„Kus kuradi riigis ma elan?“ – üks rahulik eestlane ei karju, aga kui piir saab täis, siis enam vaikida ei saa.
Eesti on kodu. Aga mida teeb see valitsus meie koduga?
Meid valitseb jõuk, kes ei mõista tööd, inimest ega väärikust.
Peaminister – seotud skandaalidega, erakonna kassad täituvad ämmade-äiade kappidest tulnud rahadega, rahapesukahtlusi on liialt palju, et neid enam „kokkusattumusteks“ pidada.
Rahandusminister – lubas korra majja lüüa, aga toob hoopis rahvale solvangud: pensionäre halvustatakse, tööinimest nimetatakse virisejaks, ja valitsus kurtvat, et „raske on neile pensioni maksta“.
Haridusminister – selle asemel, et haridust hoida, kukutab ta seda, luues oma Harno-tüüpi süsteeme, kus palgal tippspetsialistid ei suuda koostada eksamit ilma vigadeta. Õpetajad lahkuvad, koolidesse tuuakse tänavalt „tunniandjad“.
Välisminister Tsahkna – ei oma kõrgharidust, ei ole sõjaväelist väljaõpet, ent loeb ennast „kõige kõvemaks häälitsuseks“ rahvusvahelisel areenil. Tema avaldused on tihti piinlikud, mitte riigimehelikud.
Pevkur – kui suu avab, jääb mõistus seisma. See inimene manipuleerib ja keerutab, kuni inimene ei mäleta, millest üldse jutt oli.
Tarand (Taro) – esinemised meenutavad sürrealismi: jutul pole selgroogu, mõte kaob esimeses lauses. Ja see inimene suunab hariduse tulevikku?
Pakosta – nüüd soovib ametnikuna ligipääsu andmetele, palju sul pangas raha on. Vaidlen vastu! See ei ole turvalisuse huvides, see on kontrolli kehtestamine – inimese hinge ja rahakoti üle.
Ja ma küsin karjudes:
Millal hakkab poliitik andma aru, kas ta üldse sobib ametisse?
Kas pole enam häbi võtta vastutus, milleks ei ole pädevust, kogemust ega – mis kõige olulisem – rahva usaldust?
Me ei ela enam ajas, kus minister pidi olema oma ala spetsialist. Täna piisab parteipiletist ja ilusast jutuoskusest. Aga tühi kott püsti ei püsi, ja selliste „täidetud ametikohtade“ tõttu meie riik vajubki ära.
Me ei ole pahatahtlikud. Me ei vihka. Aga me ei salli enam valet ja ülbust.
Loe kindlasti ka Jüri Raidla selget mõtteavaldust, mis paneb küsima – kellele see riik siis kuulub?
Jüri Raidla

Monika Helme
npsedoortS0li3f10h16ta67t2h3tfhhi5341 8hu688i88h0158li28u17f ·
M.Kolk:
Ukraina uue peaministri Serhiy Korецki muljetavaldav varandus. Allolevad arvud pärinevad otse tema viimasest varadeklaratsioonist.
1,053 miljonit eurot ja 275 000 dollarit sularahas;
496 300 eurot ja 157 700 dollarit kontodel Hispaanias ja Šveitsis;
Maserati, Range Rover ja Mercedes;
17 kinnistut, mille kogupindala on 26,53 hektarit;
renditud maja Kiievi lähedal ja 234-ruutmeetrine korter Kiievis;
kümme luksuskella, sealhulgas Rolex, Patek Philippe ja Breguet;
kuus Hermès- ja Chanel-kotti ning kaksteist ehet Cartierilt, Tiffanylt, Chopardilt ja Van Cleef & Arpelsilt.
See on Korецki ja tema abikaasa deklareeritud kogu varandus.
Üle 20 aasta ehitas Korецki oma karjääri Continuum/WOG kütuseimpeeriumis, mille omanikeks on miljonärid ja parlamendisaadikud, keda Ukraina meedia on nimetanud oligarhideks. Alates 2022. aastast on ta juhtinud riiklikke kütusettevõtteid ja seejärel Naftogazi, endise PGNiG ukrainapoolset vastet.
Täna juhib ta valitsust, mis on pidevas ühenduses Varssavi, Brüsseli ja Washingtoniga. Ukraina palub abi kõigilt ning nad on just pannud oma valitsuse etteotsa oligarhidega seotud miljonäri. Las nad küsivad kõigepealt raha oma peaministrilt!

Central Casting – Lavastus hakkab läbi saama ja reeturitel tõmbab kõhu krampi
Nüüd hakkab Eesti rahva- ja riigireeturitel ning igasugustel omakasupüüdlikel rottidel eriti räigelt kõhus keerama. Minu hinnangul näitab see video ilustamata, kuidas aastaid kestnud poliitiline teater ja globalistlikuks peetav proksisõda on jõudmas punkti, kus senine narratiiv hakkab murenema.
NATO tippkohtumisel andis Donald Trump minu hinnangul Zelenskõile ja kogu maailmale selge õppetunni sellest, kes tegelikult kaarte jagab. Samal ajal kui meie kohalikud asjatundjad, seksperdid ja peavoolumeedia kordavad endiselt vanu loosungeid, rääkis Trump kaamerate ees asjadest, mida mina tõlgendan viitena kulisside taga toimuvale.
Kelle käes on tegelik võim? Minu hinnangul tegi Trump selgeks, et Zelenskõi ei kontrolli enam täielikult olukorda ning tema ümber on inimesed, kes täidavad hoopis teisi suuniseid. Selle kirjeldamiseks kasutas ta mõistet Central Casting.
Teatri lõpp. Minu arvates hakkab Ukraina ümber üles ehitatud senine poliitiline stsenaarium lagunema. Seda on minu hinnangul näha nii sõnakasutusest, kehakeelest kui ka kasvavast närvilisusest.
Kokkulepete aeg. Minu hinnangul suureneb surve sõja lõpetamiseks ning neil kohalikel kaasajooksikutel, kes on kogu oma poliitilise kapitali ehitanud sellele narratiivile, jääb järjest vähem mänguruumi.
Kuidas teid lüpsti: hüsteeria, vargus ja poliitiline litsents
Minu hinnangul on viimased aastad olnud küüniline psühholoogiline mõjutuskampaania omaenda rahva vastu.
Hirmuga juhitud ühiskond. Hirm keerati põhja. Emotsioon tõsteti faktidest kõrgemale. Kes julges küsida küsimusi raha, diplomaatia või otsuste kohta, sellele kleebiti kiiresti külge sildid. Hirm on alati olnud kõige odavam viis kriitilise mõtlemise halvamiseks.
Annetused ja poliitiline hüppelaud. Tuhanded inimesed annetasid heas usus. Minu hinnangul kasutas osa poliitikuid ja avaliku elu tegelasi seda emotsiooni ära oma tuntuse, mõjuvõimu ja poliitilise karjääri kasvatamiseks. Kui avalikkusele ei näidata täielikku läbipaistvust annetuste kasutamise kohta, on küsimuste esitamine õigustatud.
Rahva taskust reeturite kaukasse. Minu hinnangul kasutatakse julgeolekut ja kriisi sageli põhjendusena maksude tõstmiseks, kärbeteks ja riigieelarve ümberjagamiseks. Samal ajal jäävad suured rahavood ja otsused avalikkuse eest varju. Minu arvates ei tohi ükski kriis muutuda vabanduseks, mille taha peidetakse vastutus.
Mina näen selles märki, et lavastus hakkab läbi saama. Kui mul on õigus, siis valitseb neil, kes on aastaid hirmu, propaganda ja võimu najal oma positsiooni kindlustanud, juba praegu paanika. Närvilisus kasvab, hüsteeria süveneb ja iga järgmine päev muudab nende olukorra ebakindlamaks. Libedad tegelased tunnevad, et pinnas jalge all mureneb.
Vaadake seda videot ise. Ärge uskuge mind. Ärge uskuge meediat. Vaadake, kuulake ja mõelge oma peaga.
Kui aastaid on elatud valede, manipulatsiooni ja hirmu õhkkonnas, siis ühel hetkel jõuab kätte aeg, mil lavakardin langeb. Siis ei aita enam suhtekorraldus, propagandapealkirjad ega hoolikalt lavastatud pressikonverentsid. Tõde ei küsi luba, ta tuleb nagunii.
No mercy.
Sest kui võim ehitatakse üles valele, ei kuku lõpuks ainult vale. Kukuvad ka need, kes selle najal kõrgele ronisid.
Lembit Silla

Liberaalne rahanälg
Euroopa poliitilist eliiti on haaranud täielik meeleheide, sest rahakott, kust õngitsetakse füüri tohutu ametnikearmee ülalpidamiseks ja liberaalideoloogia pealesurumiseks, näitab tühjenemise märke. Selleks, et tengelpunga taas edukalt täita, on Brüsseli kabinettides käsil usin töö uute maksude väljatöötamiseks, sest kuni inimestel leidub veel midagigi hingetaga, on õigete poliitisendite kohus see kätte saada ning üleilmse õitsengu huvides huugama panna.
Uued maksud Euroopas
Kuna EL-i poliitsahkerdajate arvukus ning lõputute ettekirjutuste täitmise üle valvavad ametkonnad on paisunud nagu pärmiseen odavas õlles, kavandatakse järgmises ühenduseüleses eelarves kulutada kõigi kõrgepalgaliste asjatajate ning tänu nende tänuväärsele tööle õitsvate allasutuste ülalpidamiseks, tagasihoidlikud kas triljonit eurot. See on vähim, millega Brüsseli kontorid on nõus jätkama tavainimeste elu bürokraatlikele reeglitele allutamist. Aga siin selgubki kurb tõsiasi, et isegi siis, kui kavandatav ETS2, ehk uus süsinikukvoodi maks, hakkab senistele koormistele lisaks kehtima ka transpordile ja toasoojale, ei tule kaht triljonit täis. Kuigi ETS-u hakkab euroliidu eelarvesse röövima inimeste taskutest aastas sadu miljoneid, ei jätku sellest kahetriljonilise raiskamispeo käivitamiseks ja nii tuleb kiirelt edasi nuputada, kust ning milliste nippidega näpata puudujääv papp.
Toonusttõstvat lisa loodavad europoliitikud suhkrumaksu kehtestamisest, sest mida neid eurooplasi ikka odava magusaga turgutada, kui maiasmokkadelt võib magusakirge trahvides lausa miljoneid ärandada. Mõne poliitarveametniku meelest võiks senisest karmimalt käituda lennureisijatega, kelle piletihinnale saaks kupatada otsa veel tubli boonuse lisamaksu näol. Jutuks on tulnud ka varanduse maksustamine, ehk elad naabrist paremini, maksad. Aga ka naabreid ei tohi maksustamata jätta, sest eks nemadki taha end rikastega võrdselt tunda. Brüsseli nupumeeste arvates võiks varamaks kehtida igaühele, sest mis oleks paha üldises pearahamaksus, kui Euroliit vajab plekki, millega ideoloogiarindel populismiga võitlevaid liberaalseid vägilasi premeerida. Ja muidugi tuleb toetada vähemusi, sest nemad väärivad rohkem, kui totter halligavalt tavapärane enamus. Nii see eelarve kulub, miljon siia, kümme tänna, sada ei tea kuhu ja oih, ongi rahakott tühi.
Tõeline maksupärl on kavandatav elektroonikajäätmete maks. Süsteem kujutab endast toredat lollipüünist. Näiteks müüakse aastas üle riigi 1000 tonni elektroonikaseadmeid. Aasta lõpus peaks sel juhul olema fikseeritud sama koguse elektroonikavidinate utiliseerimine. Kui seda ei toimu, maksab patune riik, ehk siis selle elanikud, utiliseerimispuudujäägi eest, 2 eurot kilogramm, otse Brüsselisse. Vaat nii kavatseb meie eesrindlik eurobürokraatia sarnaselt prügikastis soriva pudelikorjajaga endale ülalpidamist teenida.
Käivad jutud, et mitmed liikmesriigid pidavat liidu eelarvepoliitikat koormavaks, ega soovi selleks raha eraldada, kuid eks nendegi kangekaelsus murtakse ja osalustasusid kasvatatakse. Mis läheb von der leyenlastele korda, et tänu lõpututele piirangutele ja bürokraatiale kolib tootmine Euroopast mujale ning majandus käib alla. Selle eest on Euroopa Liit kõige roheideelisem ning vähemuste vääramatuid õigusi kriitikavabalt kummardav konstruktsioon.

Eestis on raha sitaks
Eestiski käib rahva vaikne ettevalmistamine maksutõusudeks. Kuigi enne valimisi püüavad valitsusse kuuluvad sahkerdajad jätta muljet, et lähiajal suuremat maksukoormuse tõusu ei kavandata, on õhus märke, et kui e-valimised peaksid eesmärgi täitma, siis mingit maksurahu pole loota. Näiteks loojangu teele minev, ent seni riigis häbematu kangekaelsusega juhtpositsioone hoidev Eesti200 esimees, „raha on sitaks“ Kristina, räägib avalikult, kuidas tuleb riigikassa täitmiseks pensione külmutada või neist sootuks loobuda. Püünele pürgiv Parempoolsete juht Perling aga pooldab meditsiinis omaosaluse ja tasulise arstiabi suurendamist, kuna tervisekassas tekkivat aastas 100 miljoniline puudujääk. Muidugi ei tule riigitruult eelarve pärast muretsev Perling mõttele, et kui näiteks kärpida perearstikeskustele aastas makstavat 300 miljonit kolmandiku võrra, kataks see kenasti keskuste tööjõu ning halduskulud, jättes küll omanikud ilma kopsakatest dividendidest, ent kataks hoobilt tervisekassa aastase puudujäägi.
Kuid Eestis on kombeks, et kui prassida, siis korralikult. Seepärast langes kriitika alla end alati mitte just kõige edumeelsemalt väljenduvate Sõerdi ja Võrklaeva mõistlik ettepanek, loobuda üle jõu elamisest, millest ühe osa moodustab mõttetu raha betooni valamine. Tallinnas Gonsiori tänaval kulutatakse kümneid miljoneid ERR-i uuele kompleksile, mis karvavõrtki ei paranda riikliku tele allakäinud saatekvaliteeti, ega raadiotes edastatavate saadete kuulatavust. Sama võib öelda kavandatava filmilinnaku kohta, mis valmides ei lisa Eesti kultuurile sendi eest rikkust, sest meie filmitoodangu vaadatavust paviljonide rajamine ju ei paranda, kuna vaatama minnakse ikkagi neid filme, mis publikut kõnetavad ja viimasel ajal pole Viimse reliikvia sarnastest üldrahvalikest menukitest kahjuks kuulda. Samuti oleks Estonia juurdeehituse maatenlikult jäärapäine läbisurmine täiesti mõttetu seni, kuni teater on langenud rahvusooperi staatusest kunstiväliste intriigide pesaks ning laval toimuv ei sütita pooltühja saali kogunenud pettuvat publikut. Kindlasti pole tarvis ka lisaks Rootsi kõrilõikajatele heidutada tartlasi neile armsasse kesklinna parki niinimetatud kultuurikeskuse püstiajamisega, mille edasine kasutus jääb selgusetuks. Igatahes tuleb tunnistada, et selles osas on Sõerdil ja Võrklaeval õigus, ent kuni raha on sitaks, võib seda vabalt mõttetustesse supsutada.
Aeg muuta kurssi
„Raha, raha, rohkem raha ja küllap siis näitame, kuidas elu veelgi edukamalt peapeale keerame,“ kõlab nii Brüsselist kui ka Toompealt ja ükski enesekeskne poliittsura ei tule selle pealegi, et kriisi kursil liit, nagu ka oma inimeste suhtes hoolimatu riik, võidaks eelkõige sellest, kui suudaks vabaneda pärssivast bürokraatiast, rohehullusest ja väidetavalt vabadust kuulutades, silmakirjalikult vihkamist ja ahistamist kultiveerivast ideoloogiast. Liberaalpopulistid on end näidanud ahnete tühikargajatena, kelle toetamine muutub üha kulukamaks, paisates kroonilisse rahapuudusesse terveid riike ja rahvaid. See tee viib hukatusse.
Vsevolod Jürgenson

J. J. Beníteze käsitluses ei ole pidevalt ja sügavalt üleväsinud inimesed lihtsalt füüsiliselt “läbi põlenud”, laisad või haiged. Tema vaatenurk neile on äärmiselt lohutav ja nihutab fookuse meditsiiniliselt probleemilt vaimsele arengule.
Siin on see, mida ta räägib inimestest, kes kogevad seletamatut ja ränka üleväsimust:
1. Nad ei ole nõrgad, vaid läbivad sügavat sisemist transformatsiooni
Mitte nõrkus, vaid ümbersünd: Benítez rõhutab, et selline kurnatus ei ole nõrkuse märk. Vastupidi – see tähistab sügava sisemise ja vaimse ümberkujunemise protsessi algust.
Energia suunamine sissepoole: Üleväsinud inimese hing teeb rasket “taustatööd”, valmistudes uueks vaimseks etapiks. Kuna see nõuab tohutult ressurssi, tõmbab keha välisest maailmast tagasi kogu füüsilise energia, et suunata see hinge uuenemisse.
2. Nad on saanud armastava “kosmilise hädapiduri” (Jumalik hoiatus)
Suuna korrigeerimine: Väga tihti tabab üleväsimus inimesi, kes tormavad vales suunas, elavad vastuolus oma tõelise olemusega või kurnavad end tühiste, maiste asjadega.
Sõnum peatuda: Selline seisund on inimesele vaimne hoiatus või sõnum. See on universumi või Jumala viis öelda: “Sinu keha ei liigu enne sammugi edasi, kui sa oled istunud vaikuses, endasse vaadanud ja mõistnud, kes sa tegelikult oled.”
3. Nad on vaimselt tundlikumad ja häälestuvad uuele sagedusele
Kõrgema info vastuvõtmine: Sageli on krooniliselt väsinud inimesed vaimselt tundlikumad (“antennid” on rohkem avatud). Nad võtavad alateadlikult vastu kõrgemaid sagedusi ja uut vaimset infot.
Süsteemi taaskäivitus: Kuna füüsiline keha ja mõistus ei suuda seda tohutut andmemahtu ärkvel olles korraga töödelda, vajab inimene pidevalt und ja eraldatust, et seda kõike oma süsteemi integreerida.
Kuidas peaks üleväsinud inimene endasse suhtuma?
“See seletamatu väsimus ei ole sinu vaenlane, vaid sinu hinge püha liitlane.”
Benítez soovitab üleväsinud inimestel lõpetada enda piitsutamine ja süüdistamine. Kui sa tunned sellist seletamatut väsimust, siis:
Aktsepteeri seda: Ära võitle selle vastu keemiaga ega ürita end vägisi tagant sundida.
Luba endal lihtsalt olla: Teadvusta, et praegu on püha aeg, mil sinu eest tehakse tööd teisel tasandil.
Kuula vaikust: Just selles suures vaikuses ja kurnatuses peitub sinu uue eluetapi algus ning sealt tärkab peagi sinu tõeline, uuenenud elujõud.
Ivika Kokker