni, jäänud 7 kuu jooksul ahnitsetakse isikliku äri ja hüve huvides veel viimne kokku. 80% menetlemisest täidab eurodirektiive, mitte isamaa huve ning ametnikearmee teenib oma leiba rahva vastu töötades.
Maha e-valimised, mille puhul on kõigiti tõestatud, et neid on imelihtne võltsida – ning mille tõttu meil praegu seaduslikku parlamenti ega valitsust ei ole ning ametnikud täidavad ennast võimule võltsinud kamba käsku.
Samavõrd kui Villu Kõrve kurdab nagu punn augu ees, et me segame, ei lase oma mõttetute kaebustega menetleda – olgem järjekindlad, ärgem heitkem meelt. Maailma, ka USA pilgud on meie peal ning järgmised valitsused terava luubi all.
Michal võib infotunnis, kus omariikliku opositsiooni vererõhk lake hüppab, väita, et usub e-valimistesse – ent kujutlegem kasvõi, kuidas memmeke koduses arvutis “täiesti mõjutatamatult” hääletama õpetatakse…
Kümneprotsendilise toetusega sõpruskonna käes on kõik hooved, kuna kaheldav on, kas meie põhiseadus enam üldse kehtib. Eesti elu käib kolmandat-neljandat ringi kommenteeritud kommentaaride järgi. Üks selle autoritest, Märt Rask kui refi asutajaliige, on osavalt nii rahva, riigikogu kui riigipea käed kõigiti sidunud.
Valitsus, astu tagasi!

Tead seda tunnet, kui väljastpoolt tundub kõik suurepärane – karjäär, tiitel, palk, perekond –, aga seesmiselt laguneb vaikselt laiali?
Ja kõige hullem on süütunne. Sest sa tead, et peaksid olema tänulik. Sa tead, et teised inimesed tahaksid sinu asemel olla. Seega surud selle tunde alla ja jätkad.
Kui see kõnetab, siis loe edasi. Sest see, mida ma kohe jagan, muutis minu jaoks kõike – ja see võib sama teha ka sinuga.
________________________________________
35-aastaselt olin saavutanud täpselt selle, mida olin keskkoolist saati plaaninud. Viis aastat produktsioonifirma juhtimist, mitu meeskonda, ilus naine, kolm väikest last, palk, auto, tiitel.

Väljastpoolt vaadates nägi kõik ideaalne välja.
Aga ma langesin ränga läbipõlemise küüsi. Püüdsin anda 100% oma perele ja 100% oma tööle – ja see oli lihtsalt liiga palju. Kui ma lõpuks peatusin ja oma pangakontot vaatasin, nägin umbes 10 000 eurot sääste. Pärast 13 aastat rasket tööd.
See pole see, millele ma registreerusin.

Olin teinud kõik, mis pidin tegema. Aga enesekindlust raha suhtes, mida ma arvasin omavat, aega pere jaoks – seda kõike polnud.

See oli hetk, mil ma taipasin midagi olulist:

Sama süsteemi sees rohkem pingutamine ei oleks mulle kunagi elu andnud, mida ma tegelikult tahtsin.

Probleem polnud minu pingutuses. Probleem oli minu mõtteviisis.
________________________________________
Täna kirjutasin blogis täpselt sellest muutusest, mis kõike muutis – ja mis veelgi olulisem, kuidas saate selle muutuse teha ilma, et peaksite esmalt põhja jõudma.
Kui oled paberil edukas, aga tunned, et midagi on puudu, siis see postitus on sulle.
Loe täispikka postitust siit →
Sinu vabaduse nimel,
Patrick van Diemen