Jaan Tammsalu: RAHU
Eestimaa on nii ilus, et ma kardan ta pärast…
Aga kui ei armastaks, siis küllap vist ei kardaks.
Need read Leelo Tungla luuletusest tulid meelde.
Miks?
Mulle tundub, et paljud on täna kui uneskõndijad.
Kulutame aega ebaolulisele ja lükkame olulist olematusse ülehomsesse.
Meile on kingitud veel üks rahusuvi. Meie kõrval on veel inimesi, kes meist hoolivad. Kõigutamatu Kese pole meist lahti lasknud. Peaksime ehk tänama ja paluma. Tänama Jumalat ja oma lähedasi ja taas paluma, et Looja hoiaks Maarjamaad ja andestaks meile me vead ja et rahusuved ja -sügised, -talved ja -kevaded võiksid jääda
„Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat.“ (Heebrea kirja 12 ptk-i 14 salm)
Üks vana keldi palve kõlab Valda Raud tõlkes nii:
Rahu naabrite vahel,
rahu omade vahel.
Rahu armunute vahel
Elu Kuninga armastuse toel.
Rahu inimese ja inimese vahel,
rahu naise ja mehe vahel,
rahu ema ja lapse vahel,
ja kõige selle üle Kristuse rahu.
Õnnista, oo Kristus, minu palet,
et mu pale õnnistaks kõike mu ümber.
Õnnista, oo Kristus, mu silmi,
et need õnnistaksid kõike, mida nad näevad.
Paulus palub:„Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust!“
Aga kõigiga ei saa ju taotleda rahu, sest nemad ei taha! Nemad on sõjakad, kiuslikud, kurjad, kangekaelsed! Ega mina mingi jalamatt ole!
Taotleda pühitsust! See tundub ka kuidagi kummaline. Teised taotlevad täiesti teistsuguseid asju. Pühitsus eeldab nii paljust põnevas loobumist. Ehk kunagi hiljem. Siis kui põnev pole enam nii põnev, kui üks jalg hauas ja teine banaanikoorel. Kui oled nagu see vanaisa, kelle kohta lapselaps ütles, et vanaisa on juba nii vana mees, et ta ei mäleta, miks talle naised meeldisid. Siis võiks ka pisut pühitsuse ja pühaduse poole püüelda.
Kuid kummaline, et seda rahu ja pühitsuse juttu ei räägi heebrea kirja kirjutaja mitte mõnele jõuetule raugale, vaid kristlikule kogudusele, kelle hulgas on nii noori kui vanu, ka neile, kel veri vemmeldab kui neile, kel see vaevu veel soontes liigub.

„Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust!“
Sõna „taotlege“ – diokete – on originaalis väga jõuline sõna. Rahu kõikidega tuleks taotleda tarmukalt. Mõnes tõlkes on öeldud: NÕUDKE RAHU! Vana Testamendi psalmist on kõrvutanud rahu taotlemise teadliku kurjast hoidumisega. Samas, kas tõesti peaks rahu taotlema iga hinna eest, ka siis, kui keegi meilt nõuab midagi, mis on selgelt vale, halb? Vaevalt. Kuid selge on see, et Vargamäe Andrese jalajälgedes kõndimine oma tõe ja õiguse tagaajamisel aina enam ja enam kivistudes, kurjaks muutudes, pole tee pühitsuse juurde. Jeesus on öelnud: „Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ Nii Jeesus kui Heebrea kirja kirjutaja teavad, et rahu saavutamiseks on aegajalt vaja tõsist pingutust, aegajalt ka enda tormiliste emotsioonide allasurumist ja mõistmist – ka selle mõistmist, et need, kes ei tee rahu, lõikavad end lahti tõelise ja lõppematu rahu allikast – Jumalast.
Rahu ja pühitsuse taotlemine on heebrea kirja autoril koos ühes lauses. Jeesuse mäejutluses järgnevad üksteisele need kaks salmi: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat. Õndsad on rahunõudjad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ Pühitsuse taotlemine ja südamepuhtus on väga lähedased.“ Heebrea kirjas öeldi: „Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat.“ Väga tõsine hoiatus. Mitte keegi, kes ei taotle rahu ja pühitsust ei saa näha Issandat ja rahunõudjad on Jumala lapsed ning need, kes puhtad südamelt, saavad näha Jumalat.
Valik on meie – kas kangusega kaunis kaugele Jumalast ja määrdunud südamega selge nägemise kaotus või taotledes rahu ja südamepuhtust elada eluallika läheduses ja ammutada Temast rahu, rõõmu ja armastust. Kuid küsimus ei ole vaid selles, kuidas elame meie ja mis meist saab. Küsimus on selles, mis saab Kristuse kogudusest. Kas oleme valgust ja armastust kiirgav kogukond, millele liginejad kogevad armastust, mõistmist, tervendavat headust või kogukond, mida lõhestavad erimeelsused, kummalised kaklused, mis mõistab hukka nii väljaspool olijaid kui mõistab kohut kõigi nende omade üle, kes n.ö normist pisutki kõrvale kalduvad. Heebrea kirja autor teadis, et kristlik kogudus on määratud hukule, kui selles ei ole rahu ja pühitsust.
Kirjeldan kedagi.
Ta oli kange nagu kaktus. Teravad ogad ta pinnal tegid haiget paljudele, kes talle väga lähedale tulid. Ta torkas, salvas. Haigetsaanute haavad paranesid kaua, sest ta salvavates sõnades oli mürki. Küllap oli ta ise kunagi haiget saanud ja seepärast kasvatas endale ogad. Mõni üksik taipas, et nende ogade all on ka midagi hella ja ilusat. Mõni sai talle ligi. Ta oskas oma ogasid sisse tõmmata, kui usaldusväärsed liginesid. Jumala ligilaskmine tundus talle liiga riskantne. Jumal rääkis liiga palju armastusest ja halastusest ja andeksandmisest. Tema arvas, et sellised asjad muudavad ta nõrgaks. Ta ei tahtnud enam haiget saada. Oli kord piisavalt saanud. Nii ta arvas. Ta ei taibanud, milliseks muutub elu, kui sa ei pea enam pidevalt valvel olema, pinges püsima, igaks juhuks valusalt sähvama, esimesena ründama. Alkoholi ta ei julgenud juua. Kord oli joonud ja pehmeks muutunud. Ogad tõmbusid sisse. Hakkas lalisema armastusest. Hale kuju! Nüüd oli püsivalt kaine ja kange, aina jäigem ja pidevalt pinges. See kulutas, väsitas, ei lasknud paljust ilusast rõõmu tunda, aga ta ei mäletanud, et elul võivad olla ka tõeliselt ilusad värvid, maitsed, nii nagu kord lapsepõlves. Paljud teisedki olid pinges ja pinnapealsed. Teistsuguseid tõukas ta eemale. Mõnel matusel ta mõtles, et oleks pidanud teistmoodi, et palju head jäi ütlemata, tegemata. Nii ta siis mõtles, aga mõtetest tegudeni ei jõudnud ja peale matuseid tuli taas argipäev, pingesolek, olelusvõitlus ja siis lõppes kõik.
Loodan, et see ei ole meie elu? Taotleme rahu kõikidega, sest äkki siis on ka meie ja Jumala vahel rahu ja pühitsuse poolegi püüdleme, sest nii võime püsida Püha ja õiglase, armulise, halastava ja helde läheduses. Saame ehk elada igavesti helduses ja rahus.
PALVE: Issand, tänu rahu eest, mida oled meile kinkinud ja kinkida tahad. Tänu, et tahad meie elu oma ligioluga pühitseda! Sina Rahu Issand, püha ja helde, andesta meile meie kaklemised. Oma õiguse tagaajamised, meie jäikus ja kalkus. Muuda meid oma rahu saadikuiks, pühitse meid. Aita meid teha kõik, mida saame, et rahu võiks jääda ka meie riigi ja rahva ilusaks osaks! Seda palume Jeesuse, meie Issanda läbi, aamen!

Mai-Agate Väljataga: “Te teate ju, kuidas negatiivseid energiaid enda sees ümber muuta? Ega kordamine ei tee paha!
Kui teie sees on negatiivne tunne ja see võib olla näiteks teistega seotud – kahtlustate kedagi. Mida ta nüüd jälle kokku keerab?
Nii me kardame ja nii me ka mõtleme või ongi meie sees lihtsalt negatiivsed tunded.
Kas ajame õiglust taga, arvame, et kõik teevad ebaõiglaselt ja mina olen ainuke õige. Mida iganes. Negatiivne energia loob alati negatiivset reaalsust. Eitamine loob ka alati negatiivset reaalsust.
Teie hingerahu sõltub sellest, kui palju energiat te endast läbi lasete.
Kui avatud te olete vastuvõtmisel ja väljaandmisel.
Mida rohkem tõrjute ja kinni hoiate, seda rahutum on elada selles bioskafandris, mille sees te praegu olete.
Kui teie sees on negatiivne tunne, siis seda saab alati muuta.
Esimene viis negatiivseid asju muuta on, et elate need läbi ja kannatate. Olete ebateadlikud, teil on paha olla, tekivad haigused. Elate negatiivseid energiaid läbi muutes neid, mitte teadvustades endale.
Teine variant on, et vaatate negatiivsele tundele, mis teie sees on, otsa. Näiteks:
vihastate – ärge otsige põhjust väljastpoolt! Kuigi näib täiesti, et teine on süüdi ja teise pärast ma vihastasin.
Aga teisega on teil tehtud kokkulepe enne Maa peale tulekut: vihastate hästi, et saaksite teada, et teis on niipalju viha. Et saaksite selle vihaga tööd teha – muuta seda.
Jätke ütleja rahule, vaid vaadake enda sisse: ma olen praegu vihane, oi, mis möll siin sees käib. No mida see viha teiega teeb? Kas lähete üleni kuumaks, külmaks, keeletuks, mida iganes.
See on teie energiaväli, mis teeb teiega, mida tema heaks peab. Kus siis teie olete sel ajal?
Mõistus, sel ajal kui tunded on laes, läheb kodunt ära.
Programmeerige oma aju: ma olen mõistuse juures ja saan aru, kui ma vihastan. Te võite ühe vihalaenguga kogu oma elu ära rikkuda.
Kolmas variant on see, et kui vihastate, solvute või tunnete süütunnet, olete kade, hirmu täis, mis tahes negatiivne tunne, öelge: mina kogen siin ja praegu vihatunnet kaasa vastu; mina kogen praegu süütunnet oma partneri vastu…
Tunnetel on alati kaks poolt. Kas suunan iseenda vastu või teise peale.
Vihal on ju samuti kaks poolt. Aju ei tee ju vahet, kas sa vihkad kedagi väljapool ennast või iseennast. Artriidi saad sa ikkagi.
Kui vihkad oma keha, siis immuunsüsteemile antakse häirekella: ründa! Ta on vaenlane!
Ärge torisege ja pirisege enda kallal ja enda peale!
Kui olete rahulolematud, siis panete selgroo põhikanali kinni! Teie energia ei saa siis vabalt liikuda. Masseerige, masseerige! Võimelge! Ujuge!”

ISIKUKULTUSEST. Mis mulle demokraatliku maailma puhul meeldib — poliitikud ei ole eriti tähtsad tavaliselt, neil on oma vahendav funktsioon, neile peab vahepääl meelde tuletama, et nad on teenrid, peaaegu orjad muu ühis- ja kogukonna teenistuses, aga kui asjad on enamvähem paigas, ei pea neile väga palju mõtlema. Noh, Michal on korruptsiooni sümbol ja peaministriks sobimatu ja on tal väga-väga vilets kabinet, pea sama halb, kui Ansipi viimane (halvim me ajaloos), aga elame kuidagi üle.
Normaalsete riikidega suheldes, riikide, rahvaste, inimeste vahelistes suhetes, ei suhtle sa mingi ühe poliitikuga, riik ei ole mingi partei või suuna nägu, suhtlevad pärisinimesed ikkagi, pärisasjades, mis parajasti vaja on… Aga me muidugi teame — puutiniveremaa on läbinisti puutin, sa suhtled sääl sellega igal tasandil. Euroopal oli oma pikk orbaniaana, mis on õnneks läbi ja ehk varsti keegi toda ei mäletagi.
Ja USA, USA on nüüd Doonald. Donald täna kutsus kokku enese valitud ja määratud Kennedy-keskuse nõukogu, ja hääletas ise koos teiste, oma valitud vennikestega, selle poolt, et tema nimi kuldkirjas ikkagi keskuse seinale saaks (kohus keelas nimelt ümbernimetamise ära, sellest saati on keskus olnud tellingutesse maetud, tõesnäoliselt teevad nad selle all hiiglaslikku seinamaalingut porgandpaljast oranžist ahistajast ), nüüd siis selle keskuse “päästja” või “taastajana”, mil keskust polnud vaja kellegi käest päästa ennem tema võimu (nagu Hormuzi väina polnud vaja avada enne tema sõgedat sõjaretke).
Aga see on vaid see üks asi: maania kõike enda järgi nimetada, kõike katta kuldlehekestega, kõigele jätta oma räpaseid näpujälgi (nagu ta naisigi kahmata armastab), riigiasutusi ehtida tohutude endalõustaliste plagudega, kaotada rahvusparkidesse tasuta pääsemine Martin Luther Kingi sünnipäeval, et tuua see hoopis oma sünnipäevale…
Ja see, kuidas see väike grupp (valimiseelistusega kodanikest toetab teda veel ca 33%, s.t et tegelikult ainult ca viiendik valimisõiguslikest ja -ealistest kodanikest on veel ta selja taga üldse… ta ei ole kunagi valimistel saanud üle 50% valimas käinute häältest… ka Hillaryle häälte üldarvu poolest ta kaotas ju tegelikult) teda ikkagi jäägitult, põhjani imetleb!!??
Euroopas — ja maailmas üldse — on hää, eluterve tava oma valitsejaid kritiseerida. Zelenskõi, kes on mõndagi ohverdanud, on hambus nii omadel kui võõrastel (ja ongi inimesena teinud ka vigu). Aga Donald on usklike jaoks eksimatu ja kõikvõimas (lehkab sääl tänini hoopis Bideni majandus, nagu me kõik tänu Donaldile teame), muidugi puutin on eksimatu (ja kui seda ei usu, kukud aknast alla!), Netanjahu taga on nüüdseks kõle isikukultus…
Kuidas see mõtlemine, see “kõvamehe kõvakäe” ihalemine kipub hiilima me ilma, kust ta tuleb??? Tahtmine, teatav iha ja kiim nahutaja ja nuhtleja järele? Miks? USA on paljudes asjades vajunud arenguriigiks, inimeste turvalisus, tervis, vabaduse aste on kolinal kukkunud… Tarantinolik külakabel tuumarelva ja maailma suurima armeega, ainult et Iraan on näidanud, et nad ei oska seda ülemjõudu enam kasutada (kas sellepärast, et pädevad, aga vale nahavärviga või poliitilise meeldumuse või ka sooga juhid lasti Pentagonist ja sõjaväest lahti?).
Ühesõnaga, mil USAs maalitakse ühe seksuaalkurjategija ja perverdi nime kuldtähtedega seintele ja ta fännid hakkavad kõikelämmatavalt karjuma “uuu-ess-aa, uuu-ess-aaa”, kui tõuseb üles küsimus, et Epsteini uurimistest selgub (täpsemini: on kinni mätsitud, aga FBI pabereist läbi käinud ja ka lekkinud), et ta on tõenäoliselt lisaks täiskasvanud naiste vägistamisele (sellest on olemas kohtulahend, Trump on valuraha tänini võlgu) krahmanud ka lapsi… Kas see ei kõla haiglase, väärana, vildakana? (Hüüad — “ta on pedofiil!” ja usklikud karjuvad vastu “uuu-ess-aaa!”, nagu nii peakski?) Minu arusaam on see, et ta teeb enesest kõik, et sügisesed vahevalimised teda ja ta kabinetti tulevikus vangi ei saaks saata (s.t üritab nende tulemusi tühistada või üldse toimumist takistada).
Eks me näe. Aga isikukultus on mu arust midagi, mis peaks tänases jääma üksnes kultuuriruumis läbi mängimiseks, säälgi pigem paroodiana tänases juba (nagu Lady Gaga ja ta “väiksed koletised” olid/on), et teadvustada, et selline suhe on olemuslikult väärakas, et isikukultust, et kuldvasikaid pole tänases maailmas vaja. Oleks ju tervem ja parem olla? Kõigil?
Jürgen Rooste

Uku Kudu: Kirjutasin Õhtulehte sellest, miks ühiskond vajab mehi, kes ei löö, aga ei vaiki ka. Pärast loo ilmumist juhtis sõber õigesti tähelepanu sellele, et põhimõtete kõrval oleks tulnud rohkem rääkida ka praktilisest poolest: mida vägivalla ohver saab päriselt edasi teha?
Kui Sinu või Su lähedasega on midagi juhtunud, ei pea Sa ise teadma, kas tõendeid on piisavalt või kas juhtunu vastab täpselt mõnele kuriteokoosseisule.
Kui pole vahetut ohtu (112), siis esimene samm on ohvriabi: 116 006 või palunabi. ee. Sealt saab tasuta ja konfidentsiaalset nõu ning vajaduse korral suunatakse Sind õige spetsialisti juurde.
Tee politseile avaldus! Teata juhtunust ka siis, kui Sa ei tea, mis sellest edasi saab. Avalduse esitamine ei tähenda, et pead kellegi süüd tõendama. See annab politseile võimaluse juhtunut hinnata, tõendeid koguda ja märgata võimalikku korduvat mustrit.
Kui sama inimese kohta koguneb mitu sõltumatut avaldust, aitab see politseil märgata võimalikku korduvat mustrit ning annab põhjust juhtumeid põhjalikumalt uurida. Üks avaldus võib hiljem osutuda oluliseks osaks palju suuremast pildist.
Rääkimine ei muuda tehtut olematuks, kuid see võib kaitsta Sind või kedagi järgmist.
—————————————————————
VÄGIVALLAL ON SUGU!
Ühiskond vajab mehi, kes ei löö, aga ei vaiki ka
Vägi ja vägivald ei ole sama asi. Vägivaldne mees kasutab oma jõudu teiste kontrollimiseks ja alistamiseks. Vastutustundlik mees valitseb iseennast ja astub välja nende eest, kes vajavad kaitset – isegi siis, kui vaikida oleks palju mugavam.
See, et me oma elukaaslast või last ei löö, ei tee meist kangelasi. See on ühiskonnas elamise miinimumprogramm. Tegelik küsimus on: mida me teeme siis, kui näeme teise mehe vägivalda, ähvardusi või alandamist? Kas julgeme sekkuda enne, kui keegi saab haiget?
Kõigepealt füüsiline turvalisus
PPA andmetel on lähisuhtevägivalla juhtumite arv 2026. aasta esimesel poolel pärast varasemat väikest langust taas veidi kasvanud. Suurem juhtumite arv võib osaliselt tähendada, et vägivallast teatatakse rohkem, kuid probleemi tõsidust näitab üks valus fakt: PPA värske statistika järgi on 76% vägivallatsejatest mehed ning ohvrid on enamasti naised. Eriti valusalt mõjutab vägivald lapsi, kes ei pruugi ise olla otsesed ohvrid, kuid kasvavad keset hirmu ja võivad kanda selle mõju oma hilisematesse suhetesse edasi.
Ka mees võib olla ohver ja naine vägivallatseja ning abi peab olema kättesaadav kõigile. See vajalik täpsustus ei muuda aga statistikas nähtavat üldist soolist mustrit. Need arvud ei tee kõiki mehi automaatselt süüdlaseks, küll aga näitavad selgelt, miks ei saa vägivalla peatamisel mööda vaadata mittevägivaldsete meeste rollist.
Füüsiline vägivald kujutab endast kõige otsesemat ohtu inimese elule ja tervisele ning on sageli ka kõige nähtavam piiriületus. Kuid löök ei tule alati eikuskilt – sellele eelnevad sageli süstemaatiline alandamine, kontrollimine, isoleerimine ja vaimne vägivald.
Kõrvalseisja esimene reaktsioon on liiga sageli: „See on nende eraasi, ma ei sekku.“
Ei ole eraasi. Kui sõber alandab või ähvardab oma lähedasi, ei tähenda sõprus vaikimist. Tõeline sõber ütleb otse ja selgelt: „See peab lõppema.“
Jõud ei tähenda agressiivsust
Mehelikkusest rääkides põrkume kahe äärmusega: ühes otsas romantiseeritakse agressiivset domineerimist, teises aetakse kindlameelsusi kiiresti agressiivsusega segi, et enda või teiste inimeste piiride kaitsmist hakatakse pidama vaenulikkuseks.
Kuid ühiskond ei vaja jõuetuid mehi. Ta vajab mehi, kes suudavad oma jõudu valitseda. Tugevus ja kindlameelsus ei ole iseenesest head ega halvad – küsimus on selles, milleks neid kasutatakse.
Vastutustundlik mees sekkub, kuid sekkumine ei tähenda kakluse alustamist. See tähendab korra majja löömist ilma kedagi löömata: politsei kutsumist, ohvri toetamist või vägivallatsevale sõbrale otsest vastuastumist.
Pojale ei piisa loengust „ära ole vägivaldne“. Laps õpib eeskujust. Ta näeb, kuidas isa kohtleb ema, kuidas ta lahendab konflikte ning kas tema sõnad ja teod lähevad omavahel kokku.
Vastutus ulatub kodust avalikku ellu
Lähisuhtevägivald, naiste privaatsuse kaitsmine ja lastele mõeldud sisu ei ole sama raskusastmega küsimused. Kuid neid ühendab üks põhimõte: meil on vaja julgust piire kaitsta ilma agressiivseks muutumata.
Mehe vastutus ei lõpe koduuksel. Meie ülesanne ei ole naiste eest teha otsuseid. Küll aga peame olema toeks, kui naised ja lapsed tunnevad muret oma turvalisuse või privaatsuse pärast. Mittevägivaldne mees julgeb seista piiride eest ja küsida ebamugavaid küsimusi – väärikalt, ilma kedagi ründamata või vaenlaseks tegemata.

Bioloogiline sugu ja privaatsus
Bioloogiline sugu ei ole arvamus ega identiteediväide. Inimese paljunemisbioloogia põhineb kahel reproduktiivsel sugupoolel. Bioloogilist sugu ei saa pidada oluliseks ainult siis, kui loeme vägivallatsejaid ja ohvreid, kuid kuulutada ebaoluliseks hetkel, mil naised küsivad, kuidas kaitstakse nende privaatsust ja turvalisust.
Siin ongi koht, kus mittevägivaldsed mehed peavad suu lahti tegema ja naiste kaitsel välja astuma. Kui naised väljendavad muret oma turvaliste ruumide ja privaatsuse pärast, ei tohi me neid jätta aruteludes üksi ega eeldada, et nad peavad ise end kaitsma sildistamise või häbistamise eest.
ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee (CEDAW) liige Marianne Mikko ütles hiljuti Kuku raadiole, et ÜRO-l ei ole praegu sooidentiteedi küsimuses konkreetset vastust. See toob esile olulise vahe: lahendamata on sooidentiteedi ühiskondlik ja õiguslik tähendus, mitte bioloogilise soo olemasolu. Kui ÜRO-l pole Mikko sõnul sellele konkreetset vastust, ei saa Eestis esitada üht sooidentiteedi õiguslikku käsitlust lõpliku tõena ega kuulutada naiste muresid automaatselt foobseks.
Transinimeste väärikus ja turvalisus vajavad kaitset. Kuid sooidentiteedi tunnustamisest ei järeldu, et bioloogiline sugu peab privaatsust ja turvalisust puudutavates reeglites oma tähenduse kaotama. Arutelu ei käi selle üle, kas bioloogiline sugu on olemas, vaid selle üle, millistes olukordades peab see jääma reeglite aluseks.
Laste eakohased piirid
Sama põhimõte kehtib laste kaitsmisel – ka siin on meestel vastutus teha suu lahti ja seista tasakaaluka lähenemise eest. Raamat või õppematerjal ei ole lapsele sobimatu seepärast, et selles esineb gei või transinimene. Vanemal peab aga olema vankumatu õigus küsida, kas seksuaalsust, vägivalda ja muid tundlikke teemasid käsitletakse lapse vanusele sobival viisil.
Mittevägivaldsete meeste kohus on kaitsta vanemate õigust neid küsimusi esitada ilma, et neid tembeldataks tagurlikuks või vaenulikuks. Sellise küsimuse esitamine ei ole „raamatupõletamine“ ega foobia. Vajame selgeid eakohasuse põhimõtteid ja ausat arutelu, mitte sildistamist.
Mehed, kes ei löö, aga ei vaiki ka
Enamik mehi ei ole vägivaldsed. Kuid selle enamuse mõju jääb väikeseks, kui me erineva vägivalla ees vaikime ja vaatame kõrvale.
„Korra majja löömine“ ei tähenda rusika näitamist ega soovi teiste elu dikteerida. See tähendab kodanikujulgust ja vastutuse võtmist: vägivallale vastu astumist, ohvri kaitsmist ja vajalike piiride sõnastamist – ning seda kõike ilma kedagi alandamata.
Konflikti vältimine igas olukorras ei ole rahumeelsus. Vahel on see lihtsalt mugavuseks maskeeritud argus. Teiste meeste vaikimine annab vägivallale ja ülekohtule rohkem tegutsemisruumi. Kui mittevägivaldne enamus teeb suu lahti, muutub ühiskonna norm: ohver ei jää üksi ja vägivallatseja ei saa enam loota vaikivale kaitsele.
Ühiskond ei vaja rohkem agressiivseid mehi. Ta vajab mehi, kes ei löö, aga ei vaiki ka.

SÕNUM PLEJAADLASTELT: INIMKONNA TÄIELIKU ÄRKAMISE ALGUS
Teie reaalsuses toimuvad suured muutused, mis leiavad aset kulisside taga, samal ajal kui sagedused võimenduvad, et toetada inimkonna teadvuse ja teadlikkuse täielikku ärkamist. See transformatsiooniprotsess kujutab endast sügavat metamorfoosi, mis rullub lahti kosmilisel tasandil ja puudutab teie eksistentsi kõiki aspekte.
Kuigi kogu Maal toimub tõepoolest massiline ärkamine, on oluline mõista, et paljud inimesed, kes olid ärkamise lävel, on kahjuks taas tõmmatud pettuse, valede ja arhontide korraldatud manipulatsioonide keerisesse.
Need arhondid, negatiivsed olemid ja tumedad jõud, kes püüavad teie maailma varjudest juhtida, lõikavad kasu nende inimeste segadusest ja desorientatsioonist, kes otsivad siiralt tõde.
Selle tulemusena eiravad või eitavad paljud inimesed avalikult tõde, sest see seab kahtluse alla nende põhilised uskumused ja süsteemid, millest nad on nii kaua kinni hoidnud. Selline vastupanu muutustele võib saada tõsiseks takistuseks isikliku kasvu, valgustumise ja teadvuse evolutsiooni teel.
Selle nähtuse arenedes saab üha selgemaks, et need inimesed eralduvad lõpuks inimkonna kõrgema vibratsiooniga kollektiivsest teadvusest ja kaovad teie maailmast, sest nad on teadlikult teinud teistsuguse valiku kui need, kes soovivad täieliku ärkamise vastu võtta ja edasi liikuda.
See eraldumine on isiklik valik ning peegeldab laiemat vaimset evolutsiooni, mis toimub inimrassis tervikuna.
Just siin näeme lõhenemist teie kollektiivses teadlikus tajus. Inimrassi osana jätkavad need inimesed eksisteerimist kolmanda dimensiooni madalamatel vibratsioonidel.
Selline lõhenemine inimkonnas tekitab tõsiseid konflikte, eelkõige nende tõttu, kes võitlevad meeleheitlikult senise olukorra säilitamise eest.
Nad klammerduvad oma valede uskumuste külge ega soovi neist loobuda. Selle tulemusena lepivad nad tumedate jõudude orjastava mõjuga ning põlistavad hirmu ja kannatuste tsükleid.
Kaos, mida te praegu jälgite, on täieliku ärkamise protsessi ning tumedate jõudude ja nende järgijate tahtlike manipulatsioonide keerukas vastastikune mõju.
See suur vapustus on pöördepunkt teie ajaloos, mis määrab inimkonna teekonna paljudeks tulevasteks põlvkondadeks.
Siiski on oluline mõista, et kõik, mis on rajatud eraldatuse illusioonile ja valedele, variseb kokku ning laguneb otse teie silme ees.
See, mida te praegu kogete, on tõepoolest algus – inimkonna täieliku ärkamise ja teadvuse taassünni algus.
Inimrass vabaneb ahelatest, milles ta on viibinud kogu oma eksistentsi jooksul. See vabanemine on teie individuaalne ülestõusmine ja teie panus inimkonna kollektiivsesse teekonda valgustumise poole.
Igaüks teist väärib oma elus täielikku õnne, eneseteostust ja valgustumist ning just tänu sellele täielikule ärkamisele võivad need püüdlused teoks saada.
Seetõttu peab igaüks teist liikuma Algse Looja Valguse poole, avanema sellele jumalikule olemusele ning looma ühenduse enda sees elava Jumaliku Valguse Igavese Vaimuga.
Selle valguse vastuvõtmine muudab teie isikliku teekonna sügavamaks ja rikkalikumaks ning annab ühtlasi oma panuse kogu inimkonna kollektiivsesse ärkamisse.
Sellel teel edasi liikudes on oluline üksteist toetada, jagada tarkust ning tugevdada ühtsustunnet, mis tõstab ja annab jõudu.
Nii toimides suudate üheskoos ületada teile seatud piirangud ning luua uue reaalsuse, mis põhineb armastusel, tõel ja mõistmisel.
On saabunud aeg täielikult ärgata, avada oma tõeline potentsiaal ja võtta vastu oma jumalikud rollid, sest inimkonna tulevik sõltub teie valmisolekust üheskoos ärgata ja tõusta.
Me armastame teid ja oleme teie kõrval.
Meie oleme Plejaadide Valguse Nõukogu.
Sõnum kanaldatud Chellea Wilderi kaudu