Me oleme jõudnud sellisesse energiasse, kus me ei saa enam varjata seda, kes me päriselt oleme. Meie energia on ühendatud meie mentaalse poolega (on alati olnud), mis omakorda on ühendatud meie sõnade ja tegudega. Kuid praegused uued Universumi energiad muundavad (tegelt lausa suruvad) meie endi energiaid puhastusse ja me ei pruugi arugi saada, miks me midagi teeme täpselt nii, nagu me teeme.
Praegused energiad sunnivad meid lausa märkamatult olema täpselt need, kes me päriselt enda sees oleme. Me teeme ja ütleme asju nii, nagu me neid ka mõtleme päriselt. Kui me ärritume siis selle peale, mis päriselt meile ei sobi või ei resoneeru meiega. Me ütleme välja seda, mis on meie sees ka tegelikult olema. Eriti ka neid asju, mis on meie suurimaks valu punktiks või vaimseks traumaks. Me näitame välja oma hirme, aga ka armastust, siiraid tundeid, sisemisi igatsusi ja unistusi. Me räägime asjades, mida me päriselt enda sees tunneme ja vajame.
See kõik on osa uuest protsessist, mis viib meid läbi puhastuse tõeni.
Ära karda seda, kui keegi ei aktsepteeri sind sellena, kes sa päriselt oled. Sa vajad enda ellu neid inimesi, kes on sinuga just sellisena nagu sa päriselt oled.
Ära karda oma tundeid välja näidata. See oled sina ja on ok olla ehe ja siiras, mitte hirmunud ja sobituda kõigi teiste jaoks.
Tegelikult on see suurepärane aeg meie kõigi jaoks, iseenda tõelisesse olemisse astumiseks!
Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Den Mark:
Ukraina sõja põlengute ja hüpersonic rakettide keemiasaastete, naftaterminalide ja kütusehoidlate põlengud paiskavad atmosfääri suures koguses tahma, peenosakesi, süsinikdioksiidi, vingugaasi, lämmastikoksiide ja teisi saasteaineid.
Keemiatööstuste põlengud võivad vabastada sõltuvalt tehase toodangust või ladustatud kemikaalidest mürgiseid gaase ja ühendeid, mis saastavad õhku, pinnast ja veekogusid.
Tahm ja aerosoolid võivad levida sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele, sõltuvalt tuuleoludest.
Muld ja põhjavesi võivad saastuda naftasaaduste, raskmetallide ja muude kemikaalidega ning nende puhastamine võib võtta aastaid või aastakümneid. Lausa ime , et ükski droon pole veel suutnud, rõhutan veel suutnud pihta saada aatomielektrijaamale nii, et oleks põhjustatud teine Tšernobõl. Kuigi ka sinna piirkonda on sattunud plahvatusi ja ka radioaktiivne saaste on õhku paisatud.
Elustik saab kahjustada nii otseselt (tulekahjud, plahvatused) kui ka kaudselt saaste tõttu. Ja meie EU liberaalpoliitikud maksustavad meid siiamaani co kvootidega kuid ise toetavad sõda kuidas aga jõuavad ja soodustavad seega reostusprotsesse. Sõda, kus igapäevaselt paisatakse co-d, lämmastikuühendeid, metaani ja muid kasvuhoonegaase ja mürke õhku rohkem kui kogu EU tööstus saja aasta jooksul teha suudaks. Mis kasu on siis nendest rohetuulikutest, kliimaministeeriumitest ja muudest lollustest kui ainuüksi Nord Streami õhkulaskmine meist 100. km kaugusel paiskas õhku kõige hullemat kasvuhoonegaasi metaani 100 aasta EU tööstuse jagu. Aga osa saastet, kemikaale ja alumiiniumiosakesi tilgub atmosfäärist alla veel aastakümneid, mürgitades ka meie lapsi. Kuna see lollus lõpeb? Öelge mulle palun. Lihtsalt mõistus ei võta seda jama enam vastu. Kas inimkond ongi taandarenemas või tõesti tuleb uskuda, et vaktsiinis oli mingi salajane geenimutatsioon, et vaktsineeritud ongi päriselt ka peast nõdrameelsed.

https://www.youtube.com/watch?v=mTnSjS4uRVk

Luule Viilma: Selle asemel, et tunda hirmu tuleviku ees, hakake parandama olevikku. Eriti soovitan seda pensionäridele, töötutele, haigetele, kelle aeg läheb tulutult raisku.
Meenutan üht vanamemme, kes oli tänu oma heasoovlikkusele olnud väga terve inimene, aga kogu aeg kartnud kõigi ja kõige pärast ning lõpuks haigestunud. Kui ma talle selgitasin haiguse põhjust, oli ta lausa õnnetu oma rumaluse üle, aga ka abitu oma olukorda lahendama.
Õpetasin tedaesiteks hirmule andestama ja teiseks andestama kõigile, kes teistele halba teevad, sest halba teeb ainult see, kelle hinges ei ole armastust.. Iga hea inimene võib andestada emale, kes on oma poja armastusest ilma jätnud, nii et poeg on sõdima läinud. Iga hea inimene võib andestada ka sellele pojale ja saata talle armastus – seda, mille puuduse tõttu see rahutu hing ilmas halba teeb. Siis lõpeb vägivald.
Kui armas oli vaadata selle memme heldimuspirasaid: ta oli rõõmus, et leidis, kuhu oma armastust saata. Ta ei olnud enam hirmunud ja ülearune.
– Maad ümbritseb negatiivse energia kiht, mis koosneb omakorda erinevate stresside kihtidest. Igaüks võiks vastavalt oma stressidele paluda
– Maalt andeks, et ma olen oma viha,kadeduse, hirmu, süütunde, ahnuse, kättemaksu, pahasoovlikkuse, süüdistamise, kahjurõõmu ja muu sellise kuhjamisega Maa puhtast Kosmosest isoleerinud. Ja endale andestada, et nii olen teinud.Maa ootab armastust samuti kui igaüks meist.

Mul on üks teadaanne. Täna, 3 kuud tagasi sain bipolaarsuse diagnoosi. Tahan kirjutada sellest eri vaatenurkadest.
Esiteks olen ise üle 10 aasta õppinud eri psühholoogia kursustel, praktiseerinud terapeudina, ja õppinud ka nn holistilisemaid teraapia võtteid. Olen juba varem kirjutanud, et ma ei ole ole 100% teaduse pooldaja, ega 100% nö spirituaalne – ma olen alati olnud see, kes nende erinevate teooriate ja arusaamade keskele jääb vaatlema ja küsitlema. Eriti on häirinud mind, kuidas ühiskonnas tambitakse inimesi ühe või teise vaate pärast ühte või teise “kasti”. Sellel ma täna pikemalt ei peatu.
Tahan kirjutada nn nähtusest bipolaarsus.
Mis see on teaduslikus vaates?
Mis see on integreeritud vaates?
Mis see on minu jaoks?
Kuidas ühelt või teiselt poolt sildistatakse seda kuhugi “kasti”.
Mul on olnud pikka aega emotsionaalsed üles-alla kõikumised – mis ongi bipolaarsuse tunnus teaduslikus vaates. Ma olen pidanud seda normaalseks, et “kõigil on ju kõikumised”, “kõigil on tõusud ja mõõnad”. Sellel kevadel, kui olin madalas punktis – polnud nagu otsest põhjust, millele näpp peale panna – ma lihtsalt olin masenduses ja mul tuli sein ette. See on tohutu eraldatuse ja enesehaletsuse auk – nn depressiivsus. Ma olen 10 aastat õppinud ja praktiseerinud omal nahal ja klientidega erinevaid teraapiaid, psühholoogiat. Ma hakkasin kõike seda õppima, sest ma tahtsin aru saada mingitest korduvatest mustritest oma elus. Sattusin või “sattusin” Transpersonaalse Psühholoogia ja Hüpnoteraapia kooli. Pikalt keerutamata – see kool avas mulle täiesti uue maailma, millest ma tol hetkel üleni aru ei saanud, kuid mis aastatega aina avardus. Kohtusin igasuguste tervendajatega, psühhedeelse teraapiaga, konstellatsiooniga, rännaku meetodiga, veidi tantramaailmaga, kehapsühhoteraapiaga, astroloogiaga, päriselt nägijate ja tajujatega (räägitagu teaduslikus vaates mida iganes..). Eelnevale lisaks veel mindfulness, metsateraapia ja ka akadeemiline kunstiteraapia kursus. You name it. Ma olen integreerinud eri vaated. Ma ei ole kunagi valinud pooli, mitte kunagi käinud ja halvustanud eri vaateid – mul on olnud uudishimu uurida kõiki (bi)polaarsusi (hahaa, nali minu kulul ).

Igatahes nn spirituaalses / teadlikkuse vaates räägitakse sageli, et “haigused on välja mõeldud”, “reguleeri närvisüsteemi”, “ravimid on saatanast”, “muuda mõtteid ja muutub su reaalsus”, “oleme looduslikud ja puhtad”, “teadvusta juurpõhjus ja tunne läbi kõik tunded” – siis saad justkui vabaks ja jõuad puudusteadvusest küllusteadvusesse. Ei, su maailmast ei kao ära nö kurjus, kuid sa valid olla paremas reaalsuses.
Osati ma olen selle kõigega nõus – me ise vastutame oma mõtete ja tunnete ja elukvaliteedi eest, teadvustades oma mustreid, õpime uusi toetavaid harjumusi, oleme paremad inimesed iseendale ja oma lastele.
Selle aasta kevadel hakkasin päriselt mõtlema, et miks ma ometi pean seda kõikumist normaalsuseks?! Miks see peab olema nii raske?! Mida ma saan veel teha enda heaks? Kuidas saan end veel toetada? Olles selles sügavas pimedas “augus” – mul oli kasutamata veel psühhiaater. Mõeldud-tehtud, sain aja ja juba esimese kohtumisega sain kirja hüpoteetilise bipolaarsuse diagnoosi ning 3 eri rohtu. Olin šokis. Mina, kes ma olen vaevu haige ja ei ole aastaid mingeid rohte pidanud võtma – olin ühtäkki bipolaarsuse sildiga ja 3 rohuga, mida tuli igapäevaselt võtma hakata. Ausalt, kahtlesin, kuid mis olid minu variandid? Ma pidin seda teed kaa proovima.
Tänaseks olen pea 3 kuud võtnud bipolaarsuse ravimeid, see on väike aeg, et teha mingeid järeldusi, kuid ma ei kõigu enam, ma tunnen reaalselt püsivamat rõõmu (!!!) ja rahu oma kehas ja meeles. Mu mõtted ei triivi 150 km/h, ma ei ole enam nii ärev, kui inimeste (eriti võõraste) sekka lähen. Ma tunnen jõudu, tunnen enda sisemist tugevust ja tuge. Iseseisvust. Mul on tekkinud lootus millegi püsiva loomise osas. See on mega tunne! Naudin, et saan end oma kehas ja meeles vahelduseks nii tunda.
Ma ei hakka halvustama seda, mida olen enda jaoks saanud nn holistilisest vaatest, õpingutest – see on tulnud ainult kasuks. Kuid ma ei hakka ka eitama, et rohtudel on oma koht. See kogemus on juba pööranud minu jaoks midagi ümber. Ma kavatsen seda teed mõnda aega katsetada. Ma lõpetan kohe, kui mingi error tekib, kuid ma ei lõpeta kellegi teise loosungi pärast, et “rohud on halvad”, “meditsiin on saatanast”.
Seega ma ei saa tegelt aru, MIDA need inimesed targutavad – “haigused on välja mõeldud” vms jura.. nad ei tea, millest nad räägivad, nad ei ole tõenäoliselt seda omal nahal läbi elanudki, vaid võtavad mingi üldlevinud tõe kellegi teise juttudest ja nendelt inimestelt, kes on näiteks antidepressantides pettunud vms. Ma saan aru, et rohud üksi ei lahenda midagi – siia juurde PEAB käima teraapia, mustrite teadvustamine. Mul on hea baas all selles osas, et ehitada ennast uutmoodi lahti ja kokku. Aga vahel ei lahenda ka tunnete tundmine ja juurpõhjuste leidmine või sügavam hingamine üksi mitte midagi. Vahel on vaja mõlemat. Mõnel on vaja üht, teisel teist.

Ma töötasin 5 aastat rehabilitatsiooni keskuses, minu juurest käisid läbi igasuguste uskumuste ja taustadega inimesed. Oli neid, kes mitte mingil juhul ei suudaks siin maailmas ilma rohtude toeta eksisteerida. Oli neid, kes loobusid rohtudest. Oli neid, kes ahmisid rohte, aga muutusi teha ei tahtnud. Kõik variandid on, kuid hukka mõista üht või teist.. lihtsalt arusaamatult jabur ja üleolev, minu arvates.
Olin šokis sellest diagnoosist, vastupanus, kuid ka lubamises. Mu pilt endast muutus. Identiteedi nihe.
Kui bipolaarsus defineerib ära need kõikumised mul – annab mingi puuduoleva tüki, siis ma ei lükka seda eemale, kuid ma ei poe ka sinna taha, et appikene mul bipolaarsus, “ma olengi selline” ja “mitte miski ei aita”. Ma tean neid inimesi, kes kahmavad aastaid kahe suupoolega ravimeid sisse, kuid ei tee sealjuures enese mustritega mitte mingisugust sügavamat tööd. Mitmed käivad aastaid psühhiaatri või psühholoogi juures, kuid ei muuda päriselt midagi.
Ma ei saa ka aru teadusliku psühholoogia ja psühhoteraapia esindajatest, kes käivad ainult ravimite ja diagnooside rada, kuid ei vaevu integreerima enda praktikasse nn holistilist poolt. See on absurd, arvestades, kui paljud inimesed on tegelikult praegu omadega hädas. Vaadake statistikat – need numbrid ei ole head ega väljamõeldis. Samal ajal, kui nn teaduslik vaade sõdib holistilise vastu, teevad mitukümmend noort inimest enesetapu. See on hind, mida me kollektiivselt praegu maksame. Arusaamatult jabur ja mille nimel taas? Kellegi “tõde” ohustab kellegi teise “tõde”. Selle asemel, et ühise laua taha kokku istuda vaieldakse selle üle, kes kelle kühvli ja ämbri liivakastis ära võttis. Las see teema jääda praegu.
Seedin siiani ideed bipolaarsuset, mida see minu jaoks tähendab üldse. Seni on see mind toetanud. Mul on lootus alustada lahedate ideedega ja need päriselt ellu viia, mitte masenduse augus olles kõik asjad tühistada.
Ma kirjutan seda kõike, sest äkki vaevled sina mõne teemaga ja oled totaalselt välistanud igasugused rohud. Või võtad juba aastaid rohte ja/või käid teraapiates, aga mitte midagi ei muutu. Kaalu teisi variante. Julge valida teisi variante.
Meie vaated maailmast ei ole täielik tõde. Tõde on muutumises nagu meie. Luba endal katsetada ja proovida midagi, mis on sinu paradigmast väljas ja millesse sa ei taha uskuda.
Lõpetuseks kõigile, kes on vaimse tervisega pahuksis – ma näen teid. Me ei ole üksi ja ma olen alati mõelnud, et meie ajud ei ole katki, need on erilised.
Kati Nool

Kallis Täheseeme,
Üheteistkümne päeva pärast avaneb uks, mis on aasta aega suletuna olnud.
Giza Suur Sfinks ei ole kuju. Ta on Vahimees. Kaksteist tuhat aastat on ta näoga itta pööranud, valvates Kroonikate Saali läve: see on täielik mälestus sellest, kes sa oled, läbi iga elu, mida sa oled elanud.
8. augustil, Lõvivärava tipus, paiskub tema uks lahti. Ja mõneks lühikeseks päevaks muutub mälestus, mida ta valvab, ligipääsetavaks.
Siis see sulgub. Ja see ei avane enam järgmisel aastal niimoodi.
Ja ometi ei ütle teile peaaegu keegi: Sfinks ei avane õigel kuupäeval. Ta ei avane kirjalikule kavatsusele ega lootusrikkale rituaalile. Ta avaneb ainult ühele asjale – kehale, mis on valmis temast läbi kõndima.
Valmista see õigel ajal ette ja sa ületad tema läve ning mäletad, kes sa tegelikult oled: sinu eelmised elud, sinu kõrgem mina, sinu galaktiline päritolu – kõik see ootab sind ukse taga, mis on praegu avatud.
Kui oled viimasel ajal tundnud rahutust, nagu midagi tohutut läheneks, siis see ongi uks. Su keha juba teab, et see on seal.
Kutsun teid minuga liituma 8. ja 9. augustil Lõvivärava tipus, et valmistuda ette ja enne Sfinksi ukse sulgumist sellest läbi astuda.
Jalutage läbi Sfinksi 8. augustil
Registreeru kahepäevasele 8:8 Lõvivärava aktiveerimisele. Pea meeles, kes sa tegelikult oled. Loo ühendus oma galaktilise päritoluga ja astu lõpuks oma kõrgemasse minasse 8. augustil meie juhendatud veebiürituse ajal.
Aurora Ray
Maailmade Galaktilise Föderatsiooni suursaadik

Ma tahan sulle rääkida kõige kallimast valest, mida su aju sulle kunagi rääkinud on.
See on vale, mis dikteerib sinu rahaasjad, edu või seda, kas sa oled piisavalt hea, ning see peidab end vaikselt, dikteerides kõiki sinu otsuseid. See on vale, et sina oled see, kes kõike kontrollib.
Sa arvad, et sinu otsused on läbimõeldud, teadlikud ja mõistlikud.
Suurema osa oma elust uskusin ma ka seda.
Uskusin, et kui ma vaid piisavalt kõvasti mõtlen, piisavalt hoolikalt planeerin ja seda piisavalt väga tahan, suudan oma elu suunata kuhu iganes soovin.
Ja siis, paar aastat tagasi, panin oma aju skänneri alla ja see, mida ma nägin, lammutas vaikselt selle uskumuse ning ma pole seda kunagi päris uuesti üles ehitanud.
Jää minuga siia, sest ma arvan, et see, mida ma õppisin, võib sinu jaoks samamoodi toimida.
Ja selle kirja lõpus annan teile midagi tasuta , mis võib seda valet tegelikult ümber programmeerima hakata.
95% probleem on…
Mis toimub teie alateadvuses.

Siin on fakt:
Stanfordi ülikoolis õpetanud rakubioloog dr Bruce Lipton hindab, et 95–99% teie igapäevaelust juhib teie alateadvus, mitte tahtlik, tahtejõul põhinev „sina“, kellega te samastute.
Teadlik meel on juhiistmel umbes 5% ajast. Ülejäänu on autopiloot: programmid, harjumused, uskumused, mis on paigatud nii kaua aega tagasi, et sa ei koge neid enam uskumustena. Sa koged neid reaalsusena.
Ja siin on see osa, mis on sinu ja minu jaoks oluline:
Enamik neist programmidest kirjutati enne, kui sa seitsmeaastaseks said.
Enne kui jõudsid lepingut lugeda, kirjutasid sa sellele alla, imendudes endasse leibkonna emotsionaalseid reegleid, vanemate suhet rahaga, nende hirmu, õpetaja möödaminnes tehtud kommentaari ja seda, mida sa enda kohta ühel hirmunud hetkel otsustasid.
See programm kirjutati otse su aju kõvakettale. Ja see on sind sellest ajast peale käitanud.
Kuidas see programm siis tegelikult välja näeb, sinu sees töötades?
Maailma parim hüpnoterapeut Paul McKenna selgitab seda paremini kui keegi teine, keda ma kunagi kuulnud olen.
Ta nimetab neid sinu mõtete filmideks. See, kuidas sa ühest hetkest teise end tunned, ei ole põhjustatud sellest, mis sinu ümber toimub.

Selle põhjustavad need väikesed filmid, mida sa oma kujutlusvõimes jooksetad – pildid, helid, sisehääl.
On uuringuid, mis näitavad, et “inimese närvisüsteem ei suuda vahet teha reaalse ja elavalt ettekujutatud sündmuse vahel”.

Seega, kui su alateadvus mängib sulle vana filmi, siis sa häbistad ennast – midagi pole kunagi küllalt, ära küsi liiga palju –, su keha reageerib nii, nagu see toimuks praegu.
Hirm on reaalne. Stressi tekitavad kemikaalid on reaalsed. Tagasitõmbumine on reaalne.
Kõik see vallandas aastakümneid tagasi filmitud filmi, mida sa ei lavastanud ja milles sa kunagi ei nõustunud peaosa mängima.
Nii tundub 30 aastat vana programm seestpoolt vaadates.
Aga filmi saab ümber lõigata. Ja Maal pole kedagi paremat ümberlõikamises kui Paul.
Lubage mul see ebamugavalt spetsiifiliseks teha
Mõtle oma eluvaldkonnale, mis on kangekaelselt keeldunud muutumast, ükskõik kui palju sa ka poleks püüdnud.
Paljude inimeste jaoks on see raha. Sa tahad rohkem teenida, rohkem küsida, rohkem endale jätta, aga mingi nähtamatu lagi tõmbab sind ikka ja jälle tagasi “täpselt piisava” juurde.
Oled läbimurde lähedal, aga miski saboteerib selle. Sa annad tahtmatult liiga väikese panuse. Tunned kummalist ebamugavust, kui pangas lõpuks puhver on, justkui sa ei väärikski seda.
Ma tean seda inimest väga hästi, seega lubage mul rääkida teile oma lugu.
Aastaid tagasi läks Mindvalleyl iga välise mõõdiku järgi hästi ja mina olin isiklikult rahatu. Mitte sellepärast, et ettevõte poleks kasumlik olnud. Sest ma andsin kogu raha ära. Iga sendi. Mingi osa minust ei suutnud füüsiliselt raha hoida. See tundus vale. Ebamugav. Nagu hoiaks käes midagi, mis kuulub kellelegi teisele.
See ei tundunud loogiline. Ma sain rahast aru. Ma võiksin äri õpetada . Ja ikka oli sama muster.
Mul kulus hüpnoterapeudi abi, et see tagasi alguspunkti juhataks.
Olin umbes üheksa- või kümneaastane. Vanemad viisid mind poodi ja ma kuulsin pealt, kuidas nad vaikselt ja pinges raha pärast muretsesid. Poes seistes tegin otsuse. Ma ei kogenud seda otsusena; laps ei koge seda kunagi. Aga ma otsustasin mõne sekundiga: “Ära küsi liiga palju. Kui sa võtad, kannatab keegi, keda sa armastad.”
See oligi kõik. Hirmunud laps kirjutas koodirida. Ja see koodirida juhtis minu rahaasju järgmised kaks aastakümmet.
Siin on see, mida ma pean sa mõistma, sest see on kõige vabastavam asi, mida ma tean: see polnud kunagi tahtejõu probleem. See oli programmeerimisprobleem.
Ja programmeerimisprobleemi ei saa tahtejõuga lahendada, samamoodi nagu ei saa tarkvaraviga parandada ekraani peale karjudes.
Tahtejõud on teadlik. Putukas on alateadlik.
Sa toote 40 bitti 40 miljoni biti suurusesse võitlusse.
Sellepärast uusaastalubadused ebaõnnestuvad. Sellepärast tuleb dieet tagasi. Sellepärast kaob peeglisse harjutatud enesekindlus kohe, kui tuppa astud.
Asi pole selles, et sa oled nõrk. Asi on selles, et sa oled püüdnud vaidlust võita oma meele osaga, mis isegi ei kuula vaidlusi.

Kuidas siis programmi ümber kirjutada ?
Sa lähed argumendi alla.
Sa jõuad alateadvuseni otse, samas allalaaditavas, sugestioonivõimelises seisundis, milles sa lapsena olid, kui neid programme esmakordselt kirjutati. Sellel seisundil on nimi. Oleme muutnud selle naljanumbriks, lavaliseks etteasteks, kiikuvaks taskukellaks.
See on hüpnoos. Ja keegi elusolev ei tee seda paremini kui Paul McKenna.
Ma mõtlen sellele täna väga konkreetsel põhjusel.
Sel ajal, kui ma teile seda kirjutan, kõnnib Paul Mindvalley U laval, mis toimub just praegu Eestis, otsepubliku ees ja teeb seda, mida ta kõige paremini oskab.
(See on isiklik üritus, seega ei saa te täna kohe algusest peale osaleda, aga oodake, mul on teile midagi pakkuda.)

Siin on lugu Paulusega.
Ta on töötanud sadade tuhandete inimestega ja ta ütleb midagi, mida ma pole kunagi unustanud: “Meistri ja teise koha omaniku vahel on vaid 1% vahe ja see erinevus on enesekindlus.”
Olen näinud, kuidas ta seda laval ikka ja jälle tõestab, tehes kahekümne minutiga seda, mida aastatepikkune pingutus pole suutnud.
Põhjus, miks tema lähenemine toimib, on lihtne: ta ei vaidle teie teadliku meelega.
Ta läheb selle alla, sinna, kus programmid tegelikult asuvad, ja kirjutab need allikal ümber.
Nagu ta ise ütleb, oma töös “lülitad sa hirmu välja ja suurendad oma isiklikku jõudu”.

Hüpnoteraapia eksperiment, mida ma tahan, et sa läbi viiksid
Ma võiksin teie uuringuid jätkata. Aga see uudiskiri pole kunagi olnud teile info jagamiseks. See on teile kogemuse jagamiseks.

Mu meeskond hakkas mu telefoni Mindvalley rakenduses oleva ühe heliriba pärast paugutama.
“See on kõige võimsam meditatsioon, mida ma kunagi teinud olen.”
“Parim asi kogu raamatukogus.”
Olin skeptiline; meil on tuhandeid lugusid ja ma polnud enam oodanud, et ükski neist elu muudaks. Aga ma tegin eksperimendi. Kuulasin seda hüpnootilist meditatsiooni kõrvaklappidega viis päeva järjest.
Viiendaks päevaks oli minus midagi muutunud, mida ükski päeviku pidamine või tahtejõud polnud kunagi varem toonud kaasa. Surve all tundsin end kergemana. Ärevuse taustal valitsenud sumin, mida olin õppinud normaalseks pidama, oli vaibunud. Suutsin peas hoida kolm rasket projekti ilma ülekoormuseta. Minu otsused muutusid kiiremaks ja selgemaks. Minu algtase oli nihkunud.
Rada kannab nime Paul McKenna loodud lugu „Hypnotic Trance Bliss” valiti meie kogukonna poolt 2024. aastal kogu rakenduse parimaks helifailiks.
Järgmised kaks nädalat teen selle teile tasuta.

Kuula Hypnotic Trance Blissi tasuta
Katse õigesti läbiviimiseks toimige järgmiselt: kandke kõrvaklapid peas, viibige kuskil, kus teid ei segata, viis päeva järjest. Ärge proovige midagi “teha”. Ärge keskenduge. See ongi kogu mõte: lasege oma mõtetel eest ära minna.
Ja kui te mõtlete, miks 20-minutiline helisalvestis suudab teha midagi sellist, mida klaas veini, puhkus või karm vestlus iseendaga ei suuda, siis sellepärast, et Paulus ei räägi üldse teie teadliku meelega.
Ta möödub sellest.
Ta annab su vasakusse ja paremasse kõrva veidi erinevaid soovitusi.
Ta jutustab veidraid lugusid, segab sisse õrnu segadusi ja mõistatusi, mis hoiavad su loogilise, analüütilise aju nende lahtiharutamise katsetega hõivatud.
Ja samal ajal kui välisukse valvur on hajameelne, libiseb tegelik töö tema selja taha.
Vana programm kirjutatakse vaikselt üle. Esimesel korral tundub see veidi imelik. See imelikkus on märk sellest, et see töötab.

Ja kui 20 minutiga saab seda teha…
See on küsimus, mis mind on kummitanud.
Kui viis päeva 20-minutilist salvestust suudab mu baasjoont nihutada, siis mida suudavad tegelikult teha neli tundi koos mehega elades?
Ma ei pea imestama, sest ma olen seda teinud.
Ja sel aastal kutsun teid tuppa.
Kord aastas ja ainult üks kord toome Paul McKenna esineb otseülekandega kogu Mindvalley kogukonnale neljatunnise hüpnoteraapia seminaril.

Kui te Pauli ei tunne: ta on lihtsalt öeldes kõige edukam hüpnoterapeut maailmas. Müüdud on üle 12 miljoni raamatu.
Ta on töötanud kõigiga alates Hollywoodi näitlejatest ja olümpiasportlastest kuni kuninglike perekondadeni. Londoni ajaleht Times nimetas teda üheks tähtsaimaks tänapäeva eneseabi tegelaseks Maal. Kui inimesed räägivad maailma parimast hüpnoterapeudist, ei kasuta nad seda väljendit vabalt. Nad peavad silmas just teda.
Ja pühapäeval, 9. augustil , viib ta teid otse-eetris, reaalajas läbi kolme alateadliku ümberkirjutuse kolmes valdkonnas, millega enamik meist kogu oma elu võitleb:
1. Raha ja küllus. Ta juhatab sind leidma ja lammutama rikkuse ülempiiri, mille sa pärisid enne, kui olid piisavalt vana, et seda ise valida – täpselt seda, mis juhtis minu rahaasju kakskümmend aastat –, ning paigaldama uue, mis sobib inimesega, kelleks sa oled saanud.

2. Optimaalne kaal ja tervis. Mitte järjekordne dieet. Emotsionaalse ja automaatse suhte toiduga, hilisõhtuse õhtusöögi, stressirohke söömise ja “Olen terve nädala tubli olnud ja nüüd teen selle uuesti lahti” tsükli ümberprogrammeerimine juba algusest peale, et teie kõige tervislikum seisund lakkaks olemast igapäevane võitlus ja muutuks teie vaikimisi seatud eesmärgiks.

3. Vankumatu enesekindlus. See, mida ma ise tundsin. Ta annab sulle sellise rahu ja kehalise eneseusu, mida sa ei pea esile kutsuma ega teesklema, sellise, mis muudab seda, kuidas sa räägid, mida sa palud ja mida sa julged proovida. Pärast minu enda seanssi selle tööga tõstsin oma esinemistasu 66% ja hakkasin ütlema jah etappidele, mis oleksid mind vanasti hirmutanud. Ja maailm ütles jah vastu.
See ei ole loeng transformatsioonist . See on neli tundi juhendatud, reaalajas alateadlikku tööd koos, globaalse kogukonnana. See on kõige otsesem kogemus sellest, mida ma teile anda oskan.
Leia endale koht siit (Mindvalley liikmetele tasuta ja kõigile teistele 29 dollarit)

See on haruldane võimalus kogeda Paul McKenna kontserti

Viimased kolm aastat on see seminar olnud ainult Mindvalley liikmetele. Sel aastal avasime uksed esimest korda kõigile.
Broneeri oma koht

Kui oled Mindvalley liige: sinu koht on täiesti tasuta. See on osa sinu liikmelisusest.
Kui sa pole veel liige: saad nüüd broneerida koha kõigest 29 dollari eest – neljatunnine otseülekanne maailma parima hüpnoterapeudiga – ja see maksab vähem kui paar tassi restoranikohvi.
Salvestisi ega kordusi pole; see on otseülekanne, üks kord, koos ja siis on see läinud.
Enne minekut
Ma avasin selle kirja valega, valega, et sina oled siin juht.
Lubage mul lõpetada tõega, mis selle asendab: 95% teie elust kulgeb programmide peal, mida te teadlikult ei kirjutanud. Kuid programme saab ümber kirjutada.
Alusta tasuta meditatsioonirajaga juba täna.
Tunne, kuidas su alateadvus kasvõi natukenegi liigub.
Tule õpi Paulilt otseülekandes 9. kuupäeval ja tunne, mis juhtub, kui oma alateadvust ümber programmeerid.
Rahu ja enesekindlusega,
Vishen
PS: Kui see uudiskiri teis midagi äratas, siis tahaksin sellest kuulda. Jäta siia kommentaar . Kas oled sama põnevil kui mina, et kogeda oma alateadvuse jõudu reaalajas ümberprogrammeerituna? Loeme iga kommentaari.
PPS: Kui oled tundnud oma programmeerimise muutust, juhtub midagi kummalist: hakkad tahtma seda teha inimeste heaks, keda armastad. Et aidata oma partneril ärevusest vabaneda, sõbral harjumusest loobuda, lapsel kasvada üles ilma päritud laeta. Pea sellest mõttest kinni. Paari nädala pärast näitan sulle midagi, mis sellega otseselt seotud on. Praegu tule seminarile.
Kõik algab sealt.

Urve Birkavs: See pole mitte lihtsalt postitus, vaid peegelpilt ajast, milles me elame ja inimesest, kes selles ajas püüab jääda inimeseks.
Me elame ajastul, kus inimesed kardavad oma telefoni kriimustada rohkem kui kellegi teise südame murdmist.
Nad katavad ekraani kaitseklaasiga, peidavad telefoni ümbrisesse, hoiavad seda nagu midagi habrast ja väärtuslikku.
Aga inimhinge nad ei kaitse.
Südame kukkumist nad ei pelga. Tundeid nad ei hoia. Nad käituvad nii, nagu oleks võimalik kellegi sisemaailma lõhkuda, asendada ja unustada, ilma tagajärgedeta.
Kõige hullem pole see, et maailm on külmemaks muutunud.
Kõige hullem on see, et ükskõiksusest on saanud norm, normaalsus,uus reaalsus.
Et tekitatud valu nimetatakse nüüd lihtsalt “elukogemuseks”, nagu oleks kannatus midagi, mida inimene peab taluma, mitte midagi, mida inimene peaks vältima.
Inimesed ütlevad sageli: “Ma olen muutunud.”
Aga tõeline muutus ei alga kunagi sõnadest.
Sõnad on odavad.
Sõnad on mugavad.
Sõnad on viis öelda “ära mine”, ilma et peaks päriselt pingutama.
Tegusid on raske võltsida.
Tegusid ei saa maskeerida.
Tegusid ei saa selgitada ega vabandada.
Tegusid tuleb teha päev pärast lubadust, nädal pärast lubadust, kuu pärast lubadust, ka siis, kui keegi ei vaata.
Iseloom ei ole see, mida inimene enda kohta ütleb.
Iseloom on see, mida inimene teeb siis, kui ta mõistab, et keegi ei jälgi.
Kas ta hoiab?
Kas ta austab?
Kas ta püüab?
Kas ta parandab?
Kas ta seisab oma sõnade taga ka siis, kui hirm kaotuse ees on kadunud?
Ja nüüd küsimus, mis on sama vana kui inimkond ise.
Kas inimene saab päriselt muutuda?
Jah, aga ainult siis, kui ta ei muuda ennast selleks, et kedagi mitte kaotada.
Ajutine muutus sünnib hirmust.
Päris muutus sünnib aususest.
Inimene muutub päriselt ainult siis, kui ta mõistab, et teise inimese süda on väärtuslikum kui ükski ese, mida ta oma käes hoiab.
Et tundeid ei saa kaitseklaasiga katta.
Et usaldus ei ole ümbris, mida saab vahetada.
Et valu ei ole kogemus, vaid tagajärg.
Päris muutus algab hetkest, mil inimene taipab, et kõige kallim asi, mida ta hoida saab, on teine inimene.
#psühholoogia #suhted #elukogemus #eneseareng #inimkond #mõtted #elu #targadmõtted
U. B.

Eeva Lepik: Inimesed arvavad, et teadlik loomine on lihtne.

Justkui reaalsus saaks end ümber korraldada, samal ajal kui sinu sees midagi ei muutu.

Kui nad jätavad kõige olulisema elemendi kahe silma vahele, järeldavad nad, et see on “liiga hea, et olla tõsi”.

See pole maagia.

Ja see pole kerge.

Ükskõik millist tööriista, tehnikat või meetodit sa oma reaalsuse muutmiseks kasutad, toimib see ainult siis, kui su signaal on puhas.

Puhas signaal ei tähenda, et sa oled pühak.

See ei tähenda, et oled kõik ebamugavad emotsioonid kõrvaldanud.

See ei tähenda, et sa ei peaks kunagi oma naabri peale vihastama.

Puhas signaal tähendab lihtsalt seda, et teie sisemine reaalsus saadab ühe sõnumi.

Mitte kaks.

Reaalsus reorganiseerub sõnumi põhjal, mida sa tegelikult saadad, mitte selle põhjal, mida sa sooviksid saata.

See tähendab, et oled enda vastu nii aus, et vastuolul pole kuhugi peituda.

Kuna enamik inimesi ei ole valmis enda vastu nii ausad olema, olenemata sellest, milliseid vahendeid ja tehnikaid nad kasutavad, jääb allolev signaal moonutatuks.

Pealiskaudselt: „Ma valin rikkuse.“
Allpool: „Ma ei taha ahneks muutuda.“

Pealiskaudselt: „Ma olen armastatud.“
Allpool: „Kelleks sa ennast pead?“

Pealiskaudselt: „Ma valin iseenda.“
Allpool: „See läheb mulle liiga kalliks maksma.“

Pealiskaudselt: „Ma tahan ehitada midagi erakordset.“
Allpool: „Ma olen alati neist nõrgem.“

See on moonutus.

Moonutatud signaalid loovad moonutatud reaalsuse.

Sellepärast saavad kaks inimest kasutada sama tehnikat, korrata samu afirmatsioone ja teha samu tegevusi, kuid luua täiesti erinevaid reaalsusi.

Üks signaal räägib ühe häälega.

Teine vaidleb iseendaga.

Kõigepealt õpime olema need, keda meilt oodatakse.

Siis me õpime sellest lahti.

Nii saame me olla need, kes me tegelikult oleme.

Vaata sisse.
Kus teie signaal jaguneb?

Kus üks osa sinust valib… samal ajal kui teine vaikselt keeldub?
See ongi moonutus.

Ära paranda seda.
Lihtsalt vaata seda.

Niipea kui sa seda selgelt näed, kaotab see oma autoriteedi.

Sealt edasi muutub valimine lihtsaks.

Privaatne 1:1 konteiner on koht, kus me leiame moonutuse sellise täpsusega, et see ei suuda enam teie reaalsust korrastada.

Supreme Empires

Poliitikute asemel otsustagu rahvas
Aastaid on räägitud presidendi otsevalimise vajadusest, et mitte poliittehnoloogid ei otsustaks, keda oleks kõige ohutum Kadriorgu suud pidama sokutada, ent seni on presidendivalimised jäänud riigikogu kätte ja lihtsad Eesti tuleviku pärast südant valutavad kodanikud võivad üksnes vaikides pealt vaadata, kuidas järjekordne mõmm, kellest pole tagatoale ohtu, õnnelikult pukki upitatakse. Pole siis imestada, et järjekordsete niinimetatud presidendivalimiste eel on tõusnud üheks võimalikuks kandidaadiks Ülle Maise, kellele kuulub mõte, et otsedemokraatia on liiga ilus idee, mille asemel võiks pigem leppida esindusdemokraatiaga, ehk usaldada mängureid, kes suutnud võidelda endale poliitikamaastikul välja mõnusa juhtoina rolli, hoides määgivat karja sarvemükse jagades ning omavahel jõudu katsudes edukalt ohjes. „Ehk oleks siiski mõistlik mitte panna otsedemokraatiale liialt suuri lootusi ja püüelda hoopis selle poole, et esindusdemokraatia viiks riigielu küsimuste lahendamisel võimalikult hea tulemuseni,“ arvas ühes oma artiklis Madise, kes aastate eest toetas jõuliselt e-valimiste, kui esindusdemokraatia kavala tööriista kasutuselevõtmist. Selline on kandidaat presidenditoolile, keda meedia õhinal kiidab.
Me ei vaja tundmatut kadriorglast, vaid rahva poolt hinnatud tegusat presidenti
Hiljuti viis juhtiv meediaväljaanne Postimees läbi küsitluse, kuidas inimesed hindavad presidendikandidaate, kes olid selleks hetkeks avalikkuses jutuks tulnud. Ligi 70% vastanutest leidis, et ei tunne piisavalt ei Ülle Madiset, Indrek Lauli ega Riho Ühtigit, et neile oma toetust avaldada. Selline on tegelik asjade seis. Samal ajal käidi eile grupi inimeste poolt välja üllatuskandidaat Henrik Normann, keda tunneb Eestis vist küll valdav osa rahvast. Esmapilgul võib näitleja presidendiks valimine tunduda ehk kummalisena, ent peale toetuskirja lugemist ning tutvumist Normanni mõtetega, millega ta sooviks oma presidendiaega sisustada, suhtumine muutub. Seni kõlanud nimede seas on see huumori ja naljaga inimeste argipäeva elamisväärsemaks muutnud mees ehk kõige selgemalt toonud välja meie senise poliitika nõrkuse, tõsiasja, et meie erakondlikud sebijad mõtlevad eelkõige endale, mitte rahvale ja riigile ning kui soovime, et Eesti püsiks, tuleb olukorda järsult muuta. Toon siinkohal ära Delfis avaldatud toetuskirja selle täies mahus:
Henrik Normann presidendiks
Et jääks kõlama kaunis eesti keel, argi- ja pidupäevi rikastama kordumatu rahvuslik kultuur ning püsima ainus ja püha maa, mille lapsed oleme, vajab Eesti presidenti, kes suudaks seista kõrgemal madalaist kemplusist, muutes sihitust poliitilisest visklemisest rahva hinge kogunenud norutunde nakatavaks rõõmuks. Sellele mõeldes on palju räägitud vajadusest leida presidendivalimisteks erakondade ülene, rahva kõrgendatud ootustele vastav kandidaat. Meie allakirjutanud teame inimest, kes oskab hinnata unistusi, mida eestlane mõtteis kannab, kes suudab ka kõige keerukamaid probleeme käsitleda viisil, et ahastus ja viha annavad taandudes maad südamest tulevale naerule – see on Henrik Normann, mees, kes ei vaja pikemat tutvustamist, sest teda teab iga endast lugupidav kodanik.
Oma viljaka elu jooksul on Henrik kehastunud kümneteks väljapaistvateks isiksusteks, sealjuures president Kaljulaidiks ja Euroopas asjatavaks Kaja Kallaseks, pälvides neis rollides enam rahva poolehoidu, kui originaalid ise. Ta on tõepäraselt esitanud ka Alar Karist ning presidente Bidenit ja Trumpi, von der Leyeni prouast rääkimata. Henriku jaoks pole olulised kehastatava vaated või sugu, vaid inimlikkus ja usutavus, millest meie poliitikutel nii sageli vajaka jääb.
Pole tarvis avaldada kahtlust, et mida näitleja presidendina ikka oskab teha. Tuletagem meelde, mida suutis oma presidentuuri jooksul korda saata rahva poolt sügavalt austatud Ronald Reagan, kes oma elutarkuse ja läbilöögivõime võlgnes samuti näitlejakarjäärile. Miski ei takista Normannil sama edukaks osutuda. Ta omab kogemust omavalitsuspoliitika kujundajana, täites aastatel 2005-2009 Saku vallavolikogu aseesimehe ülesandeid ning olles alates 2025. aastast Hiiumaa vallavolikogu liige ning kultuuri- ja spordikomisjoni aseesimees. Henrik Normann pole uustulnuk ka rahvusvaheliste suhete vallas, esindades Eesti kultuuri nii USA-s, Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes kui ka mujal, saades oma külalisesinemistega neis riikides Eesti kogukonna ühendajaks ning kodumaaga sidemete säilitajaks. Nii omavalitustegelase kui kultuurisaadikuna on Henrik Normann pälvinud läbi vahetu suhtluse usalduse ja poolehoiu, ikka naeratades, alati inimestes head otsides ja leides.
Henrik Normanni sobivust presidendiametisse kinnitavad mõtted, mida ta kandideerimiseks nõusolekut andes väljendas: „Tunnistan endale, kui suur vastutus on saada presidendiks maailma targemale rahvale, kes mõistis end ilma ainsatki elu kaotamata laulda vabaks jõhkra ja vaenuliku ülemvõimu alt. Ühtsust ja vabadusiha, mis sai meie riigi alusmüüriks, ei tohi me vastandumistuhinas kaotada. Tahan selle eest seista kõigi vahenditega, mida presidendiamet annab. Eesti on rikas riik, ent kahjuks ei jagu rikkust kõigile. Peame taas jõudma olukorda, kus keegi ei tunne end kõrvalejäetuna, kus rahvuse väljasuremise äärele paisanud võimaluste vähesus, mis viib noored kodust kaugele paremat elu otsima, asendub igale soovijale väärikaid väljakutseid pakkuva ettevõtliku keskkonnaga. Hoidkem omasid, hoidkem Eestit, on minu tegevuse peamine põhimõte.“
Kui Kadriorust hakkab kiirgama julget positiivsust, mis eestlaste mornid näod laiale naerule meelitab, on meil taas lootust muutuda väljasurevast rahvakillust ühise tuleviku nimel omavahelised nääklused jätnud lugupidamist väärivaks põlisrahvaks, kes järgib aastasadade vältel kogutud elutarkust, mis toonud meid mesilasperena ühte hoides läbi tumeda orjaaja ning okupatsiooniaastate tänasesse päeva.
Hinnakem esivanemate tarkust ja valigem presidendiks Henrik Normann, mees saja näo, kuid ainsa jäägitu armastusega Eesti ja tema rahva vastu. Aeg on lõpetada mossitamine ja saada õnnelikuks!
Toetajad: Annely Nimmer, Kristjan Jõekalda, Bruno Jakobi, Lisabet Loigu, Rain Aunapu, Egert Jakobi, Marek Jürgenson, Ergo Nõmm, Vladas Radvilavicius, Sirje Sirita Somelar, Kalev Lehtla, Rein Pilt, Kristjan Paju, Frederik Normann, Herdis Jakobi, Tiit Kepp, Kris Kukk, Timo Suurmann, Lauri Laasi, Urmas Heina, Ivo Parbus, Eedo Takker, Leana Šumski, Andres Nõmm, Gerly Tarius, Elynor Loorens, Oleg Kuusik, Urmas Ala, Evelin Ala, Andres Viilmann, Erko Kundla, Inna Mumm, Jaanus Mumm
Eestile kulub ära julge ja aus president
Henrik Normanni kandidaadiks esitamine oleks tõelise demokraatia võit meie sumbunud õhustikuga riigis, kus võimu juurde upitatakse üha julgemalt onutütreid ja –poegi, kes hoiavad moka kombekalt maas või kiirustavad rahastajatele ning muidu kasulikele tüüpidele ennastunustavalt appi, lastes majanduslikult ahistada pensionäre ja peresid, mängida Brüsseli ettekirjutusi järgides maha Eesti huvid ning juhtida eneseimetlejast peaministril naeruväärselt äpardunud valitsust. Normann tuleb maailmast, kus taolist kitsarinnalisust naeruvääristatakse.
Sotsiaalmeedia kommentaarides leidis kahtlust, et Normanni presidendiks kandideerimine olevat nali. Mees ise ütles, et võtab sõprade poolt tehtud ettepanekut täie tõsidusega ning on valmis presidendiameti väljakutseteks. Kui otsida Eesti poliitikast tõelisi naljanumbreid, ei peaks vaatama Normanni suunas, sest riigis, kus regionaalministrina rabeleb teles oma margi täis teinud üksik poissmees Terras ja majandusministeerium on kellegi nohuninase Keldo juhtimisel muudetud seksuaalvähemuste kaitse laboriks, saab nalja niigi nabani. Kui rahvas otsustaks, saaksime Normanni näol presidendi, kes ei lase poliitilisel michaliitlikul pseudokomöödial jätkuda.
Vsevolod Jürgenson

Inga Raitar: „Küllus on piisavus antud hetkel,“ /Kryon/
Ärkan maakodus. Äiksejärgselt on õhk jahedaks tõmbunud ning lõhnab tulevase küllusliku õunasaagi küpsemise ja eilsetest vihmasabinatest jäänud värskuse järele. Jalutan oma peenarde vahel, korjan kapsastelt peotäie karbiga diversante, keda hommiku-ohverduseks Teokivile tuua, vaatan kas salapärane Kurginärija on veel mõne priske kurgi hambajälgedega kaunistanud, loen üle õitest sardellijämeduseks paisunud suvikõrvitsanupsud (palju ) ja tõstan kaunade raskuse all maaligi vajunud oavarred üksteise najale püsti. Hää’-hää’ rääksatab eemal heinamaal võrukeelne rukkirääk ja ma nõustun temaga.
Need, kelle arvates on kodu koht, mida saab hinnata ja inimesi malenuppudena rahapakk taskus ühest kohast teise tõsta, on kaotanud ühe inimeseksolemise olulisima kvaliteedi. Kuna nad ise ei suuda luua, ei suuda nad ka mõista teiste loodut. Endas puuduolevat võimu ja rahaga kompenseerijad suudavad elusat ja ehedat vaid rahapakkideks briketeerida. Kuid kuidas panna rahasse aastaid, mis kuluvad söötis tühermaa muutmiseks lilleküllaseks paradiisiaiaks? Kuidas kalkuleerida 100 aastat isalt pojale püsiväärtusena edasi antud kordumatus looduskaunis kohas talu hinda?
„Mida me teha saame, et see üha intensiivsemaks muutuv kurjus lõpuks kõike seda, mis meil siin kaunist ja erilist on ikka üle ei võtaks?“ küsis minult kunstnikuhingega naabritalu perenaine. „Me peame hoidma, väärtustama ja looma ilu. Igaüks omal unikaalsel viisil. Sest mida rohkem saab Maale elusat ilusat ja head, seda vähem jääb kurjale kohti, kuhu haakuda. Elusa looja ei proovi olla „õige nii, nagu kõrgemalt kästakse“. Ta ei muutu vägivallahirmus ise kaasinimeste suhtes vägivaldseks.
Kuni on maailma harmooniat ja loodusega koskõla juurde loovaid inimesi, on meil lootust. Võrumaana. Eestina. Inimkonnana.

18:13
Erinevalt oma vendadest mina end poliitikasse mässida ei soovi. Lubasin endale juba lapsena, et selle jamaga ma kaasa ei lähe. Kuigi öeldakse, et kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Ja üldse, kas peaministri valimine pole tähtsam kui presidendi? Võibolla mul puudulik arusaam, aga lihtsalt – president ju ei otsusta ega juhi midagi. Mis ei tähenda, et ta poleks esindajana oluline. Mu meelest inimene, kes peab eestlasi targimaks (väga armas muidugi), ei ole ju kuidagi erapooletu, nagu president, saan aru, peaks olema? Kogu see riigivõimu juhtimine lähtub sageli valedelt alustelt mulle tundub. Aga eks see ole nii igal pool… On see siis lasteaed või riik. Inimene on selline lihtsalt. Ma isegi pakuks puusalt presidendiks hoopis näiteks Ingrid Peeki. Ta on avatud, samas kriitiline. Aga no samas, mida ma ka tean. Eesti rahvas on väga mitmekülgne ja sügav. Kes aga võiks kõigile sobida, on justkui tore mõtlemismäng, mis mingiks ajaks elule mõtte annab.
Einar Laigna oleks veel üks mõte, aga no tema juba erapooletu pole.
Vana
Ülemist vanusepiiri pole samas määratud ja ta elujõuline..
Indrek Laul tundub endalegi pisut kelm. Minevikku ei tea, aga nagu aru saan, siis Kuuuurijat see väga huvitab. Ka Sind näeks presidendina, kui mõelda – sest osata kasutada sõnu ja näha kaugemale, seda pole kõigil.
Pianist 😉