ÄRATUS, VALGUSKOODID, UUS ISEENDAKS SÜNDIMINE
See päev on suur äratuskell ning väga paljudele hingedele tulevad valguskoodid, sest toimub vana kesta mahapanek ja uue iseendana sündimine. See võib tuua väga suure tervenemise, sisemised mõistmised ja jumaliku inspiratsiooni edasiseks suunaks, uuteks projektideks ja uuteks ettevõtmisteks.
Sellel päeval võib tulla väga jumalik inspiratsioon, mis näitab sulle seda teed ja uut suunda, kuid selle uue suuna mõistmiseks ON VAJA VÕTTA AEGA JA LIIKUDA ARMASTUSEGA KAASA, mitte hirmu või raha pärast, vaid sellepärast, et SA TUNNED, ET SEE ON SINU MISSIOON.
Sellel päeval võib tulla õige valguspakett ning siis usalda seda, isegi kui sind suunatakse täiesti uude suunda. Usalda neid protsesse, kui sul on vaja muuta midagi oma peremustrites või kellegagi suhtlemises selleks, et su hingetöö saaks paremal moel sujuda. Suured emotsionaalsed läbimurded kaasnevad sellega, kui me tunnistame kõrgemat plaani ning selle kõrgema plaani tunned ära tundega, et see on ilusam, elegantsem, südamlikum ja rohkem sinuga kooskõlas olevam kui see, kuidas sa varem oled toiminud. Mingitele asjadele tuleb öelda „ei“, et uued „jah“id saaksid kõige kõrgemal moel avalduda.

SINU TÕE VALGUS TERVENDAB KÕIKI SINU ÜMBER.
Stella Shakti

5. Peatükk. Muutuste aeg
Terve kuu oli möödunud. Talv oli lõplikult taandunud, andes teed Soome kevadele: lumi oli täielikult sulanud, maa kuivanud ja puudel hakkasid paisuma esimesed pungad. Jõgi meie maja juures oli naasnud oma tavapärasesse sängi, kuigi vesi selles oli endiselt jääkülm.
Piire ei avatudki. Telekast kuuldud nappide uudiste põhjal saime teada, et kõige põhjuseks oli mingi uue viiruse äkiline puhang. Riigis algas vaikne, vinduv kriis. Bensiini ja toiduainete hinnad poodides hiilisid ülespoole ning tanklates ja autokeskustes tekkis defitsiit minevamatest varuosadest. Kütuse kalliduse tõttu ei tahtnud inimesed enam linna teenindustesse sõita, seda enam, et sealse teeninduse kvaliteet jättis alati soovida.
Meie „Jõeäärse garaaži“ jaoks oli see aeg tõeline läbimurre. Me rügasime Oskariga ilma puhkepäevadeta. Meie õu muutus traktorijaama filiaaliks: aia ääres seisid vanad muruniidukid, mootorsaed, kohalike farmerite räsitud traktorid ja paar sõiduautot. Parandasime kõike, kuhu meie käed ulatasid. Mina mässasin rauaga, Oskar seadistas elektrit ja otsis vanade kanalite kaudu haruldasi detaile.
Raha meie värvipurgis sai nii palju, et see vaevalt sulgus. Ühel õhtul puistasin kogu sisu töölauale, lugesin kokku vajaliku summa ja sõitsin Antti venna juurde.
Leidsin ta saekaatrist. Ta ladus valmis laudu varju alla.
— Tervist, — ütlesin, ulatades talle ümbriku rahaga. — Siin on kõik, viimse sendini. Aitäh, et sel korral välja aitasid.
Antti vend peatus, pühkis varrukaga higi otsaesiselt ja võttis ümbriku. Ta ei hakanud raha isegi üle lugema — pistis selle lihtsalt jope taskusse ja surus seejärel tugevalt mu kätt.
— Tubli poiss, Fin, — ütles ta tõsiselt, vaadates mulle otse silma. — Kiiresti said hakkama. Rõõm näha, et su isa on sellise poja kasvatanud. Mees peab sõna pidama.
Pärast tema sõnu hakkas hingel tõesti kergem. See ränk võlakoorem, mis oli mind terve kuu rõhunud, oli lõpuks kadunud. Kuid niipea kui tagasi sõitsin, naasid mõtted vanematele. Nad olid endiselt Hispaanias, karantiinis mingis väikeses rannikuäärses hotellis. Side nendega oli harv ja katkendlik; nad ütlesid, et nendega on kõik korras, kuid nende hääled torus kõlasid ärevalt. See muremõte oli mulle sisse sööbinud ja ma ei saanud sellest kuidagi lahti.
Ainus asi, mis sel ajal tõeliselt rõõmu valmistas, oli minu „Gryphon“. Meie Frankenstein-koletis, mis oli kokku pandud kahest poolkoolnud mootorist, töötas üllatavalt ühtlaselt. Mootor ei suitsetanud, ei õginud õli ja käivitus poolest pöördest isegi külmadel hommikutundidel.
„Gryphonist“ sai meie peamine tööhobune. Peaaegu iga kolme päeva tagant istusin rooli ja sõitsin sellega kaugetesse romulatesse või linna, et tuua raskeid detaile, mida Oskar interneti kaudu leidis. Avarasse pagasiruumi mahtusid vaevata nii generaatorid, käigukastid kui ka rasked vedrustuse elemendid. Ilma selle autota poleks me sellise tellimuste laviiniga kindlasti toime tulnud.
Õhtuti istusime Oskariga garaaži trepil, kuulates, kuidas „Gryphoni“ mootor jahtub, klõpsudes vaikselt metalliga kapoti all.
— Homme tuuakse detailid Juhani traktorile, — Oskar haigutas, end sirutades. — Jälle terve päeva töö.
— Pole viga, — vastasin, vaadates tumedat jõge. — Murrame läbi. Peamine, et vanematel seal kõik hästi oleks. Rauaga saame me kuidagi ikka hakkama.
Käes oli mai. Soome kevad muutus sel kuul lõpuks soojaks ja kirkaks: kased kattusid õrna rohelise lehestikuga, õue muru lõi lopsakalt haljendama ja päike ei kadunudki peaaegu horisondi taha, kuulutades peatset valgete ööde saabumist.
Selle ränga kuu jooksul olin tööga nii ära harjunud, et olin praktiliselt garaaži elama asunud. Magasin meie vana nahkdiivani peal tööpinkide vahel, kattes end vana jopega, sõin otse põlvedelt külmi makarone ja ärkasin masinaõli lõhna peale. Maja tundus mulle ilma vanemateta liiga suur ja tühi.
Iga hommik algas ühtemoodi: tegin kruusi kange musta kohviga ja lülitasin meie kumerekraaniga teleri töölaual sisse lootuses kuulda kasvõi mingeidki julgustavaid uudiseid. Ja vaat, mai alguspäevil see juhtuski. Diktor teatas rahuliku häälega, et karantiinimeetmed lõpetatakse ametlikult, lokulood on läbi ja rahvusvaheline lennuliiklus on täielikult taastatud. Piirid avati.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Kaardistatud: absurdne matemaatika filmi “Unustatud sõda” taga
Ei võit ega kaotus, Korea sõda on endiselt patiseisus, mis on lahendamata.
SUUR MÕTE

18. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Korea sõjas hukkus 2,5–4 miljonit inimest ja mille nimel? Lõuna-Korea teenis Seattle’i-suuruse ala netovõitu. ( Autor : NordNordWest, FriedC, Mnmazur – CC BY-SA 3.0)
Frank Jacobsi poolt
Kui vajad meeldetuletust, et sõda pole mitte ainult kuri ja hävitav, vaid võib olla ka lihtsalt rumal, siis uuri seda kaarti. See näitab, kui palju territooriume vahetas omanikku pärast Korea sõda, mis kestis aastatel 1950–1953 ja nõudis 2,5–4 miljoni inimese elu.
Tulemus: Põhja- ja Lõuna-Korea vaheline piir muutus sirgest punasest joonest lainjaks valgeks. Põhja-Korea võitis läänes 3900 km² ( 1500 ruutmiili), kuid kaotas idas 4300 km² ( 1660 ruutmiili). See on Lõuna-Korea netovõit 400 km² ( 160 ruutmiili), mis on umbes Seattle’i või veerandi Suur-Londoni suurune ala.
53 elu iga jalgpalliväljaku kohta
Vaatamata suurtele esialgsetele edusammudele, esmalt põhja ja seejärel lõuna poolt, jäi rindejoon kahe Korea vahelise algse piiri lähedale. Neli miljonit inimelu 400 km² kohta teeb ühe inimelu iga 100 m² kohta, mille Lõuna-Korea võitis. Ameerika keelde tõlgituna: iga jalgpalliväljaku suuruse ala kohta kaotas 53 inimelu.

1. september 1951, Korea 38. paralleeli lähedal: USA armee meedikud viivad haavatud sõduri 8225. mobiilse armee kirurgiahaigla telki. Sellised liikuvad operatsioonisaalid rindejoone lähedal olid Korea sõja uuendus. ( Autor : Stewart/USA armee/PhotoQuest/Getty Images)
Laineline valge joon on nüüd tuntud kui DMZ, mis on lühend sõnadest “Demilitariseeritud tsoon”. Algselt pidi see kulgema mööda 38. paralleeli, kuigi see pole nii olnud pärast seda, kui sõda piiri tagasi tõmbas.
See algselt sirge piir tõmmati esmakordselt 10. augusti 1945. aasta öösel, kui kahele noorele USA armee kolonelile ulatati National Geographicu Korea kaart ja kästi leida eraldusjoon, mis eraldaks Nõukogude ja Ameerika okupatsioonitsoone. Neil oli ainult see kaart, 30 minutit ja joonlaud. Ohvitserid – üks neist, Dean Rusk, kellest sai hiljem presidentide Kennedy ja Johnsoni ajal riigisekretär – valisid 38. paralleeli, kuna see jagas poolsaare ligikaudu pooleks ja hoidis Souli Ameerika tsoonis.

Nagu nende analoogid sõjajärgses Saksamaal, tardusid Korea kommunistlikud ja kapitalistlikud okupatsioonitsoonid kaheks eraldi ja ideoloogiliselt antagonistlikuks riigiks. Erinevalt Ida- ja Lääne-Saksamaa vahelisest kaklusest süütas Põhja- ja Lõuna-Korea vaheline hõõrdumine külma sõja esimese kuuma konflikti süütenööri.
MacArthur pöörab Lõuna nõrgeneva õnne ümber
Asjad jõudsid haripunkti 1950. aasta juunis, kui Põhja-Korea väed tungisid lõunasse üle 38. paralleeli. Nad liikusid kiiresti edasi. Augustiks olid nad kergelt relvastatud lõunakorealased ja kiiruga kokku kogutud USA juhitud ÜRO abiväed ajanud väikesesse perimeetrisse ümber Pusani lõunapoolse sadamalinna. USA kindral Douglas MacArthuri särava juhtimise all suutsid ÜRO väed sama kiiresti õnne pöörata, ületades oktoobriks 38. paralleeli taanduvate põhjamaalaste jälitamiseks.
Novembriks oli MacArthur jõudnud Hiina piiril asuva Yalu jõeni, mis vallandas sadade tuhandete Hiina „vabatahtlike“ vasturünnaku. ÜRO väed taandusid taas lõunasse, Seoul langes taas põhja, kuni pendel taas teises suunas liikus. ÜRO liikus taas põhja poole. 1951. aasta juuliks oli rindejoon lõpuks praeguse demilitariseeritud tsooni lähedale jõudnud. Vaherahu läbirääkimised kestsid kaks aastat, mille jooksul kaotasid vahelduvate lahingute tagajärjel kümned tuhanded inimesed elu.

Kuude kaupa ülevaade Korea sõja kiiresti muutuvast rindest. Ülemine rida: juunist detsembrini 1950. Sel esimesel aastal olid mõlemad pooled lähedal täielikule lüüasaamisele ja täielikule võidule. Alumine rida: jaanuarist juulini 1951. Selleks kuuks oli rinne stabiliseerunud praegusele kursile, kuid vaherahu läbirääkimised jätkusid veel kaks aastat enne vaenutegevuse lõppu. (Allikas: Leomonaci98, CC BY-SA 3.0)
Territooriumide vallutamise, kaotamise ja tagasivallutamise verine hind Koreas kajab siiani ähmaselt sellistes pooleldi meelde jäänud nimedes nagu Heartbreak Ridge, Bloody Ridge ja Pork Chop Hill. Korea sõda, mis oli verine ja mõttetu konflikt, mis sisuliselt patiseisuni jõudis, on jäänud Teise maailmasõja varju, milles USA võidutses. Hiljem kustutati see avalikkuse mälust peaaegu täielikult Vietnami sõja häbipleki tõttu, mis oli Ameerika traumaatiliseim kaotus.
Unustatud, lõputu sõda
Korea on „Unustatud sõda“, mis on süngelt irooniline, kuna ametlikku rahulepingut ei sõlmitud. Ametlikult pole see veel lõppenud.
Kui Korea sõda on Ameerika kultuurile jälje jätnud, siis on see Robert Altmani 1970. aasta filmi ” M*A*S*H” kaudu . Korea sõja ajal mobiilses armee kirurgiahaiglas aset leidnud film oli ilmselgelt, läbipaistvalt ja eksimatult kommentaar Vietnami sõjale. Hiljem sündis sellest populaarne telesaade, mis jooksis aastatel 1972–1983 ja kestis kaheksa aastat kauem kui sõda, mida see kujutas. Sarja finaali vaatas 106 miljonit ameeriklast, mis on USA ajaloo suurim stsenaariumiga teleseriaali vaataja. (Kõige vaadatum telesündmus oli Apollo 11 kuule maandumine 1969. aastal, mida jälgis üle 125 miljoni inimese.)
Tänapäeval on Korea ise endiselt jagatud tsooniks, mis võib küll olla demilitariseeritud, kuid ainult kahe tohutu sõjamasina eraldamiseks. Kuna sõda tehniliselt ikka veel käib, tähendavad hetkeolukorrale vastavad protokollid, et intsidendid on endiselt võimalikud ja valvsus on vajalik.

30. juunil 2019, tippkohtumisel Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga (pildil vasakul), astus Donald Trump korraks üle Panmunjomi madala äärekivi demilitariseeritud tsoonis, mis eraldab mõlemat Koread, saades esimeseks USA presidendiks, kes külastas Põhja-Koread, riiki, millega Ameerika tehniliselt ikka veel sõjas on. ( Allikas : avalik omand)
Juhuslikult on demilitariseeritud tsoon – nelja kilomeetri laiune maariba, mida mõlemad pooled on puutumata jäänud enam kui 70 aasta jooksul – muutunud üheks maailma bioloogiliselt mitmekesisemaks elupaigaks, kus elab hinnanguliselt 6000 liiki, sealhulgas enam kui 100 kaitsealust liiki, näiteks punakroon-kurg, mustkaru ja amuuri leopard.
Loodusele ootamatu pühapaik; inimestele ületamatu kuristik. Kaks korda juhuslik piir (korrapäraselt tõmmatud ja uuesti tõmmatud) eraldab ajalugu, keelt, kööki ja genoomi jagavad inimesed kaheks ühiskonnaks, mis ei saaks olla erinevamad ja triivivad üha kaugemale teineteisest.
Põhja-Korealased on lühemad ja kaaluvad vähem
Põhja-Korea on totalitaarne pärilik monarhia, mis maskeerub sotsialistlikuks vabariigiks ning haldab samaaegselt näljahäda majandust ja tuumaarsenali. Lõuna-Korea on liberaalne demokraatia, mis on tõusnud sõjast tingitud vaesusest maailma suuruselt 12. majanduseks ja globaalseks popkultuuri suurjõuks. Toitumise erinevuste tõttu on keskmine täiskasvanu Põhja-Koreas praegu umbes 7 cm lühem ja 9 kg kergem kui tema lõunapoolne vaste.
Demilitariseeritud tsoon tuletab meelde, et piirid ei ole loomulik fakt, vaid jõu tulemus. See on ka karm meeldetuletus, et Korea sõda ei lahendanud midagi. Poolsaar on endiselt jagatud. Sõda pole veel läbi. Ameerika sõdurid on endiselt lõunas paiknemas, põhi on tuumarelvadega varustatud ja pooled vahetavad aeg-ajalt ikka veel tulevahetust.
Sõda on rumal, aga see on õppetund, millest ülesaamiseks on raskusi isegi neljal miljonil surnul kõigest 400 km² suurusel territooriumil .

15. septembril 1950 toimunud ootamatu dessant-dessant Inchonis, kaugel Pusani perimeetrist, algas ÜRO ja Lõuna-Korea vägede vasturünnak, mis sundis põhjakorealased kiiresti üle 38. paralleeli ja kaugemalegi tagasi tõrjuma. Operatsiooni, koodnimega Operatsioon Chromite, kavandaja oli USA kindral Douglas MacArthur, ÜRO ja Lõuna-Korea vägede ülem. ( Allikas : USA merevägi – avalik omand; värviline: Ruland Kolen)
Kummalised kaardid #1297
Kas sul on kummaline kaart? Anna mulle teada aadressil strangemaps@gmail.com .