Napikas. Tavaliselt lähevad rästikud trimmeri lähenedes aegsasti eest ära. Äsja tõstis seltsimees emarästik taimede seest metsiku õunapuu juures pea mõni millimeeter enne tamiili. Kõndisin tal päris pikalt kannult, et veenduda: ma ei teinud kuningannale haiget. Oh, kui tänulik mina olen, et väärikas naabrinaine terveks jäi…Millal sina viimati ussikuninganna kannul käisid???

Vishen Lakhiani blokkide muukimisest
1) Korrasta Google-tõlge 2) kirjuta oma hakkamasaamisest kosmilisest kataloogist tellimisega 😊

Ma tahan rääkida sellest, kuidas plokk tegelikult välja näeb.
Sest siin on asi, mida keegi sulle blokkide avaldumise kohta ei räägi: need peaaegu kunagi ei näe välja sellised, nagu sa arvad, et nad välja näevad.
Kvartal on tavaliselt vaiksem. Salakavalam. See peidab end silmapiiril, sinu tavaelus, riietatuna millekski muuks.
Las ma näitan sulle, mida ma mõtlen.
Üks mu sõber – edukas ettevõtja, tark, lahke ja palju sisemist tööd teinud – on kolm aastat püüdnud oma äri laiendada. Iga kord, kui ta on suure hüppe lähedal, juhtub midagi. Võtmeisik lahkub. Tehing nurjub. Ta jääb haigeks. Kolm aastat nii.
Ta arvab, et tema takistuseks on strateegia. Et tal on vaja õiget äritreenerit. Õiget süsteemi. Õiget algust.
See ei ole nii.
Tema takistuseks on see, et ema, kes tegi kolme tööd ja ei maganud kunagi, õpetas talle – seda valjusti ütlemata –, et nende pere naised ei saa puhata. Seega iga kord, kui tema äri nõuab temalt juhtimist mugavuse ja usalduse kohast, tõmbab tema närvisüsteem ta tagasi kohta, mis tundub turvaline. See on koht, kus ta hädas on.
Blokk ei ole strateegia. Blokk on see versioon temast, kes äri juhib – see versioon, kes õppis kuueaastaselt, et kergus on kahtlane.
Ta ei näe seda. Peaaegu keegi ei näe.
Vabane manifesteerimisblokkidest, mis takistavad sul saamast seda, mida sa tahad.

Siin on veel üks.
Meile kirjutab mees. Nelikümmend viis aastat vana. On kümme aastat teinud afirmatsioone. On lugenud läbi kõik raamatud. Harjutab tänulikkust. Mediteerib iga päev.
Ta ütleb: „Vishen, mina teen kogu töö ära. Tõesti teen. Ja mu elu näeb välja samasugune nagu kümme aastat tagasi. Mida ma valesti teen?“
Tema blokk ei tulene distsipliini puudumisest. Vastupidi – ta on üks distsiplineeritumaid inimesi, kellega ma rääkinud olen.
Tema blokk seisneb selles, et ta keha edastab üht, samal ajal kui suu ütleb teist.
Kui ta ütleb: “Ma olen külluslik”, tõmbuvad ta õlad pingule.
Ta lõualuud tõmbuvad kokku. Hingamine muutub pinnapealseks. Sest kusagil sügaval tema närvisüsteemis võrdub küllus ikka veel ohuga. Võib-olla sellepärast, et ta isa kaotas kõik ettevõttes, mis ebaõnnestus. Võib-olla sellepärast, et ta perekond oli kunagi külluslik ja siis enam mitte. Võib-olla põhjustel, mida ta kunagi täielikult ei mõista.
Aga universum ei reageeri kinnitusele. See reageerib sellele, mida tema keha selle all ütleb.
Ja ta keha ütleb, et ma ei usalda seda.
Taasühenda oma alateadlik side, mis on blokeerinud kõike, mida oled püüdnud manifesteerida.

Veel üks.
Naine kirjutab: “Lõpuks ometi sain raha kätte. Olin selle kallal aastaid vaeva näinud. Tšekk saabus. Ja kuue nädala jooksul olin selle kõik ära kulutanud – asjadele, mida ma tegelikult isegi ei tahtnud.”
Ta on enda peale maruvihane. Ta arvab, et on katki.
Ta ei ole.
Tema närvisüsteem pole lihtsalt treenitud uut reaalsust taluma . Seega teeb see seda, mida närvisüsteem teeb, kui miski tundub võõras – see töötab selle nimel, et naasta tuttavale baasjoonele. Isegi kui tuttav baasjoon on uuest halvem.
Tema takistuseks on see, et versiooni temast, mis suudaks küllust hoida, pole veel ehitatud.
Loo endast see versioon, mis suudab hoida sulle osaks saavat küllust.
Ma räägin teile neid kolme lugu põhjusega.
Igaüks neist inimestest arvas, et nende kvartal on midagi, mis see polnud.
Nad arvasid, et see on strateegia. Või distsipliin. Või väärilisus. Või tahtejõud.
Aga tegelik plokk – see, mis oli kogu tegevust juhtinud – asus peaaegu alati kusagil mujal. Kihis, mida nad polnud vaadanud. Paigaldatud vanuses, mida nad ei mäletanud. Elades kehas, mitte meeles.

Ja siin on see, mida ma täna teile kuulda tahan.
Blokk ei kao ära sellepärast, et sa seda ignoreerid.
Üksi jäetud klots ei lahustu. See ei igavle ega rända minema. See ei pehmene ajaga.
See muutub lihtsalt vaiksemaks. Tuttavamaks. Kuni lõpuks sa lakkad selle olemasolust üldse märkamast – ja hakkad seda endaga segi ajama .
See on see osa, mis maksab inimestele aastaid. Mõnikord aastakümneid.
Ainus viis, kuidas plokk tegelikult puhastub, on minna alla kihti, millel see elab, vaadata seda otse ja teha tööd selle lahustamiseks.
Ja see ei pea võtma veel kümmet aastat. Mina ja Paul McKenna aitame teid alates sellest esmaspäevast, 15. juunist.
Üksikasjad on siin:
Liitu Manifesteerimise Kiirendiga

Armastusega,
Vishen

22. juuli on Maarja Magdaleena päev.

1.
Mõne aja eest postitas mu vend oma Näoraamatu seinal võõrkeelse video eestlastest. Tõlkisin ta ära ja avaldan selle nüüd osade kaupa oma seinal.
Kujutage endale ette, et on 1989. aasta. Kommunistide, miljonilise armeega tuumariik, salateenistustega, mis oleksid võinud igasse tallu, igasse korterisse tungida, tankidega, mis olid ennast juba Ungaris ja Tšehhoslovakkias tõestanud. Aga selle impeeriumi ääremaal, Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maalapikesel tulevad kokku inimesed. 300 000 inimest moodustavad 700 km pikkuse inimketi. Nad ei hoia käes relvi, nad ei karju loosungeid, nad laulavad. Nad lihtsalt laulavad. Ja impeerium kukub kokku. Mitte otsekohe ega ühe öö jooksul. Aga just sellest ketist, sellest Balti teest, neist lauludest, mis kõlasid väikese Eesti metsade ja soode kohal, sai üks esimesi kommunistliku vene riigi kirstunaelu. Ajaloolased murravad hiljem päid, kuidas kolm väikest rahvast, eestlased, lätlased ja leedukad tegid ära selle, millega ei saanud hakkama ungarlased relvadega käes. Kuidas nad võitsid ilma ühegi lasuta? Ametlik vastus on igav ja etteennustatav – soodne olukordade kokkusattumus, Gorbatšov, perestroika, majanduskriis. See kõik on tõsi, kuid mitte kogu tõde. Kuna nende sündmuste taga seisab miski, mida politoloogiliselt seletada ei saa. Miski, mis läheb juurtega aastatuhandete taha.

Täna räägime eestlastest, ühest kõige salapärasemast rahvast, kellest te arvate kõike teadvat, kuid tegelikult ei tea siiski peaaegu, et mitte midagi.
Eestlased – mida me neist ametlikult teame? Väike rahvas, veidi üle miljoni inimese, Balti riik, Nato ja EL liige. Üks maailma kõige digitaalsemaid riike. Skype’i, elektroonilise hääletamise ja digitaalse kodakondsuse kodumaa. Vaikivad, jahedad, suletud – selline on nende reputatsioon naabrite seas. Soomlased peavad neid vendadeks, venelased isepäisteks, sakslased pidasid neid sajandite jooksul talupoegadeks ja siit tekibki esimene mõra ametlikku pilti. Rahvas, keda kaheksa sajandi vältel allutasid kõikvõimalikud rahvad – saksa ristirüütlid, rootslased, poolakad, venelased – ei hävinud mingil huvitaval kombel, ei lahustunud, ei assimileerunud. Ta säilitas oma keele, mis ei sarnane mitte ühelegi nende vallutajate keeltest. Ta säilitas laulud, mil pole analooge naaberkultuurides. Ta säilitas iseenda.
Kuidas? See ongi meie uurimuse esimene küsimus. Ja vastus sellele on ootamatum kui ta võiks üheski ajalooõpikus ette tulla. Eestlased pole mitte lihtsalt üks Balti piirkonna rahvas, nad on sisuliselt ürgse Euroopa elav artefakt.
Tõend sellest ürgsest Euroopast, mis eksisteeris enne indoeurooplaste tulekut.
Enne seda, kui ilmusid germaanlaste, slaavlaste, kreeklaste, ladina keelt rääkinud inimeste eellased, rahvas, mida ametlik ajalookäsitus peab kadunuks juba tuhandeid aastaid tagasi, kuid see rahvas ei kadunud, ta puges peitu – soodesse, lauludesse, vaikimisse.
Ja vaat’ mis on kõige huvitavam selles uurimuses – kolm eestlaste põhilist iseloomujoont, mida kõik peavad lihtsalt kultuuriliseks iseärasuseks, nende tuntud vaikimine, nende laulutraditsioon ja nende suur loodusearmastus, seotus loodusega, need ei ole juhuslikud jooned, need on ellujäämisstrateegiad, mis on arenenud läbi aastatuhandete.
Nende kilp, mis lugematuid kordi on päästnud rahva hukkumisest.
Vaikimine, et vaenlane ei saaks aimu, millest sa mõtled.
Laulud, et anda edasi seda, millest valjult rääkida ei saa.
Soo, et vaenlane ei leiaks sind üldse üles.
Kolm haid, kolm ellujäämise saladust. Ja iga selle kolme joone taga on terved ajalookihid, mida ametlik teadus kas ignoreerib või millest ta lihtsalt vaikib.
Meie uurimustee algab Tartu ja Helsingi geenilaboritest – kus teadlased jälgivad huviga analüüside tulemusi, mis ei sobi ühegi kehtiva ajalookäsitluse versiooniga – Saaremaa turbasoodest, kust on leitud artefakte, millele pole selgitust ametlike kronoloogiate valguses, vanast eeposest “Kalevipoeg”, millesse pole vormitud mitte muinasjutuline, vaid reaalselt aset leidnud sündmustik selle maa eest peetud lahingute kohta ja selle tee lõpus anname vastuse peaküsimusele, mis pöörab pea peale kõik, mida te olete siiani teadnud Euroopa ajaloost.
Mis oleks kui ürgse Euroopa viimane rahvas – seesama, kes elas siin enne indoeurooplaste tulekut, salapärane Euroopa küttide ja korilaste rahvas, megaliitide ehitaja, esimeste religioonide alalhoidja – elabki meie keskel? Mis siis kui ta maksab oma makse, kasutades nutitelefoni, hääletab valimistel interneti kaudu, kandes seejuures oma geenides mälestust maailmast, mida ammu enam ei ole? Mis oleks, kui eestlased ongi need viimased ürgsetest?
Iga uurimus algab ametliku, senikehtiva versiooni kontrollimisega. Ja ametlik versioon eestlaste päritolu kohta räägib nii – soomeugri hõimud tulid tänase Euroopa territooriumile ca 5000 aastat tagasi ida poolt, Uuralist või Lääne-Siberist, asustasid tasapisi praegused alad ja tere! – siin ongi eestlased. Hästi. Aga selle versiooni alibi laguneb esimesel tõsisel faktikontrollil. Alustame kõige ilmselgemast – kui eestlased tulid Uuralist 5000 a. tagasi, siis pidi seal enne nende tulekut keegi juba elama. Balti rannik, Eesti platoo, saared Saaremaa ja Hiiumaa pole olnud tühermaa, sest inimesed on siin elanud viimase jääaja lõpust alates, see tähendab ca 10 000 a. e.m.a. Kes need inimesed olid? Mis neist sai? Kuhu nad kadusid?
https://www.youtube.com/watch?v=uiH-ev6EMOQ&pp=kggVc3ZpLWFjcS15Y20tcGdwLXctdjNh&surlp=IAE%3D
Ametlik teadus vastab lühidalt – nad aeti minema või assimileerusid idapoolt tulnud migrantidega, kadusid. Aga artefaktid räägivad teist keelt. Nad tõestavad pidevat kultuurilist järjepidevust, mis läheb palju kaugemale kui 5000 a. e.m.a.
Pärnu jõe ääres Pulli asulast on leitud artefakte, mida nimetatakse Kunda kultuuriks ja mis on dateeritud 8000 a. e.m.a. Nad küttisid, kalastasid, matsid oma surnuid – nad ei olnud metslased, vaid inimesed kultuuri ja traditsioonidega, mäluga. Ja siit tõstatub võtmeküsimus – kuhu nad kadusid kui viiendal aastatuhandel ilmusid soomeugri väljarändajad? Vastus – nad ei kadunud mitte kuhugi. Sest üha enam andmeid viitab sellele, et mingit massilist elanikkonna segunemist ei toimunud. Oli kohtumine ja ka teatud segunemine ning justnimelt see segunemine panigi aluse rahvale, keda me täna nimetame eestlasteks. Aga see tähendab ka seda, et eestlaste soontes voolab veri, mis voolas selle rahva soontes, kes elas siin juba ammu enne soomeugri väljarändajate tulekut. Selle rahva veri, kellele ametlik teadus ei oska nime anda.

2.
Kuid nüüd meie esimene tõsine löök ametlikule ajalookäsitlusele. 2018. a. avaldas rahvusvaheline geneetikute grupp trükis suure uurimuse balti rahvaste DNA kohta. Nad uurisid tänapäeva Eesti territooriumile maetud inimeste jäänuseid erinevatest epohhidest mesoliidist (keskmisest kiviajast) kuni varase keskajani välja. Selle uurimuse resultaadid panid teadlased pikaks ajaks vaikima enne kui nad otsustasid uurimustulemused trükki anda. Mis nad leidsid?
Nad leidsid geneetilise komponendi, mida nimetatakse Lääne-Euroopa küttide ja korilaste komponendiks. See on nende inimeste DNA, kes asustasid Euroopat enne maaharijate tulekut Lähis-Idast ja loomapidajate tulekut idapoolsetest steppidest, see on kiviaja inimeste DNA. Ja see komponent on tänapäeva eestlastel üks kõige kõrgemaid Euroopas. Palju kõrgem kui enamusel Lääne-Euroopa rahvastel, keda siiani on peetud enam kohalikeks. Mõelge selle üle järele! Prantslased, hispaanlased, itaallased, rahvad, kes elavad maadel, kus kiviaja inimesed on aastatuhandeid enne nende tulekut jahti pidanud, kannavad endas palju vähem Lääne-Euroopa küttide ja korilaste komponenti kui eestlased Balti mere kaldal. Kuidas see võimalik on?
Sellel on üks selgitus, mis pöörab kehtiva ajaloopildi täielikult pea peale. Lääne- ja Kesk-Euroopa on mitmeid kokkupõrgete ja segunemiste laineid üle elanud. Kõigepealt tulid maaharijad Lähis-Idast, kes tõrjusid seal elanud kiviajainimesed praktiliselt Euroopa äärealadele. Hiljem katsid steppide karjakasvatajad, indoeurooplaste esivanemad (kutsutakse Jamnaja kultuuriks) Euroopa uue lainega. Iga uus laine “uhas” senise elanikkonna üle, lahustas, muutis. Läänes ei jäänud vanadest küttidest-korilastest peaaegu enam midagi alles, aga põhjas, Balti mere kaldal, metsades ja soodes, murdusid lained ega jõudnud kohale või kui, siis jõudsid kohale nõrgematena. Ürgne elanikkond, needsamad kiviaja kütid-korilased jäid ellu, segunesid teatud määral tulijatega, kuid ei kadunud. Nad jäid alles. Ja nende veri voolab tänapäeva eestlaste soontes.
See oli niisiis esimene löök ametlikule ajalookäsitlusele ja juba see oli piisavalt tugev. Kuid on ka teine.

Ja see ei puutu mitte ainult geneetikasse, vaid ka ajaloolisse küsimusse, mis juhtus eestlastega 13. sajandil. Ametlik versioon räägib järgnevat: 1227. a. alistasid saksa ristirüütlid Põhja ristisõdade käigus Eesti territooriumi, pöörates kohaliku elanikkonna ristiusku ja muutes nad kõik talupoegadeks. Kusjuures võitlus Eesti pärast ülekaaluka vaenlase vastu oli kestnud juba ca 20 aastat. Tegemist oli genotsiidiga keskaegses Euroopas.
Mõõgavendade ordu kroonikakirjutaja kirjeldab, mis seal tol ajal aset leidis. Mehed tapeti, naised-lapsed saadeti orjusesse. Kes taganes ristiusust, sellele korraldati näitlik protsess ja suured tapatalgud teiste hirmutamiseks. Nii kestis see aastakümneid. Aga pärast seda jäid eestlased siiski ellu, hoidsid alal oma keele, laulud, iseennast. Mil moel?
Raba strateegiaga. Eesti talupojad põgenesid metsadesse ja soode sügavusse, sinna kuhu rüütlid oma raskete rüüde ja hobustega lihtsalt füüsiliselt ligi ei pääsenud. Nii sai soost kindlus ja metsast liitlane. Ja rahvas, kes vallutajate arvates oli alistatud, jätkas oma elu elamist, salaja, nähtamatult looduse rüpes. See ei ole metafoor, see on dokumenteeritud ajalooline reaalsus.
Eesti sood on ühed suurimad Euroopas. Nad hõlmavad ca 20% maa territooriumist. See on hiiglasuur ala, mis on praktiliselt ligipääsmatu võõrastele. Ja just sellistes soodes on varjul ka artefaktid, mida ametlik teadus eelistab mitte märgata, sest nad tekitaksid ebamugava küsimuse selle kohta, kes siin siis tegelikult on alaliselt ja kui kaua elanud?
Standardse narratiivi kohaselt olid eestlased 19. sajandini lihtsalt talupojad, hariduseta, õigusteta, ilma oma riigita, kirjakultuurita, oma eliidita. Saksa aadlikkond haldas neid maid 7 sajandi vältel, saksa keel oli võimu-, kultuuri- ja hariduse keel. Eesti keelt peeti maarahva keeleks. Ja vaat’ neil justkui pimedatel ja harimata talupoegadel tekkis 19. sajandil lausa mõne aastakümne jooksul võimsaim rahvuslik liikumine. Tekib kirjandus, ajakirjandus, rahvuseepos, mis seisab ühes reas teiste maailma rahvuseepostega. 1918. a. otsustatakse moodustada sõltumatu riik. Kakskümmend aastat hiljem on väikesel Eestil maailma üks kõige kõrgemaid haridustasemeid.
Ametliku ajalookäsitluse kohaselt poleks see lihtsalt võimalik olnud. Öeldakse, see ei saa võimalik olla, rahvad ei saa mitmesaja -aastasest orjapõlvest välja hüpata ja õitsele puhkeda vaid mõnekümne aasta jooksul!
Kui neil pole salajast baasi, vundamenti, mida sajandeid on hoitud salajas, antud edasi suust suhu ja põlvest põlve, mis on oodanud oma tundi. Ja see vundament on alati olemas olnud, on eksisteerinud, ainult et ametlik ajalugu on keeldunud seda tähele panemast, sest ta ei sobinud mugavasse skeemi mahajäänud talurahvast.
EESTLASED EI OLE NOOR RAHVAS, kes oleks ilmunud kes teab kust. Nad on Euroopa kõige vanem elanikkond, kes jäi alles seal, kus kõik teised rulliti tulijate lainetest üle.
Nende väidetav mahajäämus oli maskeering, vaikimine kilp, nende sood olid kindlused, mida ei suutnud vallutada mitte ükski sissetungija 10 000 aasta jooksul.
Kuid järgmine indiits on veelgi plahvatusohtlikum. Ta on peidus eesti keeles endas. Sõnades, mil pole analooge mitte üheski teises Euroopa keeles. Grammatilistes struktuurides, mida keeleteadlased eelajaloolise perioodi reliktideks nimetavad. Keel, see on arhiiv ja eeesti keeles on selliseid saladusi, millest mõned keeleteadlased eelistavad mitte eriti kõvasti rääkida. Kuid meie räägime sellestki.
Kujutage ette, et te hoiate käes vanaaegset laegast, väljastpoolt näeb ta välja tavalise vana laekana, mitte millegi poolest erilisena, aga kui te ta avate, siis avastate sealt millegi, mis on kirjutatud keeles, mida enam ei eksisteeri. Keeles, mida mitte keegi ei pidanuks alal hoidma, keeles, mis oleks kõigi ajalooseaduste kohaselt pidanud kaduma juba tuhandete aastate eest. Just nii tunnevad end keeleteadlased kui nad hakkavad tõsimeeli eesti keelt uurima. Alustame ilmselgest ja hämmastavast faktist, et eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelte hulka. See tähendab seda, et ta pole ei vene, saksa, rootsi, läti, inglise keele sugulaskeel. Mitte ühegi nende kõrval sajandeid elanud, kaubelnud, hooneid ehitanud naaberrahva sugulaskeel. Seitse sajandit saksa ülemvõimu ja eesti keel ei muutunud saksa keeleks. Viiskümmend aastat vene okupatsiooni ja eesti keele ei muutunud vene keeleks. Juba see on omaette fenomen, millel pole analooge Euroopa ajaloos. Aga see on vaid asja väline külg. Kaevame sügavamele.
Tõlkinud Karin Kolmorgen

Eesti keel kuulub ugrilaste hõimude keelte hulka. Tema lähimad sugulaskeeled on praktiliselt välja surnud liivi keel ja peaaegu välja surnud vadja keel, mida räägiti Ingerimaal ehk tänase Sankt-Peterburgi oblasti aladel eesti keelest arenenud soome keel. Edasised sugulaskeeled on ungari, ersa, mokša, mari. Kõik oleks justkui selge, sugulased on leitud, asi ants!
Aga siit läheb asi jälle huvitavaks.
Ugrilaste keeleperekonnas on eesti keelel teatud anomaalne osa.
Ta mitte ainult ei erine oma teistest sugulaskeeltest, ta erineb neist nii tugevalt ja nii spetsiifilistes joontes, et mõned lingvistid pooldavad teooriat, et eesti keel formeerus mitte loomuliku arengu teel üldisest algkeelest, vaid kokkupuudetest ugri sisserändajatega ning nende keeltega ning nende keelte mõjutustest sellele keelele või keeltele, mida rääkisid kohalikud kiviaja elanikud ehk need Lääne-Euroopa kütid-korilased, kelle geenikomponenti eestlased suures osas endas kannavad.
Teiste sõnadega, eesti keeles võib peidus olla substraat, kadunud eelajaloolise keele lingvistiline jälg.
Vaadake seda keelt :
eesti keelel on käänded, mil pole analooge, neid käändeid on 14. Võrdluseks, vene keeles on neid 6, saksa keeles 4, soome keeles 15.
Kuid soome käänete süsteem on üles ehitatud teistmoodi ja regulaarsemalt.
Eesti keele süsteemis on käändeid, mille puhul keeleteadlastel on raskusi neid isegi konkreetselt teistesse keeltesse tõlkida, sest nad väljendavad ruumilisi ja ajalisi suhteid, mille jaoks teistes indoeuroopa keeltes pole isegi mitte kategooriaid. Mida see tähendab?
See tähendab seda, et inimesed, kes lõid selle keele või pigem inimesed, kelle ajudes see keel tuhandete aastate jooksul formeerus, tunnetasid maailma teisiti.
Tajusid reaalsust teistes piirides, nägid end ümbritsevas ruumi ja mõõdet, mida indoeuroopa mõistus lihtsalt ignoreerib. See pole lingvistiline abstraktsioon, see on tunnistus teist tüüpi teadlikkusest, teistsugusest eksistentsi võimalikkusest maailmas. Aga läheme edasi.
Eesti keeles eksisteerib vältevaheldus.
See nähtus on nii haruldane, et Euroopas tuleb seda ette vaid kahes keeles, eesti ja läti keeles ning peale selle mitte kusagil mujal. See tähendab, et üks ja seesama heli võib esineda kolmes erinevas pikkuses ja sõltuvalt sellest pikkusest muutub sõna mõte.
Mitte intonatsioon, mitte rõhk, vaid just heli füüsiline pikkus.
Kust see pärit on?
Ei soome keelel, lähimal sugulaskeelel, ei ungari ega mitte ühelgi teisel ugrilaste keelel ei ole seda süsteemi. See on nn. eesti anomaalia. Ja ainus selgitus, mis kriitikat kannatab, on see, et see pärineb eelajaloolisest substraadist.
Neilt samadelt kiviaja küttidelt-korilastelt, kelle geene on eestlastel rohkem kui ühelgi teisel praegu Euroopas elaval rahval.
Nii et keel ja geenid näitavad samas suunas. See ei ole enam kokkusattumus, see on asitõend.
Nüüd räägime sellest, millest keeleteadlased armastavad rääkida vaid suletud uste taga.
On olemas hüpotees, mida esindavad mitmed Euroopa lingvistid, kuid mida ametlikult teaduslikult ei pooldata- kuid just sellepärast ongi see nii huvitav – nimelt ugrilaste keelte seosest nn. Vana Euroopa keelega.
Selle termini tõi teaduskeelde leedu-ameerika arheoloog Marija Gimbutas, et nimetada kuidagi seda kultuuri kandnud keelt, mis eksisteeris Euroopas enne indoeurooplaste tulekut. Nende küttide-korilaste keel, kes ehitasid huvitavate jooniste ning kirjadega megaliite, mida pole suudetud tänaseni dešifreerida.
Kas võisid ugrilaste keeled (sealhulgas eesti keel) kanda endas selle ürgse algkeele tunnuseid? Ametlik keeleteadus eitab seda, sest ta ei tea, kuidas seda kontrollida.
Kirjalikke allikaid tunnistusena ju kiviajast ei ole, on ainult kaudsed – anomaaliad keelestruktuuris, seletamatud paralleelid, sõnad ilma etümoloogiata. Neid viimaseid on aga eesti keeles palju.
Igas keeles on sõnu, mille päritolu pole võimalik kindlaks määrata ka sugulaskeelte baasil.
Neid kutsutakse teadmata päritoluga sõnadeks või substraatseks leksikaks. Eesti keeles on neid sõnu ebaproportsionaalselt palju. Terved leksikakihid loodusega seotud sõnu – kalapüügiga, soodega, teatud loomade ja taimedega, ürgsete rituaalidega, mida ei esine teistes ugrilaste keelte etümoloogias.
Nad ei tulnud idast, nad ei laenanud naabritelt, nad olid lihtsalt olemas juba enne seda kui tulid ugrilaste väljarändajad.
See on selle keele leksika, mida enam ei eksisteeri, nende inimeste keel, kes elasid siin 10 000 aastat tagasi.
Nende sõnad on siiani elus, inimeste suus, kes maksavad oma makse interneti kaudu ja elavad kaasa oma korvpallimeeskonnale. Need on elusad kiviajast pärit sõnad, mida hoitakse alal internetiajastul.
Kuid mitte need üksikud sõnad pole kõige jahmatama panevad, vaid laulud, eesti regilaulud.
Nad ei kujuta endast mitte lihtsalt folkloori, nad pole mitte ainult ilusad meloodiad loodusest ja armastusest nagu neid kirjeldatakse turismibrošüürides.
Regilaulud on ürgseim poeesia vorm, mis on Põhja-Euroopas üles tähendatud.
Nende struktuur – mida teadlased nimetavad meetrumiks – on nii arhailine, et neil pole analoogiat mitte ühegi maailma rahva kaasaegses poeesias.
Regilaul on üles ehitatud printsiibile, mida lingvistid seostavad kirjakeele-eelsele ajastule omaste tehnikatega, mõistmisviisiga ja info edastamisega suulises kultuuris.
Teiste sõnadega regilaulud kujutavad endast elavat ja suulist arhiivi, mida on edasi antud tuhandete aastate vältel, edastades ajaloolisi kogemusi, ajast kui kirjakeelt veel ei eksisteerinud.
Ja nende laulutekstide tähelepanelik lugemine paneb teadlased imestama. Neis kirjeldatakse maastikke, mis vastavad pildile, mis oli Eesti aladel kiviajal, enne kui merepiir muutus, tuhandeid aastaid tagasi.
Läänemere bassein on ju osa Balti kilbist – ühest Euroopa vanimast geoloogilisest struktuurist. Lauludes on ka loomade kirjeldusi, mis neist paigust ammu kadunud, enne kõigi meile teadaolevate riikide formeerumist.
On rituaalseid vormeleid, millele vasteid on leida vaid Siberi šamaanide traditsioonidest ja Kesk-Aasiast, kuid mitte Euroopa naaberkultuuridest.
Kuidas see võimalik on? Kuidas on rahvas, kes elab Euroopa äärealal, säilitanud oma lauludes jälgi seostest kultuuridega, mis on tuhandete kilomeetrite kaugusel?
On vaid üks vastus – need sidemed olid loodud juba väga ammu, nii kauges minevikus, et mingeid kirjalikke allikaid selle kohta ei saagi eksisteerida.
Nad on säilinud ainult lauludes, sõnades, rütmis ja intonatsioonis, mida eesti talunaised laulsid oma lastele talveõhtutel kui valitsejad elasid lossis ja arvasid, et lihtrahvas on tümakad tööloomad ilma ajaloo ja mäluta.
Kuid valitsejad eksisid, lihtrahvas mäletas kõike.
Maa peal on kohti, kuhu ajalugu jõuab vaevaliselt, kuhu allutajad, misjonärid, kroonikud pole väga sageli sisse astunud.
On kohti, mida loodus ise on võõraste silmade eest ära peitnud.
Eestis on selliseid kohti tuhandeid ruutmeetreid, neid nimetatakse rabadeks.
Just siin, tumedas rabavees on peidus tõendid, mis on võimelised muutma meie ettekujutust sellest, kes eestlased on ja millist tsivilisatsiooni nad oma mälus kannavad.
Tõlkinud Karin Kolmorgen

Kolmapäeval, 22. juulil kell 21:44 (mõju ca 19-26. juuli) moodustub Kaksikutes liikuva Marsi kvadraat Orcusega.
Marss Kaksikutes kvadraadis Orcusega
Teravad sõnad, vaidlused, närviline tegutsemine ja karmid tagajärjed hooletult öeldud lausetele. Kaksikute Marss tahab kiiresti reageerida, rääkida, kirjutada, väidelda ja liikuda; Orcus toob sisse vande, lubaduse, süü, sisemise seaduse ja sõnade karmilise kaalu.
Võimalik konflikt lubaduste, kokkulepete, info, kuulujuttude, süüdistuste või varasemalt antud sõna ümber. Oht rääkida liiga kiiresti, lubada liiga palju, levitada kontrollimata infot või kasutada sõnu relvana. Vana vaidlus, reetmise tunne või täitmata kohustus võib uuesti aktiveeruda.
Hea aeg kontrollida fakte, täpsusada kokkuleppeid ja küsida: kas mu sõnad on kooskõlas mu tegudega? Halb aeg tühjadeks lubadusteks, ähvardusteks, manipulatiivseks suhtluseks ja närviliseks reageerimiseks.
Õppetund: sõna ei ole lihtsalt heli; mõnikord on see leping nähtamatu maailmaga.
Peamised mõjud
• Sõnade kaal ja karmiline vastutus: Meie kiire, terav ja vahel kergekäeline suhtlus (Marss Kaksikutes) põrkub Orcuse kompromissitu nõudmisega täieliku aususe ja antud lubaduste pidamise järele. See pinge tuletab meile meelde, et tühjalt pillutud sõnadel või lepingute eiramisel on praegu tavapärasest palju raskemad ja pikaajalisemad tagajärjed.
• Mentaalne võitlus autentsuse nimel: Tunneme vajadust end sõnadega kaitsta, lahingusse tormata või teisi üle argumenteerida. Orcus aga sunnib meid vaatama pinna alla: kas me võitleme oma tegeliku sisemise tõe eest või kasutame intellektuaalset müra vaid selleks, et ebamugavatest kohustustest kõrvale hiilida?
Millest peaksime hoiduma?
• Kergekäelistest lubadustest ja tõotuste murdmisest: Hoidugem sõnadest, millel pole katet või kokkulepete unustamisest. Orcuse mõju all tehtud või murtud tõotused kannavad tugevat kaalu ning viivad usalduse pöördumatu purunemiseni.
• Verbaalsest rünnakust ja küünilisusest: Ärgem kasutagem oma teravat keelt, infot või teadmisi teiste teadlikuks haavamiseks või manipuleerimiseks. Hetkelises vihas öeldu võib tekitada sügavaid ja pikalt käärivaid haavu.
Mida saame ette võtta?
• Ausa ja autentse kommunikatsiooni praktiseerimine: Kasutagem Kaksikute Marsi teravust selleks, et rääkida oma tegelikku, kaunistamata tõde. Seiskem oma põhimõtete ja väärtuste eest selgelt, kuid sügava sisemise vastutustundega.
• Mentaalse energia suunamine pühendunud uurimistöösse: Suunakem see pinge intensiivsesse vaimsesse tegevusse, õppimisse, analüüsi või kirjutamisse. See on suurepärane aeg süveneda teemadesse, mis nõuavad erakordset vaimset teravust, järjekindlust ja pühendumist.