Hannes Võrno: See juhtuski. Oli karta, et see tuleb, aga kuidas, ei aimanud ilmselt enamus meist. Rahvas, kes igatses oma raha, sai siledad sedelid ega sõimanud kunagi, et vale mehe allkiri on sellele trükitud. Ehteestlaslikku kadedust ehk kindlasti. Mõnes hinges, kes tahtnuks ise rahvusraha signeerida. Nüüd sai surm meid kõiki kätte. Pani käe igaühe õlale ja küsis: “Mis sinul temale teele kaasa on panna?” Mõni jäi ehmatusest vait. Mõni hakkas küsimust lõpuni kuulamata rääkima. Enne kui mõte tuli. Kiruti ja parastati, näotult ja oma näoga. Kõiki ühe ja üht kõige eest. Siunati sõimajaid ja sõimati leinajaid. Väga piinlik on ja samas imeliselt kerge. On ilus ütelus, et kohates rahva seas üksmeelt otsi reeturit või despooti. See mis neil päevil pinnale ujus, on tunnistus sellest, et seda üksmeelt ei ole. On tunne krooniaja algusest, et see justkui oli, aga sinna see jäi. Koroonaajaga see lõppes. Kõik, kes õõnsates ilukõnedes sellest üksmeelest räägivad, tehku meid seepärast ettevaatlikuks. Need mustkuubede järelehüüded ja lein on oma elutus ebaloomulikkuses selle ehedaim näide. “Ta oli riigimees” , ütlevad ta reeturitest sõbrad, et näida ise riigimeestena. Oligi, kuid mitte selles mõttes. Ta surm raputas seda riiki rohkem kui teie tühjad sõnad. Ja teie, kes te isegi oma vihamehe hingele neljakümmet päeva ei raatsi andestuseks anda, saate kandma kannatusi kaua hiljemgi. Leidku kõik hinged rahu!

Thomas von Wahl Sievers Hiinast
1. Sul on alati probleeme. Õpi elu nautima neid lahendades.
2. Inimesed ei otsusta oma tulevikku, nad otsustavad oma harjumusi ja nende harjumused otsustavad oma tulevikku.
3. Elus on ainult kaks asja, mille üle saate kontrollida: oma pingutust ja suhtumist.
4. Ära küsi endalt, kuidas sa alustasid. Alusta, siis küsi endalt, kuidas parandada.
5. Õnn sõltub vähem naudingust ja rohkem elu mõtte leidmisest.
6. Elu muutub raskemaks, kui ootad teistelt liiga palju ja endalt liiga vähe.
7. Elu muutub lihtsamaks, kui sa nõuad endalt palju ja teistelt vähe. Seadke standardid kõrgele, kuid hoidke oma ootused madalad.
8. Pooled su probleemidest on peas olemas: mõnikord mõtled sa üle asju, mis on tegelikult väikesed.
9. Ärge otsige otseteid ega saladusi: vajate järjepidevust.
10. Ära luba kolmel asjal oma elu kontrollida: inimestel, rahal ja minevikul.
11. Iga väljakutse, isegi tragöödia, peidab endas võimalust. Kui õpid seda otsima, võid negatiivse olukorra muuta millekski positiivseks või vähemalt sellest midagi kasulikku teha.
12. Ole tänulik iga päev, sest isegi kui sa arvad, et sul pole midagi tänulik olla, võib sinu “normal” elu olla kellegi teise unistus.
#bitcoin#monaco#crypto#macao#china — Aomenis, Macaus.

Kuhu teie tööavaldused tegelikult lähevad?
Üha enam ei vaata neid esimesena üle mitte inimene, vaid kandidaatide jälgimissüsteem (ATS) – tarkvara, mis aitab organisatsioonidel avaldusi sorteerida ja filtreerida. Nendel süsteemidel on iseärasusi, mis võivad teie avalduse tagasi lükata põhjustel, millel pole mingit pistmist teie kandidaadi kvaliteediga. Siin on kaks peamist, mida meeles pidada.
Parsimisvead . ATS-platvormid skannivad CV-sid ja kaaskirju, et automaatselt asjakohast teavet eraldada. Siiski on neil raskusi teatud tüüpi vorminduse ja kujundusega. Kui ATS ei suuda teie avaldust korralikult lugeda, on värbamisjuhil raskem hinnata teie sobivust ametikohale. Värbamisjuhtidel on piiratud aeg; mida raskem on teie avaldust ATS-is üle vaadata, seda väiksem on tõenäosus, et nad seda läbi vaatavad.
Parim viis selle vältimiseks on hoida vormindus, eriti CV puhul, lihtne. See tähendab tabelite, külgribade, piltide ja kõige muu päiste või jaluste vahele peidetud vältimist, kuna need kipuvad rutiinselt kahe silma vahele jääma.
Sobivusskoorid . Paljud ATS-teenused pakuvad „sobivusskoori“ või „vastekoori“, mis hindavad automaatselt avaldust töökuulutuse alusel ja annavad värbamisjuhile hinnangu. Need skoorid genereeritakse sageli teie CV võrdlemise teel kuulutuses kasutatud täpsete terminite või märksõnadega ning üha enam kasutatakse selleks tehisintellekti.
Sobivusskoori saamise hõlbustamiseks on oluline tava peegeldada ametijuhendi sõnastust, eriti oluliste loetletud kriteeriumide puhul. Alternatiivse sõnastuse kasutamine võib viia madalama hinde saamiseni isegi siis, kui te tegelikult sobite hästi. Näiteks kui töö nõuab „kogemust BSL2 laboris“, peaksite kirjutama just seda, mitte „kogemust inimeste haigusi uurivas laboris“.
Need ei ole näpunäited veenva avalduse või CV koostamiseks; see on hoopis teine oskus . Kuid me eeldame, et paljusid avaldusi kas ei vaadata või alahinnatakse neid liigselt levinud ATS-tarkvara iseärasuste tõttu. Ärge oodake, et suudate ATS-süsteeme “ära mängida”, kuid tasub veenduda, et teid asjatult ei diskrediteerita ega välja ei sõeluta.
Lisateabe saamiseks vaadake meie artiklit tehisintellekti kasutamise kohta värbamises , mis käsitleb erinevaid viise, kuidas tehisintellekt muudab tööotsingut, sealhulgas ATS-tööriistade kaudu.
____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• Eurogroup for Animalsi toidupoliitika poliitiline nõunik
• Juudi sotsiaalse mõju karjääri stipendium Juudi sotsiaalse mõju võrgustikus
• Fortify Healthi vanem kvaliteedijuht
• Hingamisteede kaitse programmi ametnik ettevõttes Blueprint Biosecurity
• Laiendusprogrammi juht ettevõttes ML Alignment & Theory Scholars (MATS)
• Valitsuspartnerluste juht Anshis
Probably Good meeskond

Jaanus Aua: TÕSIELULINE UITMÕTE…
Kui me täna kiusame meie looduseuurijaid ja takistame nende tegevust, kärpides uuringute mahtusid mõnes valdkonnas peaaegu olematuks, rõhudes sealjuures peaasjalikult väidetavale rahapuudusele, siis peab sarnaste kalkulatsioonidega lehvitades ikkagi arvestama tõsiasjaga, et ega sellepärast uurimistööd kui niisugused tegemata ei jää. Tullakse väljaspoolt ja pannakse ikka ära. Aga töödeldud tulemused ja andmebaasid peame tulevikus sootuks suurema raha eest sisse ostma. Sest ainuüksi tööjõukulud on mõnes riigis meile omasest panusest kordades suuremad.
Ja siit kerkibki jälle üks juba pika-pika habemega küsimus:
“Kas koonerdamine ikka on kokkuhoid?”

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Trükikirjaoskuse hääbudes moondub meie arusaam tõest
Trükipress andis meile objektiivse tõe. Sotsiaalmeedia muutis tõe taas hõimuliseks. Tehisintellekt võiks selle muuta millekski hoopis muuks.
SUUR MÕTLE JA ANDREI MIR

25. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Andrei Miri poolt
Igal meediumil – trükimeedial, televisioonil, sotsiaalmeedial – on oma leping tõega. Trükikirjaoskusest eemaldudes eemaldume ka objektiivse tõe tingimustest, mida see toetab.
Suulisus ja olukorratõde
Enne kirjaoskust oli inimeste arusaam tõest rajatud „eluskogemusele“, olgu see siis hõimu- või individuaalne kogemus. Faktid defineeriti olukorrapõhiselt, neid testiti tulemustega ning need talletati isiklikku ja kollektiivsesse mällu. Kollektiivne mälu oli vastupidavam kui ühegi üksikisiku mälu, kuid see kaldus siiski selle poole, mida inimesed tõesuseks vajasid. Ilma välise dokumentatsioonita, mis seda fikseeriks, sai minevik end vaikselt ümber kujundada, et see sobiks olevikuga.
Suulises kultuuris oli tõde situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Näiteks jutustasid antropoloogid Jack Goody ja Ian Watt loo Gonja osariigist Põhja-Ghanas. Riigi alusmüüt väitis, et asutaja Ndewura Jakpa tuli sellele maale kulla järele, vallutas põlisrahvad ja pani oma seitse poega nende peavaldasid valitsema. Seega olid nende järeltulijad seitsme provintsi seaduslikud valitsejad. Briti ametnikud jäädvustasid selle loo 20. sajandi alguses. Kuid siis ühinesid kaks peavalda teistega. Kui britid selle müüdi 60 aastat hiljem uuesti jäädvustasid, väideti, et Ndewura Jakpal oli ainult viis poega, mis legaliseeris viis peavalda. Keegi peale brittide, kes juhtumisi „kviitungid” alles hoidsid, ei näinud mingit poleemikat.
Goody ja Watt nimetasid seda „sotsiaalseks amneesiaks“. Kirjaoskajad ühiskonnad revideerivad samuti oma minevikku – aga nad peavad vaidlema vastu ülestähendustele, mis neile vastu räägivad. Suulises kultuuris selliseid ülestähendusi polnud, seega revideerimine ei jätnud auke. Suulisus võimaldas hõimul minevikku kohandada vastavalt oleviku vajadustele. Mitte ainult isiklik, vaid isegi kollektiivne tõde oli situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Kirjutamine ja objektiivse tõe tekkimine
Nagu kirjaoskuse uurija Eric Havelock ütles, eraldas kirjutamine teadaoleva teadjast. Mälust väljapoole jäädvustatud sündmuste lihtne jäädvustamine tõi kaasa revolutsiooni: tõde sai nüüd eraldada elukogemusest ja käsitleda abstraktse mõtlemise abil.
See kirja ja tähestiku poolt juhitud abstraktsiooni mõju muutis dramaatiliselt tõe epistemoloogiat. Tõde ei olnud enam seotud inimese või hõimu kogemusega. Nii jõudis Aristoteles, üks esimesi proosas kirjutanud filosoofe, järeldusele: „Platon on mulle kallis, aga veelgi kallim on tõde.“ Abstraktse tõe valimine mentori või vanema asemel oleks olnud vaieldamatult ennekuulmatu vaid paar põlvkonda enne Aristotelest. Abstraktse tõe printsiip, mis valitses suhete üle, laienes seejärel teadusesse, õigusse ja ühiskondlikku ellu, nagu kajastub näiteks Rooma õigusmaksiimis Dura lex, sed lex („Seadus on karm, aga see on seadus“).
________________________________________

Me teame, et teie, Suured Mõtlejad, armastate uusi ideid. Yuval Noah Harari teosest „Sapiens” kuni Malcolm Gladwelli teoseni „Outliers” – Shortform viib teid kiiremini oluliste teadmisteni.
Big Thinki lugejad saavad Shortformi tasuta proovida ja saada oma paketist 49% allahindlust.
SAA LÜHIKORRALDUSELT 49% SOODUSTUST
________________________________________
On laialdaselt tunnustatud, et trükkimine tegi raamatud massidele kättesaadavaks. Vähemtuntud, kuid tõenäoliselt olulisem oli trükkimisega kaasnenud teadmiste ühtsus. Enne 1440. aastat kippus käsikirjade käsitsi ümberkirjutamine koguma vigu ja tekitama samast tekstist vastuolulisi versioone. Trükkimine lõi mehhanismi, mis ühendas teadmised – ja tõe.
Pärast trükipressi levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Hea näide on kaardid. Trükitud kaardid muutsid „reaalsuskontrolli“ põhimõtteid. Trükkimine kiirendas ja laiendas identsete eksemplaride levikut, võimaldades rohkematel inimestel näha sama küljendust ja lahknevusi kiiremini märgata. Erinevalt käsikirjakultuurist muutis trükkimine parandamise kiireks, kollektiivseks ja rahvahulga abil toimivaks protsessiks.
Selle protsessi käigus kaotasime paradiisi – või vähemalt selle koha kaardil. Tänu rahvahulga abil tehtud reaalsuskontrollile muutus täpsed ja ühtsed kaardid külluslikuks, mis juhtis tarbijaid eemale vähem usaldusväärsetest kaartidest, nagu Elizabeth Eisenstein oma 1979. aasta raamatus „ Trükipress kui muutuste agent“ märgib . Enne seda sisaldas enamik käsitsi joonistatud kaarte Eedeni aeda. Kuid kui trükkimine reaalsuskontrolli kiirendas, hakkasid kaardiväljaandjad „paradiisi sellest maailmast välja jätma, kuna selle asukoht oli liiga ebakindel,“ kirjutab Eisenstein.
Trükikirjaoskus aitas ilma eriliste pingutuste või ekspeditsioonideta, lihtsalt oma tehnoloogiliste tingimuste kõrvalmõjuna, kehtestada paljude asjade kohta objektiivsema tõe. Ühtse massihariduse kaudu (mis on samuti trükikirjaoskuse kõrvalsaadus) levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Elektrooniline meedia: Tõde muutub sihtrühmaspetsiifiliseks
Kommunikatsiooniteoreetik James Carey väitis, et telegraaf oli esimene meedium, mis eraldas kommunikatsiooni transpordist. Kui elekter vabastas kommunikatsiooni mis tahes füüsilisest kandjast, muutus see praktiliselt hetkeliseks, mis viis lõpuks teabe külluseni.
Elektroonilise ajastu jooksul – raadiost televisioonini – muutus uudiste ja meelelahutuse hulk külluslikuks. Meediatootjad pidid oma toodete publikule turustamiseks kõvasti tööd tegema. Lasswelli kommunikatsioonivalemi – „Kes ütleb mida millisel kanalil kellele ja millise mõjuga?“ – kohaselt muutus „kelle“ olulisemaks kui „millele“. Meediatoodang nihkus sisu tootmiselt konkreetsele sihtrühmale suunatud tegevusele. Ajalehed olid pikka aega kõnetanud kindlat lugejaskonda – parteiline ajakirjandus valis oma sihtrühma poliitilise tausta järgi. Elektrooniline meedia lisas mõõtmise: sihtimisest sai pidev, kvantifitseeritud ja kohene.
Elektroonilise meedia ajastul nihkus kirjutamise ja trükkimise kaudu edendatud tõe printsiip sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse poole.
Mitte juhuslikult võimaldas elektrooniline meedia mõõta ka seda, mida publik soovib. See sai alguse 1937. aastal, kui Paul Lazarsfeld ja Frank Stanton Columbia ülikoolist kavandasid „programmianalüsaatori“ – seadme, mis registreeris kuulajate reaktsioone raadiosaadetele. Katsealused kuulasid saadet ja vajutasid vasakule või paremale nuppu, et märkida, mis neile meeldis või ei meeldinud. Nii leiutati muide esimene „meeldib“ nupp, 70 aastat enne sotsiaalmeediat. Seade võimaldas uudiste ja reklaamide tootjatel näha, millist tüüpi sisu erinevad publikuliikmed eelistasid. Sarnased meetodid võeti televisioonis kasutusele 1940. aastate lõpus. 1990. aastateks oli tekkinud terve publiku mõõtmise tööstusharu. Spetsiaalsed kaugjuhtimispuldid ehk „inimesemõõtjad“ jälgisid leibkondade individuaalseid valikuid. Hinnangud, mis olid trükiajastul võimatud, hakkasid sisu tootmist defineerima.
Nende andmete abil kohandasid produtsendid sisu mitte ainult laiadele sihtrühmadele, nagu lapsed, mehed või naised, vaid ka konkreetsetele segmentidele, nagu „vanemad töölisklassi mustanahalised mehed” või „keskklassi üksikemad valged emad”. Identiteedi järgi sihtrühma täpne sihtimine parandas saadete ja reklaamide edastamist, aga tõi ka grupiidentiteetidele keskendumise massikultuuri ja avalikkuse teadvusse.
Nagu filosoof ja meediateoreetik Marshall McLuhan täheldas, sai kasutajast sisu. Postmodernistlikud teooriad väitsid, et tõde pole midagi muud kui kultuuriline konstruktsioon – mitte kunagi objektiivne, alati kellelegi kuuluv. Polnud juhus, et postmodernism tekkis koos televisiooniga. Nii postmodernismi kui ka televisiooni jaoks oli tõde publikuspetsiifiline.
Kirja ja trükikunsti edendatud tõe printsiip – ratsionaalsus, objektiivsus, universaalsus, ühetaolisus – nihkus sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse suunas. Alanud oli pöördumine absoluutselt tõelt suhtelisele tõele.
Digitaalne meedia: tõde kui meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum
Internet ja sotsiaalmeedia andsid miljarditele inimestele juurdepääsu mitte ainult teabele, vaid ka eneseväljendusele. See hävitas vanad väravavalvurite mehhanismid, mida suuresti kontrollisid eliit, mis viis selleni, mida Martin Gurri nimetas teoses „ Avaliku mäss “ „autoriteedi kriisiks“. Peagi järgnes epistemoloogilis-autoriteedi kriis.
Kirjaoskus julgustas inimesi ideedele reageerima, samas kui digitaalne meedia julgustab meid üksteisele emotsionaalselt ja impulsiivselt reageerima, tuues tagasi hõimude suulisusele iseloomulikud tingimused. Kuid sotsiaalmeedias ületab sotsiaalne reaktsioonivõime vanu hõimutingimusi suurusjärkude võrra, kuna interaktsioonid on kiiremad ja ulatuslikumad. Traditsioonilistes hõimudes lepivad inimesed tavaliselt lühikeste kohanemisperioodide järel stabiilsete hierarhiatega. Digitaalsed superhõimud puutuvad pidevalt kokku päästikute ja uudsusega ning algoritmid õhutavad kasutajaid veelgi parema kaasatuse poole. Digitaalsed rahvahulgad segunevad erinevate teemade ja mandrite vahel ning ei lepi kunagi päriselt stabiilsete hierarhiatega. Kogu ökosüsteem on pidev kaklus. Seetõttu on „digitaalne suulisus” steroididel suulisus.
Seda äsja tekkinud terminit, digitaalset suulisust, mõistetakse sageli valesti selle „suulisuse” komponendi tõttu. Meediaökoloogias ei tähenda suulisus vs kirjaoskus ainult kuulamist vs lugemist, vaid pigem süvenemist vs eemaldumist. Seega ei puuduta digitaalne suulisus niivõrd taskuhäälingusaateid ja lühireportaaže, kuivõrd seda, kuidas inimesed sukelduvad impulsiivsetesse ja kohestesse digitaalsetesse interaktsioonidesse oma keskkonnaga, mis on nüüd digitaalne, ja üksteisega, just nagu hõimude suulisuses.
Digitaalajastul on tõde omandanud uue kontrollimisvormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik.
Digitaalmeedia muutis teksti sõnumite saatmiseks. Nii nagu suuline kõne integreerus meie loomulikku käitumisse füüsilises reaalsuses, on sõnumite saatmisest saanud meie digitaalse käitumise alus. Kuna trükkimine ja koputamine asendab teisi suhtlusvorme, kahaneb mõtlemise ja käitumise vaheline eraldatus – Havelocki teadaoleva ja teadja vahel. Abstraktne ja süstemaatiline teadmine on pöördumas „teadmiseks“, mis põhineb „elus kogemusel“. Tõde muutub taas situatsiooniliseks, suhteliseks, läbiräägitud ja hõimupõhiseks.
Elektroonilise meedia algatatud tõe sotsiaalse kontekstualiseerimise protsess oli lõpule viidud. Meil on isegi ajatempel selle kohta, millal see juhtus: Oxfordi sõnaraamat valis 2016. aastal aasta sõnaks sõna „post-truth“. Sõnaraamat defineeris „post-truth“ kui seost „oludega, kus objektiivsed faktid kujundavad avalikku arvamust vähem kui emotsioonidele ja isiklikele veendumustele apelleerimine“. Aasta hiljem valis Collinsi sõnaraamat aasta sõnaks „fake news“.
Trükikultuuril oli muidugi oma valed – 19. sajandi pennipress ja kollane ajakirjandus müüsid neid ohtralt. Digitaalse meediaga muutus aga verifitseerimise mehhanism ise. Digitaalajastul on tõde omandanud uue verifitseerimise vormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik. Kui trükikultuur levitas seda, mis oli oluline, siis digitaalkultuur käsitleb olulisena kõike, mida levitatakse. Viiruslik levik kujundab tõde võimsamalt kui vanad väravavahid, raamatud ja eksperdid kunagi tegid. Tõest on saanud meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum.
Tsivilisatsioon loobub trükiajastu tõe mõistest. Tagantjärele vaadates näib see periood olevat absoluutse, objektiivse tõe haripunkt. See kestis ajaloos vaid lühikese perioodi, umbes 500 aastat, mida põhjusega nimetatakse „Gutenbergi sulgudeks“. Sulg sulgub.
Tehisintellekt ja tõde: reaalsuskontrolli jaoks pole enam reaalsust
Laialdaselt kasutatavad suured keelemudelid (LLM-id) on olnud olemas vaid paar aastat, kuid me näeme juba sama ulatuslikke tagajärgi nagu kirjutamise, trüki või televisiooni ajastul. Tehisintellekti suurim mõju tõe epistemoloogiale seisneb selles, kuidas see tingib meie suhet reaalsusega.
Kuna jagame internetti üha enam tehisintellektiga, kohandame oma nägemis-, kõne- ja mõtlemisviisi selle jagatud keskkonnaga. Tehisintellekti jaoks oleme ainus reaalsus meie ise. Meie anname tehisintellektile oma keele kognitiivsete struktuuride õppimiseks, seega on meie kaasatus tehisintellekti jaoks ülioluline ja olulisem kui tõde. Tehisintellekt jätkab meiega rääkimist olenemata kõigest, olles suuresti ükskõikne tõe ja reaalsuskontrollide suhtes, sest tal pole reaalsust peale selle, milles meie temaga suhtleme.
LM-idel on praegu reaalsusega vähe seost ja vähe vajadust selle järele. Mis selles uues paradigmas tõde on, tuleb veel kindlaks teha.
See ei tähenda, et tehisintellekt ohverdab tõe kaasatuse nimel, nagu seda teeb digitaalne meedia. See tähendab, et tõde kui intellektuaalne või eetiline imperatiiv tehisintellekti reaalsuses vaieldamatult ei eksisteeri. Muidugi on tõde meie, inimeste jaoks endiselt oluline ja me saame tehisintellekte parandades anda endast parima, et seda säilitada. Kuid elektrooniline ja seejärel digitaalne meedia on meie parima juba õõnestanud.
Veelgi hullem on see, et inimese ja tehisintellekti jagatud keskkonnas väheneb inimese osakaal. Mida kaugemale me generatiivse tehisintellektiga areneme, seda rohkem sisu tehisintellekt toodab. Esimestes iteratsioonides taaskasutas tehisintellekt inimeste loodud sisu, kuid peagi hakkab see sööma omaenda varasemaid väljundeid, mille eesmärk polnud juba reaalsust peegeldada, vaid tähelepanu köita, nn tehisintellekti rämps.
Selle tulemusel jagame tehisintellektiga ühist keelt, milles tehisintellektil puuduvad täielikult põhjendatud viited reaalsusele. Tehisintellekti kasutatavas keeles kaotavad sõnad oma haarde reaalsete asjade üle ja säilitavad ainult oma seose teiste sõnadega. Keelelises mõttes variseb denotatsioon kokku tähenduseks. Aja jooksul tehisintellekti loodud osakaal selles jagatud keeles kasvab või isegi tühistab meie referentsiaalsed vajadused. On aeg olla ettevaatlik või vähemalt uudishimulik selle suhtes, mis sellistes meediatingimustes tõest alles jääb.
Individuaalsed tõe strateegiad
Viimase kahe aastatuhande jooksul on tõde läbinud mitu domineeriva meedia määratletud etappi. Hõimude suulisuses põhines tõde elukogemusel ning seda defineerisid uskumused ja situatsioonilised vajadused: suhteline, hõimulik ja läbiräägitud. Kirjutamine ja seejärel printimine eraldas tõe situatsioonilisest süvenemisest ja asetas selle abstraktsete ideede ruumi, mis on ankurdatud „objektiivsesse” reaalsusesse, loodud mõistuse kaudu ja kinnitatud kontrollitavate tõenditega. Elektrooniline ja nüüd digitaalne meedia on tagastanud tõe elukogemusele – kuid elukogemusele, mis on nüüd enamasti digitaalne, mis tähendab impulsiivset, algoritmiliselt ärritunud ja isoleeritud sellest, mida varem peeti reaalsuskontrolliks. Ja lõpuks, õigusteaduse magistriõppes on praegu vähe seost reaalsusega ja vähe vajadust selle järele, kuna nende ainus ühendus oleme meie, keele pakkujad. Mis on tõde selles uues paradigmas, on veel kindlaks tegemata.
Postkirjaoskus ei tähenda ainult vähemat raamatute lugemist. Loobudes trükikirjaoskusest – esmalt elektroonilise ja digitaalse meedia kaudu ning nüüd tehisintellekti kaudu –, loobume objektiivse, absoluutse ja ühetaolise tõe mõistest.
Mõned tõe erosioonile vastupanu osutamise võimalused on endiselt alles, enamasti individuaalsete strateegiatena. Neid on peamiselt kaks: ankurdada end füüsilisse ja sotsiaalsesse reaalsusesse, elades inimelu inimkehas; ja sügav lugemine. See, kas neid strateegiaid saab ühiskonnas rakendada, sõltub haridusest ja meediapädevusest. Vastasel juhul võib epistemoloogiline lõhe – erinevused selles, kuidas inimesed tõde defineerivad – juba tahkestuda uueks sotsiaalseks ja põlvkondadevaheliseks mõraks.
________________________________________

Hakka Big Think liikmeks
Minifilosoofia | Algab pauguga | Suurelt mõtlevad raamatud | Suurelt mõtle ärile
Külalispostitus autorilt
Andrei Mir
Autor: Digitaalne tagasipööramine. || Viiruslik inkvisiitor. || Digitaalne tulevik tahavaatepeeglis. || Postajakirjandus ja ajalehtede surm. || Inimene kui meedia. // Ma uurin meediat ja kõike muud.
Telli Andrey