Alexis Varnum: Kui peale tuleb apaatia, ükskõiksus või tunne, et elul pole enam värve, ei tasu alustada pikkadest filosoofilistest arutlustest. Alustada tuleb väikestest sammudest oma kehast.
Kõigepealt püüa lihtsalt kohal olla. Märka õhku, mida sisse hingad, oma samme tänaval, maa tugevust jalgade all, tuult nahal. Keha äratamine ei tähenda enda sundimist, vaid õrna tagasitulekut iseenda juurde.
Üks lihtsamaid viise apaatiast välja liikuda on liikumine. See võib olla kiire kõnd, tantsimine, käte liigutamine, hüppamine või kasvõi ainult ühe sõrme liigutamine, kui rohkemaks jõudu pole. Oluline pole tulemus, vaid see, et energia hakkaks kehas liikuma.
Füüsiline aktiivsus aitab käivitada vere- ja lümfiringet, puhastada mõtteid ning tuua tagasi elutunde. Kui keha hakkab liikuma, võib tasapisi selgineda ka pea ja pehmeneda süda. Siis võivad tagasi tulla soovid mitte enam pealiskaudsed tahtmised, vaid sügavamad impulsid: imetleda midagi ilusat, öelda kellelegi hea sõna, helistada lähedasele või teha midagi lihtsat ja südamlikku.
Kui keha on saanud liikuda, hingata ja maanduda, võib avaneda ruum tänulikkusele ja tingimusteta armastusele. Ka argised asjad ja inimesed, kellega tuleb suhelda, võivad hakata paistma teises valguses. Ilmub kasvõi väike rahulolu lihtsatest hetkedest. Rõõm on meie loomulik olemus. Igatsus, masendus ja apaatia on sageli meele sildid seisundile, kus jõuvarud on otsas. Kui tekib siiras soov seda seisundit muuta, ilmuvad ka vahendid ja viisid, kuidas samm-sammult tagasi elu juurde tulla.
Tuletage endale sagedamini meelde, et kõik voolab ja muutub. Kui mäletad, et kõik on mööduv, ja tunnetad selgelt, et seda ei pruugi enam olla, mõistad, kui tähtis on just praegu tajuda, läbi elada ja endasse imada elu värve ning neist rõõmu tunda. See ongi elu hetkes.Siis kaob ka hirm midagi kaotada: vastastikust mõistmist ja lähedase inimese tuge, noorust, kutsumust, mugavust jne.
Vastupidi valmisolek muutusteks muudab sinu praeguse elu hetked rikkalikumaks ning avab samal ajal imelisi väljavaateid, sest oled valmis vastu võtma kõige ootamatumaid võimalusi oma uues eneseväljenduse kvaliteedis. Ka sina ise muutud.Meie elu on ainulaadne oma seisundite, piltide, tunnete ja hetkede kaleidoskoobi poolest, kui suudame seda märgata. Nii nagu kahest kõrvuti seisvast inimesest üks võib näha vikerkaart ja teine mitte, ei suuda ka igaüks märgata elu ilu neis sündmustes, mida inimesed tavaliselt negatiivseks hindavad. Ometi on iga sündmus, iga olukord ja iga seisund väärtuslik lihtsalt seetõttu, et see on olemas.Pidage seda meeles ja järgige üht elu peamistest seadustest nautida mööduvat.

Valitsus vihkab rahvast
1) toimeta tekst 2) kirjuta, mida meie valitsusest arvad – kas ja kuidas olukorda lahendada
3. juunil kogunesid Toompeal meeleavaldusele inimesed, kes on mures michaliitliku valitsuse ebakompetentse ja rahva ning riigi tegelike vajadustega mitte arvestava tegevuse pärast. Ühiselt nõuti 90 protsendile rahvast vastuvõetamatu kabineti tagasiastumist ning kõneldi võimalustest kriisist väljumiseks. Ka mulle anti sõna ning toon siinkohal ära, mõtted, mida kogunenutega jagasin:
Valitsus vihkab rahvast
Head Eesti riigi pärast muretsevad inimesed! Oleme täna kokku tulnud, et rääkida kuhjuvatest probleemidest, mis röövivad eesti inimestelt tulevikulootuse ning paiskavad meie riigi ühe jõulisemalt allakäiguspiraali. Exeli tabelisse võime ju vormistada praeguse valitsuse hääletorude poolt üleshaibitud majanduskasvu, tegelik pilt, mis avaneb inimeste ostuvõime languses, elukvaliteedi mandumises, demograafilises surmateekonnas ning valitseva autoritaarsusega mittenõustujate üha jõulusemas tühistamises vähemuste nimel ideoloogilise puhastuse käivitanud poliitiliste aktivistide poolt, näitab midagi muud.
Meie riiki juhib Reformierakonna ja olematu fantoompartei Eesti200 10 protsendilise toetusega valitsus, kellele avaldavad poolehoidu vaid erakondlased ise ning riigiteenistujatena tulusasse toiduahelasse kuuluvad ametnikud. Rahva enamus mõistab aga üha selgemalt, millisesse kaosesse on riik ministreid mängivate võhikute ebaadekvaatsete otsuste tulemina jõudnud ning ootab pikisilmi, et michaliitlik õudukas asenduks tarkusest ja vastutusest kantud juhtimisega.
Demograafiline kriis.
Valitsuse tegevus kinnitab, et michaliidid vihkavad rahvast, sest üksnes kättemaksuhimuga võib seletada olukorda, kus sügavas demograafilises kriisis, ei suuda valitsus midagi ette võtta, tagamaks lastega peredele kindlus tulevikuks. Tulemuseks on Eesti sünnituskordaja langemine tasemele 1,16 last naise kohta. Rahva säilimiseks peaks kordaja olema vähemalt 2,1.
Meil ei jätkuvat raha, et maksta tõhusaid lapsetoetusi. Hiljuti teatas sotsiaalminister Karmen Joller siiski uhkusega, et üksikema toetus tõuseb 80 eurolt koguni 100 eurole ja tõuseks veel, aga vaat seda raha eelarves pole.
Kulla vihkavad valitsejad! Vaadake üle oma ministeeriumite koosseisud, kus jätkub piisavalt pöidlakeerutajaid, keda tootvale tööle saata. Uurige ka palgalehti, sealhulgas enda palganumbrit. Kas olete helde palga ikka välja teeninud? Kas teie toolisoendajatest poliitilised nõunikud väärivad tuhandetesse ulatuvaid palku? Lõpetaks ametnikearmee kasvatamise ning nende nuumamise ja leiaksime kohe kümneid, ehk isegi sadu miljoneid, millega lastega peresid toetada, koolides pakutava toidu kvaliteeti parandada, laste kultuuri- ja huvihariduse eest maksta. Küsimus on tahtmises ja riigiaparaadi võimalustega vastavusse viimises, mitte raha puudumises.
Tarbetu raiskamine.
Michaliitlik riik raiskab raha ettevõtmistele, millel pole perspektiivi, olgu selleks siis Rail Baltica nime all rajatav grandioosne Tallinn-Ikla kiirsusla liin, helded pealemaksmised kalli roheenergia maaletoojatele, raha uputamine mõttetutesse ja tulemusi mitte andvatesse integratsiooniprogrammidesse või viis miljonit maksma läinud fosforiidiuuringud, mille ellu viimine tõukab Eesti tõelisesse looduskatastroofi ning kiirendab kontrollimatut migratsiooni. Vaid oma rahvast vihkav valitsus käitub sarnaselt.
Toimetulekuraskustes pensonärid.
Michaliitliku valitsuse viha tunnevad ka pensionärid. Eesti pensionid on konkurentsitult ühed Euroopa madalamatest. Terve elu on inimesed maksnud riigile ausalt makse, ehitanud oma tööga unistuste Eestit, mille eest oldi valmis eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus, üheksakümnendate alguses endast kõik andma, ja nüüd vireleb Eesti vabaks laulnud rahvas kesise pensioniga, makstes sellelt veel makse, et riik saaks palgata ministeeriumitesse ja ametitesse uusi mittemidagitegijaid, kes aitaksid imelisel põllumajandusministril Terrasel jõuda selgusele sigade sigivuse saladustes või avaramõttelisel majandusministril Keldol jagada riigieelarvest 2,3 miljonit eurot, mis lapseohtu ministrisarnane tegelane on otsustanud eraldada riigiasutustes pidude ja prallede korraldamiseks, et selgitada riigiteenistujatele reformierakondlikke väärtusi.
Ligilikud hüperaktsiisid.
Euroopa riikides kasutatakse majanduse olukorra parandamiseks aktsiiside ja maksude alandamist. Meie rahandusguru Jürgen Ligi on aga targem kõigist ja kinnitab, et 24% käibemaks on õnnistus, kõrge tulumaks aitab tuua meile parema elu ja röövellikud aktsiisid kiirendada teekonda õnnele. Nii elamegi ühtses Euroopas, kus näiteks Hispaanias on enamusele toidukaupadele käibemaksuks 10% või ka 4%. Ligi meelest on see aga äärmine rumalus, kui inimestele läbi madalama maksukoormuse rohkem raha kätte jätta. Kes Ligi seisukohaga ei nõustu on loll ja paha, sest Ligi teab, kust pumbata eelarvesse raha. Vot nii! Aga netikasiinodele võib nipsust maksusoodustusi teha. See on Ligi meelest igati majandust elavdav meede, mis siis, et riigi rahakott selle kahtlase niinimetatud eksimuse tõttu kõhnemaks muutus.
Abita jättev tervishoid.
Vihkav valitsus on mõelnud sellelegi, kuidas neid mitte toetav rahvas panna valu kannatama, ja mis oleks lihtsam, kui purustada senine tervishoiusüsteem, jõudes suurepärasesse seisu, et kel raha, maksab arstilkäigu eest hingehinda ja kellel raha napib, paneb kõrvad pea alla. Eesti tervishoiuga on lood kriitilised, sest tervisekassa ei suuda enam ammu piisavalt arstiteenust tagada. Samas kui tervisekassa poolt kompenseeritavaid eriarstiaegu tuleb hea õnne peale jahtida ning kriitilise haigusega inimene jõuab arstile heal juhul alles mitme kuu pärast, on raha eest võimalik saada abi kohe järgmisel päeval. Keskpärasest perearstist ministriks vupsanud Joller kavatseb aga teha kõik endast oleneva, et muuta arstijuurde saamine tavainimesele veelgi keerukamaks. Peagi jõuame seisu, kus Jolleri töö kannab vilja ning vahepeal tõusnud keskmine eluiga hakkab taas langema, sest kui pole arsti ja EMOsse pöördumine võrdsustatakse riigireetmisega, ei saa paremat loota.
Ideoloogiasse känguv kultuur.
Jürgen Ligi sarnaselt äärmise intelligentsuse ja vaieldamatu empaatiaga sotsiaalmeedias oponente sõimavate valitsusliikmete kõrval on meil ka märksa tasakaalukamaid ja salakavalamaid ministritooli kulutajaid. Imetlusväärne, kuidas kultuuriminister Purga siidise diskorikäe all kaotavad olulised etendusasutused riigipoolse toetuse, loovutades selle vähemuskultuure eelistavatele kisakooridele, ning kunstinäitustele jõuavad üha enam vaid taolised installatsioonid, mida isegi paadunud liberaalrevolutsionäär koduseinale ei riputaks. See on ju kaasaegset tümpsu armastava daami puhas töövõit, nagu ka helded rahaeraldused vähemuskultuuri propageerivatele agitgruppidele ja lolli rahvast moodsa loomingu asjus harivatele jutlustajatele. Nii kaob eesti keel ja kultuur lõpmatusse ajaringkäiku, asendudes ägeda ingliskeelse massimeediaga.
Kuritegevuse pealetung.
Valitsus vihkab rahvast, võttes neilt igasuguse kaitse petturite, kurikaelte ja liiklusmõrvarite eest. Moskvas küsitava kõrghariduse saanud siseminister Taro enam isegi ei varja, et ohu korral pole lihtsal eestlasel abi loota. Politsei isikkooseisu kärpimine, prokuratuuri ebakompetentsus ning kohtute praktika üha leebemate karistuste mõistmisel, on viinud meie õiguskaitse kriisi. Meile öeldakse avalikult, et pettureid pole võimalik karistada ja nende poolt tuuri pandud raha tagasi ei saa. Meid harjutatakse teadmisega, et linnaruum muutub noorte kuritegevuse kasvades üha ohtlikumaks, ent selle vastu pole võimalik midagi teha. Jalakäijaid ohustavad kõnniteedel autokiirusel kihutavad elektrirattad ja tõuksid, ent politsei ei kavatsegi midagi ette võtta ja kergliikluses ohtlikke vigastusi saanud inimeste ravikulud jäävad läbi tervisekassa meie kanda, sest rendifirmad ja seadusvastaseid liiklusvahendeid müüvad ettevõtted ju ei vastuta.
Töötus ja lootusetus.
Mille muu, kui oma rahva vihkamisega võib seletada, et valitsus poeb kasvõi nahast välja, et lihtsustada migrantide sisenemist kohalikule tööjõuturule. Tulemused on drastilised. Samal ajal, kui töötuse määr ületab ametlikes hinnangutes 7% ja noorte osas lausa 23%, ei väsi sutid-keldod tegelemast kolmandatest riikides pärit tööjõule senisest veelgi vabama liikumise tagamisega. Ida poolt meile jõudnud tööjõust, mis oma inimestelt võimalused võtab ning palganumbrite kasvule järsult pidurit tõmbab, pole mõtet kõneldagi. Aga michaliitide arust on kõik parimas korras.
Suude sulgemine.
Täna räägime sellest, et 10% protsendise toetuseni langenud valitsus peaks tagasi astuma, aga võibolla juba lähitulevikus pannakse meie suud kinni, sest niinimetatud kriisiolukorra seadus, mis riigikogus heks kiideti, annab võimaluse opositsioon ja muud neetud vastalised vaikima sundida. Pole kriitikuid, pole probleemi. Kui kõlab ametlik käsk: „Ärge vigisege ja virisege, vaid nautige õnne, mille Reformierakond on oma imeliste poliittehnoloogiatega meie õuele toonud!“ tuleb sellele alluda, sest tsensuuriseaduse eiramine toob kaasa karistuse.
Eesti väärib paremat saatust.
Tänan, et mu ära kuulasite! Vaatamata kõigele usun, et kui ebakompetentsete ministrite aeg hiljemalt järgmiste valimistega lõpule jõuab, taandub sünkmust öö ning annab maad uuele koidule. Elagu Eesti! Elagu rahvas, kes väärib parimat!
Vsevolod Jürgenson

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Ta võitis suure lühijuttude auhinna. Seejärel süüdistati teda tehisintellekti kasutamises.
Jamir Nazir ütleb, et „Madu salus“ pärineb lapsepõlvemälestusest. Internet väitis, et see pärineb masinast.
SUUR MÕTE

7. JUULI

LOE RAKENDUSES

Sarah Soryal
Jasna Hodžići poolt
Selle aasta alguses võitis Jamir Nazir, pensionil olev Trinidadi riigiteenistuja, kellel polnud varem mingit avaliku elu tegemiskogemust, nii piirkondliku kui ka üldise lühijuttude auhinna teosega „ Madu salus “. Lugu jälgib Trinidadi meest ja alkohoolikut Vishnu’t, kes üritab oma naist Sitat tappa, et oma elu eest pääseda.

Mõne päeva jooksul tekitas võit poleemikat, kuna lugejad, kirjanikud ja kriitikud süüdistasid Naziri loo kirjutamisel tehisintellekti kasutamises, viidates sellistele tõenditele nagu „tugevalt lihvitud” proosa, metafooririkas tekst ja hinded tehisintellekti detektoritel, näiteks Pangramil. Peagi süüdistati tehisintellekti kasutamises ka teisi võitjaid. See on üks avalikumaid vaidlusi tehisintellekti kasutamise kohta loomingulises kirjutamises, rõhutades kummalist olukorda, kus ei ole võimalik kahtlemata teada, kas keegi on tehisintellekti kasutanud. Nazir jäi enamasti radari taha, kuid eitas väiteid avalikult kommentaaris India uudistekanali NDTV LinkedIni postitusele.

Commonwealth Foundation algatas uurimise ja teatas lõpuks, et on Naziri ja teised võitjad süüdistustest õigeks mõistnud. Auhinna partner Granta distantseeris end avalikult olukorrast ja katkestas lõpuks sidemed Commonwealth Foundationiga.
Pärast seda, kui Nazir osales Rahvaste Ühenduse uurimises ja kuulutati välja võistluse üldvõitjaks, nõustus ta minuga rääkima. Arutasime tema kirjutamistaatust, seda, kuidas see lugu temani jõudis, konkreetseid ridu, mida lugejad tehisintellektiga sarnasteks pidasid, mis tunne oli võita – ja seejärel saada süüdistust tehisintellekti kasutamises – ning kuidas järelmõjud on muutnud tema enda kirjutamisstiili. Rääkisime ka tema tervisest: Nazir ütleb, et ta elab diabeedi ja neuropaatiaga ning paraneb neerusiirdamisest ja lümfoomist – seisunditest, mis tema sõnul mõjutasid tema kirjutamisprotsessi ja aitasid kaasa lihvitud stiilile, millele paljud kriitikud tähelepanu juhtisid.
Vestlust on pikkuse ja selguse huvides toimetatud ja lühendatud.
Sa võitsid nii piirkondliku kui ka üldise Commonwealth Short Story Prize’i. Mida see sulle tähendas?
See tähendas palju, sest kirjandusmaailma jaoks olin ma tundmatu autor. Olin kuulnud palju lugusid inimestelt, kes võistlusele registreerusid, aga ei saanud kunagi vastust. Mõned inimesed kahtlesid, kuidas keegi minusugune võis eikusagilt ilmuda ja võita.
Minu jaoks oli see tohutu au, aga ausalt öeldes ei olnud võit minu üle üllatust. Ütlesin oma naisele ja veel paarile inimesele: “Ma võidan selle asja.” Ja põhjus on selles, et mul on teaduslik aju. Minu väljaõpe on olnud teaduses, seega uurisin võidulugude ajalugu, püüdsin leida mustreid, mida kohtunikud näisid premeerivat, ja ühendasin selle oma loomingulise poolega. Olen alati kirjutanud, juba lapsest saati, lihtsalt mitte avalikkuse ees.

Võib-olla kõige rohkem rõõmu valmistas see mulle mu ema reaktsioon. Ta saab augustis 82-aastaseks. Kui ta kuulis pärast algsete võitjate väljakuulutamist kõiki neid negatiivseid kommentaare, oli ta väga kurb – ta on alati teadnud, et olen olnud edukas ja mitte kunagi mingeid probleeme tekitanud. Kui ma sain talle öelda, et võitsin üldauhinna, tegi see mind nii õnnelikuks. Ma hakkasin lihtsalt nutma. See oli minu suurim reaktsioon – näha oma ema jälle õnnelikuna.

Kas mäletate, millised võidulood, mida lugesite, olid eriti mõjukad?
Lood ise polnud minu jaoks olulised, vähemalt mitte nende konkreetsed nimed. Mäletan mõnda autorit, näiteks ühte meest Guyanast, aga lugusid ennast ma ei mäleta. Püüdsin lihtsalt otsida trende ja mustreid ning seda, kuidas nad kirjutamisega tegelesid.

Seega uurisid võidunäiteid ja kirjutasid loo, mis neid mustreid jäljendas, aga oma loomingulises toonis? Kas see on õiglane kokkuvõte?

Jah, lugu ise on teistsugune – see oli nagu taustauuring, nagu kirjanduse ülevaade.
„Ausalt öeldes ei olnud ma võidu üle üllatunud. Ütlesin oma naisele ja veel paarile inimesele: „Ma võidan selle asja.““
Jamir Nazir
Kust tuli idee filmile „Madu metsas“?
See oli mul juba pikka aega meeles mõlkunud. See ulatub tagasi lapsepõlve. Ma kõndisin maapiirkonnast algkooli, mööda kolmest rummiputkast suhkruroopõldude lähedal. Kuulsin õhtuti koju sõites lärmi, inimesi kogunemas pärast tööd, enamasti suhkrurootööstusest, mida kontrollisid britid. Tate & Lyle’ile kuulusid peaaegu kõik istandused.
Mu isa tegi harjumuseks meiega – mu venna, õe ja minuga – alkoholi nuhtlusest rääkida, sest mu enda vanaisa oli nagu paha joodik. Saime teada, kuidas mehed, kes jõid, jätsid oma lapsed koolist ilma ja peksid nende naisi. Mu isa nägi haridust kui teed vaesusest välja. Nägin lapsi koolis paljajalu, ilma raamatuteta, sest nende isad olid raha ära joonud. See lugu jäi mulle meelde.
Kui ma hakkasin seda kirjutama, kujutasin kogu asja ette nagu teleekraanil. Pidin mõningaid tegelasi ilustama ja maskeerima, sest paljud neist põhinevad päris inimestel. Kui olin kõik ette kujutanud, hakkasin seda kirja panema.
Inimesed on viidanud konkreetsetele ridadele või sõnadele tõendina, et loo autor on tehisintellekt. Näiteks kirjutate, et salu „sumises“, mis on tegusõna, mida tehisintellekt sageli kasutab. Miks see sõna?
See tuli mulle loomulikult. Mu isa oli India laulja ja need laulud olid meie lapsepõlve sõnavara lahutamatu osa. Kirjutades tundus see lihtsalt sobivat. Ma tean, et see pole ehk sõna, mida paljud inimesed selles kontekstis kasutavad, aga see tuli loomulikult.
Sa kirjutasid ka, et ühel tegelasel nimega Zoongie „oli selline kõnnak, mis pani pingid meesteks muutuma“. Kuidas see repliik tekkis?
See ei ole sõnasõnaline – mõelge sireenidele Odüsseias , mis on vastupandamatud igale mehele. „Zoongie“ põhineb päris inimesel. Oma peas pidas ta end nii atraktiivseks, et suudab igaühest pühendunu teha. Ma kasutasin siin natuke maagilist realismi, seda, kuidas Salman Rushdie kirjutab inimestest, kes on nii ilusad, et nad hõljuvad õhku. Või Gabriel García Márquez, kes tapeti ja verd jooksis, läks ümber teise küla, sisenes siis oma ema külla ja hüüdis: „Teie poeg on surnud.“ Kas teie arvates juhtus see sõna-sõnalt?

Ei, ma saan aru, et see pole sõnasõnaline.

Tahtsin edasi anda Zoongie tegelaskuju väge. Omaenda petlikus meeles on ta Jumala kingitus meestele. Ta kujutas ette, et suudab igaühe oma austajaks pöörata, seega muutusid rummiputkade pingid nendeks meesteks.

Ta arvas, et naine on ligitõmbav ja rummikaupluse meestele naine oligi. Pea meeles, et kui sa jood ja oled täiesti joobes, näed asju uutmoodi. Aga tema oli ka ligitõmbav.

Seega, pingid on rummipoes?

Jah, jah. Kui ta vara kohal oli või õhtul koristas ja mehi polnud, vajas ta seda pidevalt enda õigustamiseks.
Ja rida tegelaskuju Sita kohta, kes naeratab „nagu päikesetõus kraanikausi kohal”?
See on meie eluviisile omane. Meie köök oli ida poole ja mu ema oli puhastamises väga nõudlik – me kasutasime kraanikausi puhastamiseks autopoleerimisvahendit. Mäletan, kuidas päikesetõus sellelt peegeldus. See pilt jäi mulle meelde ja kirjutades tuli see tagasi. Nagu ma ütlesin, lugu kirjutas ennast ise. Mind lihtsalt juhatati ja ma panin sõnad mõtetest, kõnest tekstiks, ja ma arvasin, et see kõlas hästi.
„Üks neist tööriistadest märkis mu proosa kui „liiga lihvitud”, mis on tegelikult lihtsalt järjekordne viis öelda, et inimene poleks saanud nii hästi kirjutada. Ma keeldun seda aktsepteerimast.“
Jamir Nazir
Mõned inimesed on teie vastu tõendina esitanud tehisintellekti tuvastustööriistu. Mida te neist tööriistadest arvate?
Need tööriistad ei ole kohtus – mis on kuldstandard millegi toimimise kindlakstegemiseks – kuidagi vastuvõetavad, sest neid peetakse ebausaldusväärseteks.
Üks neist tööriistadest märkis mu proosa kui „liiga lihvitud“, mis on tegelikult lihtsalt järjekordne viis öelda, et inimene poleks saanud nii hästi kirjutada. Ma keeldun seda aktsepteerimast. Kes on masin, et mulle öelda, et see on juba võimust võtnud ja et ülejäänud inimkond kohtleb seda nüüd autoriteedina selles, milleks inimesed võimelised on?
Commonwealth küsis minult, kas ma olen varem midagi avaldanud. Avaldasin 2017. aastal Amazonis ise luulekogu. Luule on alati olnud minu esimene armastus kirjutamise juures. Kasvasin üles Pablo Nerudat ja veel mõnda lugedes ning see mind selle poole tõmbaski.
Asi on selles, et mul oleks nende tööriistade andmebaasides juba küllaga kirjatöid. Olen kirjutanud sadu, võib-olla tuhandeid luuletusi, mida olen vabalt jaganud mitmes Facebooki luulegrupis, lihtsalt selleks, et inimesed saaksid neid nautida. Meta oleks selle kõik kokku kraapinud – kasutanud seda oma tehisintellekti treenimiseks ja tõenäoliselt ka müünud.
Seega turgatas mulle pähe: kui tehisintellektil on juba nii palju andmeid minu kirjutamisstiili kohta, siis kui ta näeb minu uut kirjatööd, ei pruugi see tingimata ära tunda “tehisintellekti loodud” teksti – see tunneb ära tuttavlikkuse . Minu oletus on, et see sisuliselt ütleb: “Mul on see juba andmebaasis olemas, seega peab see olema tehisintellekt,” kuigi tegelikult ta lihtsalt tunneb mind ära.
Mis sinu arvates pani inimesi sinu kirjutistes uskuma, et need on tehisintellekti loodud?
Minu kirjutamisstiil on veidi teistsugune. Sellel on muusikaline kõla. See tuli minu luulekirjutamisest. Ma polnud sellest isegi teadlik. Ma ei usu, et inimesed on lühijuttude puhul sellega harjunud. See on üks põhjus. Ja teine on see, et mu read on ülimalt lihvitud, mis muudab kogu loo ülimalt lihvituks, ja ma arvan, et see ongi asi: inimkirjanik ei suuda säilitada sellist fookust ja täpsust.

Põhjus, miks see nii välja tuli, on minu neuropaatia, mis on kohutav valu. Vahel väänavad ja lähevad mu sõrmed krampi, seega kasutasin Android-telefonis kõnesünteesi funktsiooni. Maksimaalselt kolm, neli tolli – see oli kõik, mida ma korraga ridade osas nägin, seega keerasin seda ikka ja jälle ning veendusin, et kõik on sujuv, sest ma tahtsin seda asja võita, eks? Tõmban uuesti kolm, neli rida üles ja teen sama. Mikrodetailid. Pööran tähelepanu neile väikestele tükkidele ja mõned osad kokku panduna olid ülimalt lihvitud.

Nüüd on mul tablett ja ma näen rohkem jooni. Vaatame, kas see aitab või kahjustab mind.
„Ma tean, et ma ei peaks laskma sel end häirida, aga kuna olen inimene, siis ma ei saa sinna midagi parata. See pole hea tunne.“
Jamir Nazir
Rahvaste Ühendus viis läbi sisejuurdluse teie ja teiste kirjanike vastu esitatud süüdistuste osas. Mida Rahvaste Ühenduse uurimine tegelikult hõlmas?
See oli ulatuslik ülekuulamine ja kohati ma ärritusin. See oli hea asi mu naisele, kes ütles mulle: „Tee seda asja lihtsalt rahva heaks.“ Mõlemal poolel – nii Grantal kui ka Commonwealthil – oli küsimusi. Isegi Granta toimetaja sekkus.

Pidin esitama oma tausta ja vastama samadele küsimustele, mida te mulle esitasite: kuidas ma selle loo idee peale tulin? Seejärel saatsin Višnu tegelaskuju profiili ja failid koos mitme loo mustandiga. Näiteks saatsin versiooni, mille kirjutasin kohalikus murdes. Ja saatsin versiooni, kus Višnu pakkis kõik oma asjad kokku, läks pealinna ja põgenes uude maailma ning temast ei kuulnud enam kunagi midagi. Tundsin, et Sita on liiga puhas tegelane, seega proovisin versiooni, kus ma ajasin ta afääri poepidaja pojaga.
Keegi küsis, miks erinevad versioonid tunduvad olevat omavahel mitteseotud, ja ma pidin selgitama, et need olidki mõeldud omavahel mitteseotud olevat. Seejärel tegin tehnilise analüüsi, et näidata, et tegelased olid samad, Sita tapmise plaan oli sama – Vishnu idee oma elust pääseda, mõrvates oma naise ja põgenedes, kujutledes oma hiilgavat aega Zoongiega.

Aga lõppkokkuvõttes arvan, et “Commonwealthi” kirjanikud tegid head tööd ilma tehisintellekti detektorile toetumata. Sellegipoolest see mulle ei meeldinud. Ausalt öeldes tundus see pealetükkiv.
Kas süüdistus on muutnud seda, kuidas te nüüd kirjutate?
Jah. Ma kirjutan ajaloolist ilukirjanduslikku raamatut oma vanaisa elust Indias ja olen väga ettevaatlik – kardan, et see tapab loomuliku loovuse, ja kahtlen, kas midagi märgistatakse. See on mind psühholoogiliselt mõjutanud. Ma tean, et ma ei peaks laskma sel end häirida, aga inimesena ei saa ma sinna midagi parata. See pole hea tunne.

Kuidas see sind tundma pani?
Nagu ma ütlesin, need küsimused ja see, mida ma nimetaksin ülekuulamiseks, häirisid mind. Mis kahetsus mind tegelikult tapab? Mu ema kuulas kõike seda, kuulis intervjuudest, eriti sotsiaalmeediast ja kohalikust ajalehest, mis toimus. See murdis mind, nähes, kuidas ta reageeris. Nüüd ma vihastan, andke mulle andeks, seda kogemust uuesti läbi elades. See polnud üldse hea.
Mis on teie isiklik arvamus tehisintellekti kohta?
See on hea uurimisvahend, aga kõike, mida see annab, tuleb valideerida, sest see hallutsineerib. Ma ei kasutaks seda peamiselt seetõttu, et olen alati olnud suurepärane kirjutaja. Tehniline kirjutaja, memod, meilid, mis iganes. Ma aitasin paljusid inimesi, eks? Esseede ja muu sellisega. Isegi kirjadega. Ja ma ei pidanud sellega mingit uurimistööd tegema, sest kõik see oli mu peas.

Ma arvan, et tehisintellekt on midagi, mis lõpuks areneb. Asi on selles, et inimesed otsivad sotsiaalmeediast alati teemasid, mille üle vaielda. Paljud inimesed lihtsalt kopeerivad seda XYZ-lauset ja kõik kordavad seda. Tahaksin mõnda neist intervjueerida ja küsida: “Mida te selle all mõtlete?” Olen kindel, et nad ei tea, aga nad on vagunis kaasas. Sotsiaalmeedia on hakanud hävitama meie ühiskonna struktuuri, seda, kuidas me suhtleme ja inimesi süüdistame, kõikjal, mitte ainult selles. Tehisintellekt on nüüd moes.
See muutub paari aasta pärast täiesti loomulikuks. Paljud inimesed kasutavad seda juba praegu, lihtsalt hüppavad sellele vagunile külge. Kui me korralikult uuriksime, siis 99% üritab tehisintellekti kasutada oma kommentaaride lihvimiseks või kontrollimiseks. See on „bakhanaalne“, nagu me Trinidadis ütleme. Ma arvan, et see areneb edasi, kui kirjutamiskogukond selle omaks võtab.
„Lugu oli olemas. See kirjutas end ise.“
Jamir Nazir
Kas teie arvates on tehisintellekti kasutamine kirjutamisel kunagi okei?

Ma ei vaja seda oma loominguliseks kirjutamiseks – oma luuletusteks, lugudeks –, sest see materjal on minus elanud juba väikesest peale. Kui ma kirjutaksin midagi teaduslikumat või tehnilisemat, näeksin sellel suuremat rolli. Aga loovus – tehisintellektil pole hinge. Mitte veel ja minu arvates mitte minu eluajal.
Samal ajal ma ei arva, et tehisintellekt on deemon. Ma näen selles tõelist väärtust: meditsiinis, haiguste diagnoosimisel, põllumajanduses, kliimatöös. Nad on järjepidevad ja nad ei väsi kunagi. Mind hirmutab tehisintellekt relvasüsteemides. Näiteks mitu aastat tagasi tuvastas süsteemi jälginud Vene kindral, et USA oli tuumarelvi tulistanud, kuid see oli valepositiivne. Kui see oleks olnud tehisintellekt, siis mis oleks vastus olnud? Kohe kätte maksta? Teate, mida ta tegi? Ta peatus. Sest ta tundis, et midagi on valesti. Ta kasutas oma instinkti. Ma kardan, et kõik need sõjarelvad automatiseeritakse tehisintellekti jaoks täielikult.
See on tehisintellekt, millest teie, avalikkus, mina kõik peaksime rääkima. Mis kuradi kahju – vabandust – on tehisintellektil kirjutamises? Me ei mõjuta kellegi elu, jäsemeid ega midagi muud.

Täpsustuseks, kas sa kasutasid selle loo kirjutamisel tehisintellekti?
Loos pole midagi.
Ei mingit ajurünnakut ega konspekteerimist? Sa ei kasutanud seda üldse?
Ei, ei, ei. Lugu oli seal. See kirjutas end ise.
Tagasi vaadates, kas on midagi, mida soovite lisada selle kohta, kuidas see teid mõjutas?
Minu suurim mure on praegu algajate kirjanike pärast. Olen kuulnud mitmeid inimesi ütlemas, et nad ei kavatse sellest võistlusest osa võtta, kuna kardavad samasugust rünnakut. Meil võib olla mõni geniaalne kirjanik, näiteks Steinbeck või Walcott, võib-olla oleks Ühendus ta käivitanud. Nad on nüüd nii hirmul ja ma saan aru, miks, kuna olen ise sama asja läbi elanud. Aga ma arvan, et see võistlus on piirkonna jaoks suurepärane asi ja me peame noori kirjanikke rahustama.

Ma ei usu, et oleksin kunagi sellele võistlusele registreerunud, kui oleksin teadnud. Siin ma olin, väga haige, aktiivsest tööst pensionil. Ja ma just nägin Facebookis seda reklaami ja otsustasin oma looga osaleda ja vaadata, mida see on teinud. Suurim hoop on see, mida see tegi mu emale ja ülejäänud perele, sõpradele, teistele inimestele. Ma elan väikesel saarel. See oli väga piinlik. Inimesed usuvad seda, mida nad trükis, televisioonis ja sotsiaalmeedias loevad. Lähedased inimesed jagavad teisi narratiive.