𝐏𝐮𝐭𝐢𝐧𝐢 𝟐𝟔 𝐦𝐢𝐥𝐣𝐚𝐫𝐝𝐢 𝐝𝐨𝐥𝐥𝐚𝐫𝐢 “𝐬𝐮𝐫𝐞𝐦𝐚𝐭𝐮𝐬𝐞𝐩𝐫𝐨𝐣𝐞𝐤𝐭”
Venemaa käivitas 2024. aastal riikliku programmi „Uued tervise säilitamise tehnoloogiad”, mille kogumahuks nimetati üle 2 triljoni rubla ehk ligikaudu 26 miljardit dollarit.
Uuritakse muu hulgas:
• vananemist aeglustavat geeniteraapiat;
• eluskudede ja tulevikus organite 3D-printimist;
• inimesele sobivate organite kasvatamist geneetiliselt muundatud minisigades;
• tüvirakke ja kahjustatud kudede taastamist;
• elundite järjestikuse asendamise võimalust.
Putini isiklik huvi on ilmne. Programmi mõjukate eestvedajate hulka kuuluvad tema endokrinoloogist tütar Maria Vorontsova ning Putini lähedane füüsik Mihhail Kovaltšuk. Samas pole 26 miljardit Putini isiklikuks noorenduskuuriks eraldatud rahakott, vaid terve Venemaa tervishoiu- ja biotehnoloogiaprogrammi mitmeaastane eelarve. Teaduslike tulemuste kohta olevat seni avaldatud väga vähe korralikke eelretsenseeritud uurimusi.
𝟑. 𝐬𝐞𝐩𝐭𝐞𝐦𝐛𝐫𝐢𝐥 𝟐𝟎𝟐𝟓 𝐏𝐞𝐤𝐢𝐧𝐠𝐢𝐬 toimunud suurel sõjaväeparaadil, millega tähistati 80 aasta möödumist Hiina võidust Jaapani okupatsiooni ja agressiooni üle ning Teise maailmasõja lõpust, jäi lahtise mikrofoni ette Putini ja Xi Jinpingi vestlus.
Putini tõlk ütles, et biotehnoloogia arenedes võib inimese organeid pidevalt välja vahetada, inimene muutuda aina nooremaks ja võib-olla jõuda isegi surematuseni.
Xi vastas, et selle sajandi lõpuks võivad inimesed elada 150-aastaseks. Kim Jong-un kõndis nende kõrval ja kuulas, kuid teadaolevalt ta vestluses sisuliselt ei osalenud. Putin kinnitas ajakirjanikele hiljem, et selline arutelu tõesti toimus.
Venemaa Föderatsiooni “rahvaterviseprogramm” on hoopis gerontokraatia katse lahendada biotehnoloogia abil võimu “pärimise” probleem.
Olev Vaher

Namaste Kallis Kati Saara
Tunnen end alati nii õnnistatuna, et mul on see võimalus teiega isiklikult kohtuda ja jagada nendes igakuistes uudiskirjades värskeimaid uudiseid nii minu enda elus kui ka kogu maailmas toimuvast.
Võib-olla teate, et aprillist alates hakkasin pakkuma “Vestlusi Brandoniga”, et jõuda kõigini nendel tormilistel aegadel, milles me elame. Näib, et viimase kümnendi jooksul on meie erakondade, riikide, religioonide, rasside, kultuuride ja sugude vaheline lõhe ja polariseerumine üha süvenenud ja muutunud aina ebastabiilsemaks. Eriti viimase kuue aasta jooksul tundub mulle nii.

Lõin need intiimsed kaks korda kuus toimuvad tunniajased sessioonid meile kõigile, et oleks foorum, kus saaksime kokku tulla ja avatult jagada probleeme, millega me praegu silmitsi seisame, ning uurida, kuidas neid õrnalt lahendada.

Eile õhtul saates „ Vestlused Brandoniga“ jagas üks naine liigutavalt oma sügavat valu, mida ta tundis vihkamise tulva pärast, kuna oli briti päritoluga. Ta oli vaadanud just jalgpalli maailmameistrivõistlusi ja Inglismaa kaotas Argentinale. Kuid sellele järgnes vihahoog brittide vastu, mitte ainult sõnades, vaid ka piltides, sealhulgas süüdatud Briti lipuga kaetud kirst.
Ta jagas oma kogemust praeguse olukorraga, kus lõhestatus ja polariseerunud vaated on muutunud normiks ning vägivaldse vihkamise väljendamine on muutunud tavaliseks suhtlusviisiks. Ta ei teadnud, kuidas toime tulla vihkamise projektsiooniga, mis teda tabas – see tundus üle jõu käiv.
Järgnev osutus väga ilusaks satsangiks, mis minu arvates annab meile kõigile võime avaneda ühtsusteadvusele, isegi kui meie teele satub massiline negatiivne projektsioon. Ma arvan, et kõik Rännakul osalejad peaksid seda lühikest õpetust vaatama ja tuletama endale meelde, et keskenduksime oma maailma tervendamisele ja ühendamisele, mitte aga suurema lõhestamise ja eraldatuse loomisele „kõrvaletõukamise“ ja polariseeritud arvamuste kaudu, mis tegelikult midagi ei muuda, välja arvatud lisavad meie äärmiselt pingelisse maailma rohkem negatiivsust. ( vaata seda siit )
Rännakute lõpetajad jagavad nii tihti, kuidas nad on leidnud tõelise rahu, ühenduse ja sügava eneseväärikuse läbi Rännakute – mis on nende jaoks elu muutnud. Ja nendel pöörastel aegadel tahaksin teid julgustada pöörduma oma sõprade ja lähedaste poole, et jagada seda sügavat tööd, mis aitab inimestel leida oma elus tähendusrikka ja tõelise.
Suve ja sügise jooksul toimuvad töötoad „Teekonnakümblus“ ja „Sisemine teekond“ (3-tunnine mini-süvakümblus) ning see on suurepärane viis tutvustada oma lähedastele teekonda kogemuslikul viisil, kus nad tunnevad end kogu veebikümbluse vältel turvaliselt ja toetatuna.
Näib, et nüüd vajavad inimesed rohkem kui kunagi varem eluks vajalikke oskusi, et sujuvalt läbida kriisid, millega me igapäevaselt silmitsi seisame. Me peame teadma, kuidas jääda kohalolevaks, avatuks, maandatuks ja ühenduses oma tõelise minaga isegi siis, kui kõik pealtnäha on segaduses. Ja kui me kaasame teekonnatöö oma ellu, saab sellest meie loomulik olemisviis. Meie loomulik eluviis.
Kui ma teilt, meie lõpetajatelt, midagi õpin, meie igakuistel Satsangidel platvormil „Teekond koju“ või meie sessioonidel „Globaalsed kogunemised“ ja „Vestlused Brandoniga“ , siis seda, et Rännakutöö tõeline jõud peitub oma Rännaku jätkamises , läbi pidevate ja järjepidevate Rännakuprotsesside, mis puhastavad sind kõigest, mis sind blokeerib või väikesena hoiab, et saaksid avaneda oma täielikule jumalikule potentsiaalile ja lasta oma tõelisel olemusel särada.
Just sel põhjusel armastan ma siiralt platvormi „Teekond koju“ . See pakub meile kõigile konteksti, kus kohtuda ja nautida igakuistes Satsangi sessioonides armu, kus mul on võimalus teiega isiklikult koostööd teha, et lahendada probleeme, mis on teid vaevanud.

Ja Rännaku vahetuspäevad on hindamatud, et toetada sind jätkuva Rännakutöö omandamisel, samuti meie ulatusliku Rännaku meditatsioonide, õpetuste ja protsessitöö kogu allalaadimiseks. Peamiselt on see kogukonnaplatvorm, kus saame kõik kokku tulla ja üksteist toetada oma tõelise mina juurde naasmisel.
Ja imelisel kombel on The Journey Home’i tellijatele uus helde pakkumine – saate 20% allahindlust kõigilt meie edasijõudnutele mõeldud retriitidelt ja tasuta kordusseanssidelt – tohutu õnnistus nendel keerulistel aegadel.
Seega on lugematu arv võimalusi oma teekonna jätkamiseks.

Järgnevatel kuudel jätkub palju elumuutvaid sündmusi ja olen allpool lisanud Teekonna ajakava, et saaksite oma kuupäevad broneerida ja meiega liituda.
.
Embades sind kogu oma armastusega ja tohutu palvega, et me jätkaksime süvenemist absoluutses vabaduses

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Filosoof, kes soovib, et koolid lapsi aeglustaksid
Gert Biesta räägib tegelikust põhjusest, miks peaksime hariduses tehisintellekti suhtes ettevaatlikud olema.
SUUR MÕTE

21. JUULI

LOE RAKENDUSES

Hiljutisel algkooli külastusel sattus Gert Biesta vaatepildile, mis teda rõõmustas. Käsitöötoas ulatati lastele avatud kutse: „Siin on teil materjalid, papp, liim ja pulgad. Selle tunni jooksul saate meisterdada kõike, mida soovite.“ Tahvlil polnud näidist ega lõpus ootamas õiget versiooni. See, mis oleks võinud tunduda lihtsa käsitöötunnina, sai tema jaoks tõeliseks kohtumiseks vabadusega.
Nagu Biesta Big Thinkiga vesteldes ütles, on selline ülesanne palju raskem kui öelda, mida teha: „See on silmitsi seismine omaenda vabadusega, kui pead välja mõtlema: mida sa teed, kui keegi ei ütle sulle, mida teha?“
See on ruum, mille kaitsmise eest Biesta – laialt mõjukas haridusfilosoof ja avaliku hariduse professor Maynoothi ülikoolis Iirimaal – on aastakümneid vaeva näinud. Ta väidab, et see on koolides, kus esikohale seatakse kiirus, tõhus õppimine ja mõõdetavad tulemused, kahanenud. Tema jaoks pole miski seda ruumi rohkem minimeerinud kui tehisintellekt: masin, mis on peaaegu loodud selleks, et kiirustada meid teadmatuse hetkest mööda enne, kui meil on olnud reaalset võimalust seda asustada.
Ma saan kogu selle töö sinu eest ära teha
Keelemudelid võivad kiirendada või automatiseerida tüütuid ülesandeid ning tänapäevased mudelid genereerivad enamasti mõistlikku ja viimistletud väljundit, mis võib olla uskumatult mugav. Kuid klassiruumid vajavad vaieldamatult hõõrdumist. Õpilased, kes lasevad tehisintellektil oma esseesid kirjutada, riskivad oma intelligentsuse ja pingutuse loovutamisega süsteemile, mis liigub kiiresti etteantud tulemuse poole. „Mida kiiremini [õpilased] liiguvad,“ ütles Biesta, „seda vähem on võimalusi kõhkluseks, hinnangute andmiseks või ebakindluseks.“
Need on Biesta jaoks kõige olulisemad hetked, sest need panevad õpilase peatuma, teadmatuse rüpes istuma ja silmitsi seisma sügavama küsimusega: mida sa peaksid küsima? Kui kõik on käeulatuses, mida on tark taotleda?
„Tehisintellekt on väga sõltuvust tekitav tehnoloogia. See imeb sind kergesti endasse ja paneb sind siis ennast unustama.“
Gert Biesta
Tehisintellekt ei suuda veel sellistele küsimustele vastata, mis on üks põhjus, miks Biesta eelistab seda mitte vaadelda kui universaalset lahendust ülesannetele ja probleemidele, vaid pigem kitsamalt kui tööriista. Ta pakub puusepa analoogia: kui ainus tööriist, mis sul on, on haamer ja sa arvad, et see saab teha kõike, siis sa pole hea puusepp.
Ennekõike soodustab tehisintellekt sõltuvust. „Suurim väljakutse, mida ma näen, on see, et tegemist on äärmiselt sõltuvust tekitava tehnoloogiaga, mis seetõttu imeb sind kergesti endasse ja paneb sind end unustama,“ ütles Biesta, vihjates, et see on vana oht, mida iga uus digitehnoloogia tsükkel süvendab. (Tehisintellekti sõltuvuspotentsiaali kohta on teaduskirjandust vähe ja see on vastuoluline, kuigi mõned hiljutised uuringud on leidnud käitumismustreid, mis sarnanevad muude digitehnoloogiast sõltuvuse vormidega.)
Biesta tõmbab piiri sotsiaalmeedia (nt TikTok) ja genereeriva tehisintellekti vahel: mõlemad võivad tunduda nii kiired ja koheselt rahuldust pakkuvad, et võib olla raske peatuda ja mõtiskleda selle üle, mida sa vaatad või kuidas sa tehnoloogiatega suhtled. „Enne kui sa arugi saad,“ ütles Biesta, „oled sa selle sees.“
Ta rõhutas, et väljakutse seisneb selles, et säilitada suhe kõigega, mida maailm pakub, kaotamata seejuures iseennast. Hariduses tähendab see õpilaste abistamist võime arendamisel ja säilitamisel peatuda ja küsida: „Kas ma peaksin seda tegema?“
Linnud, loomad ja masinad
Biesta nõustus, et masinad suudavad teha teatud tüüpi otsuseid: neid, mis toimivad reeglite, harude ja otsustuspuude järgi. Kui see, siis too . Masin saab sellega väga hästi hakkama. Kaasaegsed keelemudelid on veelgi keerukamad, toimides pigem tõenäosuste kui rangete reeglite põhjal. Ometi ütles ta, et teatud punktist alates on terve otsustusvõime dimensioon, mida ei saa sellistele protseduuridele taandada. Selline otsustusvõime on seotud kohusetundega: mitte lihtsalt valikute vahel valimine, vaid suuna üle järelemõtlemine, millist suunda peaks võtma.
Kaua enne generatiivse tehisintellekti plahvatuslikku levikut kasutas Biesta selle punkti selgitamiseks lihtsamat masinat: robottolmuimejat. Kui see korra tuppa panna, põrkab see vastu lauajalgu, toolinurki, seinu, võib-olla isegi koera või kassi. Kui see uuesti läbi sama toa saata, kohandab see oma marsruuti, muutudes ruumis navigeerimisel tõhusamaks ja intelligentsemaks. „Kuid robottolmuimeja ei suuda kunagi otsustada, kas tuba, kuhu see pannakse, on puhastamist väärt või mitte,“ ütles Biesta. Lisaks sellele ei saa see küsida, millist maailma selle efektiivsus teenib: „Pange see Putini või Zelenskõi kabinetti ja see teeb lihtsalt töö ära.“

„Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida sa õpituga peale hakkad?“
Gert Biesta
See ei tähenda, et masinad ei õpiks. „Õppimine tähendab, et tehisintellekti süsteemid suudavad kohaneda olukordadega, milles nad on,“ ütles Biesta, „ja nad saavad kohanemisel paremaks ja kiiremaks muutuda.“ Kuid tema jaoks jääb moraalne teadlikkus õppimise ulatusest välja. See on ka see, kus inimene eristub nii intelligentsetest loomadest kui ka masinatest. „Ma kasutan sageli iidse Hiina konfutsianistliku filosoofi Xunzi kaunist fraasi : „Lindudel ja loomadel on intelligentsus, aga mitte kohusetunnet,““ ütles ta. „Nüüd võime lisada: „Lindudel, loomadel ja masinatel on intelligentsus, aga masinal [ka] puudub kohusetunne.““ Tehisintellekt võib imiteerida moraalset teadlikkust, aga see tuleb eelnevalt programmeerida – ainuüksi intelligentsus ei saa otsustusvõimeni jõuda. Meil seevastu võib olla kohusetunne. „„Mida ma peaksin tegema?“ on meie jaoks alati küsimus,“ ütles Biesta.
Seepärast rõhutab ta nii kindlalt, et õppimine ei ole hariduse eesmärk: „Minu jaoks on see üks suurimaid segadusi tänapäeva haridusteaduses ja -poliitikas. Inimesed ütlevad: „Kool on õppimise koht” või „Õpetaja ülesanne on panna õpilased õppima”. Kui sa tahad õppida, ei vaja sa kooli ega õpetajat; sa õpid tohutult palju tänaval olles või McDonald’sis töötades.“
Intelligentsus kohaneb; südametunnistus segab vahele. Biesta jaoks on hariduse lõppeesmärk üsna vastuoluline ja provokatiivne: õppimise voogu segada: „Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida te õpituga peale hakkate?“ Ilma selliste katkestusteta võib õppimine jätta meid küll keerukaks ja tõhusaks, kuid moraalselt uniseks.
Et aidata õpilastel neid aeglustumise, katkestuste ja läbimõelduse hetki üle elada, kasutab Biesta konkreetseid õppetehnikaid. Üks näide on tuttav refleksiivessee. Juba ammu enne tehisintellekti oli ta näinud, kui kergesti saavad õpilased selles žanris soravaks saada, ilma et see neid üldse liigutaks. Seega hakkas ta tuttava küsimuse „Mida olete õppinud?“ asendama raskemaga: „Kas saate kirjeldada, kuidas olete mingis olukorras olnud?“ – küsimus, mis loodetavasti tõmbab õpilasi tagasi elavasse kohtumisse.
Hoia valu ärkvel
Biesta loodab kaitsta „enesekindlusetuse“ tunnet. „Kui inimesed on endas 100% kindlad, muutuvad nad väga ohtlikuks, sest neil pole enam võimalust oma tegude suhtes kahelda,“ ütles ta. See väike ja ebamugav enesekindlusetuse ruum on tema jaoks moraalse teadvuse alus. Südametunnistusest saab omamoodi topeltteadmine: sa ei tegutse lihtsalt intelligentse organismina, vaid astud iseendaga refleksiivsesse suhtesse. Sa jälgid enda tegutsemist. Ja edasi liikudes küsid endalt, kas peaksid üldse edasi liikuma.
Ta tunnistas, et selle kahtluse hetke elus hoidmine on nõudlik töö. „[Ometi] just seda tähendabki elada inimelu,“ ütles ta, kandes endas korduvat küsimust: „Kuule, oota hetk – kas see läheb nii, nagu see peaks minema? Kas mind tõmmatakse mingis tähendusrikkas suunas?“ See pole niivõrd stabiilne võimekus kuivõrd elupraktika, midagi, mida tuleb ikka ja jälle teha.
„See on täielikult seotud haridusega,“ ütles Biesta. Ta hoiatab haridustöötajaid, kes arvavad, et nad peaksid aitama noortel endas kindlad olla või lihtsalt oma identiteeti leida. Selle asemel saab haridus harjutada katkestamise pedagoogikat: mitte öelda noortele, kuidas elada, vaid katkestada nende teekonda, häirida nende harjumuspärast olemis- ja tegutsemisviisi, et kõhklused jääksid võimalikuks. Ta pöördub sageli tagasi Martin Buberi tabava fraasi juurde: „Meie aja haridustöötajate esimene ülesanne on „hoida valu ärkvel“.“ See valu, ütles Biesta, on südametunnistuse valu, raskus regulaarselt küsida, kas liigutakse õiges suunas.

Kohtumine päris inimesega
Biesta mõtleb tihti, kuidas saaksime üksteist aidata kõhkluse ja läbimõelduse hetki elus hoida, mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel, kes elavad ühiskonnas, mis meid igas suunas tõmbab. Üks vastus, pakkus ta välja, on täita oma ja oma laste elu päris asjadega. Reaalsus ei anna meile täpselt seda, mida me tahame, ja see ongi selle kingitus. See katkestab meie voolu. See aeglustab meid. See teeb kõhklused võimalikuks.
„Palju muret tekitab väljakutse, et me enam ei tea, mis on tõde – et meil on post-tõde, võltsuudised ja kõik see,“ ütles Biesta. „Kuid teine kriis on seotud meie arusaamaga sellest, mis on reaalne.“ Tehisintellekt on osa sellest kriisist. See on raputanud piltide maailma, mida paljud kunagi pidasid reaalsuse akendeks. Laiemalt öeldes täidab tehnoloogia elu virtuaalsega, alates kaasahaaravatest digimaailmadest kuni 3D-printeriteni. „Inimesed ütlevad 3D-printerite kohta: „Saate printida kõike, mida suudate mõelda.“ Aga see kõik peab tulema teie mõtlemisest ja materjal ei aita teil näha, et mitte kõik, mida suudate mõelda, pole tegelikult mõttekas teha,“ ütles Biesta.
„Kui puutud kokku reaalsete asjadega, pakub see vastupanu. See ei lase sul nendega teha seda, mida sa tahaksid.“
Gert Biesta
Ta väitis, et see eemaldumine reaalsusest kuulub laiemasse kultuurilisse mustrisse: arenenud maailmas oleme elu korraldanud nii, et saaksime kiiresti ja tõhusalt seda, mida tahame – ostlemine on olemise viis. Ta osutas Paul Robertsi teosele „Impulsiühiskond“ , mis näitab, mis läheb valesti, kui kohesest rahuldusest saab sotsiaalne põhimõte: „Me ei võta kunagi aega, et küsida, mida üldse tasub tahta.“
Kohtumine reaalsusega, rõhutas Biesta, on teistsugune: „Kui puutud kokku millegi reaalsega, pakub see vastupanu. See ei lase sul sellega teha seda, mida sa tahad.“ Aed õpetab seda hästi: taimed kasvavad omas tempos ja nende sundimine sageli hävitab nad. Veelgi keerulisem on kohtumine teise inimesega, kes ei tee tingimata seda, mida me tahame. Mõnikord muutub see vanema elus ilmseks, kui teie laps pöördub ja ütleb: „Ei, ma ei tee seda!“ Sel hetkel kohtute reaalsusega, mis keeldub teie stsenaariumist. Te ei saa lihtsalt kõvemini survestada ja oma tahtmist saada.
Seepärast kutsub Biesta koole üles ümbritsema lapsi aedade, loomade ja reaalsete materjalidega. Kui kõik muutub tekstiliseks ja virtuaalseks, hoiatas ta, kaotame ühe vähestest allesjäänud jõududest, mis suudavad meid veel paigal peatada ja meid enda juurde tagasi kutsuda.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Läbirääkimiste ekspert, kes õpetab, kuidas emotsionaalselt laetud konfliktides toime tulla
Selle nädala Suure Mõttetunnis selgitab läbirääkimiste ekspert Dan Shapiro, kuidas katkestada „meie-versus-nemad“ mõtlemine ning tegeleda sügava kuulamise ja hindamisega.
SUUR MÕTE

22. JUULI

LOE RAKENDUSES

Õpi maailma suurimatelt mõtlejatelt.
Tutvustame meie viimast Suure Mõtte Klassi.
Kuidas saavutada vastastikku kasulikke tulemusi, pöörates samal ajal suhetele läbimõeldult tähelepanu
Tulised konfliktid kerkivad elus esile kõikjal ja töö pole erand. Kuidas siis neist üle saada viisil, mis toob tegelikult kasu kõigile, ilma et teie suhteid lõhkuksite? Professor ja läbirääkimiste ekspert Dan Shapiro jagab seda, kui oluline on teist inimest tõeliselt kuulata, olla aus selle suhtes, mis teid ajendab, tegeleda olemasoleva valuga ja esitada küsimusi, millele te siiralt vastuseid soovite.
Ta juhib tähelepanu ka sellele, et on oluline tunnistada alateadlikke jõude, mis võivad meid komistama panna, ilma et me seda isegi märkaksime. Kui me vaatame hoolikalt mustreid, mida me pidevalt kordame, ja märkame, millal meie minapilt tundub ohustatuna, oleme palju paremas vormis, et tulla toime lahkarvamustega ja parandada suhteid inimestega, kes meile olulised on.
Vaata esimest õppetundi tasuta
Õpieesmärgid:
• Katkesta „meie-verus-nemad“ mõtlemine.
• Murra ebakõla tsükleid.
• Pea läbi keerulisi vestlusi.
• Läbirääkimisplaanide strateegilise navigeerimise ja täiustamise oskus.
• Paranda suhteid leppimise ja siirate vabanduste abil.