Urmas Reinsalu: Peaminister ja Eesti200 juht sugereerisid täna valitsuse pressikonverentsil, et kuna nüüd on vähemusvalitsus, siis nemad riigi juhtimise eest otsekui enam ei vastutagi.
Siit tuleb valitsusel amet maha panna, kui juba ise tunnistatakse, et ei kontrollita olukorda.
Täna tuli kolm tähelepanuväärset uudist valitsuse tegevuse kohta.
Esiteks, riigikontroll avastas, et Smartcapi arvel seisab passiivselt veerand miljardit eurot riigi raha, samal ajal kui valitsus laenab sadu miljoneid jooksvaks riigi finantseerimiseks.
Riigikontroll mõistis enesestmõistetavalt taolise absurdse rahanduspoliitika hukka.
Samal ajal tegeleb valitsus uute maksutõusude initsieerimisega.
Nii ootab tänase Postimehe uudise järgi inimesi ja ettevõtteid 2028. aastal Reformierakonna vastu võetud maamaksu seaduse järgi maa uuel hindamisel kaasnev maksutõus.
Eesti on omandamas rahvusvaheliselt vanglarendi maa mainet.
Nõnda pakuvadki ÜK poliitikud, et saata nende vange Eestisse.
BBC uudisest selgus, et selle üle konsulteerisid juba 2024 ÜK ja Eesti.
Nüüd Pakosta Eesti huvi eitas.
Veebruaris saime Belgia meediast teada, et Eesti ja Belgia pidasid läbirääkimisi dokumentideta kurjategijate paigutamiseks
Eestisse.
Asja avalikuks tulekul Liisa Pakosta sõnas, et seda tuleb peale valimisi.
Valitsus tegeleb aktiivselt Rootsi vangide Tartusse toomisega, oletades et seda ei juleta tagasi pöörata.
Seda saab pöörata ja seda tehakse.
Mõistlik oleks valitsusel segaduse vältimiseks enne valimisi neid vange Eestisse mitte tuua.
Kui nad seda siiski teevad, siis jääb nende kurjategijate Tartus viibimise periood pärast valimisi siiski suhteliselt lühiajaliseks, ükskõik kui hubaseid konge ja tingimusi praegu ette ka ei valmistata.
Valitsuse poolt on küüniline seda mitte arvestada ja tekitada asjatut segadust

„Klliima- ja sõjahirm viib selleni et üha enam noori naisi otsustavad et ei taha sellisesse maailma oma last tuua.“ / rahvastikuteadlane Mare Ainsaar/
Statistikaameti andmetel sündis Eestis 2025. aastal 9092 last, suri 15 427 inimest. Riigi majanduse päästerõngana nähakse „positiivset rändesaldot“.
Sellel positiivsel rändesaldol on üks kurb tendents. Kui tööealine ja oma keeles mõtlev eestlane kolib mujale ja asemele tuleb mingi võõrkeelne-meelne siis hakkab kiiresti kiratsema Eesti kultuur. Kohale jääjad ehk pensionärid seda tarbida (ntx raamatuid osta) piisavlt ei jaksa aga võõrkeel-meelsed ei vaja eestikeelset kultuuri, neile piisab sotstoetustest (mida näiteks omamaistele kirjanikele ja kunstnikele ei jagu…).
Kultuurirahastus soosib võimumeelseid poliitideoloogilisi projektikirjutajaid. Enamus “kultuuri” nime all riigikassast välja kirjutatavast rahast valatakse betooni, st jagatakse võimueakondade ehitusfirmadest sõprade vahel, kes siis osa valimiskassasse tänuks tagasi maksavad.
Rahastuse saavad raamatud mitte nende sisu vaid selle tõttu, et kirjutaja on õige erakonna õigete inimeste õigetest jutupunktidest kinnipidaja. Ja selliselt toetatud ideoloogiasoustis egopuuksatusi vaatama või lugema juhtunud inimesed hakkavad arvama, et kui see ongi kultuur, siis järelikult pole kultuur neile…
Kui inimesed tunnevad, et kohalik kultuur on mingi friik-veidrusi välja paiskav arusaamatu kräpp või siis lääne menukite koduvillane järeltegemiskatse, siis miks peaks keegi elama püüdes luua tegelikku mõtestatud ja lugejat ehk veidi argiilmast kõrgemale tõsta püüdvat kultuuri (kunsti algne mõte oli ju elu õilistada), mida ei toeta ei riik ega ka publik?
Katse loominguga maailma pisutki puhtamaks ja paremaks muuta pole midagi uut. Pigem väga ammuunustatud vana. Looming kui viis muundada inimesi saastav disharmoonia uuesti harmooniaks läbi iga sellest osasaaja kogemuse peaks ju olemagi loomingu tegelik eesmärk.
Nii ma siin oma künka otsas mõtisklen sügavsuviste küpsemiste keskel. Tõmban sügavalt hinge ja kirjutan oma pooleliolevat raamatut edasi. Ka see, kes mulle siin praegu külluslikult saaki lubavad õunapuud istutas, ei teadnud ju, kes 90 aastat hiljem neid õunu sööma hakkavad.
Inga Raitar

Mikk Mumm:
Kallid inimesed. Vaadake mis toimub.
Riik röövib inimesi. Mitte öösel maskiga. Päeval, seaduse ja paragrahviga.
Valitsus tuleb ja ütleb: me võtame.
Võtame palgast tulumaksu. Siis võtame veel, sest käibemaks tõusis.
Võtame autost, sest nüüd on automaks.
Võtame kindlustusest. Võtame kütusest. Võtame isegi siis kui sa oled haige ja võtame siis kui sa oled vana.
Ja mis sa saad vastu.
Perearsti juurde 3 kuud järjekorda.
Õpetaja kes ütleb et klassis on 30 last ja üks mina.
Teed mis on augud täis.
Politsei kes ütleb et avaldage netis kui midagi juhtus.
See ei ole hooliv riik. See on kassapidaja riik. Lööb arve ette ja ütleb et maksa ja ära küsi.
Samal ajal räägitakse kasvust ja julgeolekust. Aga kasvab ainult riigi isu. Julgeolek on tore asi. Aga mis julgeolek see on kui inimene magab öösel ja mõtleb kuidas järgmine kuu laenu maksta.
Kes seda kõike juhib.
Praegune valitsus. Reform, Sotsid, Eesti 200. Peaminister Kristen Michal. Nende stiil on lihtne. Enne valimisi lubadused. Pärast valimisi vabandused.
“Meil ei olnud valikut” on nende lemmiklause. Aga valik oli küll kui jagati nõunike kohti. Valik oli küll kui tõsteti enda palku. Valik oli küll kui raha leiti projektidele mis näevad paberil ilusad välja, aga elus ei muuda mitte midagi.
Riigikogu on muutunud pitseriks. Eelnõu tuleb, enamus vajutab rohelist, opositsioon karjub, meedia kirjutab ühe päeva. Ja järgmine nädal on kõik unustatud. Vastutust ei ole. Kui läheb halvasti on süüdi sõda. Kui läheb hästi on teene meie.
Ja siis on president. Kadriorus. Alar Karis.
Räägime ausalt. Presidendi palk on üle 8000 euro kuus. Lisaks elukoht, auto, turvamehed, esinduskulud. Elu on mugav. Vastuvõtud, kõned, lilled, lindi lõikamised.
Milles on probleem. Probleem on selles et inimesed tänaval elavad teises reaalsuses. Nad loevad sentigi. Nad valivad kas osta liha või kartul. Nad ootavad arsti ja nutavad apteegis.
Ja samal ajal kuulevad nad presidendilt ilusaid sõnu. Räägitakse ühtsusest. Räägitakse vastupidamisest. Räägitakse väärtustest.
Aga kus on tegevus.
Kui valitsus surus läbi maksud mis lõid kesklassi ja väikeettevõtja põlvili, kus oli veto.
Kui haiglad ütlesid et me ei suuda enam, kus oli sõna.
Kui noored ütlesid et me lähme minema, kus oli plaan.
Vastus on: ei olnud.
Miks. Sest poliitiline haridus ja kogemus puudub. Karis tuli ametisse teadlasena ja muuseumijuhina. Austus selle töö eest on suur. Aga riiki juhtida on teine asi. Poliitika on räpane, kõva ja vajab selgroogu. See tähendab et pead ütlema valitsusele ei. Pead minema rahva ette ja ütlema et see mis toimub on vale.
Seda me ei ole saanud. Me oleme saanud vaikimist. Diplomaatilist vaikimist. Ette loetud kõnesid. Turvalisi fraase.
President ütleb et ta ei taha poliitikasse sekkuda. Aga president ei ole sisekujundaja. Presidendi töö ongi olla pidur. Olla see kes ütleb stopp kui võim läheb liiga kaugele. Kui seda ei tehta, siis milleks meil presidenti üldse vaja on. Lindi lõikamiseks saame palgata kellegi odavamalt.
2026 tulevad uued presidendivalimised. Jälle otsustavad erakonnad omavahel Riigikogus ja valimiskogus. Jälle küsitakse et kes on mugav. Kes ei tee skandaali. Kes naeratab ja ei sega.
Inimesed on väsinud. Väsinud sellest komplektist. Valitsus mis võtab. President kes vaatab pealt.
See komplekt nullib elusid.
Nullib selle noore kes tahab kodu ja saab aru et seda ei tule.
Nullib selle pere kes töötavad mõlemad ja ikka ei jätku.
Nullib selle vanaema kes peab valima kas ravim või küte.
Nullib usu et sinu hääl loeb.
Ja kõige küünilisem on see. Kui sa ütled selle välja, siis vastatakse et sa oled negatiivne. Et ära virise. Et vaata kui hästi meil võrreldes teistega on.
See ei ole virin. See on arve. Arve mida riik on meile esitanud ja mida me maksame iga kuu.
Riik ei tohi olla see kes röövib. Riik peab olema see kes kaitseb.
President ei tohi olla see kes elab luksuses ja loeb kõnesid. President peab olema see kes seisab rahva eest siis kui teised ei seisa.
Praegu meil seda ei ole.
Seepärast hakkabki silmas vesi jooksma. Mitte nõrkusest. Vihast. Pettumusest. Sellest et me armastame seda riiki, aga me ei tunne seda riiki enam ära.
Valimised on tulemas. Mäletage seda kõike siis kui lähete valima. Mäletage kes võttis ja kes vaatas pealt.

Kui ma vaid saaksin teile kõigile näidata seda, mis selles maailmas ja Universumis tegelikult peidus on. Ma ise usun, et siis oleks võib olla ühelt poolt kogu elu ja teadvus mõistetavam kogu inimkonna jaoks. Siis kõik mäletaksid, kes nad on, kust nad tulevad ning miks nad täna siin on. Samas on nii palju neid, kelle teadvus ei ulatu iial tõeni ning nad arvaks, et see kõik on illusioon.

Siis aga vaadates kogu ilust veidi kõrvale ja nähes neid isikuid, jõude ja olem energiaid, kes teavad ja näevad neid saladusi, kuid kasutavad seda teiste manipuleerimiseks, kahjustamiseks ning omakasu eesmärgil, siis ma saan aru, miks peab hoidma seda kõike saladuses – et see hävitamine ja omakasu programm ei kasvaks. Et inimene, kes ei ole veel vabanenud oma egost, raha janust ja võimu ihast, ei saaks seda teadvust kunagi kuritarvitada.

Ma olen kaua mõelnud ja analüüsinud selle laeka avamist ning täna olen ma selleks ka valmis. Kuid mitte lihtsalt jutu jätkuks, vaid selleks, et näidata tõde seal, kus see täna on juba häda vajalik.

Universum on ilus, imeline ja võimas. Piiritute võimaluste ning erinevate aegade ning ruumidega paik. See sisaldab tohutus koguses erinevaid energiaid ning erinevate tsivilisatsioonide tarkusi. Kuid kui sa seda ei ole võimeline nägema, kogema ning omama, siis oled sa võimeline seda tajuma, tunnetama ning sellega ühes rütmis hingama. Teinekord tuleb lihtsalt usaldada ning selle rütmiga läbi usalduse kaasa liikuda. Aga teinekord, tuleb õppida nägema läbi illusioonide ning programmide, mis ei kuulu ega ei olegi kunagi kuulnud sinule.

Juba varsti räägime sellel teemal sügavamalt …
Ruth Pukman

Tere,
LEGO-s töötab umbes 30 000 inimest . See on suurepärane: inimesed armastavad LEGO-d. Paljud on isegi nõus kulutama 1000 dollarit ühe Star Warsi komplekti peale (ilma hukkamõistuta).
Vähem hea on see, et LEGO heaks töötab rohkem inimesi kui tõenäoliselt tegeleb oluliste globaalsete katastroofiliste riskidega , nagu valesti joondatud tehisintellekt , surmavad pandeemiad ja tuumasõda . Igaüks neist võib tappa sadu miljoneid inimesi või veelgi hullem, ähvardada inimkonna väljasuremist või tekitada tsivilisatsioonile muud pöördumatut kahju.
Kahjuks pole need riskid nii ebatõenäolised, kui võiksime loota; paljud teadlased arvavad, et järgmise sajandi jooksul on katastroofi toimumise võimalus reaalne. Näiteks filosoof Toby Ord arvab, et eksistentsiaalse katastroofi tõenäosus on umbes 1/6 : sama mis vene ruleti mängimisel.
Töötajate arvu järgi otsustades on aga andestatav, kui arvate, et maailm hindab plasttelliseid rohkem kui nende võimalike katastroofide leevendamist. Hinnanguliselt töötab tehisintellekti kõige olulisemate riskidega vaid paar tuhat inimest ja sarnane arv inimesi tegeleb tõenäoliselt katastroofiliste pandeemiate ennetamisega.
Miks nii tõsisele asjale nii vähe tähelepanu pööratakse? Peamine põhjus on stiimulid. Valitsustel on nende riskidega võitlemiseks kõige rohkem võimu, kuid valijate surve all on nad seadma lühiajalise kasu esikohale ebatõenäoliste riskide ees. Samamoodi ei suuda erasektor piiratud kasumivõimaluste tõttu täita paljusid olulisi lünki.
See tähelepanuta jätmine on üks peamisi põhjuseid, miks globaalsete katastroofiliste riskidega tegelemine oma karjääri kõrvalt võib olla nii paljutõotav. Kui valdkond on väike, aga oluline, saab keegi, kes sellele tööle eriti hästi sobib, teha suurema marginaalse muutuse.
Võimalik hoiatus on aga see, et katastroofilisi riske on raskem lahendada kui probleeme mõnes teises valdkonnas, näiteks globaalses tervishoius . Katastroofid on ühekordsed sündmused, seega ei saa katseid läbi viia samamoodi nagu näiteks rahaülekannete mõju vaesusele testimisel. Ja isegi lahenduste puhul, milles oleme kindlamad, sõltub edasiminek sageli kõrgemate otsustajate veenmisest tegutsema – see on harva lihtne.
Kuid neile, kes on motiveeritud nende probleemidega tegelema isegi märkimisväärse ebakindluse tingimustes, on lai valik oskusi, mis võivad kasulikud olla. Olgu selleks biojulgeoleku või tehisintellekti ohutuse uuringud, oluline poliitikatöö valitsuses või mõttekodades, teadlikkuse tõstmine ajakirjandusliku kajastuse kaudu või operatiivne töö paljulubavates organisatsioonides – panustamiseks on üsna palju võimalusi. Kui see võiks olla teie, on meie ülevaade globaalsetest katastroofiriskidest hea koht lisateabe saamiseks.
____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• Prevail Fundi teadusdirektor
• Sinergia Animali globaalne teadus- ja uurimisdirektor
• Rahu ja julgeoleku vanemprogrammi assistent ettevõttes Effective Institutions Project
• Finants- ja operatsioonijuht ettevõttes High Impact Athletes
• Ülesannete arendusinsener METR-is
____
Osale efektiivse altruismi konverentsil
Kui soovid kohtuda teistega, kes soovivad oma karjäärile mõjukat teed, võid olla huvitatud ühest paljudest üritustest, mida sel aastal korraldab efektiivse altruismi liikumine:
EA globaalsed üritused on mõeldud inimestele, kellel on head teadmised efektiivse altruismi põhimõtetest ja kogemused selles liikumises.
• New York (16.–18. oktoober)
• San Francisco (19.–21. märts)
• London (28.–30. mai)
EAGx üritused on väiksemad, piirkondlikud üritused inimestele, kellel on teatav huvi efektiivse altruismi vastu ja kes sellest aru saavad.
• Berkeley (21.–23. august)
• Singapur (29.–30. august)
• India (19.–20. september)
• Oxford (25.–27. september)
• Berliin (13.–15. november)
• Austraalia ja Okeaania (27.–29. november)
EA tippkohtumised on suunatud inimestele, kellele efektiivse altruismi kontseptsioon on uus ja kes on huvitatud selle kohta rohkem teada saama.
• Santiagos (22. august)
• Buenos Aires (29. august)
• Lusaka (13. september)
• Wellington (19. september)
• Varssavi (3. oktoober)
Ilusat nädalat!
Tõenäoliselt hea meeskond

Tõenäoliselt hea
447 Sutter St Ste 405 #675, San Francisco, CA 94108, USA